Uuringud on näidanud, et keskmine investor kohe oskab ebaratsionaalselt käituda. Regulaarselt läbi viidav uurimus USA jaeinvestorite investeerimiskäitumisest jõuab aasta-aastalt samale tulemusele – jaeinvestorite tegelik netotootlus jääb märkimisväärselt alla turu keskmisele tootlusele. Vaatamata sellele, et näiteks 2014. aastal ajastasid väikeinvestorid oma ostusid/müüke korrektselt tervenisti 67% juhtudest, jäi keskmise investori aktsiaportfelli tootluseks 2014. aastal 5,5% võrrelduna S&P 500 indeksi 13,7% tootlusega.
Dalbar, kes kõnealust uuringut USA-s juba kolmandat aastakümmet läbi viib, kirjutab jaeinvestorite investeerimiskäitumise kohta järgmised read:
„Pärast aastakümneid kestnud väikeinvestorite investeerimiskäitumise analüüsimist nii headel kui ka halbadel aegadel ning pärast finantssektori ekspertide kauakestvaid pingutusi harida miljoneid investoreid, käituvad väikeinvestorid investeerides jätkuvalt mõtlematult.“
Mida pikem investeerimishorisont, seda suuremad erinevused
Kuigi juba üheaastases horisondis tunduvad tootluste erinevused märkimisväärsed (5,5% vs 13,7%), ei oma see investori portfelli väärtusele veel nõnda suurt efekti kui aastast aastasse korduv mahajäämus turuindeksi tootlustest. Näiteks 2014. aasta jooksul suutis keskmine USA aktsiaturule investeeriv investor kasvatada oma 1 000 dollarit 1 055 dollariks, samas kui indeksiväärne tõus oleks olnud 1 000 dollarilt 1 137 dollarile. Vahe üheaastase investeerimisperioodi jooksul on 82 dollarit ja portfelli väärtus erineb ligi 8%.
Üle viimase kümne aasta mõõdetuna jäi keskmise aktsiainvestori tootluseks 5,3% aastas, USA aktsiaturg näitas samal perioodil aga tootlust keskmiselt 7,7%. Üle viimase 20-aastase investeerimisperioodi on vastavad näitajad 5,2% ja 9,9% ning üle 30-aastase perioodi 3,8% ja 11,1%. Naastes korraks 10-aastase investeerimishorisondiga näite juurde, saame öelda, et kümme aastat tagasi investeeritud 1 000 dollarist sai keskmise investori jaoks 1 670 dollarit. Samal ajal sai turuindeksit järgivast 1 000 dollarist 2 094 dollarit. Siin, nagu näeme, on vahed juba olulisemad. Turuindeksit järgiva portfelli väärtus on 424 dollari võrra kõrgem. Vaadates portfellide protsentuaalset erinevust, siis turuindeksit järgiva portfelli väärtus on tervelt 25% kõrgem kui keskmise aktsiainvestori portfelli väärtus.
Lükates investeerimishorisondi 30 aasta peale, muutuvad erinevused veelgi kõnekamaks. Keskmine USA aktsiainvestori portfell kasvas selle aja jooksul 1 000 dollari pealt 3 053 dollarini. Pole paha? Passiivse, turuindeksit järgiva investeerimisportfelli väärtus küündis samaks ajaks aga hoopis 23 266 dollarini. Erinevus on seekord tervenisti 20 214 dollarit ehk asjatuid oste, müüke ja isegi valdavas enamuses õigeks osutunud turgude ajastamisi tegemata oleks passiivne investor teeninud 662% rohkem. See on 7,6 korda kõrgem tootlus.
Allikas: Dalbar’s 21st Annual Quantitative Analysis of Investor Behavior
Emotsioonide ajel käitumine vähendab investeeringute hoidmise pikkust
Mis peitub nõnda mastaapselt erinevate tootluste taga? Vastus – investorkäitumine. Dalbar’i uurimuste kohaselt kipuvad jaeinvestorid hoidma aktsiainvesteeringuid liiga lühikest aega. Viimase, aktsiafonde hõlmava statistika andmetel keskmiselt 4 aastat. Keskmine aktsiafondide hoidmise aeg lüheneb oluliselt aktsiaturgude languse saabudes. 2000-ndate tehnoloogiamulli järgselt hoidsid USA investorid aktsiafonde keskmiselt vaid 2,5 aastat, viimase finantskriisi ajal 2008. aastal lühenes hoidmisaeg 3 aasta peale. Seega kipuvad väikeinvestorid järjepidevalt turuarengutele reageerima, tavaliselt investeerimisportfelli väärtust suuresti kahjustaval moel.
Nagu alljärgnevast tabelist näha, ei ilmne kuiste tootluste puhul jaeinvestorite mahajäämus turuindeksi tootlusest vaid langeval turul, kimpus ollakse ka aktsiate uuesti soetamisega ja jäädakse seeläbi osaliselt ilma ka kiirete hinnatõusudega kuudest.
Allikas: Dalbar’s 21st Annual Quantitative Analysis of Investor Behavior
Huvitava asjaoluna selgub Dalbar’i uuringust, et viimase kümne aasta jooksul on väikeinvestorid oma aktsiafondide oste ja müüke suutnud korrektselt ajastada (tehingujärgsel kuul liigub aktsiaturg oodatud suunas) keskmiselt 70% juhtudest. Tundub üpris soodne tulemus. Rahas mõõdetuna, nagu näha ülaltoodud tabelitest, ei ole keskmisel investoril kahjuks nõnda häid tulemusi ette näidata. Kuigi korrektse ajastuse protsent on 70, jääb reaalsete tehingute tegemine sageli emotsionaalsete põhjuste taha. Teisisõnu, juhul kui isegi suudetakse ette näha langust ja müüakse osa aktsiaid maha, siis tavaliselt juhtub üks kolmest: a) langeval turul müüakse hiljem veel, b) tagasiostmisega jäädakse hiljaks või c) tagasi ostetakse aktsiaid märkimisväärselt väiksemas summas kui müüdi – no nii lihtsalt igaks juhuks, et saaks olla täitsa-täitsa kindel turu uuesti tõusule pöördumises.
Investorkäitumise mõju pikaajalisele tootlusele on suur
Varahaldusfirma Vanguard on oma fondiklientide käitumist ja tootlusandmeid analüüsides jõudnud järeldusele, et kõigist pikaajalise investeeringu tootlust mõjutavatest teguritest on olulisim investorkäitumine. Investeerimisplaani ja distsipliini hülgamise ning emotsionaalsuse hinnaks on Vanguard’i arvutuste kohaselt keskmisel 1,5% tootlust aastas. Teisisõnu, kui sa kuni tänaseni oled viljelenud turu ajastamist kasutavat strateegiat ja su turunägemused osutuvad korrektseteks isegi 70% juhtudest, saad ikkagi suurendada oma pikaajalist tootlust keskmiselt 1,5% võrra aastas läbi oma liigse kauplemise vähendamise.
Kirjutasin investorvajaduste hierarhia sarja esimeses postituses, kuidas vaatamata sellele, et kuludel on sinu netotootlusele postituses välja toodud neljast tegurist kõige väiksem mõju, läheb enamuse aktsiainvestorite aur praktikas esmalt kõige odavama maakleri väljaselgitamisele. Näiteks investor, kes üritab mitmete eri instrumentidega turgu ajastada tehes igakuiselt Euroopa börsidel näiteks kümme 1 000 euro suuruse summaga tehingut, maksab läbi Eesti pankade tehinguid tehes tasudeks ligikaudu 140-200 eurot. Võtame konkreetse näite tarbeks kõige odavamaid tehingutasusid pakkuva LHV, kus tehingutasu on 11 eurot + 0,3% tehingusummast ehk 1 000 euro väärtuses aktsiate ostu korral kujuneb tehingutasuks 14 eurot; kümne tehingu puhul kokku 140 eurot. Vähendades tehingute arvu kuus kõigest kaheni ehk loobudes turu ajastamisest ja teostades ostusid vaid siis, kui selleks vahendeid/sääste tekib, kulub tehingutasudeks 28 eurot kuus. Seega oma investeerimiskäitumise muutuse mõju rahas mõõdetuna on 112 eurot kuus. Leides nüüd maakleri, kus tehingutasu on näiteks 2 euro võrra madalam, kuid säilitades oma aktiivse investeerimisstiili, langeb ühes kuus tehingutasudele kuluv summa 120 euroni ehk võit on 20 eurot. Tõsi, Eesti kontekstis on võimalik välismaa säästumaaklerite poole kiigates kärpida tehingutasudelt oluliselt rohkem kui euro või paar tehingu kohta. Ülal kasutatud numbrilise näitega jätkates on selliseid tehinguid Interactive Brokers vahendusel võimalik teha isegi nii madala hinnaga nagu 4 eurot tehingu eest. Isegi siis, säilitades oma 10-tehingut-kuus investeerimisstiili, kulub tehingutasudele säästumaakleri juures 40 eurot kuus võrrelduna 28 euroga oluliselt kallima kodumaise maakleri juures ja piirdudes vaid kahe tehinguga kuus.
Sihid paika
Seega, kulud on tähtsad, eriti meie väikse Eesti kontekstis, kuid investeerimiskäitumise mõju sinu netotootlusele on veelgi suurem. Kes meist ei sooviks lisatootlust keskmiselt +1,5% aastas? Eriti kui selle hinnaks on mitte midagi tegemine. Ja seda sõna otseses mõttes! Seepärast püüan pikaajalise investorina võimalikult vähe tegeleda turu ajastamisega ja seeläbi olemasolevate positsioonide müükide-tagasiostudega. Pean kahjuks siinkohal ausalt tunnistama, et alul aastatega kogutud sääste järk-järgult investeerides kippusin aeg-ajalt ikka hinnakorrektsiooni ootama lootuses soetada sama raha eest rohkem aktsiaid. Teisisõnu olen ise veidi siiski püüdnud tegeleda turu ajastamisega. Tagantjärele tarkusena saan öelda, et saamata jäänud tulu on olnud üpris märkimisväärne, sest seni on aktsiaturud olnud jätkuvalt tõusufaasis.
Lisaks eelnevale katsun valida väga hoolikalt, mida ostan, sest järgmise majanduslanguse ja aktsiate langusfaasi ajal on oluliselt mugavam omada ettevõtteid ja instrumente, mille puhul on teada, et need on varemgi keerulisi aegu edukalt üle elanud. See aitab loodetavasti paljuski kontrolli all hoida müümise soovi järgmise aktsiaturu langusfaasi saabudes ja jääda kindlaks enda valitud investeerimisstrateegiale (hoides seeläbi kontrolli all ka tehingutasudele kuluvaid summasid).
Väidetavalt on kõige edukamad väikeinvestorid need, kes on kas surnud või on ära unustanud oma kontoandmed ja on liiga laisad, et juurdepääsu võimalus taastada. Investorite mitteratsionaalsele käitumisele on füsioloogilistel ja keemilistel alustel lähenenud John Coates teoses “Kui koerast saab hunt.” Coates väidab, et inimorganismi jaoks võivad muutused majanduseselus ja börsil olla samatugevad ärritajad kui sattumine eluohtliku situatsiooni. Välise ohu toimel aktiveerib organism kõik vajalikud kaitsemehhanismid, mis mõjutavad otseselt inimese mõtlemist, tema emotsioone ja käitumist. Mitteratsionaalseid otsuseid võib seega vaadelda pigem loomuliku kaitserefleksina, kui teadlikult langetatud valikuid.
Aitäh väärt kommentaari ja samal ajal ka hea lugemissoovituse eest!
Kas siin trükiviga või ma ei saa lihtsalt aru?
“Näiteks 2014. aasta jooksul suutis keskmine USA aktsiaturule investeeriv investor kasvatada oma 1 000 dollarit 1 005,50 dollariks, samas kui indeksiväärne tõus oleks olnud 1 000 dollarilt 1 013,70 dollarile. Mis see 8,20 dollarit ikka ära ei ole? Portfelli väärtus erineb ju kõigest 0,8%.”
5.5% tuhandest peaks ikka olema 55, mitte 5,5?
Muidu väga huvitava nurga alt lähenetud teemale. Täitsa mõnus lugemine.
Aitäh, Taavi, tõesti trükiviga. Nüüd parandatud!