Aktsiaportfelli globaalne hajutamine töötab – aga siiski vaid pikas perspektiivis

Väärtpaberiportfelli hajutamine on üks kaasaegse finantsteooria peamisi tõekspidamisi. Globaalse investeerimise valguses pakub erinevate riikide aktsiaturgude vahel hajutatud portfell väidetavalt paremat riskiga kohaldatud tootlust kui ükskõik millise üksiku riigi aktsiaturule keskendunud portfell. Samas praktikas näeme sageli seda, kuidas teatud perioodil mõne konkreetse riigi aktsiaturg edestab oluliselt laiapõhjalisi globaalseid indekseid. Heaks näiteks on siinkohal USA aktsiaturg. Olgu mõõtmisperioodiks möödunud aasta, viimased kolm aastat või viis, USA suurettevõtete käekäiku kajastav S&P 500 aktsiaindeks on näidanud oluliselt paremat tootlust kui näiteks Euroopa 600 suurimat firmat koondav STOXX Europe 600. Seega ei ole ime, miks paljud investorid seavad küsimärgi alla vajaduse oma portfelli globaalselt hajutada. Miks peaks üldse kaasama tootluse mõttes niinimetatud mahajääjaid?

Kriisid tabavad kõiki turge samal ajal

Teine küsimus, mis paljude investorite mõtteis mõlgub on seotud eri riikide aktsiaturgude käitumisega kriiside või ka lihtsalt tavaliste majanduslanguse episoodide ajal. Ikka kipub olema nii, et finantskriisid on üha sagedamini globaalse ulatusega ja hinnalangust kogevad samaaegselt nii Euroopa, Ameerika mandri kui ka Aasia riikide aktsiaturud. Globaliseerunud maailmas tunduvad finants- ja majandusprobleemid ühest riigist või regioonist teistesse üle kanduma üha kiiremini.

Akadeemikud ja finantsanalüütikud on täheldanud, et kriiside ajal erinevate riikide aktsiaturgude korrelatsioon kasvab. See tähendab, et kui majanduskasvu perioodil võisid kahe riigi aktsiaturud veeta üpris märkimisväärse osa ajast liikudes teineteisest sõltumatult, siis ulatuslike kriiside puhkedes satuvad nad surve alla suhteliselt samaaegselt. Seega tundub justkui, et hajutamise efekt on kõige väiksem just siis kui seda kõige rohkem vaja oleks – kriiside ajal. Niisiis, globaalselt hajutatud aktsiaportfell ei kaitse investoreid kuigi hästi järskude süsteemsete finantskriiside eest. Jällegi tõusetub see sama küsimus – miks siis üldse oma aktsiaportfelli eri riikide vahel hajutada?

Investeerimishorisondi olulisus

Tõsi, lühiajaliselt kogevad finantskriisis hinnalangust nii kodumaisele aktsiaturule keskendunud, Euroopa aktsiatele fokuseerunud kui ka globaalselt hajutatud aktsiaportfell. Rõhk ongi siinkohal sõnal lühiajaliselt. Valdavalt on investeerimine siiski pikaajaline tegevus. Olgu eesmärgiks pensioniks kogumine, finantsvabaduse poole püüdlemine või lihtsalt pikaajaliselt enda tagala kindlustamine juhuks kui töövõime peaks langema, investeerimistegevuse pikkus on siiski mõõdetav pigem aastakümnete kui aastatega.

See tähendab ühtlasi seda, et lühiajalistele turukõikumistele ei tasu omistada nõnda suurt rolli. Kui keskmiselt võiks meie kui pikaajaliste investorite raha olla aktsiaturgudele paigutatud vähemalt kolm-neli aastakümmet kui mitte rohkem, siis aasta, pooleteise või kahe pikkused hinnalanguse episoodid ei tundu just kõige vajalikumad aspektid, millele portfelli koostamisel tähelepanu pöörata. Pigem peaks kartma mullistunud turgudele raha paigutamist, terve dekaadijagu kestvaid stagnatsiooniperioode ja/või pikka karuturgu.

Miks on globaalne hajutamine hea?

Vastuse saamiseks on siinkohal sobilik pöörduda kvantitatiivsete analüüsimeetodite juurde. Esimene julgustav tõestus globaalse hajutamise kasuks on ajaloolistes andmetes näha juba enne keeruliste statistiliste meetodite kasutusele võtmist. Uurides kõige kehvema tootlusega kalendrikuusid perioodil 1950 kuni 2008 selgub, et kuu, kahe või ka isegi kolme perspektiivis globaalne hajutamine kuigivõrd kasu ei toonud. Järske hinnalanguseid kogesid nii need investorid, kelle portfellis olid ainult ühe konkreetse riigi aktsiad kui ka need, kelle portfell oli hajutatud üle 22 erineva arenenud tööstusriigi aktsiaturu.

Siiski, teatud erinevused esinevad juba ka lühiajaliselt. Võttes vaatluse alla kõige kehvema tootlusega kalendrikuud, on keskmiseks langusprotsendiks ühe riigi aktsiatele keskendunud portfelli puhul -27% kuus, samas kui globaalse aktsiaportfelli keskmine kaotus on olnud -17% kuus.

Allikas: Asness et al., “International Diversification Works (Eventually)”, Financial Analysts Journal, Vol 67 2011

Vahed hakkavad sisse tulema vaatlusaluse ajaperioodi pikendamisel. Uurides 22 erineva riigi aktsiaturgude kõige kehvemaid ajaloolisi tootlusperioode (teisisõnu kriise), selgub, et keskmiselt kaotas ühe riigi aktsiatele keskendunud portfell kriisi esimesel aastal ligikaudu 55% oma väärtusest. Teisisõnu mõõdetuna kriisi algusest kadus järgneva 12 kuuga rohkem kui pool portfelli väärtusest. Globaalselt hajutatud aktsiaportfelli puhul oli kaotus 12 kuuga ligikaudu 40%.

Järgmine ajaloolistest andmetest ilmnev huvitav fakt puudutab langusepisoodi ajalist pikkust. Jätkates vaatlusaluse 22 arenenud riigi kõige kehvemate ajalooliste kriisiepisoodide uurimisega, selgub, et keskmiselt kestis aktsiahindade langus 30 kuud ehk kaks ja pool aastat. Globaalselt hajutatud aktsiaportfelli puhul peatus langus enamasti aga juba 12 kuu jooksul ehk aastaga. Tõsi, umbes järgnevad 6 kuud veetis globaalse aktsiaportfelli turuväärtus suhteliselt külgsuunaliselt liikudes. Samas järsu languse pikkus jäi siiski 12 kuu kanti võrrelduna ühe riigi aktsiatesse raha paigutanud investori portfelli ligi 30 kuulise langusepisoodi pikkusega.

Tootluse teguriteks lahutamine

Liigume nüüd edasi pisut keerulisemate analüüsimeetodite juurde. Üks hüpotees, mis selles valguses on püstitatud kõlab järgmiselt. Lühiajalised kriisid ja järsud hinnalangused on enamasti põhjustatud turupaanikast ja ulatuslikust müügisurvest (põhjused nendeks on kriiside lõikes sageli erinevad). Pikaajaliselt sõltub konkreetse riigi aktsiaturu tootlus suuresti siiski vastava riigi majanduskasvust.

Sageli astutakse analüüsil sammuke veelgi edasi ja lahutatakse eelmainitud aktsiaturu tootlust mõjutav tegur komponentideks. Esimeseks komponendiks on see sama üleüldine majanduskeskkond ja selle edenemise määr (lihtsustatult majanduskasv). Teine komponent on juba aktsiaturu spetsiifilisem ja hõlmab endas erinevate väärtussuhtarvude dünaamika uurimist (multiple expansion/contraction).

Püüdes eeltoodut sisustada, saab öelda, et just väärtussuhtarvude järsud muutused (muutused näiteks sellises suhtarvus nagu hinna-kasumi suhtarv ehk P/E) kirjeldavad üpris hästi kriisiperioode. Selliseid, kus paljud turuosalised soovivad aktsiaturgudelt väljuda suhteliselt samaaegselt. Seega riskitaluvuse järsk vähenemine viib kiire aktsiate hinna languseni, mis omakorda toob kaasa väärtussuhtarvude järsu languse.

Uurides aktsiahindade varieeruvuse põhjuseid nende kahe komponendi valguses selgub, et 3-kuulises perspektiivis kirjeldavad muutused väärtussuhtarvudes kogunisti 96% hindade kõikumisest.

Lükates investeerimishorisondi pikemaks, näiteks 15 aasta peale, muutub kõige olulisemaks teguriks riigi majanduskasvu näitaja. Ligikaudu 39% kogu aktsiate hinna varieeruvusest on kirjeldatav vastava riigi majanduskasvuga.

Analüüsid näitavad, et riigi üldise majandusaktiivsuse roll vastava riigi aktsiaturu tootluses on ajas kasvav. See tähendab, et kui 1-aastases perspektiivis oli konkreetse riigi majanduskasvu roll selle riigi aktsiaturu käekäigus ligikaudu 5%, 15 aasta pikkuse horisondi puhul juba 39%, siis lükates investeerimisperioodi 30-50 aasta pikkuseks, kasvab konkreetse riigi majanduskasvu osatähtsus veelgi.

Hajutamine eesmärgiga vältida halvimat

Heaks, kuigi mõnes mõttes üpris äärmuslikuks, näiteks on Jaapan. 1990ndaid kutsutakse Jaapanis kadunud dekaadiks. Tegelikult kestis sealse aktsiaturu hinnalangus isegi kauem, kuni 2003. aastani ehk kokku langesid aktsiate hinnad järjepanu ligi 13 aastat.

Kuna ennustamine on keeruline ja ka aeganõudev, on üheks lihtsaks viisiks oma investeerimistegevusel selliste pikaajaliste stagnatsiooni- või langusperioodide vältimiseks aktsiaportfelli globaalne hajutamine. Tõsi, lühiajalised ja järsud aktsiaturu langused on valusad, kuid pikaajaliselt stabiilsed ja head tootlusnumbrid on rikkuse ülesehitamisel olulisemad.

Globaalselt hajutatud aktsiaportfelli omamine aitab meid investoritena kaitsta mõne konkreetse riigi kehva käekäigu eest. Olgu seal siis põhjusteks poliitilised valesammud, pikaajalised ebasoodsad demograafilised ja makromajanduslikud arengud, võimalikud relvakonfliktid või midagi muud.