Minu isiklik investeerimisdeklaratsioon

Nagu varem kirjutanud olen, saabus kannapööre ja heureka-hetk minu finantsellu nüüdseks juba pea kaks aastat tagasi. Siis otsustasin, et suunan oma olemasolevad ja tulevased säästud dividende maksvatesse aktsiatesse ja aktsiafondidesse. Sellega sai automaatselt kirjeldatud minu edasiste investeeringute üks olulisemaid kvalifitseerumise tingimusi – sobilike investeeringute universum.

Dividendiaktsiatesse investeerimise otsusele eelnes tegelikult üks isegi olulisem otsus. Nimelt see, mis puudutab investeeringute pikkust. Arvutasin nii- ja naapidi ning jõudsin toona järeldusele, et vähemalt osa oma säästudest saan investeerida pikaajaliselt. Pikaajaline märkis tol hetkel minu jaoks ajahorisonti nii umbes 15-25 aastat.

Liikudes veel sammukese tagasi, siis kõigele ülalkirjeldatule eelnes mõte ja tahe saada finantsiliselt sõltumatuks. Sellest koorus välja kogu mu isikliku investeerimistegevuse eesmärk – saavutada finantsvabadus ehk luua investeerimisportfell, millelt laekuv passiivne dividendivoog kataks tulevikus ära minu igapäevased elamiskulud.

Isiklik investeerimisdeklaratsioon

Seega olen juba viimased aasta-poolteist peas hoidnud, ja selle aja jooksul nii mõnigi kord ka täiendanud ning täiustanud, oma isiklike investeeringute majandamise raamistikku. Ma ei pea siinkohal silmas detailseid reegleid näiteks aktsiapositsioonide osakaalude või sektoriaalse jaotuse kohta, vaid pigem suuremat pilti. Sellist, mis defineerib, miks, kuidas ja kuhu ma oma säästud investeerin. Midagi investeerimispoliitika sarnast. Midagi, mis hoiaks mind ohjes ja valitud teel nii heas (loe: ahnuse faasis) kui halvas (loe: hirmu faasis). Nimetame seda näiteks isikliku investeerimisportfelli deklaratsiooniks. Nüüd on aeg see kõik kirja panna. Isikliku investeerimisportfelli deklaratsiooni avalikuks tegemine distsiplineerib kindlasti veelgi paremini – tunnen seda juba ette isegi neid ridu alles kirja pannes.

Siin see on, minu isiklik investeerimisdeklaratsioon. Nagu ikka, püüdlen ka siin lihtsuse ja selguse poole. Siis on sellest kõigest loodetavasti ka praktikas rohkem kasu.

Inimestena oleme kõik erinevad. Erinevad on ka meie vajadused. Seega on meist igaühe isiklik investeerimisdeklaratsioon kasvõi pisutki teistest erinev.

Miks valdavas enamuses ainult aktsiad? Miks mitte hajutada eri varaklasside vahel ja kaasata näiteks laene ja kinnisvarainvesteeringuid? Sellele on lihtne vastus. Finantsturud, eriti ETF-id, on olnud minu pärusmaa tööalaselt juba aastaid, mistõttu olen just selles vallas omandanud kõige rohkem teadmisi ja kogemusi. Pealegi on see minu jaoks huvi pakkuv valdkond. Praegu lihtsalt on nii, et südame panevad kiiremini põksuma finantsturud mitte kinnisvaraportaalide kuulutused või ühisrahastusplatvormide laenutaotlused. 🙂 Kindlasti ei jää see nii igaveseks. „This, too, shall pass“. Kuni selle ajani aga suunan peatähelepanu ja oma ressursid sinna, mis paneb silmad särama – dividendiaktsiatesse.

Hõlbustamaks oma isikliku investeerimisdeklaratsiooni kokkupanekut ka blogi lugejatel, käin järgnevalt riburada pidi läbi kõik deklaratsiooni osad.

Eesmärgid on erinevad

Raha võib koguda erinevateks puhkudeks. Kindlasti kuuluvad siia alla ka näiteks auto- või oma kodu laenuga soetamise puhul omafinantseeringu kogumine, aga ka lihtsalt mustadeks päevadeks säästmine või siis hoopis pensionipõlve kindlustamine. Need kõik on asjalikud ja head eesmärgid. Kui juhtub, et säästmis-/investeerimistegevuse eesmärke koguneb mitu, siis on mõistlik täita deklaratsioon iga eesmärgi kohta eraldi.

Millal sul kogutud raha vaja läheb?

Üks oluline ja läbiv erinevus nende kõigi puhul on aeg, mil kogutud (ja investeeritud) vahendeid vaja läheb. Mõningatel juhtudel, nagu näiteks laenude omafinantseeringu või ka vanaduspõlveks vara kogumise korral, on see ajahetk lihtsamini määratletav. Teistel puhkudel on see keerulisem. Näiteks mustade päevade rahavaru korral ei tea praktiliselt kunagi ette, millal võivad tekkida erakorralised väljaminekud või töökoht kaduda ja tuleb seeläbi käsi hädaabifondi poole sirutada. Seega kui vähegi võimalik, tuleks rahavarude kogumise ja investeerimise eesmärgist lähtudes kirja panna investeerimishorisont. Kusjuures see on täiesti mõistlik, kui eksisteerib rohkem kui üksainus investeerimishorisont – näiteks 25-aastane horisont vanaduspõlveks kogudes ja 2-aastane horisont unelmate reisi jaoks kogudes. Igale rahaportsule (eesmärgile) oma investeerimishorisont.

Varade jaotuse määravad paljuski just investeerimishorisont ja eesmärk

Paljuski eelkirjeldatud investeeringute ajahorisondist sõltub sobilik varade jaotus ehk allokatsioon. Selge on see, et hädaabifondi või uue arvuti soetamiseks kogutavaid vahendeid ei ole mõistlik paigutada näiteks läbi ühisrahastuse platvormide 5-aastase tähtajaga laenudesse. Või ka aktsiatesse. Isegi võlakirjad ja võlakirjafondid ei pruugi selle raha jaoks olla õige ja sobilik koht nagu ka ühisrahastuse kaudu antud kinnisvaralaenud. Isiklikult olen praegu, tingituna suuresti oma suhteliselt pikast investeerimishorisondist, läinud seda teed, et hoian minimaalselt kindla summa tähtajalistel hoiustel (jah, isegi praeguste imetabaselt madalate intressimäärade juures!) ja ülejäänu investeerin dividendiaktsiatesse.

Veidi traditsioonilisema lähenemise kohaselt jaotatakse investeeringud tavaliselt aktsia- ja võlakirjainvesteeringute vahel, USA-s näiteks on levinuimaks varade jaotuseks 60% aktsiad + 40% võlakirju. Nii mõnigi kohalik investor suunab oma vahendid võrdsetes osades aga hoopis laenudesse, kinnisvarasse ja aktsiatesse.

Teine äärmus on paigutada valdav enamus varadest suhteliselt madala riskiga varadesse. Kui kõrvale jätta näiteks laenu sissemakseks raha kogumine/investeerimine, mille puhul pea ainus mõistlik lahendus on hoius, võib tegelikult ka pikaajalisel investeerimisel kasutada varade jaotus, kus 85-90% varadest on väga madala tururiskiga instrumentides. Üheks selliseks lähenemiseks on näiteks Nassim Taleb’i poolt soovitatud barbell strateegia. Nimetatud strateegia hõlmab endas riigivõlakirjade ostmist 85-90% raha eest ja optsioonide ostmist ülejäänud 10-15% raha eest. Passiivset investeerimisstiili viljeleda soovivale, ja veel vähem alustavale, investorile ei ole selline strateegia kuigi sobilik; optisoonifanatile ja finantsnohikule võib see aga sobida küll.

Rebalansseerimine ehk regulaarne varade algse jaotuse seisu taastamine

Varade jaotuse kirja panekust sinu investeerimisdeklaratsioonis on kasu vaid siis, kui seda ka järgida. Siin tuleb mängu rebalansseerimine ehk portfelli tasakaalustamine. Rebalansseerimise mõte on säilitada kord valitud investeerimisportfelli struktuur ja riskitase. Tasakaalustamise idee kohaselt müüakse regulaarselt kallinenud varasid ja saadud raha eest ostetakse asemele odavnenud varasid. Seda saab teha mitmel moel.

Võtame näiteks eelviidatud populaarseima varade jaotuse 60% aktsiaid + 40% võlakirju. Juhul kui näiteks aktsiate osakaal tõuseb portfellis 65% tasemele, tuleks 5% ulatuses aktsiaid realiseerida ja saadud raha eest soetada võlakirju. Vastupidiselt, juhul kui aktsiaturu languse tõttu on võlakirjade osakaal portfelli tõusnud 45% kanti, tuleks 5% ulatuses võlakirju müüki panna ja saadud raha eest osta aktsiaid. Muidugi võib näites kasutatud 5% asemel  võtta mõne muu sobiliku piirmäära. Teine võimalus on mugavatele inimestele, neile, kes ei vaevu regulaarselt oma investeerimisportfelli varaklasside jaotust internetipangas kontrollimas käia. Selleks võimaluseks on kord aastas, olgu selleks näiteks jaanuari esimesed nädalad või hoopis suvepuhkuse ajal, üle vaadata varade jaotus ja vajalike müügi- ning ostutehingutega viia portfell taas eesmärgiks seatud 60%/40% osakaaludeni.

Pane kirja, kuhu plaanid investeerida

Oluline on kirja panna ka sobilike investeeringute universum. Seda saab alati täiendada, kuid tihtilugu hoiab investeerimisdeklaratsiooni vaatamine ja antud sektsiooni lugemine meeled kained juhul kui kusagilt jääb silma/kõrva mingi uus ja huvitav „investeerimisime“ 🙂 Näiteks enda puhul saan öelda, et tänu investeerimisdeklaratsioonile tean, et enne, kui ma asun ühisrahastuse kaudu idufirmadele tšekke välja kirjutama, pean tegema omajagu eeltööd. Sealjuures kirja panema, millistesse investeerimisvõimalustesse täpselt raha paigutama hakkan ja mis on konkreetsed sisenemiskriteeriumid.

Võimalusel pane kirja ka ostu- ja müügikriteeriumid

Peamised varade ostu- ja müügikriteeriumid on juba selline detailsem ning mitte üldse kohustuslik sektsioon. Kindlasti ei ole see koht, kus välja tuua kogu investeeringu tegemisele eelnev analüüs, suhtarvude rägastik või due dilligence nimekiri – selleks on niinimetatud investeerimisprotsessi checklist. Aga põhimõtted võiks siin kirjeldatud saada küll. Jällegi, kriitilistel (loe: emotsionaalsetel) hetkedel mõjub pilguheit siia sektsiooni kainestavalt ja aitab aega maha võtta.

Nõustun, et alul on üpris raske midagi konkreetset sellesse sektsiooni kirja panna, kuid ajaga tuleb kogemus ja tarkus ning täiendada saab kriteeriumite kogumit alati. Peaasi, et algus tehtud saab!

Pingutust nõudev, kuid väärt harjutus

Kuigi olen ülalkirjeldatud investeerimisstrateegiat järginud nüüdseks üle aasta, siis pean tõdema, et selle kõige kirja panek sundis mind nii mitmeidki tahke uuesti läbi mõtlema ja läbi kaaluma. Ja see kõik võttis üllataval kombel palju aega. Jah, kirja panek ise on lihtne, aga see, mida kirja panna, vajas isegi mitme päeva ja öö jagu seedimist.

Kuidas on lood sinuga? Kas sa tead, mis on su investeerimistegevuse eesmärk ja mis tingimustel ning kuhu oma raskelt tulnud säästud investeerid? Kas pead sellest ka kinni? Proovi! Mõtteainet oma isikliku investeerimisdeklaratsiooni täitmisega tekib üllatavalt palju.

Mugavust armastavatele lugejatele lisan täitmiskõlbuliku tabeli vormi ka!