Öeldakse, et kinnisvarasse investeerimise puhul on kriitilise tähtsusega kolm tegurit – asukoht, asukoht, asukoht. Börsil kaubeldavatesse fondidesse (ETF-idesse) investeerides kehtib sarnane põhitõde. Kolm kõige olulisemat faktorit ETF-idesse investeerimisel on indeks, indeks ja veel kord indeks. Põhjus selleks on lihtne. Valdava enamuse, ma julgen öelda, et koguni 85% kuni 95% ETF-i tootlusest määrab ära üks tegur. Selleks on ETF-i alusvara ehk teisisõnu indeks, mille hinnaliikumist ETF on loodud püüdma. Seega peaks ETF-i valikul minema peamine aur esmajärjes alusindeksi analüüsimisse. Just sel lihtsal põhjusel olengi iga kord ETF-idest kirjutades (vt. siia ja siia) heietanud pikalt ja laialt eelkõige eri indeksitest, mida kõnealused ETF-id järgivad.
Alles pärast sobiva alusindeksi leidmist tulevad mängu mitmed muud tegurid nagu kulud, likviidsus, noteerimise valuuta ja börs, vastaspoole risk jne. Sisuliselt saab tõmmata paralleele investorvajaduste hierarhiaga, mille kohaselt on oluline alustada kõige madalamalt tasemelt ehk sellest, mis mõjutab tootlust kõige enam.
Indeksite kirju maailm
Kõik indeksid ei ole kaugeltki vennad, isegi mitte ühe ja sama regiooni ühte ja sama varaklassi järgivad indeksid. Heaks näiteks on siinkohal kaks tuntud USA aktsiaindeksit S&P 500 ja Dow Jones Industrial Average. Mõlemad järgivad küll USA suurfirmade aktsiahindade liikumist, aga sellega sarnasused nende kahe indeksi vahel ka lõpevad. S&P 500 järgib 500 suurima ettevõtte, Dow Jones Industrial Average (DJIA) vaid 30 ettevõtte aktsiate hinnaliikumisi. Sisuliselt katab S&P 500 pea 80% kogu USA turu kapitalisatsioonist (aktsia turuhinna ja aktsiate arvu korrutis), samas kui DJIA teeb seda vaid ligi 21% ulatuses. Kui S&P 500 indeksisse võivad kuuluda ükskõik, millise majandussektori ettevõtted, siis DJIA puhul jäävad indeksist alati välja transpordi- ja kommunaalettevõtted (nende sektorite ettevõtete tarbeks on Dow Jones’il eraldi indeksid).
Seega erinevad kõnealused indeksid selle poolest, millise majandussektori ettevõtted on indeksisse kaasatud ja kui suure osa kogu aktsiaturust need indeksid hõlmavad. Need, kes soovivad ühe ETF-iga püüda kogu USA aktsiaturu liikumist, peaksid vaatama kogu turgu hõlmavaid indekseid järgivate ETF-ide poole. Sobivateks kandidaatideks on sellisel juhul näiteks Dow Jones U.S. Total Stock Market Index ja Wilshire 5000 Total Market Index.
Indekseid saab kokku panna mitut moodi
Asi läheb veelgi keerulisemaks. Viise, kuidas laiapõhjalisi indekseid kokku pannakse, on mitmeid. Neist levinuimad on indeksi komponentide kaalumine turukapitalisatsiooni (market-cap weighted), vabalt kaubeldava turukapitalisatsiooni (float-adjusted market-cap weighted) ja turuhinna (price weighted) alusel. Neile lisandub veel üks levinud indeksi koostamise metoodika, mille puhul on kõigi komponentide osakaal indeksis koostamise hetkel võrdne (equally weighted).
S&P 500 puhul määratakse indeksi komponentide osakaal näiteks vabalt kaubeldavast turukapitalisatsioonist lähtuvalt, samas kui DJIA puhul aktsiate turuhinnast lähtuvalt. Seega on suurima osakaaluga DJIA indeksis need ettevõtted, mille aktsia hind dollarites mõõdetuna on kõige kõrgem. Hetkel on DJIA indeksisse kuuluvatest ettevõtetest kõige kõrgem aktsia hind Goldman Sachs’il, millele järgnevad IBM ja 3M Co. Sellest lähtuvalt on DJIA kõige suurema osakaaluga positsioonid just Goldman Sachs’i (7,6%), IBM’i (6,0%) ja 3M Co (5,8%) aktsiates. S&P 500 korral saavad suurima osakaalu kõige suurema turukapitalisatsiooniga ettevõtted, mille esikolmik on hetkel Apple (3,7% indeksist), Microsoft (2,0%) ja Exxon Mobil (1,8%).
Tavaliselt on ühest ja samast indeksist saadaval eri viisil kokku pandud indeksi versioone. Nii näiteks on olemas kolm eri versiooni Wilshire 5000 Total Market indeksist, kus esimesel puhul on kõik USA aktsiad kaasatud indeksisse võrdsetes osakaaludes, teine, kus kaalumine on läbi viidud turukapitalisatsiooni alusel ja kolmas, kus kaalumise aluseks on vabalt kaubeldav turukapitalisatsioon. Seega üks ja sama ports aktsiaid, kuid mõnel puhul on väike-ettevõtete osakaal indeksis märksa suurem (võrdsete osakaaludega kaalumise puhul) kui teistel puhkudel. Seda, mis tüüpi indeksit ETF järgib, tasub kindlasti silmas pidada.
Üheks laialt levinud kaalumise viisiks dividendiaktsiatele keskendunud ETF-ide puhul on veel osakaalude leidmine vastavalt dividendimäärale. Tavaliselt antakse kõrgema dividendimääraga aktsiatele nendes ETF-ides kõrgemad osakaalud. Üheks sellist kaalumise meetodit kasutavaks ETF-iks on näiteks ka minu portfellis olev ja hiljuti siin blogiski kajastust leidnud SPDR S&P Global Dividend Aristocrats UCITS ETF.
Indeksi koosseis on muutuv
Indeksi koosseis ei ole staatiline. Muutused toimuvad kahel tasandil. Esiteks võib muutuda indeksis olevate ettevõtete arv ja/või nimekiri. Teiseks muutujaks on osakaalud. Indeksi komponendid ja nende osakaalud vaadatakse üle ning viiakse sisse vajalikud muudatused regulaarselt. Sellist indeksi koosseisu ülevaatamist nimetatakse rebalanseerimiseks. Rebalanseerimise sagedus on erinev. Kõige enam kasutatakse kuist, kvartaalset, pooleaastast või aastast rebalanseerimist. S&P 500 puhul näiteks vaadatakse indeksi koosseis üle iga kolme kuu järel. Siis selgitatakse välja indeksi koosseisu mittesobivad ettevõtted ja viimaste olemasolul asendatakse need uutega ning määratakse kõigi ettevõtete osakaal indeksis vastavalt hetke turukapitalisatsiooni numbritele. Wilshire 5000 Total Market Index rebalanseerimine toimub näiteks hoopis korra kuus, DJIA puhul aga kindlat sagedus ei olegi ja indeksi koosseisu ning osakaalude muutmine toimub vastavalt vajadusele. Valdava enamuse dividendiaktsiatele keskendunud ETF-ide alusindeksid rebalanseeritakse kord või kaks aastas.
Kumb on investori jaoks parem, kas sagedane või harv rebalanseerimine? Siin ühest vastust ei ole. Palju sõltub konkreetsest indeksist ja varaklassist/sektorist, mida see indeks järgib. Suhteliselt sage rebalanseerimine (kuine või kvartaalne) on hea seetõttu, et raskustesse sattunud või muidu enam nõuetele mittevastavad ettevõtted visatakse indeksist välja kiiremini ja seeläbi on halba olukorda sattunud ettevõtte aktsiahinna languse mõju antud indeksit järgivale ETF-ile loodetavasti väiksem ning lühiajalisem. Teisalt kaasneb sagedaste alusindeksite rebalanseerimisega indekseid järgivates ETF-ides vajadus rohkemate tehingute järele, mis toob kaasa kõrgemad kulud ja seeläbi väiksema tootluse.
ETF-i faktilehe lugemisest on vähe, uuri indeksi metoodikat
Kui üksikaktsiatesse investeerides on esimeseks asjaks, mida ettevõtte kohta lugeda selle ettevõtte aasta-aruanne, siis ETF-i puhul on selleks indeksi metoodika (index methodology). See on peamine alusdokument mõistmaks, kuhu täpselt ja mil viisil antud indeksit järgiv ETF investeerib. Jah, ETF-i enda faktilehel on valdav enamus sellest infost samuti lühidalt kirjeldatud, kuid teadupärast peitub saatan ikka üksikasjades. Nii indeksi rebalanseerimise sageduse, osakaalude leidmise meetodi kui ka indeksisse sobivate aktsiate kriteeriumid leiab ainult indeksi enda metoodikat kirjeldavast alusdokumendist, ETF-ide faktilehed ja muu dokumentatsioon seda tavaliselt ei kajasta. Seega julgustan seadma samme indeksipakkujate endi kodulehele ja tutvuma indeksi faktilehe ja metoodikaga. Eriti oluline on see neile, kes otsivad investeerimiseks mõnd veidi ebaharilikku ETF-i. Siia alla käivad näiteks kõiksugu erinevad dividendiaktsiatesse investeerimise strateegiad.
Hakatuseks vaata tuntud indeksipakkujate alusindekseid
Värskelt ETF-idega tutvust tegeval investoril soovitan pöörata tähelepanu ka alusindeksi päritolule. Indekseid arvutavad vastavat teenust pakkuvad ettevõtted. Neist nimekaimad on aktsiaindeksite maailmas S&P Dow Jones Indices, MSCI, FTSE ja STOXX ning võlakirjade puhul Barclays, Bank of America Merrill Lynch, J.P. Morgan, Citigroup. ETF-ide pakkujad ise indekseid ei arvuta, vaid võtavad oma toodete jaoks aluseks just nimelt eelmainitud teenusepakkujate poolt koostatud indeksid. Seepärast on sageli saadaval mitu erineva nimega, kuid sama alusindeksit järgivat ETF-i. Heaks näiteks on siinkohal taas USA aktsiaindeks S&P 500, mille puhul on USA-s kaubeldavate versioonidena saadaval:
- State Street SPRD poolt pakutav SPDR S&P 500 ETF (SPY),
- iShares’i poolt pakutav iShares Core S&P 500 ETF (IVV),
- Vanguard’i poolt pakutav Vanguard S&P 500 ETF (VOO).
Kõik need kolm ETF-i järgivad täpselt sama indeksit. Nende vahel valides tuleb hakata kaaluma juba ka kulusid, likviidsust, alusindeksi järgimise võimet jms. Sellest kõigest juba tulevastes postitustes.
Kõlab kohe palju keerulisemalt kui otse stocki paigutamine.
Eks mõne jaoks on jah ühe konkreetse ettevõtte finantside ja tegevuse analüüsimine lihtsam kui kompleksete finantsinstrumentide analüüs, kõik on suhteline. Teisalt olles kord valinud omale meelepärase indeksi ja seda järgiva ETF-i võib väikeinvestor aastaid ilma suurema ajaressursi panustamiseta seda üht ja sama ETF-i osta saades ühe ostuga hea hajutatuse eri ettevõtete, sektorite ja riikide vahel.