Investeerimisele eelneb alati säästmine. Investeerimisportfelli alles üles ehitava investori vara kasvab esmajärjes tänu täiendavale säästmisele ja investeeringutele ning mitte niivõrd finantsturgude tootluse tulemusena. Seetõttu olen seadnud eesmärgiks säästa igakuiselt vähemalt 40% oma sissetulekutest ja investeerida need säästud dividende maksvatesse aktsiatesse ning aktsiafondidesse. Kõlavad sloganid on vahest head ka iseenda innustamiseks. Seega püüan igapäevaselt toimetada vastavalt motole “säästan järjepidevalt, investeerin targalt, saavutan finantsvabaduse“.
Olen jälginud oma tulusid ja kulusid igakuiselt alates 2014. aasta novembrist. Nüüdseks, pärast mõnda aega kestnud tulude-kulude dokumenteerimist, saan öelda, et kuud pole vennad. Elus tuleb ette üllatusi, erakordseid sündmusi ja ootamatuid kulutusi. Seega olen mõistnud, et kuust-kuusse eesmärki saavutada on keeruline. Kuigi pürin jätkuvalt igakuiselt vähemalt 40% säästmismäära poole, siis tõehetk eesmärgi täitmise või mittetäitmise osas saabub kalendriaasta kohta kokkuvõtteid tehes. Aasta lõpus soovin näha, et vähemalt 40% aasta jooksul teenitud tulust olen säästnud (ja investeerinud).
Hirmud lapsepõlvest
Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga mulle mõnes mõttes puhkusekuud ei meeldi. Eriti veel nüüd, kui panen regulaarselt kirja oma tulusid ja kulusid. Igasugu arvepidamise puhul on kuidagi parem ja lihtsam kui esineb mingi regulaarsus. Neil kuudel, mil minusugune palgatöötaja plaanilist puhkust saab ja puhkusetasu juba enne puhkusele minekut pangakontole jõuab, pöördub kogu pere-eelarve pea peale. Puhkusetasu väljamakse ajastuse tõttu on seega puhkusekuul sissetulekud oluliselt kõrgemad ja sellele järgneval kuul tuleb hakkama saada piskuga.
Jah, sisuliselt ei ole ju vahet, millal täpselt raha kontole laekub, alati saab väljaminekuid kenasti planeerida, aga mulle tekitab selline hüplikus millegi pärast iga kord veidi ebamugavustunnet. Öeldakse, et paljud inimese hirmud ja kartused on pärit lapsepõlvest. Võibolla on siingi tegu just sellega. Nimelt on mu ema õpetaja ja aastakümnete tagant on mällu väga hästi sööbinud see, kuidas iga suve hakul ema viimase kuu-pooleteise palka ja puhkuserahasid kuhjadesse ladus – ikka iga kuu jaoks oma ports, juunist kuni septembrini välja, sest järgmine suurem palgalipik saabus sisuliselt alles oktoobris. Hunnikud kippusid aga õhenema kiiresti ja olid vahetevahel täitsa kadunud juba augusti keskpaigaks.
Igatahes oli august, nagu ülaltoodud vihjetest aru võib saada, minu jaoks puhkusekuu, mil lisaks juuli palgale laekus kontole ka puhkusetasu. Seetõttu olid tulud möödunud kuul märkimisväärselt kõrgemad. Tavapärasest mõnevõrra kõrgemad olid ka kulud, peamiselt reisimisest tingituna. Kokkuvõttes kujunes augustikuiseks säästmismääraks 59%. Lootsin ise küll säästmismäära maabumist vahemikku 60-65%, aga nagu reisimisega ikka, siis planeerimatuid kulusid tuleb ette pea iga kord.
Täpsustus säästmismäära arvutamise kohta
Juulikuises säästmismäära postituses kirjutasin, et olen seni investeerimistegevusega seotud kulude üle pidanud arvet eraldiseisvalt ja säästmismäära arvutustest on need kuidagi välja jäänud. Otsustasin nimetatud kulud siiski kaasata kulude ja seeläbi ka säästmismäära arvutustesse. See võimaldab mul saada täpsema pildi sellest, kui palju ma tegelikult olen säästnud ja investeerinud. Kaasan nüüd edaspidi kulude arvestusse nii igakuise väärtpaberikonto haldustasu kui ka tehingutasud. Arvutasin säästmismäära muuhulgas uuesti ümber kõigi käesoleva aasta kuude kohta. Reaalselt muutus säästmismäär protsendi-paari võrra vaid mõne üksiku kuu kohta, kuid süda on pärast korrektuuride sisse viimist rahulolevam.
Miks sa ei kasuta võimalust, et puhkuserahad tulevad järgmise palgaga, mitte ette ära? Mina teen nii ja eelarve on jumala okei.
Hea mõte, peab meeles pidama ja erandit taotlema.
Tulude ja kulude regulaarset jälgimist alustasite te alles 2014 novembris, seega kerkib kohe küsimus, et kas see teie enda hinnangul mõjutas ka teie puhkuseplaane või mitte? Te olete küll selgelt välja toonud kerge pettumuse ootamatute lisakulude, kuid nagu ka ise nendite, siis sellised sellised madalad lisakulud on pigem normaalsus kui erand.
Ma pean silmas seda, et kas oma raha aktiivne juhtimine mõjutas näiteks otsuste tegemist puhkusereisi asukoha valikul, kasutatavat transporti, reisi pikkust, ööbimispaiga valikut või pigem püüdsite minimaliseerida igasuguste kaheldava väärtusega kulutuste tegemist puhkuse ajal? Olen täiesti kindel, et see sõltub täielikult vanusest, eluetapist, sissetulekust ja ellusuhtumisest, kuid erinevaid vaateid on huvitav lugeda.
Lühike vastus on, et mõjutas küll. Kui esialgu sai planeeritud 14-päevalist reisi, siis üht ja teistpidi kalkuleerides sai lõpuks otsustatud 10-päevase reisi kasuks. Lisaks sellele katsusin juba eelnevalt välja selgitada sobiva ja soodsaima transpordiviisi. Kui esialgu tundus, et auto on mõistlik rentida vaid selleks perioodiks, mil reaalselt plaanime ringi sõita, siis täpsemad arvutused näitasid, et ka kaks ööd järjest samas linnas peatudes on mõistlik pigem jätkata sama rendiautoga selle asemel, et tagastada rendiauto esialgsest erinevas linnas (sellega kaasneb tavaliselt nii umbes 30-50 eurone lisatasu) või sõita mõni ots rongi või bussiga, kuid hiljem jälle korraks auto rentida. Lisaks võtsime näiteks rendiauto hinnasoodustuse tõttu ette ümberistumistega metroo/rongisõidu lennujaama, sest mingil müstilisel põhjusel oli lennujaamast üles korjatava auto rent ligi 40% odavam kui sama rendifirma kesklinna kontorist autot võttes 🙂
Kuna olen viimastel aastatel üpris palju reisinud, siis majutuse leidmise osas pean end omajagu kogenuks. Seepärast ei ole näiteks autoreisi niiöelda sõidupäeval ikka üldse oluline peatuda kesklinna piirkonna majutusasutuses või üleüldse kõiki mugavusi pakkuvas kallis ööbimiskohas. Sellisel puhul juba tean, et õhtul hotelli saabudes on ainsaks sooviks oma sõiduvahend mugavalt ja turvaliselt ära parkida, end puhtaks pesta ning kusagilt miskit söögipoolist leida. Seega ei ole mõtet üleliia kallist ja luksuslikku ööbimiskohta sellisteks öödeks valida. Vahest olen sellisteks ööbimisteks broneerinud ka plaanitud teekonnast veidi eemale jäävaid kauneid kohti ja no need kipuvad ikka iga kord positiivselt üllatama. Ja seda igas mõttes – nii madalate kulude, sõbraliku teeninduse, ööbimiskoha enda mugavuse, kauni ümbruse või muu toredaga. Üldiselt katsun majutuse osas sellistel ringi sõitmise ja seiklemise reisidel hakkama saada kindla, ette paika pandud eelarve piires. Samuti olen suutnud üle olla igasugu vidinate ja suveniiride kaasa ostmise vajadusest, mis tegelikult on üpris suured raharöövlid. Reis on ju ikka eelkõige kohapeal nautimiseks.
Suur tänu põhjaliku vastuse eest. Minule kui vähe kogenud reisijale on see väga huvitav lugemine.