Sageli arvatakse, et investeerimine on keeruline. Eks selles on ka terake tõtt. Samas ma pigem väidaks, et keeruline on investeerimisega alustamine. Kui pall on juba veerema lükatud, siis lähevad asjad tavaliselt päris libedalt. Eriti nende investorite puhul, kel on tarmukust kohe algusest peale kindel plaan paika panna ja siis südikust sellest kinni pidada. Kuust kuusse, aastast aastasse.
Investeerimine on lihtne
Siiski, finantsturgude kontekstis saab sõna keeruline kasutada veel ühes vallas. Olen seda omal nahal tunda saanud ikka ja jälle. Olgu selleks 1990ndate kodumaine börsimull, viimane, nüüdseks ligi 10 aasta tagune globaalseid turge räsinud finantskriis või ka hiljutised äkilisemad kõikumised aktsiate hindades. Selleks valdkonnaks on kauplemine ja spekuleerimine. Jah, just nimelt, keeruline on mitte investeerimine, vaid spekuleerimine. Tegelikult võib isegi öelda, et kauplemine ja spekuleerimine on kaks korda keerulisem kui pikaajaline investeerimine.
Kuidas nii, võib nüüd nii mõnigi teist kulmu kergitada? Väga lihtsalt. Pikaajalise investeerimise puhul on meil valdavalt kaks võimalust.
Esiteks võime me investoritena praktiliselt ära automatiseerida kogu oma investeerimisprotsessi. See tähendab, et kanname automaatselt iga kuu teatud summa oma investeerimiskontole, kus siis toimub, kas juba automaatne investeerimine või ostame kindla regulaarsusega ise välja valitud laiapõhjalisi börsil kaubeldavaid fonde. Selles kõiges ei ole midagi keerulist. Tõsi, alguses tuleb teha pisut mõttetööd, õppida üht-teist, kuid minu kogemus koolitaja ja konsultandina näitab, et kõik saavad sellega päris hästi hakkama.
Sellel valitud rajal püsimise peamine väljakutse on järjepidevus. Raskused kerkivad esile mitte investeeringute valimise keerukusest, vaid pigem inimese käitumuslikest aspektidest. Kas meil on piisavalt järjekindlust, et regulaarselt säästa? Kas me suudame jääda rahulikuks kui aktsiate hinnad pöörduvad langusele ja jätkata regulaarset investeerimist? Kas me suudame toime tulla oma emotsioonidega, ennekõike ahnusega, kui sõber räägib sellest, kuidas ta krüptovaluutade või idufirmadega ühtäkki rikkaks sai (mis siis, et ainult nii-öelda paberil)?
Teine lähenemine pikaajalisele investeerimisele sisaldab endas turgude ajastamise komponenti. Olgu investori poolt rakendatavaks lähenemiseks siin taktikaline varade jaotus erinevate varaklasside vahel sõltuvalt majandustsükli faasist või lihtsalt üksikaktsiate valimine, selline strateegia nõuab juba ajastusega täppi panekut. Mida see tähendab? Valdavalt seda, et investori ostuotsused peavad olema hästi ajastatud.
Kuna tegu on pikaajalise investeerimisstrateegiaga, siis müügiotsused ei ole siinkohal justkui eraldiseisvalt käsitletavad. Üksikaktsiate valimise strateegia korral on oluline ostuhetk ja ostuhind. Kuna aktsiapositsioonid saavad soetatud pikaajalise hoidmise eesmärgiga, siis lähebki kogu aur õige ostuhetke leidmiseks. Varaklassidevahelise taktikalise portfelli halduse puhul juhivad allokatsiooniotsuseid samuti peamiselt ostuotsused. Esmajärgus uuritakse sellise lähenemise korral seda, millise varaklassi puhul on tõusupotentsiaal antud majandustsükli faasi arvestades kõige suurem. Selle varaklassi osakaalu soovitakse siis suurendada. See, et midagi muud on selle tarbeks vaja maha müüa, on justkui kõrvalnähtus. Kogu protsessi juhib ikkagi ostuotsus – suurendada selliste varade hulka portfellis, mille tootluspotentsiaal või ka riskiga kaalutud tootluspotentsiaal on parasjagu kõige kõrgem.
Seega olgu valitud pikaajaliseks investeerimisstrateegiaks finantsturgudele regulaarselt väikeste summade kaupa raha paigutamine, üksikaktsiate portfelli koostamine või taktikaline varaklassideülene portfellihaldus, alati on juhirollis ostuotsus. Müügiotsuste üle pead murdma kuigivõrd ei pea, neid ajastama samuti mitte.
Keeruline spekuleerimine
Võttes nüüd jutuks spekuleerimise ja kauplemise, on olukord hoopis teine. Kauplemise puhul me panustame alati hinnatõusule, valdavalt lühiajalisele hinnatõusule. See, mis põhjusel antud hinnatõus aset leiab kauplejat ja spekuleerijat kuigivõrd ei huvita. Tähtis on see, et hind tõuseks ja oleks võimalik müüa kõrgema hinnaga kui sai ostetud.
Kas panite tähele? Juba siin samas oligi kohe vihje sellele, miks spekuleerimine nii keeruline on. Me peame hakkama ajastama lisaks ostudele ka müüke. Seega kui pikaajalise investeerimise puhul soovisime teatud strateegiate korral äärmisel juhul ajastada vaid oste, siis spekuleerimise puhul tuleb ajastada nii ostu- kui müügitehingut. See tähendab, et ühe eduka ajastamistehingu asemel peame iga väärtpaberi puhul tegema kaks edukat ajastamise tehingut. Ja see on keerulisem.
Nigelalt ajastatud müügiotsused
Finantsturgudel toimetades tasub arvet pidada nii oma õnnestumiste kui ka ebaõnnestumiste üle. Ligi kümme aastat elukutselise pensionifondide fondijuhina ja lisaks kõrvalt oma isikliku raha haldamine on õpetanud mulle üht – ma olen suhteliselt kehv müükide ajastaja. Ikka ja jälle olen oma tehingustatistikat ning portfelli uurides leidnud, et müügiotsuste tegemises ma kuigi edukas ei ole.
Toon alljärgnevaga ühe näite oma isiklikust portfellist, mil paari aastaga oma raha justkui neljakordistasin, kuid siis ligi aastaga kogu selle võidu kaotasin.
Kauplemine nõuab alati kaht edukat otsust
2015. aasta alguseks oli euro-dollari vahetuskurss läbi teinud väga kiired ja äkilised muutused. USA dollar oli euro suhtes vähem kui aastaga tugevnenud ligi 25%. Silmi Balti börsi aktsianimekirjast üle lastes otsisin ettevõtteid, mis suure osa oma toodangust müüksid USAsse. Teisisõnu soovisin leida ettevõtteid, mille tootmiskulud ei ole muutunud, kuid tänu USA dollari kursi tugevnemisele oleksid justkui kasvatamas oma käivet ja kasumit selle kursimuutuse võrra.
Toona jäi ühena sellistest firmadest silma Läti elektroonikatootja SAF Tehnika. Ostsin kohe aasta alul firma aktsiaid mitmel korral. Ostuhind jäi vahemikku 1,96-1,99 eurot aktsia kohta. Eduelamuseks ei pidanud ootama kuigi kaua. Juba suvel ületas aktsia hind 3 euro piiri, aasta lõpus 3,50 piiri. Kuna ettevõte hakkas heade majandustulemuste valguses maksma väga lahkelt dividende, otsustasin aktsiat hoida. Seda vaatamata tõsiasjale, et juba algusest peale oli minu jaoks tegelikult tegu lühiajalise ja spekulatiivse positsiooniga, pealegi üpris pisikesega kogu portfelli suurust arvestades.
Igatahes lopsakate dividendide maksmise tõttu nõnda see aktsia sinna portfelli jäi ja müügitehing unus hoopiski. Ka 2017. aastal, mil SAF Tehnika aktsia hind alles selle õige sõidu sisse sai ja tõusis pea 8 euro tasemele, ei teinud ma müügitehingut. Selleks hetkeks oli aktsia hind tõusnud esimese ostu 1,96 euro juurest 7,91 euroni olles veel vahepeal maksnud ligi 0,68 eurot dividende. Olin oma raha rohkem kui neljakordistanud.
Cut your losses and let your profits run
See lause ehk eesti keeles piira oma kaotused, kuid lase võtjatel olla, on nii populaarne, et seda tsiteeritakse pea kõigil kauplemiskoolitustel. Tundub see ka ju igati mõistlik. Milleks müüa võitjaid? Miks müüa maha midagi sellist, mis on näitamas nõnda head tõusu?
Eks vastus peitub siin tulevikku vaatamises. Müügiotsuse kaalumisel tuleb uurida mitte head tõusu, vaid järele jäänud tõusupotentsiaali. Seda, nagu isegi arvate võite, on hinnata keeruline, väga-väga keeruline. Just see teebki kauplemise investeerimisest oluliselt keerulisemaks. Lisaks sellele, et igal ajahetkel analüüsida, millised on soodsad ostud, peame pidevalt hoidma silma peal ka müügipoolel. Kas on mõni väärtpaber, mille tõusupotentsiaal on otsakorral või hinnatõusu tempo on nõnda palju aeglustunud, et mõistlik oleks positsioon sulgeda. Mulle tundub, et selle poolega edukalt tegelemine nõuab pisut teistsuguseid oskuseid, teistsugust vilumust.
Julgen avalikult tunnistada, et ka täna, pärast aastatepikkust kogemust nii elukutselise varahalduri kui erainvestorina, ei ole ma neid oskusi suutnud piisavalt heaks kultiveerida ega seda vilumust tekitada. Kuidas on lood sinuga? Ehk kehtib ka sinu puhul sama?
Sellest ei tasu end siinkohal üldse heidutada lasta. Sellise tõdemuseni jõudmine on hoopis hea. Peaasjalikult seetõttu, et nüüd tean – kauplemise asemel sobib mulle pikaajaline investeerimine.
Mis aga sai SAFist? Soetasin niisiis SAFi 2015. aasta alul vähem kui 2-eurose hinnaga. Oma tehingustatistikast näen, et 2015. aasta teises pooles olen veidi juurde ostnud hinnaga 3,52 eurot. Kaalutud keskmiseks soetusmaksumuseks teeb see ligikaudu 2,55 eurot aktsia kohta. Pisut enam kui aasta tagasi jõudis aktsia hind 7,91 euroni. 2019. aastat alustas SAF i aktsia hinnatasemelt 2,32 eurot. Sõit missugune, eks ole?! Igatahes seekord jäi see raha neljakordistamine selleks ainult paberil. Tänaseks oleme tagasi praktiliselt seal samas, kus veidi vähem kui 4 aastat tagasi esimest korda SAF Tehnika aktsiaid ostsin. Tõsi, õnneks on ettevõte vahepeal maksnud dividende, mis jätavad kogutootluse kenasti veel plusspoolele.
Sa võid rõõmustada, et sa vähemalt madalalt tasemelt ostsid. Ma lasin end tublist tõusust ja kopsakatest dividendidest pimestada ja sisenesin tipu lähedalt 😀
Jah, see on tõesti omajagu kehvem olukord. Samas sulle endale tõenäoliselt suurepärane õppetund sellest, et ainuüksi lähimineviku tootlusest ja dividendidest ei tasu ennast enam edaspidi pimestada lasta.