Oma tulude ja kulude üle regulaarse arvepidamise üks täiendavaid plusse on see, et väga lihtsa vaevaga on võimalik teha kokkuvõtteid näiteks terve möödunud kalendriaasta kohta. Seega otsustasin oma 2015. aasta kulutused kokku lüüa ja vaadata, kuhu aasta jooksul teenitud raha kulus.
Alustasin hoopis tuludest
Kuigi mu esimene mõte oli koostada ülevaade eelkõige kuludest, võtsin esmalt vaatluse alla kogu aasta jooksul teenitud tulu ja selle allikad. Kui aasta jooksul ei oleks laekunud tulusid, poleks ju olnud võimalus teha ka kulusid. Seega on mõistlik alustada aasta kokkuvõtete tegemist tulude poolelt.
See oli igati õige otsus, sest tulude poole aruannet koostama asudes märkasin, et olen ühe tululiigi eksistentsi täiesti unustanud. Olen varem kirjutanud, et igakuise säästmismäära arvutustes võtan tulude poolel arvesse laekunud töötasu, investeeringutest laekuva dividendi- ja intressitulu ning muud erakorralised tulud kui neid peaks olema. Nüüd, kogu aasta kohta numbreid kokku lüües avastasin, et midagi on nagu nihu. Või hoopistükkis hästi, sest reaalsed tulud on olnud suuremad kui minu senised Exceli tabelite sissekanded näitavad. Lõpuks jõudsin jälile. Olin täielikult unustanud arvesse võtta aasta jooksul maha müüdud investeeringute realiseeritud kasumi.
Kasum investeeringutest paisutas tulusid oluliselt
Tegu ei olnud üldse mitte ebaoluliste ja kogu tulude mõistes väikeste numbritega. Näiteks müüsin septembris pärast ülevõtupakkumist ja ligi 30% hinnahüpet maha Amlin Plc aktsiad. Lisaks realiseerisin pea kogu aasta vältel tasapisi neid investeeringuid, mis mu praeguse investeerimisstrateegiaga enam kokku ei sobinud. Valdav enamus nendest investeeringutest olid dividende mitte maksvad ETF-id. Näiteks müüsin maha juba 2013. aastal soetatud iShares MSCI Japan EUR Hedged ETF-i aktsiad.
Samuti sulgesin kogu oma Hiina aktsiaturu tõusule panustamise positsiooni. Hakkasin db x-trackers CSI300 UCITS ETF-i jupp jupi haaval ostma juba 2013. aastal. 2015. aasta kevadsuveks moodustas Hiina osakaal mu portfellis juba üle 30% ning tundus, et on aeg veidi kasumit võtta. Investeeringust väljumiseks kasutasin ostmisele sarnast taktikat ja kokku müüsin ETF-i aktsiaid osade kaupa neljal korral (jah, tehingutasudele kulus kahjuks päris palju). Need, kes Hiina aktsiaturu käekäiku jälginud on, teavad, et viimane aasta on seal olnud ikka üpris kõikuv – 3 suvekuu jooksul langes sealne aktsiaturg koguni üle 50% (vaata graafik allpool). Nõnda suur hinnaliikumine tekitab kohati ikka meelehärmi küll ja 2-nädalaselt suvepuhkuselt tulles „õnnestus“ mul meeltesegaduses üks väike osa positsioonist müüa 27. augustil pea möödunud aasta madalaimatelt hinnatasemetelt. Vaatamata sellele sai kogu positsiooni peale kokku teenitud siiski üpris korralik kasum, raha kahekordistamisest jäi puudu õige pisut.
Igatahes tõid ülalmainitud kahe ETF-i ja veel mõningate aktsiate müügist teenitud kasumid aasta peale kokku sisse ikka üpris märkimisväärse tulu, eriti kui arvestada seda suhtena palgatuludesse. Kogu aasta jooksul teenitud tuludest moodustas investeeringute realiseeritud kasum üle 15%. Minu kontole laekunud dividenditulu moodustas aasta kogutuludest pea 4%, ühisrahastuse kaudu välja antud laenude intressitulu alla 1%.
Korrektuurid säästmismäära arvutustes
Siinkohal tuleb teha veidi korrektuure 2015. aasta säästmismäära arvutustesse. Kuna ma oma igakuistes säästmismäära arvutustest investeeringute realiseerimisest saadud kasumit tuluna arvesse ei ole võtnud, erinevad alljärgnevad numbrid eelkõige säästmismäära osas mõnevõrra mu igakuiste postituste omadest. Kogu investeeringute realiseerimisest saadud kasum on läinud uuteks investeeringuteks ehk sisuliselt on olnud tegu täiendavate säästudega. Eelkirjeldatud viisil numbreid kokku lüües olen umbes 48% kogu aasta jooksul saadud tuludest säästnud ja suunanud investeeringuteks.
Kuhu kulus raha aastal 2015?
Nagu ülalpool mainitud läks veidi üle 48% sissetulekutest investeeringuteks, ülejäänud 52% elamiskuludeks. Suuremateks väljaminekuteks olid möödunud aasta kokkuvõttes kulud eluasemele, toidule ja majapidamisele ning transpordile.
Lüües kulud lahti veelgi detailsemalt ja võttes aluseks vaid kulude jaotuse, saan öelda, et nii eluaseme üüri/laenumakse kulu kui ka kulutused toidule ja majapidamistarvetele moodustasid mõlemad ligi 18% kogukuludest. Suuruselt kolmandaks kulude kategooriaks olid kestvuskaubad ligi 12% osakaaluga kogukuludest. Siin mängis 2015. aastal olulist rolli elukoha vahetus ja vajadus soetada mööblit.
Reisimine ja hobid võtsid enda alla ligi kümnendiku aasta jooksul kulutatud rahast, sõiduautoga seotud kulud (autoliising, kindlustused, kütus, hooldused jm) kokku pea 13%. Investeeringutega kaasnevad kulud tunduvad ülaltoodud kulude jaotust vaadates ka üpris suured, panen selle eelkõige investeerimisportfelli ümberpööramisest tingitud rohkete tehingute arvele ja loodan, et edaspidi on need kulud pigem väiksemad. Kulude suur kolmik ehk kulutused eluasemele, transpordile ja toidule ning majapidamistarvetele moodustasid aasta kokkuvõttes ligikaudu 60% kogukuludest.
Miks sellise statistika koostamine kasulik on? Peale selle, et igaüks saab ülevaate, kuhu raha kulub, on võimalik nõnda tegutsedes leida kohti, kus kokkuhoiul on reaalne mõju. Näiteks kui ma peaks soovima veel täiendavalt säästa, siis absoluutnumbrites mõõdetuna on suhteliselt vähe tolku sellest kui ma vahetan oma praeguse aktsiamaakleri odavama vastu või leian äärelinnast senisest soodsama hambaarsti, sest mõlemad need kulukategooriad moodustavad vaid ligikaudu 2% minu kogukuludest. Küll aga on mõju kuludele eurodes mõõdetuna märkimisväärne kui vahetan oma praeguse eluaseme soodsama vastu (mida ma 2015. aastal ka juba tegin) või võtan luubi alla toidule ja majapidamisele kuluvad summad.
Kulude esikümme
Uudishimust tegin veel ühe harjutuse. Nimelt reastasin kõik 2015. aasta jooksul tehtud suuremad kulutused ja moodustasin kulude esikümne. Miks üldse midagi sellist teha? Näiteks kasvõi selle pärast, et saada ülevaade, kas möödunud aastal enim raha neelanud kulutused olid seda väärt.
Teadupärast möödub rahulolu ja õnnetunne isegi suuremate ostude puhul üpris kiiresti. Uuringud on näidanud, et näiteks rõõm ja õnnetunne uuest autost või kallist elektroonikavidinast kestab mõned nädalad, paremal juhul paar kuud. Inimesed kipuvad planeeritavate ostude mõju oma õnnetundele regulaarselt üle hindama. Tihti oodatakse suurematelt ostudelt elumuutvaid efekte. Kuigi esialgne rõõm ja kohati eufooriline tunne võibki tekitada mulje nüüdsest „uuest ja paremast elust“, siis see kõik on mööduv. Nädala-kahe, äärmisel juhul mõne kuu pärast, laskub inime oma emotsioonidega taas kord kõrgustest alla ja õnnetunne saavutab oma tavapärase baastaseme.
Seega otsisin oma suurimate kulutuste esikümnest ridu, mille mõistlikkuses võiks tagantjärele tarkusena kahetseda ja mida siis tulevikus vältida. Minu kulude esikümnesse jõudsid nii mitu elukoha vahetuse tõttu soetatud mööblitükki, sõiduauto korraline hooldus ja piduriketaste vahetamine kui ka suvepuhkuse lennupiletid ning lemmiklooma terviseuuringud. Hea meel oli tõdeda, et kõik need suuremad kulutused tunduvad ka täna väärt rahapaigutusena või siis asjaliku ja vajaliku kulutusena.
Minu aasta kümme suurimat ostu moodustasid aastasest kogukulude numbrist ligikaudu 15%. Sellele numbrile ma kuigi suurt tähendust ega sisu hetkel anda ei oska, aga ehk on tore võrrelda kui tulevikus 2016. aasta kohta sarnast statistikat tegema hakkan.
Kas sa tead, kuhu kulus möödunud aastal sinu raha ja mis olid sinu suurimad ostud?
Päris tore on lugeda, et on veel teisigi inimesi, kes oma kuludel piinlikult silma peal hoiab. Kahju ainult, et seda teevad enamasti inimesed, kes oma rahaasjadest nii kui nii paremat ülevaadet omavad kui need, kellel seda tõeliselt vaja oleks.
Endast rääkides sai eelmine aasta tehtud saatuslik viga ja ostetud auto. Alguses tundus, et seda on ikka vaja, kuid tagantjärele mõeldes oleks saanud ka rentides hakkama. Otsustasin väga odava auto kasuks, kuna seda oli tarvis lühiajaliselt, kuid kokkuvõttes sai remondile korduvalt kolmekohalisi summasid makstud. Loo moraal oli igatahes see, et tasub kõik suuremad kulutused hoolikalt läbi mõelda ja kaaluda ka alternatiive, eriti suuremate (püsi)kulude puhul.
Tõsi, suuremaid oste ja eriti selliseid, mis edaspidi raha küsivad (laenumaksed, kindlustus, hooldus jne), tasub pikalt kaaluda. Kahjuks on maailm seatud nõnda, et kulutused/otsused, mis meie elu kõige enam mõjutavad (olgu siis finantsiliselt või muul moel), on sellised, mida me teeme elus vaid mõned korrad. Seega saame nende otsuste tegemist nii-öelda vähe harjutada ja eksimised ning möödalaskmised on kergemad tulema.
Olen ise 4 kuud oma kuludel ja tuludel silma peal hoidnud. Andmeid analüüsides tegin otsuse, et mul on võimalik lubada endale ka paberajalehe tellimus, kuigi töökoha kaudu on võimalik ka kodus lugeda kõikide Eesti suurimate ajalehtede veebiväljaannete tasulisi osasid peale Äripäeva. Kaks kuud hiljem võin tõdeda, et see oli õige samm, sest olen vähem vaba aega kulutanud arvuti taga istudes (üks klikk võib lihtsalt viia teise klikini…), hommikul enne tööle minekut on väga mugav üle vaadata huvipakkuvad artiklid ja oma uudishimu rahuldada. Püsiva, kuid väikese kulutuse tulemusena tunnen, et olen oma elukvaliteeti tõstnud, kui nii võib öelda.
Nõus, vahest tõesti võib väike lisakulutus viia käitumismustrite muutumiseni, mis lõppkokkuvõttes hoopis suurendab eluga rahulolu.
Suurimad kulutused olid ka minul seotud mõnede mööbliesemete ostmisega seoses kolimisega uuele, odavamate ülalpidamiskuludega pinnale. Isegi keskmiselt nii sooja talvega, kui nüüd, on kulud vähenenud keskeltläbi 10 % kuus. Ka väikese sissetuleku juures on see arvestatav summa, mis on võimalik nüüd säästa. Kõige rohkem rahul olen suurematest kulutustest tööriistakomplekt-kohvri ostuga. Olin seda enam kui pool aastat planeerinud, kuid muudkui edasi lükanud.