Tihti on nii, et ideed, mõtted ja harjumused on keskkonna- ning kontekstipõhised. See tähendab, et oleme harjunud mingit mõttemalli või mõttelist mudelit kasutama näiteks ainult tööl olles. Koju jõudes ei tule pähegi, et tegelikult saaks tõmmata paralleele teatud töiste ja koduste probleemide ning nende lahenduste vahel. Analoogiate leidmine erinevate valdkondade vahel nõuab suurt ja sageli teadlikku pingutust. Just selle teadliku pingutuse tõttu ei ole üldse imekspandav, et avastasin alles hiljuti, kuidas üks regulaarselt tööl kasutatav mõttemall on suurepäraselt üle kantav hoopis teise, kodusesse keskkonda.
Kas ma täna ostaks?
Igapäevase töö tõttu investeerimisega tegeledes on mul tavaks saanud küsida endalt iga üksiku investeerimisportfelli positsiooni kohta – kui mul seda investeeringut ei oleks, siis kas ma täna siiski soetaksin selle? Enne küsimusele vastamist peab muidugi paigas olema kogu investeerimistegevuse eesmärk ja muu raamistik koos investeeringute ajalise horisondi, oodatavad tulu ning riskiga. Igatahes kui vastus eelnevalt esitatud küsimusele on „jah“, siis on kõik korras. Kõnealune positsioon on portfellis ju juba olemas. Kaaluda võib soovi korral positsiooni suurendamist ehk vastava väärtpaberi juurde ostmist.
Kas peaksin hoopis müüma?
Asi läheb huvitavamaks siis, kui vastus eelnevalt esitatud küsimusele on „ei“. Siis tõusetub koheselt uus küsimus. Kui ma täna seda väärtpaberit ei ostaks, kas ma äkki peaks selle hoopis maha müüma? Vastuseks on „jah“! Inglise keeles on kõnealune mõtteline mudel koondatud järgmisesse lühikesse ja löövasse lausesse: „If you wouldn’t buy it, you should sell it“. Teisisõnu juhul kui ma mingit portfellis olevat väärtpaberit täna ei ostaks, siis tegelikult oleks üpris mõistlik kaaluda hoopis selle müümist. Mõelgem korraks – mis mõte on hoida portfellis väärtpaberit, mille tulevikuväljavaate osas ollakse ebamäärasel seisukohal? Või tänast keskkonda arvestades ollakse veendunud selle positsiooni ebasoodsas tulu ja riski suhtes? Tõsi, meie analüüs väärtpaberi võimalike hinnaliikumiste ja tootluste osas võib osutuda valeks, kuid hoida investeeringut, millesse puudub usk. See ei kõla kuigi hästi.
Eelneva praktikas ellu rakendamise osas tuleb siiski olla tähelepanelik. On äärmiselt oluline, et enne eelkirjeldatud mõtteharjutust oleks iseendale selge ja arusaadav oma investeerimisstrateegia ja eesmärk. Alles siis võib asuda oma investeerimisportfelli eelkirjeldatud pilguga üle vaatama. Vastasel juhul on tulemuseks liigne kauplemine, millega kaasnevad paratamatult kulud ja lõpptulemuseks võib olla hoopis madalam pikaajaline netotootlus.
Investeeringute juhtimise mõtteline mudel koduse majandamise rakkes
Olen viimase kahe aasta jooksul kolinud kaks korda. Viimasel korral kolides avastasin, et mõned asjad on jäänud eelmisest, rohkem kui aastatagusest kolimisest veel lahti pakkimata. Seega oli möödunud rohkem kui aasta ilma, et ma mingeid asju oleksin vajanud. Kõige lihtsam oli riietega, need olin juba eelmise kolimise ajal ära sorteerinud praktiliselt kolme gruppi: 1) need, mida arvasin, et kasutan 2) need, mis olid jäänud väikseks või suureks või lihtsalt enam ei meeldinud 3) need, mis olid oma aja ära elanud ehk kulunud ja vanunud. Teise grupi riiete osas oli plaan leida neile uus omanik, aga kuidagi siiski ei raatsinud. Nii nad siis seal seisid kenasti pakituna üle aasta. Enne seekordset kolimist otsustasin teha südame kalgiks ja viia kõik Uuskasutuskeskusesse. Tundsin end pärast seda väga hästi. Vähemalt on nüüd neist seni kasutult seisnud asjadest ehk pisutki tolku.
Pärast seda vaatasin kodus veel kord värske pilguga ringi. Just täpselt selle sama pilguga nagu iga positsiooni investeerimisportfellis. Kas ma ostaks selle kodumasina, elektroonikavidina või muu eseme kui mul seda praegu ei oleks? Endalegi üllatuseks leidsin, et aastatega on kappidesse kogunenud ja mitmeid kolimisi üle elanud paras ports asju, mida ma, kas kasutasin veidi aega millalgi väga-väga ammu või ei ole üldse kasutanud. Osa neist viimati mainitutest on veel isegi avamata pakendites. (Märkuse korras – inimloomus on ikka veider, mõne suurema kodutehnika või elektroonikaseadme ostul osutus minevikus sageli määravaks see, kui anti midagi tasuta kingitusena kaasa; nüüd need kingitused siis seisavad, ilusti ikka veel oma originaalpakendites.) Seega saan nüüd küsida endalt sama nagu investeeringuid inspekteerides. Kui ma seda asja täna ei ostaks, kas ma peaksin selle ehk hoopis maha müüma/ära andma?
Minimalism – säilita vaid need tõeliselt vajalikud asjad
Just sarnase loogika (ja tegelikult sarnase pakkimist/kolimist hõlmava meetodi) alusel toimib ka USA-st alguse saanud ja hoogsalt populaarsust koguv liikumine The Minimalists. Idee on lihtne. Seades küsimärgi alla iga eseme rolli oma elukvaliteedile, saad lahti ebavajalikest asjadest ning teed ruumi sellele, mis just sinu jaoks on kõige olulisem. Kindlasti on erinevad inimeste väärtushinnangud, nagu ka asjade roll elukvaliteedi tunnetamisel ja taluvuspiir asjadest loobumisel, kuid minimalistide poolt propageeritava lähenemise lõpptulemus on suhteliselt ühene. Ebavajalike asjade kõrvaldamine oma elust kasvõi väikses ulatuses viib sarnase tulemuseni: rohkem aega, rohkem vabadust ja rohkem raha.
Seega ei tule säästmise jaoks teps mitte kogu aeg hambad ristis pingutada, võti peitub mõttemaailmas ja väärtushinnangutes. Neis mugandusi tehes hakkavad säästud tasapisi tekkima ka iseenesest. Säästud omakorda on finantsvabaduse alustala, sest investeerimisele ja seeläbi finantsvabaduse saavutamisele eelneb alati säästmine.
Speak Your Mind