Dividendiinvestori õppetund #1: kõrge dividendimääraga ei kaasne kõrge kogutootlus

Olles enda jaoks mõned aastad tagasi avastanud dividendiaktsiad ja seades oma investeerimistegevusele sihte, astusin koheselt suure kolinaga ämbrisse. Täpselt nii nagu valdav enamus alustavatest dividendiinvestoritest. See kolin jõudis mu kõrvu muidugi alles hiljem, umbes pool aastat pärast dividendistrateegiaga alustamist.

Tagantjärele hinnates saan öelda, et tegin kaks olulist viga. Esiteks arvasin, et olen nutikas ja pikaajalist investeerimishorisonti silmas pidades ei hakka portfelli kogutootlust üle lühikeste perioodide (kuu, kvartal, aasta) ületähtsustama. Jah, ma küll jälgin oma investeerimisportfelli kogutootlust (teenitud dividenditulu pluss realiseerimata potentsiaalne kapitali kasv hinnatõusust), aga eesmärgid seadsin hoopis mujale.

Esimesed eksimused

Asusin mõõtma ja seadma sihte igas kalendriaastas teenitavale dividenditulule. See oli viga number üks. Dividenditulu mõõtmises ei ole iseenesest mitte midagi halba, see aitab meil kui finantsvabaduse poole püüdlejatel hakata vaikselt tegema arvutusi, kui suures ulatuses katab passiivne rahavoog meie tänaseid kulutusi ja millal võiks saabuda see aeg kui dividenditulu katab kõik vajalikud elamiskulud. Halb on see, kui seame konkreetsed eesmärgid ja asume piiratud ressursside (säästude) tingimustes vahendeid valimata neid eesmärke püüdma. Selge on see, et kui eesmärgiks on dividenditulu võimalikult kiire kohene kasvatamine, hakkab sisemine sund töötama ühes kindlas suunas – kuidas iga säästetud euro paigutada nii, et käesoleva (või siis äärmisel juhul järgmise) kalendriaasta dividenditulu kasvaks võimalikult kiiresti. Selle tulemuseks on viga number kaks – kõrge ostuhetke dividendimääraga investeeringute jahtimine. Just sellele ma käesolevas postituses keskenduda soovingi. Nagu ikka, taas kord finantsturgude ajalugu ja mineviku andmeid appi võttes.

Aktsiate grupeerimine vastavalt dividendimäärale

Alustame võimalikult pika aegreaga. Arvutuste tarbeks on esmalt kõik suuremad USA ettevõtted jagatud kahte kategooriasse: 1) dividende mitte maksvad (Non-payers) ja 2) dividende maksvad ettevõtted. Seejärel on võetud kõik dividende maksvad aktsiad ja järjestatud need ostuhetke dividendimäära alusel nii, et esimese kvintiili (Quintile 1) ehk 20% suuruse grupi moodustavad kõige madalama dividendimääraga aktsiad, järgmise ehk teise kvintiili (Quintile 2) moodustavad eelmistest kõrgema dividendimääraga aktsiad jne. Viimase ehk viienda kvintiili moodustavad kõige kõrgema ostuhetke dividendimääraga aktsiad. Kõigi nende gruppide puhul on järgnevalt arvutatud kogutootlus üle 78 aastase investeerimisperioodi.

Allikas: Heartland Advisors

Ülaltoodud graafikult näeme, et kõige enam on kasvanud IV kvintiili aktsiatesse investeeritud summa, millele järgneb V kvintiil ehk kõige kõrgema ostuhetke dividendimääraga aktsiatesse investeeritud raha. Graafiku all olevast tabelist saab välja lugeda ka konkreetsed numbrid. Kõige kõrgema dividendimääraga aktsiate keskmine aastane kogutootlus perioodil 1928-2013 oli +10,62%. Dividendimäära järgi reastatud kvintiilidest järgmise ehk mõnevõrra madalama dividendimääraga aktsiaid koondava IV kvintiili kogutootlus oli +11,56% aastas. Dividende mitte maksvate aktsiate (Non-payers) keskmine aastane tootlus üle kõnealuse perioodi on olnud kõigist vaatluse all olevast kuuest grupist kõige kehvem, +8,44% aastas.

Huvitavat infot kannab ka tabeli järgmine rida, “Annualized Standard Deviation (%)” ehk tootluste aastane standardhälve, mis on laialtkasutatav tururiski mõõdik. Näeme, et kõige kõrgema dividendimääraga (Quintile 5) aktsiatel on kogu dividendiaktsiate universumit vaadates ka kõige suurem hinnakõikumine. Neist rohkem kõiguvad vaid selliste aktsiate hinnad, mis dividende üldse välja ei maksa (Non-payers).

Pilk globaalsetele kõrge dividendimääraga aktsiatele

Heidame korraks pilgu ka kogu maailma aktsiaturgu hõlmavatele indeksitele ja statistikale. 23 arenenud tööstusriigi aktsiaturge kajastavast MSCI World aktsiaindeksist on olemas ka selline alamindeks, mis hõlmab endas valikut kõige kõrgema dividendimääraga aktsiatest. MSCI World indeksi ligi 1700 komponendi asemel on MSCI World High Dividend Yield indeksis vaid napilt 300 ettevõtet. Viimase 15 aasta kogutootlusi võrreldes näeme, et kõrge dividendimääraga aktsiaid koondav High Dividend Yield indeks on turgu edestanud (graafikul sinine joon).

Allikas: MSCI

Täpsemaid andmeid uurides selgub, et mõõdetuna ligikaudu üle viimase 20 aasta, on kõrge dividendimääraga aktsiatest koostatud indeks näidanud keskmiseks aastaseks tootluseks ligikaudu +8,9% võrrelduna MSCI World laiapõhjalise indeksi +6,8% keskmise aastase tootlusega.

Allikas: MSCI

Tundub, et kõrge dividendimääraga kaasneb ka kõrgem kogutootlus. Seega ei ole kõrge ostuhetke dividendimääraga aktsiate jahtimises ju midagi halba? Statistika oleks justkui sellist strateegiat viljelevale investorile siin toeks? Kahjuks siiski mitte!

Väga oluline on aru saada, et kõnealune MSCI World High Dividend Yield indeks ei kaasa oma portfelli lihtsalt 300 hetkel kõige kõrgema dividendimääraga aktsiat. Selle indeksi koosseisu saamiseks tuleb läbida ka mitmed niinimetatud kvaliteedikontrollid. Tegelikult algabki kogu kõnealuse indeksi koostamine hoopis kvaliteedikontrollist, mille puhul vaadatakse ettevõtte omakapitali tootlust (ROE), kasumite kõikumise ulatust üle majandustsükli (earnings variability), ettevõtte võlakoormust (debt-to-equity ratio) ja muidugi ka dividendimaksete ajalugu ning jätkusuutlikkust. Alles selle filtri läbinud ettevõtete seast valitakse välja 300 kõige kõrgema hetke dividendimääraga ettevõtet. Seetõttu pole ime, et MSCI World High Dividend Yield indeksi suurimate osakaaludega komponentideks on Exxon Mobil, Johnson & Johnson, AT&T, Nestle, Procter & Gamble, Pfizer, Coca Cola, Novartis jne. Seega ei ole siinkohal sellest statistikast meile praegu palju kasu. Küll aga ei ole üldse paha mõte investeeridagi oma säästud mõnda kõnealust indeksit järgivasse ETF-i[1].

Indekseerimisega kaasnevad moonutused

Ülalkirjeldatud viisil koostatud laiapõhjalised kõrge dividendimääraga aktsiaid koondavad indeksid moonutavad üpris oluliselt tegelikkust. Peamiseks moonutajaks on regulaarsest rebalanseerimisest tingitud niinimetatud survivorship bias ehk järjepidev halbade komponentaktsiate indeksist välja viskamine ja indeksi osakaalude ümberarvutamine.

Seega laiapõhjalised indeksid meile kõrge dividendimäära taga ajamise pahupoolt ei paljastanud. Kus siis ikkagi peitub põhjus, miks kõrge dividendimäära otsingud tavaliselt nõnda halvasti lõpevad? Sellest täpsemalt juba II osas.

[1] Hetkel küll minu teada ühtegi sellist ETF-i kahjuks saadaval ei ole. Küll aga on olemas Deutsche Bank’i poolt pakutav USA dollari suhtes maandatud valuutariskiga ETF, mis järgib MSCI All Country World Index ex-USA High Dividend Yield indeksit. See indeks koosneb globaalsetest välja arvatud USA nii-öelda kvaliteedikontrolli läbinud kõrge dividendimääraga ettevõtetest, millest valdava enamuse moodustavad Suurbritannia, Kanada ja Prantsusmaa ettevõtted.