Investeerimisele eelneb alati säästmine. Investeerimisportfelli alles üles ehitava investori vara kasvab esmajärjes tänu täiendavale säästmisele ja investeeringutele ning mitte niivõrd finantsturgude tootluse tulemusena. Seetõttu olen seadnud eesmärgiks säästa igakuiselt vähemalt 50% oma sissetulekutest ja investeerida need säästud dividende maksvatesse aktsiatesse ning aktsiafondidesse. 2015. aastal püüdsin säästa igakuiselt vähemalt 40% oma sissetulekutest, 2016. aastaks olen eesmärgi tõstnud 50% tasemele. Kõlavad sloganid on head ka iseenda innustamiseks. Seega püüan igapäevaselt toimetada vastavalt motole “säästan järjepidevalt, investeerin targalt, saavutan finantsvabaduse“.
Plaanid vs. tegelikkus
Kui ma umbes aastajagu tagasi seda blogi kirjutama hakkasin, siis arvasin, et umbes pooled postitustest saavad olema investeerimisteemalised ja teine pool säästmise valdkonnast. Või siis no hea küll – 1/3 postitustest kajastavad dividende maksvate instrumentide leidmist ja analüüsimist, 1/3 kogu ETF-indust ja ülejäänud kolmandik pere-eelarve pidamise ning säästmise teemasid. Miks? Peamiselt seepärast, et juba enne blogi pidamise alustamist oli minus juurdunud tõdemus säästmise olulisusest. Ei saa üle ega ümber tõigast, et kogu finantsvabaduse või ka lihtsalt enese ja/või oma laste finantsilise kindlustamise teekond algab säästmisest.
Täna, blogipidamise algusest pea aasta hiljem, märkasin, et kui igakuised säästmismäära kajastavad kirjutised kõrvale jätta, olen säästmisest ja pere-eelarve teemadest kirjutanud kõigest 6 postitust 47-st. See on kõigest 13% postitustest. Oluliselt vähem kui planeeritud 1/2 või isegi tagasihoidlikum hinnanguline 1/3. Ja ometi on just säästmine see kõige-kõige esimene ja suurima -mõjuga samm. Miks siis nii? Miks on see nõnda oluline teema leidnud kajastamist vaid ainult igas seitsmendas-kaheksandas postituses?
4 alustala
Eks vastus ole siin kaheosaline. Esiteks mulle lihtsalt meeldib tegeleda, rääkida ja ka kirjutada palju enam investeerimisest. Teine, ja muuhulgas ikkagi peamine põhjus, on see, et kõik oleks nagu juba öeldud. Tõsiselt! Ma tunnen, et ei olegi rohkem vaja teada ja sellest ka juttu teha kui:
1. Ilma säästmiseta ei ole võimalik investeerida.
2. Säästmine ei pea teps mitte olema pidev hambad ristis pingutamine, enese piitsutamine ja oma tahtmiste allasurumine, kõik sõltub mõttelaadist.
3. Vaja on järjepidevust oma tulude ja kulude kirja panemisel; siin sõltub palju isiklikest eelistustest, kuid eksisteerib ka mingi hulk nippe, mis teevad oma tulude-kulude üle arvepidamise suhteliselt lihtsaks.
4. Enne investeerimismaailma sukeldumist (või siis paralleelselt sellega) tuleks tekitada omale mustade päevade rahavaru ehk suhteliselt likviidselt ja madala riskiga rahapaigutustest koosnev hädaabifond.
Ja ongi kõik! Need neli alustala katavad vähemalt minu jaoks kogu säästmise teema ära. Kindlasti saab minna detailidesse ja kirjutada neist samadest asjadest küll üht, küll teistpidi, kuid vähemalt praegu olen valinud võimaluse suunata oma aja- ja ajuressurss pigem investeerimist puudutavatele teemadele. Pealegi, olles eelneva enda jaoks korra läbi mõelnud ja lahti mõtestanud (ning mõned kuud praktiseerinud), läheb kõik edaspidi kui autopiloodil.
Mugavalt autopiloodil
1. Igal palgapäeval kannan summa X oma eraldiseisvale pangakontole, kust lähevad maha nii erinevad kommunaalkulud kui ka muud püsimaksed ja millega seotud pangakaarti kasutan poes ostude tegemiseks. Ülekantava summa X valin nii, et kui see isegi täies ulatuses ära kasutada, siis saavutaksin ikkagi oma eesmärgiks seatud säästmismäära. Väiksema rahasumma nägemine oma pangakontol korrigeerib ostukäitumist juba alateadlikult.
2. Kuu keskel ja kuu lõpus sisestan Exceli tabelisse ning vaatan üle oma tulud ja kulud. Nii-öelda patustamist tuleb ikka ette ja seepärast ongi väga hea oma kulutustele pilk peale visata ka korra kuu keskel. Siis saab veel reageerida ja kuskilt miskit kokku tõmmata – olgu selleks siis väljas söömas käimine, mõni hobiga seotud kulutus või muu veidi kulukam meelelahutuslik ettevõtmine.
3. Tuludel-kuludel silma peal hoidmise tulemusena selgub minu käesoleva/järgneva kuu investeerimisvõimekus. Esiteks täiendan vajadusel kokku kuivanud hädaabifondi (märkuse korras – alustavatel säästjatel/investeerijatel julgen soovitada suunata umbes pool säästudest hädaabifondi ülesehitamiseks ja teine pool siis investeeringuteks; vastasel juhul võib hädaabifondi ülesehitamise pikk prognoositav aeg osutuda üpris demotiveerivaks).
4. Kui hädaabifond täiendust ei vaja, suunan kõik säästud investeeringutesse. Siin on kindlasti abiks oma isikliku investeerimisdeklaratsiooni olemasolu, väärtpaberitesse investeerimise puhul tuleb kasuks ka ostunimekirja (watchlist’i) pidamine.
2016. aastal püüdlen 50% säästmismäära poole
Nagu ka jaanuarikuises säästmismäära postituses kirjutasin, siis käesolevaks aastaks olen säästmismäära eesmärki mõnevõrra tõstnud. Täpsemalt öeldes 40% tasemelt 50% tasemele. Kuigi püüan säästa igakuiselt vähemalt poole oma kogu sissetulekutest, siis mõõtmisperioodiks jääb ikka üks kalendriaasta. Dividenditulu arvestan igakuiste sissetulekute hulka ja käesolevaks aastaks prognoositud kõrgem dividenditulu on ka üks oluline põhjus, miks säästmismäära eesmärki eelmise aastaga võrreldes tõstsin.
Jaanuariga võrreldes olid kulud pea 9% võrra kõrgemad, peamiselt nädalase puhkuse tõttu, mil väisatud sai nii Eestimaa edelaosa kui ka kaugeimat kirdenurka. Samas laekus möödunud kuuga võrreldes dividenditulu mõnevõrra rohkem, mis silus võimalikku langust säästmismääras. Veebruari säästmismääraks kujunes 52%. Jooksva aasta säästmismääraks on esimese kahe kalendrikuu järel 54%.
Speak Your Mind