Vahefinišid finantsvabaduse teekonnal

Ülim eesmärk – täielik finantsvabadus

Finantsvabaduse all mõeldakse enamasti olukorda, kus varadelt laekuv passiivne rahavoog katab kõik vajalikud elamiskulud. Sellisel puhul muutub töö, olgu selleks siis palgatöö või ettevõtlus, vabatahtlikuks. Seega toodavad finantsiliselt vaba inimese jaoks tema varad regulaarselt vähemalt sama palju rahavoogu kui on tarvis igapäevaste kulude katteks.

Inimestena oleme kõik erinevad. Erinevad on ka meie elud. Ega asjata ole meie sõnavaras olemas sellised sõnad nagu indiviid ja individuaalsus. Seega on võimalik, et ühe jaoks tähendab töö palgatööd, teise jaoks ettevõtlust, kuid kolmas väidab, et tema töö ja hobi langevad kokku ning talle makstakse hoopis oma hobiga tegelemise eest. Kuigi viimatinimetatu näol on tegu suurepärase elukorraldusega, ei too see endaga siiski kaasa finantsvabadust. Sellisel puhul on inimene ikkagi sõltuvuses antud sissetulekust, olgu selleks isegi hobiga tegelemise eest makstu.

Elamiskulusid on mitmesuguseid

Olen regulaarselt kirja pannud ja jälginud oma elamiskulusid alates 2014. aasta novembrist eesmärgiga säästa vähemalt 40% oma sissetulekutest. Selle käigus olen (varasemast veelgi paremini) aru saanud erinevate igapäevakulude olemusest. Osa kulusid on regulaarsed ja oma iseloomult püsikulud või suhteliselt püsikulude moodi. Sellised on näiteks kuust-kuusse korduvad üür (või eluasemelaenu tagasimakse), (sõiduki) liisingmaksed ja mingil määral ka kommunaalmaksed. Kuigi viimased kõiguvad Eesti kliimat arvestades aasta jooksul üpris palju, on siiski tegu kuluartikliga, mis esineb regulaarselt ja on suuresti vältimatu. Esmapilgul tunduvad ka eelkirjeldatud eluasemekulu (olgu selleks siis üür või laenumakse) ja autoliising vältimatute kuludena. Tuleb ju neidki regulaarselt ja igakuiselt maksta. Tegelikult on vältimatus nende puhul suhteline mõiste. Pea alati on võimalik kolida odavamale pinnale või vahetada eluaseme üürimaksed laenumaksete vastu (või ka vastupidi) või soetada soodsam sõiduvahend. Alles pärast selliseid vangerdusi saab pisut kindlamalt öelda, et tegu on vältimatute püsikuludega.

Eelkirjeldatud vältimatutele eluaseme- ja kommunaalkuludele lisandub terve ports muutuvkulusid. Nendeks on näiteks transpordikulu, kulud toidule, meelelahutusele, reisimisele, riietele jne. Alati võib vaielda transpordikulude kategoriseerimise osas muutuvkulude alla, aga julgen siiski väita, et vähemalt osa transpordikuludest (need, mis ei ole otseselt seotud tööl käimisega) on oma olemuselt muutuvkulud ja seeläbi kergemini kontrollitavad. Kõiki eelkirjeldatud muutuvkulusid on igapäevaselt oluliselt lihtsam kontrollida kui vältimatuid püsikulusid.

Kolm kategooriat kulusid

Eesti keeles on kõnekäänd “minu kodu on mu kindlus”, mis kirjeldab hästi valdava enamuse eestlaste hoiakuid oma eluaseme suhtes. Kodu on midagi, millel lisaks kõrgele rahalisele väärtusele on ka kõrge emotsionaalne väärtus. Seetõttu tundub kodu kaotamine enamikule emotsionaalselt üpris raske üleelamisena. Olen minagi päeva lõpuks vaid lihtne ja tavaline inimene, kelle ühe baasvajaduse hulka kuulub turvatunde vajadus, mida oma kodu nõnda hästi pakub. Seega eluaseme olemasoluga otseselt seotud kulud on alati tarvis katta esmajärjes. Seetõttu olen grupeerinud esimese kategooria vältimatute kulude alla eluasemelaenu igakuisele tagasimaksele või üürile kuluva summa.

Teise gruppi olen liigitanud ülejäänud minu jaoks vältimatud kulud nagu kommunaalkulud, sõiduvahendiga seotud kulud ja minimaalseks äraelamiseks vajalikud kulutused toidule ning majapidamisele. Viimase rohkem kui poole aasta pikkuse eelarvepidamise baasilt saan öelda, et teise kategooria kulud on mul ligikaudu võrdsed kahekordse esimese kategooria kuludega suurusega. Seega kui esimese kategooria igakuised kulud on summas x, siis eelkirjeldatud kahe kategooria kulud kokku on minu puhul x + 2x = 3x.

Kolmandasse gruppi jäävad valdav enamus muutuvkulusid ning kõiksugu kulud, mis on vajalikud heaks äraelamiseks. Olen selle grupi kulude arvestamisel sisse arvutanud ka kulusid, mida ma tänasel päeval, kas üldse või siis sellises mahus tegelikult ei tee. Seega moodustavad selle kategooria kulutused meelelahutusele, reisimisele, riietele, toidule aga ka uuele koduelektroonikale, mööblile ja millele kõigele veel. Isiklikult minu puhul on kolmanda grupi kulude summa 2x. Seega suurepäraseks ja nauditavaks äraelamiseks on vaja katta esimese grupi kulud summas x, teise grupi kulud summas 2x ja kolmanda grupi kulud samuti summas 2x ehk kokku 5x.

Näiteks juhul kui x=250 eurot, siis vältimatud kulutused eluasemele oleks 250 eurot, teise grupi vältimatud kulud 2 x 250 ehk 500 eurot ja kolmas grupp hõlmaks kulusid kokku samuti 500 euro ulatuses ehk kõik kulud kokku moodustavad 1 250 eurot. Juhul kui x=500, on kogukulud 2 500 eurot jne.

Miks selline kulude eristamine vajalik on?

Vastus – selleks, et paremini mõista finantsvabaduse erinevaid astmeid.

Vahefinišid aitavad püsida rajal

Nutika lugejana saad tõenäoliselt juba aru, kuhu ma oma jutuga tüürin. Täpselt nii! Ülalkirjeldatud kulude grupeerimine aitab mul seada vahe-eesmärke finantsvabaduse saavutamise teel. Kuigi pean igakuiselt arvet, kui kaugel olen oma täieliku finantsvabaduse teekonnal, on hoopis põnevam jälgida progressi esimese vahefiniši suunas. Selle asemel, et näha, kuidas dividenditulu moodustab täieliku finantsvabaduse soovitud tasemest (mäletad, summas seesama 5x) alul 0,5%, siis kolme kuu pärast 0,9%, siis 1,6%, siis 2,1% ja pärast aasta-pooleteise pikkust regulaarselt 40% sissetulekute säästmist ja investeerimist alles napilt 3%, on hoopis motiveerivam näha, et juba 20-30% esimese grupi kuludest on võimalik katta dividendivoost.

Hakkasin vastavaid arvutusi laekuva dividendivoo kohta tegema alates 2014. aasta detsembrist (arvutuste metoodikast täpsemalt kunagi edaspidi, esialgu olgu vihjeks öeldud, et lihtsuse ja automatiseerimise eesmärgil olen keskmise kuise dividendivoo suuruse saamiseks kasutanud portfelli kaalutud keskmise dividendimäära ja portfelli turuväärtuse korrutist, mis on siis jagatud 12-ga). Toona kattis oodatav dividendivoog 12% ülalkirjeldatud esimese grupi vältimatutest kuludest (üür või laenumakse). Juuni lõpu seisuga oli see number tõusnud juba 36% kanti. Vot selline progress on juba hoomatav ja rõõmustav! Rääkimata selle motiveerivast mõjust jätkata kindlalt oma valitud finantsvabaduse saavutamise rajal sammumist.