Hädaabifond: lühiajalise finantsplaneerimise alustala

Kunagi aastaid kümme-viisteist tagasi esimeste aktsiainvesteeringutega kätt proovides olid summad tagasihoidlikud. Seda nii absoluutsuuruses ehk toona kroonides mõõdetult kui ka suhtena minu kogu varadesse/säästudesse. Kuidagi lihtsalt ei julenud kõiki sääste väärtpaberiturgudele paigutada – isegi mitte nii, et vaid osa portfellist oleks aktsiates ning valdav enamus traditsiooniliselt madalamat riskitaset omavates võlakirjades. Sisuliselt samas seisus olin ka veel kaks aastat tagasi. Jah, kroonidest olid saanud eurod ja summad olid isegi eurodes mõõdetuna oluliselt suuremad, kuid käitumismuster oli siiski sama. Investeerisin vaid pisku oma varadest ja sedagi valdavalt spekuleerival/turgu ajastada püüdval viisil.

Mis siis umbes kaks aastat tagasi juhtus? Kust tuli julgus valdav osa oma säästudest aktsiatesse investeerida?

Rahavaru = kindlustunne

Esiteks püüdsin aru saada, mida ma õigupoolest kardan. Raha annab teatavasti kindlustunde. Mida vanem oled, seda rohkem oled elus eri olukordi läbi elanud ja seda paremini seda kõike tajud. Investeerimistegevusega vahetatakse raha varade/varaliste õiguste vastu. Soetades mõne investeeringu, väheneb tavaliselt seega omatava raha hulk – olgu siis rahakotis, pangaarvel või sukasääres. Kuidagi olin alateadlikult pannud võrdusmärgi omatava raha hulga ja tajutava kindlustunde vahele. Tasapisi olin ära harjunud arvelduskontol aastatega kogunenud sääste nägema ja nõnda investeeringutesse sellest kõigest vaid pisku suunduski.

Kõige kehvem stsenaarium

Mõtiskledes selle üle, mis võib olla isiklike finantside jaoks mõistliku tõenäosusega esineda võivatest stsenaariumitest kõige negatiivsem, jääb meil kõigil pinnale esmajärjes töökoha ja seeläbi sissetuleku kaotus. Tõenäoliselt just siis tunneksime rahalistest säästudest ja nende poolt pakutavast kindlustundest kõige enam rahuldust. Sellise tavapärase töökoha kaotuse puhul vaevalt, et keegi käed rüpes istuma jääb, ikka püütakse leida uus sissetulekuallikas. Sünnipärase optimistina hindan, et no poole aastaga peaks ehk ikka mingi sissetuleku leidma. Seega oleks tore kui eksisteeriks just täpselt sellisteks olukordadeks ja sellises ulatuses rahaliste säästudena mingi puhver.

Minimaalsed elamiskulud ei võrdu üldjuhul sissetulekutega

Alustuseks arvutasin välja kui suured oleksid mu minimaalsed elamiskulud 6-9 kuu jooksul juhul kui peaksin kaotama töökoha (niinimetatud vältimatud kulud). Rõhutan, ma ei võtnud aluseks lihtsalt oma 6-9 kuu summaarset töötasu, vaid pigem arvutasin välja oma võimalikud kulud. Need, kes igakuiselt oma rahaasjadel silma peal hoiavad ja ka regulaarselt mingi osa oma sissetulekutest säästavad, saavad tõenäoliselt  juba erinevusest aru. Regulaarselt säästes on elamiskulud ju alati madalamad kui igakuine sissetulek. Lisaks olgu veel öeldud, et tööl käimisega kaasnevad tegelikult üpris märkimisväärsed kulud, mida niisama oma igapäevast elu elades tihti ei erista ega märkagi. Siinkohal võib välja tuua näiteks transpordikulu, väljas lõunasöögile kuluva raha  ja mõnel juhul isegi riietusele kuluvad summad. Seega on meist enamuse jaoks minimaalsed igakuised elamiskulud tööl mitte käies märkimisväärselt madalamad kui praegused igakuised sissetulekud. Ja sellevõrra lihtsam on omale koguda säästud ka 6-9 kuu minimaalsete elamiskulude ulatuses.

Turvapuhver ehk hädaabifond

Mina isiklikult nimetan seda osa oma varadest hädaabifondiks. Just täpselt see ta oma olemuselt ongi – hädaolukordadeks mõeldud rahavaru. Seda on hea kasutada juba eelmainitud töökoha ja sissetuleku kaotuse puhul, aga ka näiteks juhul kui sissetulekud kannatavad pikema haiguse tõttu. Hädaabifondist on kasu ka siis kui näiteks pesumasin peaks hingusele minema või auto nõuab erakorralisi ning suuri remondiväljaminekuid.

Eelkirjeldatud riskistsenaariumi läbimängimine ja vastavate arvutuste tegemine aitab mõista ja kvantifitseerida oma hirmu ebakindluse ees ning samaaegselt leida sellele ka lahendus hädaabifondi loomise näol. Hädaabifond on esimene, lühiajalise finantsplaneerimise valguses ka kõige olulisem, komponent minu kolme varade kogumit hõlmavas isiklike finantside korraldamise süsteemis.

Kindlasti on eelistused selle hädaolukordadeks mõeldud rahavaru ulatuse osas erinevad. Samuti ka võimalused hädaabifondi kokku saamiseks. Kahekümnendate eluaastate alguses võib kuue kuu kulude kokkukogumine tunduda suhteliselt võimatu eesmärgina. Veelgi enam, siis on iga euro arvel ja kui õnnestubki midagi koguda, siis pigem tahaks minna reisile või osta midagi suuremat, mida seni pole omale saanud lubada. On nii? Aga kõik muutub. Vanuse kasvamisega koos hiilib ligi ka suurenev turvatunde vajadus. Praegu, kolmekümnendate teist poolt sammudes, tunnen, et minu mugavustsoon hädaabifondi suuruse osas on isegi seal 12 kuu kulude piirimail.

Kuhu ja kuidas paigutada hädaabifondi vahendid?

Investeerimisstrateegiliselt on hädaabifondi vahendite paigutamisel kriitilised kaks omadust.

1. Esiteks peaks hädaabifondi suunatud vahendite põhiosa ehk algne summa olema kaitstud. Seega sellele osale rahast ei tohiks mõju avaldada ei hinnarisk (investeeringu turuväärtuse kõikumise risk) ega ka krediidirisk (investeeringu saaja/vastaspoole maksejõuetuks muutumise risk). Finantsterminoloogiat kasutades ei tohiks kõnealune rahapaigutus evida volatiilsust.
2. Teiseks peaks seda raha olema suhteliselt lihtne vajadusel kiiresti kasutusele võtta ehk tegu peaks olema likviidse varaga.

Seega ei sobi hädaabifondi raha kindlasti paigutada ei aktsiatesse ega aktsiafondidesse (hinnarisk), võlakirjadesse ega võlakirjafondidesse (hinna- ja krediidirisk), laenudesse (krediidi- ja likviidsusrisk), kinnisvarasse (hinna- ja likviidsusrisk) kui ka väärismetallidesse (hinna- ja likviidsusrisk).

Kõige sobilikum ongi neid vahendeid hoida, kas lihtsalt panga arvelduskontol, kodus sukasääres või tähtajalistes hoiustes. Isiklikult kasutan just seda viimast varianti. Nimelt on mul sõlmitud väikestes summades tähtajalised hoiused ja seda nii, et iga paari kuu järel saabub mõne hoiuse lõpptähtaeg. Hoiuse lõpptähtaja saabudes ja juhul kui mul hädaabifondi vahendeid ei ole vaja kasutusse võtta, pikendan hoiust samas summas (või ka juba koos teenitud intressituluga) 1 aasta võrra.

Intressimäär sõltub hoiuse pikkusest – mida pikemaks ajaks hoiustad, seda rohkem teenid

Miks on selline strateegia hea? Seepärast, et pangad pakuvad pikaajalistele hoiustele kõrgemat intressimäära. Sageli, eriti nüüdsel madalate intressimäärade ajastul, on erinevused intressimäärades väga suured. Võtame näiteks reaalsed hoiuseintressid täna ühes kõrgemaid intressimäärasid pakkuvas kohalikus pangas, LHV-s. Tabelist on näha, et 1- ja 2-kuulistele tähtajalistele hoiustele maksab pank intressimäära 0,1% aastas. Kolmeks kuuks sõlmitud hoiuse aastane intressimäär on juba topelt 1-kuulise hoiuse omast ehk 0,2% aastas. 12-kuulise hoiuse puhul on intressimäära erinevus kogunisti 10-kordne –  aastase tähtajaga hoiusele maksab pank praegu 1,0% intressimäära.

Kui esmalt võib tunduda, et hädaabifond peaks olema suhteliselt kergelt ja alati ligipääsetav ning seepärast võiks äärmisel juhul sõlmida 1-2-kuulise tähtajaga hoiuseid, siis tegelikult on ka palju tulusam viis. Nimelt on mõistlik jaotada oma hädaabifond 4-5 võrdseks summaks ja esialgu sõlmida hoiused nii, et iga 2-3 kuu järel saabuks mõne hoiuse lõpptähtaeg. Oletades, et hädaabifondi suurus on näiteks 4 000 eurot, võiks täna sõlmida kokku 4 erinevat tähtajalist hoiust kõik summas 1 000 eurot ja nii, et esimene neist lõppeks 2016. aasta veebruaris, teine sama aasta mais, kolmas augustis ja viimane siis juba 2016. aasta novembris. Sellisel juhul kujuneb algseks hoiusteportfelli intressimääraks esimese aasta jooksul 0,6% võrrelduna 0,1% juhul kui kogu summat pidevalt 1-2 kuu kaupa hoiustada.

Veelgi enam, järgmise aasta veebruari saabudes saan lõppeva hoiuse pikendada juba 12-kuuks kõrgeima saadaoleva intressimääraga ning samas tean, et ei pea muretsema raha kasutatavuse pärast, kuna 3 kuu pärast on taas üks hoius lõppemas. Regulaarselt nõnda tegutsedes tõuseb hoiuseportfelli kaalutud keskmine intressimäär 1,0% tasemele (tänaseid intressitasemeid arvestades) ehk hädaabifondi vahendeid on võimalik olulises osas likviidsust kaotamata paigutada 10 korda kõrgema intressituluga kui vaid pidevalt lühiajalisi hoiuseid sõlmides.

Pane intressitulu tööle

Kuigi esmapilgul tekib tunne, et kuna intressimäärad on nõnda madalad ja hädaabifondi maht ei ole ju ka teab kui suur, siis siinkohal tasub mõelda veidi teisiti. Allolevas tabelis olen välja toonud aastase intressitulu, mida on tänaste intressimääradega võimalik teenida hoiustades hädaabifondi raha regulaarselt ja eri tähtajaga hoiuseid kasutades.

Võtame näiteks 5 000 euro suuruse hädaabifondi. Sõlmides 4-5 võrdsetes summades eri tähtaegadel lõppevat hoiust ja neid siis edaspidi iga kord 12 kuu võrra pikendades on võimalik teenida lõpuks ligikaudu 50 eurot intressitulu aastas. Jah, kõigest 50 eurot aastas. Ei tundu kuigi palju, ega ju?!

Vaatame nüüd asja teisest küljest. Juhul kui sa oled nagu mina, kes säästab regulaarselt ja need säästud ka regulaarselt investeerib, siis on sul tekkinud väike väärtpaberiportfell. Juhul kui tegu ei ole ainult Balti aktsiatest koosneva väärtpaberiportfelliga, siis võtab LHV sinu kontolt igakuiselt maha väärtpaberikonto haldustasu. Väärtpaberikonto igakuiseks haldustasu taksiks on 0,025% kuus või minimaalselt 2 eurot kuus, millele lisandub veel käibemaks. Tavaliselt mõeldakse, et mis see paar eurot kuus siis ära ei ole. Aasta jooksul makstud teenustasusid kokku lüües kirutakse samas, et küll need pangad on ikka röövlid. Niipidi tundub näiteks 50 eurot juba päris suur raha. Eelpool leitud 50 eurot aastas hädaabifondilt teenitud intressitulu on näiteks just täpselt nii palju, et selle eest on võimalik katta 14 000 euro suuruse väärtpaberiportfelli haldustasud terve aasta jooksul. Kas pole mitte tore? Selle asemel, et pank aina võtaks ja võtaks, saab korraldada nii, et pank ühe käega annab ja teisega võtab ning minu kukrusse panga käsi lõpuks ei ulatugi.

Selge see, et ülaltoodu oli vaid näide ja arvutuslikult saigi valitud nii, et hoiuseportfelli intressitulu kataks ära väärtpaberikonto haldustasu, kuid mõte jääb samaks. Oma rahaasju nutikalt korraldades on võimalik lõigata tulu ka sealt, kust esialgu nagu ei oskakski.

Krediitkaart kui hädaabifondi aseaine

Ühel teemal tahan veel veidi mõtiskleda. Sattusin mõni aeg tagasi Facebook’i Finantsvabaduse grupis lugema väidet, et hädaolukordateks rahavaru kogumine on mõttetu, sest see raha lihtsalt seisab seal ja praktiliselt midagi ei teeni. Parem on rahavaru mitte koguda ja häda korral kasutada hoopis krediitkaarti. Sellisel juhul saab kõik oma raske tööga kogutud säästud suunata kohe raha teenima ja midagi ei seisa nii-öelda jõude.

Sellel, esmapilgul atraktiivsena tunduval variandil, on siiski mitu olulist puudujääki. Olen liiga pikalt finantssektoris töötanud ja teatud asju lähedalt näinud, et mitte arvestada järgmise tõsiasjaga – kõige suurem tõenäosus tööd (ja seeläbi sissetulekut) kaotada on ikka majanduslanguse ajal. Ja see on just täpselt see aeg, mil pankade laenupoliitika teeb kannapöörde karmistumise suunas ehk lõppeva krediitkaardi pikendamine või krediidilimiidi suurendamine töötuna või ka lihtsalt majandussurutises on selgelt keerulisem. Pealegi nõuavad mitmed pangad pisut suurema krediidilimiidiga krediitkaartide puhul alates teatud summa kasutuselevõtust juba ka regulaarseid igakuiseid kasutatud krediidilimiidi tagasimakseid. Seega eelkirjeldatud negatiivse stsenaariumi ehk töötuks jäämise ilmnemisel ei pruugi esialgu arvatud rahavaru krediidilimiidi näol olemas olla või on see märkimisväärselt väiksem (mäletad, needsamad kohustuslikud igakuised tagasimaksed) kui esialgu arvatud. Pealegi, ma siiralt kahtlen, et keskmisele eestlasele väljastatakse krediitkaart, mille laenulimiit ulatuks märkimisväärselt üle 1-2 kuu netosissetuleku.

Väikeste ja ühekordsete hädaolukordade jaoks on krediitkaart täitsa sobilik. Aga kui kõne alla tuleb siiski enese kindlustamine rahavaruga töötuks jäämise vastu, on krediitkaardist vähe tolku. Ja kindlasti on krediitkaardi näol tegu väga kalli lahendusega. Äärmisel juhul kaaluks ma krediitkaardi krediidilimiidi kasutamist töötuks jäädes näiteks väikse vahepuhvrina teades, et üks mu hädaabifondi hoiustest on lähinädalatel lõppemas ning sealt saan koheselt kasutatud krediidilimiidi osa tagasi maksta.

Kokkuvõtteks

Minu rahaasjade esimeseks alustalaks on hädaabifond. Vähemalt 6-9 kuu minimaalsete/vältimatute kulude ulatuses hädaabifondi loomine annab kindlustunde, et elus ette sattuvate ootamatustega on lihtsam toime tulla. Olgu selleks mõni suurem väljaminek, sissetuleku vähenemine pika haiguse või kogu palgatulu kadumine töökoha kaotuse tõttu. Sellise rahavaru olemasolul on veel kaks eelpool mainimata jäänud plussi. Esiteks võimaldab see tulevikus üldise majanduslanguse/-surutise tingimustes oluliselt rahulikumalt magada neil, kes on oma kodu soetatud pangalaenuga, sest tead, et vajadusel on ka mitme kuu laenumaksed kenasti rahavaruna olemas. Lisaks annab selgepiirilise hädaabifondi olemasolu julguse investeerida ülejäänud säästud pikemaks ajaks ja suurema oodatava tootlusega.

Hädaabifondi vahendite hoidmise üks tulus ja sobiv moodus on sõlmida ports tähtajalisi hoiuseid, mille lõpptähtajad on iga paari-kolme kuu järel. Hoiuste lõppedes tasub kõrgeima võimaliku intressitulu teenimiseks pikendada hoiuseid alati 1 aasta võrra.