Säästmine, investeerimine ja finantsvabadus – kõik algab säästmisest

Ebapopulaarsena klassi ees

Käisin mõni aeg tagasi Pangaliidu poolt korraldatava Rahatarkuse päeva raames gümnasistidele rääkimas rahast. Kuna erialaselt olen rohkem olnud seotud investeerimisvaldkonnaga, jäidki minu kanda pikaajalise planeerimise, pensioniks kogumise, säästmise ja investeerimise teemad. Kujutage nüüd ette neid 17-18 aastaste nägusid, kui slaididele ilmusid sõnad „pension“ ja „säästmine“. Esimene neist tundub ajana, mis on nii-nii kaugel, et noorele inimesele näib lausa mõttetu sellele oma ajurakke kulutada. No ja teine – sellel sõnal lihtsalt on eesti keeles ebameeldiv mekk juures. Säästmine. Eesti keele seletav sõnaraamat kirjeldab: säästmine – arvestus ja piiramine millegi kulutamisel. Kindlasti saate aru, et ma ei olnud kuigi populaarne ja ei saanud kestvate ovatsioonide osaliseks. Igatahes ükskõik kui ebapopulaarne, kõrvale ebameeldiv või lihtsalt ebamugavust tekitav see sõna ka ei oleks, investeerimisest ja finantsvabaduse saavutamisest rääkides ei saa me säästmisest üle ega ümber. Seda ühel lihtsal põhjusel – investeerimisele eelneb alati säästmine. Alati. Hea küll, võib olla mitte siis, kui sulle naeratab lotoõnn.

Avastus – säästmine on olulisem kui oleks võinud arvata

Hiljuti juhtusin internetiavarustest lugema kokkuvõtet ühe samuti finantsvabaduse teel sammuja investeerimisportfelli muutusest üle viimase 7-8 aasta. Mind paelus koheselt üks graafik, kus oli välja toodud, kust täpselt investeerimisportfelli kasv pärines. Jaotus oli tehtud kahe komponendi lõikes: säästmine ja finantsvarade tootlus. Koheselt jäi silma tõsiasi, et alates 2008. aastast tuli kõigil aastatel peale 2012. aasta üle poole varade juurdekasvust täiendavast säästmisest ja mitte aktsiahindade tõusust ning dividendide tulust. Seega isegi viimaste aastate tõusva aktsiaturu tingimustes, on investeerimisportfelli väärtuse kasvu kiirus sõltunud rohkem sellest, kui palju regulaarselt säästa ja täiendavalt investeerida ning mitte niivõrd aktsiaturu üldisest tootlusest. Kuna tegu võis olla ühe erandiga ja investeerimisportfelli kompositsioon oli täpselt teadmata, otsustasin seda ise simulatsioonide abiga kontrollida.

Usalda, aga kontrolli – arvutan kõik ise üle

Võtsin arvutuste aluseks MSCI Daily Total Return Net World aktsiaindeksi. Finantsnohikutele olgu öeldud, et Total Return indeksid on adekvaatsem võrdlusbaas seetõttu, et tegu ei ole vaid aktsiate hinnatõusu peegeldavate indeksitega, vaid nad sisaldavad ka saadud ja koheselt uuesti investeeritud (reinvesteeritud) dividende. Lisaks tähistab sõna Net aktsiaindeksi nimes tõika, et kõik vajalikud maksud (valdavalt tulumaks dividendidelt) on igas indeksisse kuuluvas riigis juba tasutud.

Kõnealust indeksit hakati arvutama 31. detsembril 1969, mis tähendab, et andmerida on nüüdseks veidi üle 45 aasta pikkune. Järgnevalt tekitasin viis hüpoteetilist investorit. Kõik nad säästavad igakuiselt ligikaudu 167 eurot, mis võimaldab neil pärast kolme kuud kogumist igas kvartalis investeerida 500 eurot. Ainus erinevus nende hüpoteetiliste investorite vahel on see, et esimene neist alustas sarnast kogumist ja investeerimist aastal 1970, teine aastal 1980, kolmas aastal 1990, neljas aastal 2000 ja viies 2010. aastal. Seega on esimene investor regulaarselt paigutanud maailma aktsiatesse iga kolme kuu tagant 500 eurot juba üle 45 aasta samas kui investor nr. 5 on seda teinud veidi üle viie aasta. Säästude kogusummast ehk soetusväärtusest üle kõigi aastate iga investori kohta annab ülevaate alljärgnev graafik.

Nagu näha, siis kõik on loogiline. Investor nr. 1, kes on raha kõrvale pannud kõige kauem, kokku pisut üle 45 aasta, on jõudnud koguda ka kõige suurema summa. Teisisõnu on investor nr. 1 soetanud läbi aja aktsiaid kokku 91 000 euro väärtuses, investor nr. 2 omakorda 71 000 euro väärtuses jne.

Mis on aga juhtunud kõnealuste investeerimisportfellide turuväärtusega? Võttes aluseks eelnevalt kirjeldatud aktsiaindeksi ajaloolised andmed on pilt alljärgnev.

Nagu näha on investeerimisportfelli turuväärtuste erinevused kolossaalsed. Investori nr. 1 portfell, kes on järjest iga kuu säästnud ligikaudu 167 eurot ja kord kvartalis 500 euro kaupa investeerinud selle maailma aktsiaturgudele omab tänaseks investeerimisportfelli, mille väärtus ületab 1,2 miljonit eurot. Investori nr. 2 portfell on väärt umbes 428 tuhat eurot, investori nr. 3 oma pea 131 tuhat eurot jne. Selge see, et aeg on investori sõber ja mida kauem on raha investeeritud, seda rohkem tuleb esile liitintressi mõju ning portfelli väärtuse kasv kiireneb. See kõik on meile teada ja selles infos ei ole midagi uut.

Huvitav on siinkohal hoopis see, kuidas täiendavate säästude osatähtsus portfelli turuväärtusesse kahaneb. Eelnevast mäletame, et investor nr. 1 oli säästnud kokku 91 000 eurot samas kui tema portfelli väärtus ületab 1,2 miljonit eurot. Säästud kokku ehk soetusväärtus moodustab portfelli turuväärtusest kõigest 8%. Investor nr. 3 oli 25 aastaga säästnud 51 000 eurot soetades selle eest igas kvartalis aktsiaid. Tema portfelli turuväärtuseks on pea 131 tuhat eurot ehk soetusväärtus moodustab portfelli turuväärtusest 39%. Investor nr. 5, kes on regulaarselt investeerinud vaid pisut üle viie aasta on selle aja jooksul aktsiaid soetanud kokku 11 000 euro väärtuses. Tema portfelli turuväärtus on pea 15 000 eurot. Soetusväärtus moodustab seega tema puhul portfelli turuväärtusest koguni 74%.

Järeldused ülaltoodust on selged. Esialgu kasvab vara esmajärjes tänu säästmisele ja mitte tootlusele, mida finantsturud pakuvad. Seega regulaarse säästmise ja investeerimisega on mõistlik alustada võimalikult varakult – oh oleks ma vaid alles jätnud oma 2009-2010. aastal soetatud aktsiafondide osakud, rääkimata 1990-ndate lõpu Hansapanga ja Ühispanga aktsiatest. Teiseks, juhul kui eesmärgiks on finantsvabaduse saavutamine võimalikult kiiresti või lihtsalt investeerimisportfelli väärtuse maksimeerimine oma eluea jooksul, on kasulik algusaastatel säästa ja investeerida võimalikult suur osa oma tuludest.

Säästan iga kuu vähemalt 40% oma sissetulekutest

Kuna võimalikult varajase alustamise rong on neljakümnendale eluaastale lähenevale allakirjutanule juba läinud, on mul võimalik panustada teisele aspektile ehk säästa (ja investeerida) võimalikult suur osa oma igakuistest tuludest. Selle jaoks olen hakanud pidama igakuist (mitte üleliia keerulist ja detailset) eelarvet ja seadnud sihi säästa igakuiselt vähemalt 40% oma sissetulekutest. Tänaseks olen oma igakuist säästumäära jälginud veidi üle poole aasta ja saan tõdeda, et kuud pole vennad. Mõnes kuus lihtsalt tuleb rohkem kulutusi, kasvõi näiteks detsembris. Seega meeleheitlikult igakuiselt 40% piirist kinni ei hoia ja kasutan pigem libiseva keskmise meetodit. Teisisõnu püüdlen selle poole, et keskmine säästmismäär üle viimase kaheteistkümne kuu oleks vähemalt 40%.

Moto ja siht

Investeerimisele eelneb alati säästmine. Seepärast olen oma finantsvabaduse saavutmise teekonnal võtnud motoks „Säästan järjepidevalt, investeerin targalt, saavutan finantsvabaduse“. Targalt investeerimisest ja finantsvabadusest kirjutan rohkem juba edaspidi.