Dividendiinvestorina karuturul

Olen seni käesolevat blogi kirjutades püüdnud keskenduda pikaajalise investeerimise teemadele ja mitte tegeleda ennustamise ning oma turuvaadete kajastamisega. Pigem vastupidi, katsun ka oma isiklikust investeerimisprotsessist turu ajastamist üha enam välja juurida. Teisalt tajun, et täna on aeg küps arutleda teemal, kuidas käituda pikaajalise dividendiinvestorina langeva aktsiaturu ehk karuturu tingimustes.

Pean alustuseks kohe ütlema, et oma isikliku rahaga ei ole ma seni ühestki aktsiaturgude langusfaasist ehk karuturust läbi sõitnud. Minu esimesed tõsiseltvõetavamad ja süsteemsemad (kuid siiski lühiajalised) aktsiainvesteeringud said alguse 2009-2010. aastal ehk juba siis kui viimane finantskriis näitas leevenemise märke ja aktsiaturg pöördus tõusule. Küll aga olen tööalaselt finantsturgudega seotud olnud juba alates 2004. aastast. Teate ju küll seda vana ja head ütelust – kingsepp käib ikka paljajalu. Nii ka minu puhul. Võttis aega hea 4-5 aastat kuni suutsin tekitada piisaval hulgal sääste enne kui varba otsaga finantsturgude tormist vett julgesin katsuda. Sealt edasi veel 3-4 aastat enne kui kogu säästmis- ja investeerimistegevus muutus süstematiseerituks ja regulaarseks.

Milline investor oled sina?

On väga oluline erinevus, kas säästad ja investeerid kõrvale pandud raha regulaarselt (igakuiselt, kord kvartalis või poolaastas) või eksisteeribki ainult üks kindel summa sääste (näiteks mõne eelmise aasta preemia, pärandus vms), mis on aktsiaturule investeeritud. Eriti kriitiline on seis siis, kui neid hetkel aktsiaturule paigutatud sääste on plaan lähiajal kasutusse võtta – olgu siis eluasemelaenu sissemakseks või uue auto soetamiseks või milleks iganes. Viimasel juhul on selge, et tegu on juba algusest peale ebasobiliku investeerimisstrateegia valikuga, pigem on siis tõenäoliselt tegu ahnusest tõuke saanud spekuleerimisega. Jätame sellised rahapaigutused hetkel vaatluse alt välja. Alljärgnevas keskendun eelkirjeldatuist esimesele variandile ja arutlen investeerimise üle regulaarselt säästva ning investeeriva pikaajalise dividendiinvestori seisukohast.

Hullud päevad aktsiaturgudel

Pikaajalise investori seisukohast ratsionaalselt vaadatuna ei peaks aktsiate hinnalangus kaugeltki muret valmistama. Pigem peaks see suunama rohkem säästma ja aktsiaid juurde ostma. Olete ju kindlasti kuulnud paralleeli poodide allahindluskampaaniate ja aktsiaturgude langusfaaside vahel – kui poes saab 3 limonaadi 2 hinnaga või on talvejopele tehtud allahindlus -50%, siis sa ei jookse poest välja ja ei kinnita omale mõttes, et mitte kunagi enam sa limonaadi ei osta ning jope asemel kannad edaspidi vaid mantlit. Ei ole ju nii! Aktsiaturgude hinnalangusele kipume aga reageerima just ülalmainitud viisil. Tõsi, poes oleva talvejope 50% allahindlus ei mõjuta meie rahakotti ja tajutavat finantsilist kindlustunnet viisil nagu seda teeb meie aktsiaportfelli 50% ulatuv turuväärtuse langus.

Teisalt pikaajalise investorina peaksime keskenduma ülaltoodud limonaadi-analoogiale – turg pakub meile võimaluse soetada 3 dividende maksva ettevõtte aktsiat 2 hinnaga. Seega sama raha eest saame soetada rohkem tulevast rahavoogu. Nii lihtne see ongi! Jah, muidugi lisandub siia tingimus, et me suudame investorina välja valida usaldusväärse ja tõepoolest kasvavaid ja/või stabiilseid dividende maksva instrumendi.

ETF-id vs. aktsiad

Selliste instrumentide leidmiseks on mitmeid viise. Kui puudub sügav huvi ja ka võimalus veeta kümneid tunde ettevõtete finantsaruandeid uurides, on heaks lahenduseks sellised börsil kaubeldavad fondid, mis investeerivad oma vahendid vaid stabiilseid/kasvavaid dividende maksvatesse ettevõtetesse. Sellisel juhul tuleb välja valida üks või mitu meele järgi olevat ETF-i ja ettevõtete finantsaruannetes tuhnimine jääb ära – selle teeb sinu kui investori eest ära vastava ETF-i alusindeksi pakkuja.

Neile, kes soovivad oma investeeringutega tegelemisse rohkem aega panustada või lausa naudivad ettevõtete finantstulemuste analüüsimist, jääb alati võimalus kaevuda numbrirägastikku ja proovida leida häid investeerimisvõimalusi aktsiates.

Mina isiklikult vaatan otsust, kas antud ajahetkel investeerida ETF-idesse või aktsiasse pisut läbi turu ajastamise prisma. Juhul kui me asume aktsiaturu langusfaasi teises pooles või tõusufaasi esimeses kahes kolmandikus (jah, ma tean, see kõik on väga suhteline ja hinnanguline), siis meeldib mulle suunata valdav enamus oma säästudest sobilikesse ETF-idesse. Kui aktsiaturud on tõusnud juba aastaid ja ees terendab tõusufaasi lõppemise võimalus või turg ongi juba pöördunud langusfaasi, eelistan otsida soodsaid investeerimisvõimalusi üksikaktsiate tasandilt. Miks nii? Lihtsalt selle pärast, et alati on mõni majandussektor ja ettevõte, kuhu majanduse aeglustumine jõudis kohale varem ja mis laiapõhjaliste aktsiaindeksite langusele pöördudes on kogenud aktsia hinna langust juba aasta või isegi kaks.

Häid dividendiaktsiaid jahtimas

Täna on heaks näiteks tooraine- ja tööstussektor. Mõlemad on väga tsüklilised majandussektorid, mis tähendab, et üldine majandusaktiivsuse aeglustumine mõjutab märkimisväärselt nii ettevõtete majandustulemusi kui ka nende ettevõtete aktsia hinda. Paljud selle sektori ettevõtted hakkasid oma majandustulemuste väljavaadet kirjeldades vihjama aeglustuvale kasvule või isegi langusele juba 2014. aastal. Kuna aktsiaturud on ettevaatavad, pöördusid langusele ka vastavate ettevõtete aktsiate hinnad. Toon siinkohal näiteks mu omagi portfelli kuuluva Emerson Electric’u (EMR).

EMR viimase tõusufaasi hinnatipp jäi ligikaudu 70 dollari kanti, viimane sulgemishind on 46,91 dollarit. Seega on EMR langenud oma tsüklilisest tipust tänaseks juba rohkem kui 33%. Tõsi, viimase finantskriisi ajal langes aktsia hind rohkem kui 50%, kuid muretsedes karuturu võimaliku saabumise pärast tasub endalt küsida – millist aktsiat ma soetaks meelsamini, kas seda, mis kaupleb oma hinna uutel kõrgtasemetel ja väga kõrge valuatsiooniga või seda, mis on tsüklilise kohanemisega juba rohkem kui poolel teel?

Ja ärgem unustagem siinkohal tõsiasja, et EMR näol on tegu ühega nüüdseks ainult 17-st dividendikuningast. EMR on järjepanu igal aastal oma dividendimakseid tõstnud tänaseks juba 59 aastat! Kindlasti ei tasu seda numbrit nüüd pimesi aluseks võtta ja loota, et ettevõte jätkabki lõputult kasvavate dividendide maksmist, tuleb uurida ka ettevõtte finantsaruandeid ja dividendimaksete jätkusuutlikkust, kuid teatavat kindlust dividendikuninga staatus siiski annab.

Ka auväärset dividenditšempioni tiitlit kandev Archer-Daniels-Midland (ADM), mis on oma investoreid järjepanu juba 40 aastat rõõmustanud kasvavate dividendimaksetega, kuulub täna suhteliselt värske positsioonina minu investeerimisportfelli. Kuigi aktsia hind on viimase aasta aja jooksul langenud enam kui 35%, tasub aktsia hinnagraafikut kõrvutada dividendimaksete graafikuga.

Kuigi tegu on suurepärase dividendimaksete ajalooga ettevõttega, siis aastajagu tagasi ei suutnud ükski vägi mind veenda ADM-i ostu mõttekuses. Nüüd on asjalood teised ja jaanuaris lisasin oma portfelli 50 ADM’i aktsiat.

ADM’i aktsiaid soetades arvestasin ostu hetkel siis kehtinud 0,28 dollarilise kvartaalse dividendimaksega. Nädalapäevad tagasi 4. kvartali majandustulemusi avaldades teavitas juhtkond järjekordsest dividenditšempionile kohasest dividendimakse tõusust – uueks kvartaalseks makseks on 0,30 dollarit aktsia kohta ehk dividendimakset tõsteti 7,1% võrra.

Hiiliva karu vari

Miks ma kogu selle eelneva just nüüd jutuks võtan? Kas ennustan aktsiaturu langusfaasi ehk karuturu saabumist? Nii nagu majanduslangustega, on lood samad ka aktsiaturu tsüklitega – tõusufaasid (pulliturg) ja langusfaasid (karuturg) on dateeritavad alles tagantjärele. Tihtipeale saab öelda alles poole aasta või enama möödudes, et majanduslangus sai alguse näiteks I kvartalis või aktsiaturg tegi oma tsükli tipu ja pöördus langusfaasi just nimelt jaanuaris.

Praegu, 2016. aasta veebruaris turuindikaatoreid vaadates saan umbes 90% tõenäosusega öelda, et jah, globaalne aktsiaturg juba on pöördunud langusfaasi ehk me juba oleme karuturus. USA suurettevõtete aktsiahindu järgivat S&P 500 indeksit vaadates näeme, et senine kõrgtase 2130 punkti saavutati 21. mail 2015. Kuigi see märgib täna S&P 500 indeksi kõrgtaset, oli tagantjärele vaadates tegelikult juba siis tegu nõrgeneva turuga, sest 21. mail saavutatud indeksi kõrgtase ei leidnud turu tehniliste faktorite kinnitust – tegu oli niinimetatud divergentsipäevaga. Sarnane, 21. mai kõrgtaseme lähedane divergentsipäev leidis aset ka 20. juulil. 24. augustil toimunud tugeva languspäeva turu tehniliste faktorite analüüs andis järjekordse vihje, et 2015. aasta mai võis olla viimase tõusutsükli tipuks. Kuigi oleme vahepeal kogenud üpris kiireid aktsiahindade tõusuepisoode (2015. aasta augusti-septembri ja oktoobri hinnaralli), on maikuine tipp jäänud kättesaamatuks. Pealegi on turu sisemised tehnilised tegurid aina nõrgenemas – üha vähem aktsiad on arvuliselt näitamas tõusu (tõusevad enamasti vaid suure turukapitalisatsiooniga ettevõtted vedades nõnda üles või hoides ära laiapõhjaliste indeksite kukkumise), üha suurem arv aktsiaid on kogenud vähemalt 20% hinnalangust oma kõrgtasemetelt, järske hinnalangusi ei osteta enam suure käibega üles jne.

Kõik on suhteline ja subjektiivne

Piirdun siinkohal vaid turu tehniliste faktorite väljatoomisega. Siia saab lisada hulga mu arvamust toetavat makromajanduse statistikat, ettevõtete majandustulemuste statistikat, kommertspankade krediiditingimuste ja võlakirjaturu krediidimarginaalide arenguid, kuid kõik see on väga suhteline. Ilu on ikka vaataja silmades ja ühtesid ning samu majandusandmeid saab tõlgendada mitmel erineval moel – jõudes kord ühele, siis jälle risti vastupidisele järeldusele. Seega piirdungi hetkel vaid turu sisemise dünaamika numbrilise ehk emotsioonitult kvantitatiivse poolega.

Ülaltoodud arvamusavalduse eesmärk ei ole hiilata oma ennustus või prognoosioskustega või alustada antud teemal elavat diskussiooni. Kaugel sellest. Tegu on vaid minu tagasihoidliku arvamuse ja nägemusega. Lisaks on eeltoodul ka oma alameesmärk – tekitada teis, head investeerimishuvilistest lugejad, pisut hirmu, sest vaid läbi hirmutunde tuleme oma ahnusest ja piiritu optimismi tulevikku ekstrapoleerimisest maa peale ning suudame hinnata, kas meie tänane investeerimisportfell on ka tegelikkuses meile, meie vajadustele ja võimalustele sobilik.

Pealegi ei ole regulaarselt säästva ja investeeriva pikaajalise väikeinvestori jaoks kõik see tõusufaasi vs. langusfaasi jutt tegelikult üldse oluline. Oluline on hoopis muu.

Tegevusplaan ja meelekindlus

Ei ole vaja teada, mis tsükli faasis me täpselt oleme, sest turu ajastamine on keeruline, väikeinvestori jaoks väga keeruline. Oluline on plaan, mugavustunne ja meelekindlus.

Tähtis on omada investeerimisplaani. Näiteks kasvõi sellist, mis ütleb, et olen otsustanud igakuiselt säästa summa X ja siis kord kvartalis teostan ostud. Plaan võiks ka ette näha, mida ma siis ostan. Siin on abiks oma isikliku investeerimisdeklaratsiooni koostamine.

Ka huvipakkuvate aktsiate ja ETF-ide jälgimisnimekirja kokku panemisest on palju kasu. Siis on piisavate säästude kogunemise korral palju lihtsam minna oste sooritama. Pealegi omades jälgimisnimekirjas mitut aktsiat või ETF-i, tekib võrdlusmoment. Kord paistab paljulubav ja atraktiivne üks investeerimisvõimalus, järgmisel korral mõni teine.

Mugavustunne viitab mõtetes investeerimisportfelli turuväärtuse languse läbimängimise vajalikkusele. Mõtle, mida tunned kui maaklerkontole sisse logides näed, et aastatega kogutud ja investeeritud säästudest on alles kõigest 75%, või hoopis ainult pool? Kas tekib ebamugavustunne? Kahetsus juba ette, et miks ma küll ei mõelnud, et mul on osa sellest rahast vaja kasutusse võtta juba õige pea ja nüüd pean siis kahjumiga müüma. Kui tabad end mingilt sarnaselt mõttelt, siis oleks viimane aeg oma investeerimisportfelli sisu ja varade jaotus kriitilise pilguga üle vaadata. Mugavus- ja kindlustunde loomisele aitab kaasa ka hädaabifondi ehk erakorralisteks olukordadeks mõeldud rahavaru olemasolu. Sellisel juhul ei pea rahavajaduse tekkides kätt investeerimisportfelli järele sirutama.

Teine võimalus on portfelli turuväärtusele üldse mitte tähelepanu pöörata. Dividendiinvestoritel on õnn koondada oma fookus eelkõige laekuva dividenditulu mõõtmisele. Teisalt, me kõik oleme vaid luust ja lihast emotsioonidega inimesed ja isegi siis kui ma igapäevaselt oma internetipanka sisse ei logi, siis vahest dividendilaekumisi vaatama minnes või ostu sooritades panen ikka tähele, kuidas portfelli turuväärtus muutunud on. Seega pean end siiski portfelli võimaliku turuväärtuse languse valguses mugavalt tundma. Eitamine või probleemi vältimine ei ole lahendus – ei investeerimismaailmas ega ka elus üldiselt.

Meelekindlus. See on viimane ja vahest ehk ka kõige kriitilisem tegur kogu eeltoodud kolmikust. Ainuüksi plaanist endast ei piisa. Investeerimisplaanist ja –deklaratsioonist on kasu siiski vaid juhul kui seda järjekindlalt ellu rakendada. Olgu meediaväljaannete kaanelood nii negatiivsed või hoopiski naiivselt optimistlikud kui tahes, sul on plaan, mis kuulub samm-sammult ellu viimisele ja seda tuleb ka teha. Jah, mõtlematult ei tasu oma sääste finantsturgudele pillutada, kuid mäletad – sul on juba olemas potentsiaalsete investeeringute jälgimisnimekiri. Seega on igal ajahetkel vaja vaid valida, kuhu täpselt investeerida. Küsimus „kas investeerida“ on asendunud küsimusega „kuhu investeerida“.

Mõtteharjutuse kasulikkusest

Seega julgen öelda, et just nüüd on hea võimalus igaühel meist üle vaadata oma investeerimisstrateegia ja investeerimisportfelli koosseis. Kui mõtetes näiteks 25% või 50% hinnalanguse läbimängimine tekitab ebamugavustunnet, tasub koheselt tegutseda ja oma portfell ümber kujundada. Kasvõi näiteks lihtsalt osa aktsiatest maha müüa ja suurendada raha osakaalu säästudes.

Juhul kui keskpankade appitõttamise või mingi muu teguri tõttu õnnestub aktsiaturgude sisemine strukturaalne nõrkus ümber pöörata ja ilma suurema hinnalanguseta algab uus tugev tõusufaas, ei ole ka midagi katki. Oled saanud väärtusliku õppetunni ja karvavõrra targemaks ses osas kui palju emotsioonid su investeerimistegevust mõjutavad. Eeltoodud mõtteharjutusest on selgelt pigem vaid võita, sest oma rahaasjadega läbimõeldult toimetamine on üks väga oluline komponent üleüldises meelerahus ja heaolus.