Mind on väikesest peale õpetatud olema hästiorganiseeritud – õueriided olid õues mängimiseks, piduriided teatrikülastusteks ja muudeks pidulikeks puhkudeks ning koolis käimiseks olid eraldi riided. Sama moodi oli lugu näiteks lauanõudega. Pidupäeva puhul võeti ikka välja ilusamad taldrikud, morsiklaasid ja noad-kahvlid. Seega pole ime, et sarnane grupeerimine ja rühmitamine on üle kandunud ka täiskasvanuikka ja muudesse eluvaldkondadesse. Nagu näiteks oma investeeringute haldamisse. Mulle lihtsalt meeldib mõelda, et iga asja jaoks on oma hulk raha. Nii-öelda mustadeks päevadeks kogutud rahavaru seisab mul muudest säästudest eraldi. Investeerimisportfell ja investeeringuteks mõeldud vahendid on kantud just selleks ettenähtud kontodele ja igapäevasteks kulutusteks on ka eraldiseisev konto. Piltlikult öeldes on tegu nagu püksitaskutega. Kõige lihtsam on kätt sirutada esimesse parempoolsesse taskusse, millest katan igapäevaseid kulutusi. Ülejäänud kolm taskut on (parema käega) veidi keerulisemalt ligipääsetavad. Igasse neist on kogutud raha ühe kindla ja teistest erineva eesmärgiga. Järgnevalt kirjeldangi iga tasku sisu ehk oma investeeringute haldamiseks üles seatud alamportfelle.
#1 – hädaabifond
Olen varem kirjutanud, et minu isiklike finantside alustala on hädaabifond. See on 6-9 kuu minimaalseid/vältimatuid elamiskulusid hõlmav rahavaru, mis on paigutatud kergelt kättesaadaval moel. Tingituna eelnimetatust ja teadlikult võetud madalatest investeerimisriskidest, on ka hädaabifondilt teenitav tulu suhteliselt tagasihoidlik. Selle rahavaru puhul polegi tootlus esmatähtis, pigem likviidsus ja teadmine, et turvapuhver on olemas. Seega on hädaabifondi varade paigutamise eesmärk eelkõige kogutud kapitali säilitamine kergesti ligipääsetaval viisil. Tulu ja tootlust lähen püüdma oma varade kahe ülejäänud portfelliga.
#2 – pikaajaline investeerimisportfell
Ülejäänud kahe varakogumi/investeerimisportfelli eesmärk on mõlemal puhul kapitali kasvatamine – seda nii läbi jooksva tulu teenimise (dividendi-, intressitulu) kui ka investeeringute väärtuse tõusu. Neist kõnealustest kahest portfellist valdava enamuse, nii keskeltläbi 85-90%, moodustab pikaajaliste investeeringute portfell.
Pikaajalise investeerimisportfelli eesmärgi olen defineerinud kui soovi teenida jooksvat tulu (dividenditulu) ja kapitali kasvu viisil, et maksudejärgne kogutootlus oleks inflatsiooni ehk elatustaseme tõusu ületav. Veidi detailsemalt olen enda jaoks määratlenud, et soovin samm-sammult liikuda olukorra poole, kus pikaajalise investeerimisportfelli dividenditulu katab ära igakuised elamiskulud. Uskuge mind, enda jaoks läbimõeldud investeerimistegevuse eesmärk on oluline – soovitan kindlasti sellest alustada või kui juba investeerimistegevus on täies hoos, siis ikkagi see harjutus läbi teha ning panna kirja oma isiklik investeerimisdeklaratsioon.
Nagu pärast selle mõtteharjutuse läbitegemist adute, määrab nõnda kirja pandud investeerimiseesmärk/-deklaratsioon suuresti ära varaklassid, kuhu pikaajalise investeerimisportfelli vahendeid paigutada. Kuna tunnen kõige suuremat huvi ja ka õppimishimu finantsturgude suhtes, olen mina läinud dividende maksvate aktsiate ja sarnastesse aktsiatesse investeerivate dividende välja maksvate ETF-ide teed. Mõni eelistab keskenduda hoopis laenude välja andmisele, teine tunneb end mugavalt üürikinnisvaraga tegeledes – peaasi on enda jaoks need eelistused läbi mõelda ja soovituslikult ka kirja panna.
Aktsia- ja võlainvesteeringute hajutamise erinevused
Üldiselt võib öelda, et pikaajaline investeerimisportfell on selline varade kogum, mis peaks olema hästihajutatud, soovi korral erinevaid varaklasse, aga finantsturgude puhul kindlasti ka erinevaid regioone hõlmav. Mida tähendab hästihajutatud? Kõik on suhteline. Üksikaktsiatest koosneva portfelli puhul on fondivalitsemise maailmas üpris levinud 5/10/40 reegel. See tähendab seda, et üldjuhul võib igasse aktsiasse investeerida kuni 5% portfelli mahust, samas juhul kui investeeritakse maksimaalselt kuni 10% investeerimisportfelli mahust, siis selliste üle 5% osakaaluga aktsiate summaarne osakaal ei tohi olla suurem kui 40% kogu investeerimisportfellist. Seega on sellise piirangute süsteemi puhul võimalik näiteks veidi suuremalt (maksimaalselt 10% osakaaluga) panustada 4 erinevasse aktsiasse või siis 5 eri aktsiasse igaühesse maksimaalselt 8% ning ülejäänud aktsiapositsioonid jäävad siis igaüks alla 5% osakaaluga.
Kuna ühisrahastuse poolel on mu kogemused suhteliselt lühikesed, umbes 2 aasta jagu, ning seega ühtegi kriisiperioodi üle elatud ei ole, siis ses osas hajutatuse koha pealt adekvaatseid soovitusi jagada ei oska. Küll aga on mul üle 10 aasta kogemust mitte-investeerimisjärgu krediidireitinguga võlakirjadesse (high yield bonds/junk bonds) investeerimisel. Siin saan arvamust avaldada küll. Kuna tegu on mõnes mõttes ühisrahastusele sarnase profiiliga varaklassiga (kõrge krediidirisk), võib teatud mööndustega ühisrahastuse laenudesse ja rämpsvõlakirjadesse investeerimise vahel isegi paralleele tõmmata. Üldiselt peetakse mitte-investeerimisjärgu võlakirjade puhul hästi hajutatuks sellist portfelli, kus on vähemalt 100-200 erinevat emitenti (isikut/ettevõtet, kellele laenu antakse). See tähendab, et ühe vastaspoole/laenu riskiks jääb maksimaalselt 0,5-1,0% portfellist.
Investeerides valdava enamuse oma portfellist väärtpaberitesse, suunab puhtalt minu isiklik alalhoiuinstinkt jaotama oma varasid eri regioonide lõikes. Kõige lihtsam on seda muidugi saavutada soetades globaalseid hästihajutatud ETF-e. Tihtipeale on võimalik vaid ühe ostuga saada korraga väike osake 1000-3000 ettevõttest ja veel nõnda, et need ettevõtted pärinevad eri regioonidest/riikidest, vahest ka nii arenenud tööstusriikidest kui ka arenevatest riikidest.
#3 – kauplemisportfell
Kolmandaks varade alamportfelliks on spekulatiivsete investeeringute portfell ehk kauplemisportfell. Siin on investeerimistegevuse eesmärk väga lihtne ja ühene – kapitali kasv ehk kasu lõikamine hinnatõusust. Tegelikult on sellel portfellil veel ka sellised veidi peidetud eesmärgid. Nendeks on spekuleerimisvajaduse rahuldamine, eksperimenteerimine ilma enamust oma varadest löögi alla seadmata, õppimine ja kogemustepagasi suurendamine. Olles enda jaoks kindla summa/osakaalu portfellist määratlenud kui „mänguraha“, saab enamusega varadest jätkata regulaarset ja sageli igavat investeerimistegevust. Sellisel juhul ei teki näiteks viie aasta pärast kahetsushetke (nagu minul), et spekuleerisin, mis ma spekuleerisin, aga tänaseks pole sellest tegelikult nagu midagi ette näidata – need mõned sajad/tuhanded lisaks teenitud eurod/kroonid lihtsalt seisid kontol niisama või said halvemal juhul isegi ära tarbitud.
Kui suure osaga oma varast spekuleerida?
Kauplemisportfelli suuruseks olen mina hinnanguliselt seni võtnud 10-15% kogu investeerimisportfellist. Tõsi, alustaval investoril on varade maht tõenäoliselt niigi väike ja mõnisada või tuhat eurot veel omakorda ära tükeldada pikaajalise investeerimisportfelli ja kauplemisportfelli vahel tundub mõttetu. Ja eks ta nii ongi. Tagantjärele tarkusena tahaks öelda, et eriti just investeerimistegevuse algusaastail peaks keskenduma sellele investeerimise igavamale poolele ehk regulaarsetele laiapõhjaliste ETF-ide ostule ja spekuleerimise üldse ära unustama. Kuid jah, algaja hasart ja adrenaliiniotsingud on endalgi veel hästi meeles. On ka teine võimalus, mida algajana kaaluda. Investeerimiskõlbuliku summa kokku saamiseks peame me kõik regulaarselt säästma. Seega kui näpud sügelevad Tesla’de, Facebook’ide ja muude „kuumade“ aktsiate järele, siis tasub proovida skeemi, mil investeerid vaheldumisi laiapõhjalisse globaalsesse ETF-i ja paari kuu/kvartali möödudes uuesti investeerimiskõlbuliku summa kokku saades juba mõnda populaarsesse, põnevasse või lihtsalt lemmikaktsiasse. Sellisel juhul kujuneb pikaajalise investeerimisportfelli ja kauplemisportfelli osakaaludeks 50-50, kuid pluss on see, et õppetunnid saavad õpitud veel siiski suhteliselt väikeste summadega.
Praegu olen oma kauplemisportfelli mahu välja arvutanud järgmise valemi kohaselt.
Spekulatiivse ehk kauplemisportfelli maht = (Säästude kogusumma – hädaabifond) x 10%
Säästude kogusumma sisaldab endas nii juba investeeritud sääste (kogu investeerimisportfelli turuväärtus) kui ka veel arvelduskontol investeerimist ootavaid sääste. Siia sisse olen arvestanud näiteks nii oma aktsiainvesteeringud kui ka paigutused väärismetallidesse ja ühisrahastuse laenudesse. Kuidas võtta arvesse kinnisvarainvesteeringuid? Ühisrahastuse platvormide kaudu välja antud kinnisvaralaenud lähevad siia alla kohe kindlasti ja nendega on lihtne. Juhul kui omaksin rendikinnisvara, siis tõenäoliselt kaasaksin kinnisvara väärtuse arvutustesse vaid omakapitali ulatuses. Teisalt kui kinnisvarainvesteeringud moodustavad kogu säästudest märkimisväärse osakaalu (alates 25-30%), siis tõenäoliselt tuleks ülaltoodud valemit ja loogikat kuidagi kohandada. Ülaltoodu on mõeldud ikkagi varade kogumile, mille valdava enamuse moodustavad kaubeldavad väärtpaberid (ja laenud).
Samas sõltub kauplemisportfelli maht ikka päris palju ka kogu varade mahust. Pikemalt ette vaadates julgen öelda, et kui mu portfelli turuväärtus oleks tänasest nii 2-3x suurem, siis ma kohe kindlasti ei sooviks 15% sellest spekulatiivsetesse investeeringutesse suunata, tõenäoliselt ei oleks selleks numbriks isegi mitte 10%. Isiklik kogemus on näidanud, et suudan mõistlikult hallata 2-3, äärmisel juhul 4, lühiajalist ideed. Seega tõenäoliselt, mida aasta edasi ja mida suuremaks kasvab kogu portfell, seda väiksemaks jääb spekulatiivsete investeeringute osakaal minu portfellis.
Kasu ka liigsele konservatiivsusele kalduvatele investoritele
Kui eelnevalt sai kauplemisportfelli valguses jutuks võetud eelkõige riskialtid investorid ning nende ohjamine, siis leidub ka investoreid, kel on vastupidine mure – liigne konservatiivsus. Ka neile tuleb kauplemisportfelli olemasolu kasuks. Kuidas? Väga lihtsalt. Kujutame ette investorit, kes ei julge aktsiaturule investeerida rohkem kui 25% oma säästudest. Ta teab, et millal iganes aktsiaturud pöörduvad langusele ja ajalehtede esiküljed kuvavad kurjakuulutavaid pealkirju, kipub hirm võtma võimust ning kasvab soov sisse anda aktsiate müügiorderid. Selline investor võiks kogu oma kauplemisportfelli paigutada täies ulatuses soovitud aktsiainstrumentidesse ning ebakindluse saabudes on midagi, mida siis jupp-jupi haaval maha müüa ilma pikaajalise investeerimisportfelli (ja pikaajalise tootluspotentsiaali) kallale minemata. Lisaks aitab selline kauplemispuhver ka õppida. Võib-olla õnnestub turgude ajastamine päris hästi, võib-olla õnnestub hästi ainult languse ajastamine ja uuesti tagasiostmisega jäädakse väga hilja peale. Olgu nii või naa, aga nõnda õpib paljutki nii iseenda kui ka finantsturgude kohta samas ilma oma pikaajalist tootluspotentsiaali märkimisväärselt kahjustamata.
Kokkuvõtteks
Olen jaganud oma säästud/investeeringud kolme alamportfelli vahel, mis piltlikult öeldes on kui püksitaskud. Igasse taskusse kogutud rahal on oma eesmärk ja kindlaksmääratud viis, kuidas selle eesmärgini jõuda. Mulle selline lähenemine meeldib. Rahuldatud on nii turvalisuse (hädaabifond) kui adrenaliini (kauplemisportfell) vajadus, kuid samas on kaetud ka pikaajaline pensionipõlveks/finantsvabaduseks raha kogumine (pikaajaline investeerimisportfell).
Alljärgnev tabel koondab endas kõigi kolme alamportfelli eesmärgid, hinnangulised mahud ja iga portfelli jaoks sobilikud instrumendid.
Tead, ma paneks ühe tasku veel, idee sain hr. Robbinsilt ja see teeb iga investori finantsvabaduse tee veidi kergemaks.
Tasku nimeks olgu siis “Unistuste tasku” ja sinna võiks korjata raha millegi ostuks, millel on just sinule väärtus. Olgu see motikas, soojamaareis, mõne kohutavalt hea restorani külastus.
Asja iva oleks ka raha kasutada endale, ja teha seda mõtestatult, plaanides.
Lähtusin alamportfellide süsteemi kirja panemisel küll peamiselt juba sellest rahast, mis läheb investeerimiseks mitte enam tarbimiseks, aga jah, unistustefond on tore mõte.
Mingist hetkest liidaks ma hädaabifondi pikaajalise portfelliga, kuna eesmärk on oma säästetud ja kasvatatud rahaga ikkagi võimalikult kiiresti ja turvaliselt eesmärgini jõuda. Algne definitsioon sätestab ju, et selle rahaga ei võeta liigseid riske ja aktsiaturgude tagasilöögid ei tohiks neid positsioone ka päris ära nullida.
Ma olen siiski seisukohal, et ükskõik kui kaugel finantsvabaduse teekonnal olla, hädaabifondi vahendid peaksid olema paigutatud kergelt kättesaadavatesse ja väga madala tururiskiga instrumentidesse – aktsiad neile mõlemale tingimusele ei vasta. Liites oma hädaabifondi vahendid pikaajalise investeerimisportfelliga oled sisuliselt olukorras, kus regulaarse sissetuleku kadudes oled sunnitud hakkama tükk-tüki haaval oma investeeringuid müüma (või paremal juhul saad osa elamiskulusid katta dividenditulust ning müüa on tarvis vähem).
Hei!
Olen blogipostituste lugemisega jõudnud siiani ning tahaks küsida järgmist – kuidas on korraldatud ülekanded erinevate “taskute” vahel? Olukorras, kus töötasu laekub suurde kommertspanka (Swedbank, SEB), kas pead hädaabifondi samas pangas teisel kontol? Teised kaks “taskud”, nagu aru olen saanud, asuvad LHV’s.
Kuidas selline (juhul, kui süsteem selliselt üles ehitatud on) raha liigutamine aastases kokkuvõttes teenus- ning ülekandetasudena ka väljendub?
Korraldasin asjad nõnda, et kontole, kuhu laekus palk jätsin alati alles ligikaudse kuu elamiskulude summa. Ülejäänu kandsin teise panka (minu puhul siis LHV-sse), kus mul on kaks eraldiseisvat kontot: 1) investeerimiskontona registreeritud konto, mida kasutades teen väärtpaberitehinguid ja 2) nii-öelda tavaline konto, kus sõlmisin hädaabifondi tähtajalisi hoiuseid. Tänaseks on olukord mõnevõrra muutunud.
Pikaajalise investeerimisportfelli ja kauplemisportfelli eristamine käib ennekõike oma isiklikus arvepidamises (Excelis), selle tarbeks eraldi kontosid avanud ei ole.
Ülekandetasude osas saan öelda, et valdava enamuse ajast olen olnud vististi mingi arvelduspaketiga seotud või saanud valida teatud soodustusi ja seega tehes igas kuus teatud arvu ülekandeid, nendelt tasu ei võetud.
Tänud vastuse eest 🙂