Olen varem kirjutanud, et investeerimisele eelneb alati säästmine. Seega on esimene samm finantsvabaduse teekonnal alati otsus säästa osa oma sissetulekutest. Säästa saab mitut moodi. Võib valida hambaid risti surudes igalt poolt kokku hoidmise või siis raha kokkuhoiu läbi oma väärtushinnangute muutmise. Viimane on ehk pisut raskem, kuid kindlasti eelistatum variant, mis mõnele võib esialgu siiski tunduda liigse pingutusena. Pakun täna välja mõnevõrra lihtsama ja analüütilist lähenemist kasutava viisi.
Suur kolmik
Eeldusel, et sa juba paned regulaarselt kirja oma kulusid, oled alljärgnevat ehk isegi märganud. Ükskõik, mil viisil kulusid grupeerida, igakuiste kulutuste kogusummast moodustavad valdava enamuse kolm suurt kulude kategooriat – eluase, toit ja transport. Ookeanitagused isiklike rahaasjade blogid koondavad need kulud ühise nimetuse, suur kolmik (the Big Three), alla.
Statistikaamet viib regulaarselt läbi leibkonna eelarve uuringut, kust selgub, kuhu täpselt eestlaste raha kulub. Viimane selline igapäevaste kulutuste uuring, mille kohta on andmed tänaseks kättesaavad, viidi läbi 2012. aastal. Koostades sektordiagrammi eestlaste kulutustest kululiikude lõikes, hõivavad kokku rohkem kui poole kogu graafikust sinine (toit ja alkoholita joogid), punane (eluase) ja hall (transport).
Allikas: Statistikaamet
Selguse huvides olgu öeldud, et eluasemekulud sisaldavad Statistikaameti käsitluses juba ka vee, kütte, elektri ja gaasi eest tasutud kommunaalarveid, samuti maamaksu ning kindlustust.
Linna- ja maaelanike vahel eksisteerivad mõningased erisused kulutuste liikide osatähtsustes – näiteks linlastel kulub eluasemele suurem protsent kogukuludest, samas on transpordikulude osakaal kõrgem maal elavatel eestlastel. Suure kolmiku osakaal kogukulutustes jääb mõlema grupi puhul siiski sarnase 57-58% juurde. Ainuüksi tallinlasi vaadeldes moodustavad eluasemele, toidule ja transpordile tehtavad kulutused ligikaudu 54% kogukuludest. Pealinlased kipuvad teistest mõnevõrra rohkem kulutama restoranide ja hotellide, vaba aja ning rõivaste ja jalatsite peale.
Allikas: Statistikaamet
Võttes aluseks Statistikaameti jaotuse 13 eri kulutuste liigiga, näeme, et kolm suuremat moodustavad kogu kulutustest 54-58%. Vaevalt, et keegi meist peab oma pere-eelarvet vastavalt Statistikaameti kulude liigitusele, kuid julgen väita, et kulude gruppe tuleb kokku ligikaudu sama palju. Minul näiteks on kõige suuremat detailsuse astet arvestades eri kulutuste gruppe kokku 17. Paljud neist hõlmavad vaid väga kitsast kuluartiklit nagu näiteks väärtpaberikonto haldustasu või sõiduauto bensiinikulu.
Keskendu kärpimisel suure kolmiku kuludele
Kogu ülalkirjeldatu mõte on lihtne. Selle asemel, et katsuda kulutusi kokku tõmmata igas kulude kategoorias (ja seeläbi tunda end emotsionaalselt tõenäoliselt üpris kehvasti), tasub keskenduda suurele kulutuste kolmikule – kulud eluasemele, toidule ja transpordile. Nii mõnigi kord piisab antud kolmiku puhul ühekordsest otsusest, et mõju pere kuisele kogukulule oleks märkimisväärne – see, kas mõju on positiivne või negatiivne, sõltub juba otsusest. 🙂
Näiteks otsustasin hiljuti kolimise kasuks paljuski just seetõttu, et see võimaldas mul otseseid eluasemekulusid vähendada 10% võrra. Kogu eluaseme kulude osas on veel pisut vara hõisata, sest täielik tõde selgub ikka alles pärast talvist kütteperioodi, aga eks näis.
Näide teistpidisest, negatiivse mõjuga otsusest on näiteks uue auto soetamine. Ühekordne otsus võib liisingukohustuse tõttu tähendada märkimisväärset kulude tõusu mitmeks aastaks.
Seega vahest piisab vaid mõnest ühekordsest otsusest, et ilma suuremate pingutusteta tekitada regulaarselt ilmnevaid lisasäästusid, mida siis investeerides enda kasuks tulu teenima panna. Iga kord ei peagi loobuma teel tööle kaasa haaratavast kohvist või lõunasest pontšikust, et investeerimiseks rohkem vahendeid tekiks. 🙂
Väga huvitav postitus!
Olen pikemat aega eelarvet pidanud ning võin (enda kogemusest ja postituses toodud näidete kohta) öelda, et statistika peab paika. Toodud vahemikud on enam-vähem tõesti sarnased.