Mõni aeg tagasi jõudis pärale järjekordne kastitäis Amazonist tellitud raamatuid. Nagu juuresolevalt pildilt näha, on tegu valdavalt suuresti investeerimisalase kirjandusega. Ühe erandiga. Pildil kõige vasakpoolsema raamatu näol on tegu väidetavalt Steve Jobs’i ühe lemmikraamatuga, mida ta luges uuesti üle igal aastal.
Igatahes esimesena võtsin ette Guy Spier’i kirjutatud „The Education of a Value Investor“ nimelise raamatu.
Väärtusinvestori pihtimused
Guy Spier on Aquamarine Fund nimelise hedge fond’i asutaja ja fondijuht. Aquamarine Fund on üles ehitatud sarnastel põhimõtetel, mida kasutas 1950ndatel oma investeerimisfirmas Warren Buffett. Buffett on raamatus ka üks läbiv karakter. Seda nii rohkete tsitaatide, investeerimisstrateegia mõjutaja kui ka üleüldise eeskujuna. Detailselt on autor raamatus kirjeldatud ka 2008. aastal toimunud heategevusoksjonil võidetud lõunasööki Warren Buffett’iga ja seal räägitut. Raamatus leiavad sagedast tsiteerimist veel kaks meest – Warren Buffett’i äripartner Charlie Munger ja edukas fondijuht Mohnish Pabrai.
Oma olemuselt on raamatu näol tegu autobiograafia sugemetega investoriks kujunemise teekonna kirjeldamisega. Kõigi oma ettetulnud vigade, eksimuste ja komistamiste detailse ülestähendamisega. Just see mulle antud raamatu puhul vist kõige rohkem imponeeriski – julgus nõnda ausalt tunnistada oma ahnust ja rahahimu investeerimispangandusse sisenemise algusaastatel, tõdemusi ja õppetunde, mis kaasnesid selle ahnusetunde toitmisega ning sealt edasi samm-sammulist progressi paremaks inimeseks kujunemise keerulisel teel.
Seega tegu on justkui ühe inimese teekonna kirjeldusega, millesse samas on põimitud mitme erineva tasandi tarkusi ja õppetunde – asjalikud investeerimisalased tsitaadid Munger’ilt ja Buffett’ilt, rohkelt interdistsiplinaarseid taipamisi (näiteks psühholoogia, loomariigi toimimise, poliitökonoomia jmt vallast), kogu inimliku/isiksuse arengu tahk ja ka väga asjakohaseid näited Guy enda investeerimisprotsessi kirjeldusest.
Oma eeskujude käitumise kopeerimine
Kui tuua konkreetsemalt välja vaid paar teemat, mis minu jaoks olid uued ja kasulikud, siis rõhutaksin siinkohal neist kahte. Esimene minu jaoks suhteliselt uudne kontseptsioon pärineb Tony Robbins’ilt – modeling our heros. Teisisõnu on tegemist protsessiga, kus püütakse end seada oma eeskuju rolli (Guy jaoks näiteks on see suuresti Buffett) ja siis teatud olukordade esinedes väga elavalt ja detailselt ette kujutada, mida teeks see eeskuju antud olukorras. See eeldab muidugi seda, et oma eeskuju ja tema tegemisi on enne piisava põhjalikkusega uuritud. Väidetavalt võimaldab selline nõks lihtsamalt omaks võtta ja rakendada midagi sellist, mida sa nii kui nii soovid omaks võtta. Guy puhul siis väärtusinvesteerimise strateegiat ja konkreetset viisi aktsiaanalüüsile lähenemisel. Pean ausalt tunnistama, et hetkel olen jätkuvalt veidi kahtleval seisukohal, kas ma reaalselt seda kasutama hakkan. Küll aga tunnen, et järgmisena kirjeldatava liigutuse teen küll ära.
Nimelt selgitab Guy oma taipamist ses osas, mis puudutab soovitava käitumise või protseduuride üle võtmist ka veidi lihtsamal kujul. Sellisel, mis ei eelda elavat ettekujutust sellest, kuidas Warren Buffett mõnd konkreetset investeeringut hindaks. See nipp on seotud oma eeskujude kohalolu tajumisega. Täpsemalt öeldes jagab Guy oma taipamist sellest, miks tasub hoida oma töökoha vahetus läheduses fotosid/pilte oma eeskujudest. Tegu on puhtal kujul visuaalse meeldetuletusega. Piisab näiteks Buffett’i pildi nägemisest, kui alateadlikult hakkab näiteks painama see, et uuritav ettevõte ei teeni ikka piisavalt vaba rahavoogu või on laenukoormus üüratu või midagi muud sarnast. Vot selle koha peal tundsin küll, et ma kohe vajan teatud tüüpi meeldetuletusi. Selliseid, mis on ennekõike seotud veidi rohkem investeeringu kvalitatiivsete ja mitte nii väga kvantitatiivselt mõõdetavate (kasumlikkus, kasv jmt) aspektidega. Samuti käitumuslike möödalaskmiste vähendamisega. Seega loodetavasti juba õige pea on mu töölaua läheduses Charlie Munger’i ja Howard Marks’i pildid.
Kelle hüvanguks tegutseb fondijuht?
Fondijuhina astus Guy veel sammukese edasi. Ta kirjeldas plaani lasta pildistada kõiki oma fondi suurimaid investoreid ja hoida siis neid pilte oma kontoris nähtaval kohal. Meeldetuletusena sellest, kelle hüvanguks ta tegelikult tegutseb. Milline suurepärane mõte! Endise fondijuhina saan öelda, et see kindlasti toimib. Ja juhul kui millalgi taas fondivalitsemise ette võtan, siis kindlasti teen nii ka ise. Miks? Sest olgem ausad, valitsedes pensionifondi vara ei tundnud ma absoluutselt, kes on need tegelikud vara omanikud ja investorid. Tõsi, ka mu enda pension oli minu hallatavates fondides, aga see kõik oli siiski liialt anonüümne – kümned, et mitte öelda sajad tuhanded kliendid.
Lood olid hoopis teised erinevate sihtasutuste ja ettevõtete rahade haldamisel. Seal oli alati teisel pool lauda mõni konkreetne inimene või inimesed, kellega sai loodud kontakt, püütud mõista, mida täpselt neil on vaja, mis on nende hirmud, kust tuleb surve neile ja nii edasi ja nii edasi. See oli koheselt personaalsem. Hoolivus oli kuidagi inimlikul tasandil suurem. Ärge saage nüüd valesti aru – ka pensionifondi juhtimisel on vastutus (ja avalik tähelepanu) väga suur. Kuid olgem ausad, kuna tegu on nõnda suure massiga ja iga tulevane pensionär on siiski ise nägu, siis puudub personaalsus ja see inimlik tunnetus kuidagi hajub. Pigem mäletan, et tekkis tagantjärele hinnates ehk kuidagi selline ülemäärane konservatiivsus. Teate ju küll, kett on täpselt nii tugev nagu selle kõige nõrgem lüli ehk siis kipub maad võtma veendumus, et iga fondi peaks juhtima nii nagu sobib selle fondi kõige konservatiivsemale (riskikartlikumale) kliendile. See on muidugi täiesti ebaõige ja ebaratsionaalne, aga teadupärast inimene ei olegi ratsionaalne ning seepärast siin jagangi nüüd ilma igasugu filtriteta fondijuhi hinge- ja tundeelu iseärasusi.
Sisevaade eduka fondijuhi investeerimisprotsessidesse
Teine teema, mis minu kui investeerimishuvilise jaoks oli väga praktiline, kasulik ja kohati isegi silmi avav puudutas Guy poolt kasutatavaid investeerimisprotsesse. Raamatu 10. ja 11. peatükk on juba puhtalt investeerimisspetsiifilised. 10. peatükis jagab Guy oma investeerimisprotsessi osaks olevat kaheksat reeglit, mis nii-öelda aitavad investeerimismaailmas ellu jääda.
Näiteks reegel number kolm kõlab järgmiselt: „ära kohtu ja räägi ettevõtte juhtkonnaga“. Jällegi, omast kogemusest saan öelda, et pärast umbes 5-aastast fondijuhi karjääri tegin ses osas kannapöörde ja hakkasin toimima just täpselt nõnda. Miks? Mis te arvate, milliste isiksuseomadustega inimesed on edukad ettevõtjad või tegevjuhid või müügimehed? Täpselt nii, valdavalt ikka hea suhtlemisoskusega, sageli karismaatilised, tugeva karakteriga. Ja selliste inimestega ühes ruumis pikalt viibides on väga raske, kordan, väga raske säilitada objektiivsus, unustada kogu see optimism ja suur tegutsemistahe ning energia, millega sind just üle külvati.
Pealegi, mida rohkem kohtuda, seda enam hakkab tekkima (jällegi räägin oma kogemusest ja tunnetuslikul tasandil) mingi kohusetunne. Kohusetunne kasvõi natuke investeerida. Või kohusetunne jääda investeerituks (ehk mitte müüa/väljuda). Kui juhtumisi on tegu ka niisama toredate inimestega, kellega jutt klapib, siis seda keerulisem on näha puudujääke strateegias või selle ellu viimises, olla objektiivne, edaspidi öelda vajadusel „ei“. Nii lihtsalt on. Seepärast on tegu alustava analüütiku või fondijuhi (aga ka erainvestori) jaoks minu arvates väga olulise reegliga.
Reegel number neli käsitleb oma investeerimisidee analüüsimisel andmete kogumist õiges järjekorras. Teisisõnu selle asemel, et alustada mõne veebiportaali või panga analüüsiraportiga (subjektiivsed ja enamasti teatud tagamõtte/varjatud omakasuga kirjutatud materjalid), tasub esimeses järjekorras süüvida ettevõtte finantsidesse, ettevõttest või nende asutajatest kirjutatud raamatutesse, audiitori järeldusotsusesse ja muusse taolisse. Päevakajalised uudised ja niinimetatud sell-side analüüsid tulevad ikka kõige viimases järjekorras.
Reegel, mis treenib kannatlikkust
Üks reegel meeldis mulle veel. Selleks on reegel number seitse: „kui aktsia hind langeb pärast sinu ostu oluliselt, siis ikkagi ära müü enne kahe aasta möödumist“. Esialgu tekitas see reegel minus rohkem küsimusi kui andis vastuseid. Kas mitte ei ole enamlevinud investeerimistarkus see, et piira oma kahjumeid ja lase võitjatel olla?! Kuid veidi mõtiskledes, tõmmates paralleele oma enda mineviku tehingutega, hakkasin tasapisi aru saama. Selle reegli sisu on sügavam kui esialgu paistab. Juhul kui tõepoolest see reegel omaks võtta, siis see muudab ostueelse analüüsi hoopis põhjalikumaks. Teisisõnu sunnib see rohkem tähelepanelikkusele. Lisaks aitab tegelikult üpris palju kaasa ka investeeringu suuruse määramisel (position sizing).
Investeeringute analüüsimise töö vajab vaikust ja rahu
Lisaks toon välja veel ühe teema. Teema, mis minu jaoks ei ole enam uus, sest jõudsin selleni ise läbi teadliku otsuse juba 2013. aastal. Nimelt siis kui võtsin vastu otsuse kolida Tallinnast Tartusse. Kuigi mu töökoht jäi toona siiski Tallinnasse ja nõudis seeläbi kahel päeval nädalas kontoris käimist. Selleks teemaks on omale sellise keskkonna (nii töö- kui elukeskkonna) loomine, mis vabastaks meid segajatest ja tähelepanu hajutajatest ning võimaldaks süveneda ja keskenduda.
Oma kogemusest saan öelda, et huvitaval kombel ilmnesid tulemused toona juba paari-kolme kuuga. Siis veel fondijuhina töötades nägin, kuidas paranesid tootlusnumbrid, suurenes selliste taktikaliste otsuste osakaal, mis läksid täppi ning üleüldse suutsin teha ja korda saata oluliselt rohkem (erinevad algatused, suurem süvitsi minek, parem sisemine tasakaal ja seeläbi suurem produktiivsus jmt). Guy’l olid omad põhjused ümberkorraldusteks, ja seda saab lugeda juba raamatust, kuid ta kordab seda, millest on rääkinud nii mitmedki edukad ettevõtjad kui ka tippjuhid. Selleks on tõsiasi, et mõistlik on end ümbritsev korraldada nii, et me ei oleks pidevalt destabiliseerivate jõudude, segavate faktorite ja tähelepanu hajutavate situatsioonide vallas. Oluline on vabastada oma aju igasugu asjatut pingutust nõudvatest pisiasjadest ja võimaldada sel keskenduda olulisele. Guy võtab selle kokku väga efektselt:
„The goal isn’t to be smarter. It’s to construct an environment in which my brain isn’t subjected to quite such an extreme barrage of distractions and disturbing forces that can exacerbate my irrationality.“
Kokkuvõtteks
Sain raamatust veel hulga häid mõtteid, inspiratsiooni, äratundmisi, taipamisi ja vihjeid oma analüüsiprotsessi täiendamiseks, kuid neid kõiki ei jõua siin lahti kirjutada. Nüüd tagantjärele raamatut lehitsedes näen, et see on täis allakriipsutusi, hüüumärke ja ülestähendusi. Järelikult oli väärt lugemine!
PS. Paljuski oli see raamat minu jaoks väärtuslik tänu fondijuhi/finantssektori taustale. Paljud asjad võimaldasid äratundmist, lõid võrdlusolukordi ja andsid vihjeid oma analüüsimetoodika täiendamiseks. Seega investeerimispanganduse või finantskauge inimese jaoks võib raamat paista hoopis teistsugusena. Lisaks pean ausalt tunnistama, et juhul kui oleksin seda lugenud näiteks 10 aastat tagasi (hilistes 20ndates), siis vaevalt, et oleksin suutnud selle raamatu mitmetasandilisust hoomata. Toona otsisin ikka punkt-punktilisi ja samm-sammulisi konkreetseid tegevusjuhiseid ja teadmisi. Kuigi ka neid selles raamatus on, siis suurem väärtus on peidus mitmete valdkondade kokkupõimimises ja kogu teekonna kirjeldamises.
Tnx huvitava kokkuvõtte eest!
Võta heaks!
Tere,
Kui te töötasite fondijuhina, kui pikk oli Teie efektiivne tööaeg päevas (eeldan et töötasite avatud kontoris)? Kui pikalt suutsite tehatugevat mõttetööd? Kas see jutt et juhid, kes väga pikalt töötavad on efektiivsed on Teie hinnangul õige?
Kui vaatan oma tööandja juhtide kalendreid, siis seal on koosolek koosoleku otsa päevast päeva, siis sellest tekib küsimus, et millal on siis see vaikuse ja rahu hetk, et süübida teemadesse? Õhtul kui koosolekud läbi ning kui kontoris istumise osa algab, siis sama peaks ju ka aju juba väsinud olema ning sellest vaikuset ja rahust pole kasu. Või mis Teie arvamus on ses osas?
Ise töötades avatud kontoris on see
Seda efektiivset tööaega on üpris raske mõõta. Tõsi on see, et koosolekuid ja kliendikohtumisi jagus, samuti igasugu administratiivseid kohustusi. Mäletan, et mingil perioodil kasutasin sisuliseks süvenemiseks pisut pikemaid lõunapause, kus läksin siis vaiksesse kohvikusse mõni investeerimisanalüüs või ettevõtte majandustulemused näpus. Sellele töökorraldusele järgnes hommikul varem enne teisi kontorisse tulemine, et saada see tunnike-poolteist sisulise töö aega ning sellele faasile omakorda järgnes õhtuti kodus töötamise faas. Siis oli sageli nõnda, et õhtune aeg kella üheksast üheteistkümneni oli juba vaikimisi broneeritud analüüsitööks.
Minu jaoks muutus palju siis kui kolisin Tartusse ja hakkasin 3 päeva nädalas töötama kodukontoris. Kohtumised, koosolekud ja arutelud püüdsin alati sättida neile Tallinnas kontoris käimise päevadele ning tavaliselt olidki need päevad täis ennekõike suhtlemist ja asjaajamist. Selline korraldus võimaldas vähemalt minul hoopis paremat süvenemist ja tõstis töö sisulist kvaliteeti.
Seda ettevõtte juhtkonnaga mitte kohtumist peaksid ka ühisrahastusinvestorid järgima. Blogijate seas on päris popp portaalidel külas käia ja siis ülevaateid teha. Praktiliselt kõik neist on tavaliselt positiivsed ülevaated. Mitmed neist portaalidest on aga olnud reaalsed petuskeemid.
Tavaliselt kipub nii minema, et kui hea müügimehega kokku saad, siis ega see objektiivset arusaama ei paranda asjast tõesti. Eriti osavad on sellise optimistliku meeleolu loomises just professionaalsed petised.