Samateemalise postituse esimeses osas jõudsime järeldusele, et laiapõhjalised indeksid meile kõrge dividendimäära taga ajamise pahupoolt ei paljastanud. Kus siis ikkagi peitub põhjus, miks kõrge dividendimäära otsingud tavaliselt nõnda halvasti lõpevad? Üks põhjus peitub kindlasti investorkäitumises. Või õigemini on see vist siiski juba tulem. Päris põhjus ise resideerub hoopis dividendimäära arvutamise meetodis. Teadupärast leitakse aktsia dividendimäär tavaliselt kui viimase 12 kuu jooksul laekunud dividendide ja aktsia hinna suhe.
Seega aktsia hinna langedes ajaloolistel dividendilaekumistel baseeruv dividendimäär koheselt tõuseb. Aktsia hinnad ei lange teatavasti ilma põhjuseta. Aktsia hinna languse põhjustena võib nimetada nii ettevõtte konkurentsivõimekuse langust, tarbijakäitumise muutust, kulude tõusu, muudatusi tegutsemisriigi poliitilisel maastikul või mida iganes, mis lõpuks jooksevad kõik välja ettevõtte kasuminumbritesse. Ühesõnaga – juhul kui ettevõtte kasumi teenimise võimekus saab negatiivselt mõjutatud, väljendub see börsil kaubeldavate aktsiate puhul kohe madalamas aktsia hinnas. Juhul kui see kehvem kasumi teenimise võimekus ka päris elus realiseerub ja kasum jääbki vähikäiku tegema, on aja kulgedes ettevõttel üha keerulisem senises ulatuses dividende välja maksta. Sisuliselt kuivab sellisel juhul ettevõtte kasum kokku ja dividend on teadupärast ju aktsionäridele välja jagatud kasum. Seega aasta-aastalt vähenev kasum toob keskpikas perspektiivis endaga alati kaasa langeva dividendimakse. Dividendimakse kärpeni läheb tavaliselt lihtsalt veidi kauem aega kui aktsia hinna languseni. Üpris sageli püüavad ettevõtted majandustulemuste halvenedes dividendide väljamakseid säilitada võttes selleks näiteks laenu. Keskmiselt paari kolme aasta jooksul pärast kasumite pöördumist langusele, saabub siiski ka dividendikärbe.
Kõik keerleb ümber kasumi
Lihtsustatult võib seega öelda, et tulevase kasumi teenimise väljavaate halvenedes nõuavad aktsionärid aktsia hoidmise eest koheselt kõrgemat hetke tulumäära. Reaalselt väljendub see siis aktsia hinna langusena, mis toob kaasa mineviku dividendimaksete pealt arvutatud dividendimäära tõusu. Jättes kõrvale majanduslikes ja makseraskustes olevad ettevõtted (praeguses turuolukorras näiteks paljud tooraine ja kaevandussektori ettevõtted), saame öelda, et mida kehvem on ettevõtte kasumi kasvu väljavaade, seda kõrgem on aktsionäride poolt nõutav dividendimäär. Kuna aktsiainvesteeringu kogutootlus on kombinatsioon dividenditootlusest (ostu hinnalt arvutatud dividendimäärast) ja aktsia hinna tõusust (mis sõltub suuresti kasumite kasvumäärast), siis kasumite kasvupotentsiaali halvenedes aktsia hinnatõusu potentsiaal ja sealt tulenev oodatav tootlus langevad ning seda kompenseerib tõusev dividendimäär.
Näited dividendikuningate seast
Toon ühe näite. Võttes aluseks praktiliselt viimase poole sajandi kõige tugevamad ja jätkusuutlikumad USA ettevõtted, dividendikuningad, vaatleme, kuidas on omavahel seotud ostuhetke dividendimäär, järgnevate aastate dividendide kasvumäär ja kogutootlus.
Alltoodud tabeli kolmandas veerus on välja toodud iga aktsia kohta tema ostuhetke dividendimäär 20 aastat tagasi. Näeme, et kõige madalam dividendimäär oli toona Lowe’s Companies nimelisel ehitusmaterjalide müüjal, 1,0%. Temale järgnesid toiduainetootja Hormel Foods ja farmaatsiagigant Johnson & Johnson vastavalt 1,85% ja 1,95% ostuhetke dividendimääraga. Näite kõrgeim ostuhetke dividendimäär oli 20 aastat tagasi Northwest Natural Gas Company nimelisel gaasitarnijal, 5,6%.
Dividendimäära ja dividendi kasvumäära pöördvõrdeline seos
Kuna tegu on dividendikuningatega, kes on oma dividende tõstnud järjepanu igal aastal juba viimased 50 aastat, siis pole ime, et neljandas veerus kajastatud keskmine aastane dividendide kasvumäär on kõigi ettevõtete puhul positiivne. Huvitava mustrina joonistub siin aga välja tõsiasi, et mida madalam oli ostuhetke dividendimäär, seda kõrgem on olnud dividendide kasvumäär mõõdetuna üle viimase 20 aasta. Lowe’s Companies nimelisel ettevõttel õnnestus oma dividende kasvatada keskmiselt 20,9% aastas. Kahekohaline oli kasvumäär veel Hormel Foods’il, Johnson & Johnson’il ja Procter & Gamble’il. Kõige kõrgema ostuhetke dividendimääraga gaasitarnija Northwest Natural Gas Company tõstis dividende vaid keskmiselt 2,2% aastas.
Kõrgem dividendide kasvumäär = kõrgem kogutootlus
Tabeli viimasesse veergu olen koondanud kõigi näites kasutatud ettevõtete keskmised aastased kogutootluse numbrid mõõdetuna üle viimase 20 aasta ehk niinimetatud annualiseeritud tootlused. Näeme, et kuigi erinevused ei ole siin nõnda suured kui dividendide kasvumäärades, kipuvad ostuhetkel parema kasvupotentsiaaliga (ja madalama dividendimääraga) ettevõtted näitama siiski ka omajagu kõrgemaid kogutootluse numbreid. Alati on ka erandeid, kuid eelkirjeldatud muster nagu joonistuks välja küll.
Võrdluseks toon kõrvale ka ühe tuntud autotootja, mis küll vahelduva eduga on maksnud dividende, kuid kasum aktsia kohta on teinud viimasel kahel aastakümnel pigem vähikäiku. Jutt on Ford Motor Company’st.
1996. aastal Fordi aktsiat ostes oli dividendimäär üpris atraktiivsed 5,8%. Ettevõte maksis igas kvartalis 0,35 dollarit dividende ühe aktsia kohta. 2016. aastal ehk 20 aastat hiljem maksab Ford igas kvartalis oma aktsionäridele 0,15 dollarit dividende. Pärast mitmeid dividendide kärpeid, säilitamisi, uusi kärpeid, tühistamisi ja uuesti maksmise alustamist, on 20 aastat Fordi aktsionäriks olnud investori jaoks dividendiväljamaksed vähenenud. Keskmiseks, üle 20 aasta mõõdetud, dividendide kasvumääraks tuleb kokku negatiivne number ehk -4,1% aastas. Sellise langenud kasumite ja dividendidega ettevõtte aastaseks keskmiseks kogutootluseks üle viimase 20 aasta on olnud +3,6%. USA suurettevõtete aktsiaid koondav S&P 500 on üle sama perioodi näidanud +8,0% ulatuvat kogutootlust.
Kuigi kaasasin näitesse üpris väikese hulga ettevõtteid ja tegin oma arvutused päris väikse valimi pealt, siis lõpuks tootlustabeleid vaadates avastasin isegi üllatusega, et praktiliselt kõigi kaasatud dividendikuningate kogutootlus üle viimase 20 aasta on olnud parem kui laiapõhjalisel USA turuindeksil. Samas mõned vaadeldud kasumite langust ja dividendikärpeid kogenud ettevõtted on turu keskmisele alla jäänud (näiteks lisaks Fordile kasvõi ka General Electric kogutootlusega keskmiselt +7,1% aastas ja Bank of America keskmise kogutootlusega kõigest +0,9% aastas).
Kokkuvõtteks
Seega otsides vaid kõrge dividendimääraga aktsiaid (ignoreerides samas ettevõtte majandustulemusi ja majanduslikku seisu), kipub sellise investori portfell koosnema vaid langevate või paremal juhul paigaltammuvate kasuminumbritega ettevõtetest. Kõrge hetke dividendimäär kompenseerib enamasti madalat prognoositud kasumite kasvumäära ehk siis selliste aktsiate hinnatõusu potentsiaal on üldiselt kehvapoolne. Jah, alati on erandeid, eriti tsüklilistes majandusharudes, aga siis peab ikkagi juba süüvima ka ettevõtete bilanssidesse (madal võlakoormus, piisavalt hea laenu teenindamise võimekus jmt) ja üldisemalt ärimudeli jätkusuutlikkusele (tulude kasvupotentsiaal, ülevõtmiste võimalused ja nende ajalooline edukas täideviimine).
Ülaltoodu oli vaid tagasihoidlik sukeldumine USA aktsiaturu kõige jätkusuutlikumate ettevõtete, dividendikuningate, dividendi- ja tootlusnumbritesse. Jätsin hetkel täielikult vaatluse alt välja kõrge võlakoormusega, majandus- ja/või makseraskustes olevad või muidu alla käivatesse majandussektoritesse kuuluvad ettevõtted, mis paraku kipuvadki olema just need kõige-kõige ahvatlevamaid ja kõrgeimaid dividendimäärasid pakkuvad investeerimisvõimalused. Selliste ettevõtete puhul lisandub tegelikult päris märkimisväärse olulisusega ka risk oma sisse pandud kapitalist üldse ilma jääda (pankroti, makseraskuste, saneerimise risk).
Käesoleval kirjutisel on lisaks sellele, et kõrge ostuhetke dividendimääraga ei kaasne tingimata kõrge kogutootlus ka teine järeldus. Seda järeldust iseloomustavaks sõnadepaariks on dividendide kasvumäär. Kui dividendistrateegiat viljelev investor peaks üldse midagi jahtima, siis kindlasti mitte kõrget ostuhetke dividendimäära, vaid hoopis kõrget dividendide kasvumäära. Sellest kõigest põhjalikumalt aga juba edaspidistes postitustes.
Tere,
tänud asjaliku postituse eest.
“Kui dividendistrateegiat viljelev investor peaks üldse midagi jahtima, siis kindlasti mitte kõrget ostuhetke dividendimäära, vaid hoopis kõrget dividendide kasvumäära.”
Ise olen mõningaid aktsiaid ostnud selle põhimõtte alusel, et kui ettevõttel on korralik dividendide maksmise ajalugu, nt. 10+ aastat. Lisaks on soovitatavalt igal aastal dividendid kasvanud või vähemalt on nad samaks jäänud nt. kahel järjestikusel aastal. Ning ostuhetk langeb kokku situatsiooni või perioodiga, kus aktsia hind on juba päris palju kukkunud, on oma põhja saavutanud või on põhjast kergelt ülespoole rühkimas. Siis reeglina on ka ostuhetke dividendimäär üpris kõrge … näiteks 10+ % .
Sel juhul jääb ostuhinda või kõrgesse ostuhetke dividendimäära sisse nö. varu, et kui kvartaalne või aastane dividendimäär peakski langema (mis on ka üpris tõenäoline), on ära kukkunud dividendimäär ikkagi päris korralik. Näiteks kukub aastane tootluse määr 12% pealt 8% peale.
Tõenäoliselt järgneb sellele madalalt soetatud aktsia ostuhinnale teatud perioodi vältel ka aktsia hinna tõus. Millest omakorda võib soovi korral kasu lõigata kapitali kasvu näol, et siis selle raha eest osta juurde uusi dividende maksvaid aktsiaid. Või siis antud aktsiaid mitte müüa ning vaadata oma rohelises portfelli 🙂 teades, et kui aktsia hind peaks uuesti kukkuma, on sul aktsia hinna kukkumise osas varu. Samal ajal saades kasu iga aastastest või kvartaalsetest dividendidest.
Kõik see põhineb muidugi eeldusel, et ettevõte ei lõpeta vahepeal üldse dividendide maksmisi….tingituna kehvast sektori majanduslikust olukorrast ning kehvadest või langevatest ettevõtte maj. näitajatest.
Loomulikult ei ole võimalik alati sihtida soodsat sisenemiskohta, kuid see oleks lihtsalt ühe situatsiooni või ostupõhimõtte kirjeldus. Täitsa nõus, et kõrge dividendide kasvumäär on koos enda jaoks sobiva jooksva aasta dividendi tootlusmääraga alati parem ja jätkusuutlikum lahendus.
Sain jälle natuke targemaks. Ise ei ole siiani dividendide kasvumäärale väga tähelepanu pööranudki.
Tore kuulda, et oli kasulik lugemine.
Veidi finantsturgudel minevikus toimunut üldistades saab lisada järgmist: 1) üldiselt peetakse arenenud tööstusriikide ettevõtete puhul dividendimäära üle 6-7% juba üpris kõrgeks ja mitte kuigi jätkusuutlikkuks (erijuht on muidugi igasugu REIT-id ja MLP-d), 2) dividendikärped kipuvad olema tavaliselt mitte 5-10%, vaid pigem ikka 30-50%, sageli isegi 70-80% ehk kui ettevõtte rahavood ikka dividendimakset enam välja ei vea, siis ei kärbita dividendimakset vaid nõnda palju nagu hetkel kriitiliselt vajalik, vaid ettevõtted mõtlevad pikemalt ette, lähtuvad väga negatiivsetest majandustegevuse stsenaariumitest, arvestavad sisse mitmesugused puhvrid ning seetõttu kärbivad dividendimakseid ikka märkimisväärselt. Seda viimast tasub meeles pidada kui hinnalanguse surve all olevaid kõrge hetke dividendimääraga aktsiaid osta.
Väga hea artikkel.
Antud teemal on hea raamatu kirjutanud Josh Peters, Editor of Morningstars DividendInvestor: “The Ultimate Dividend Playbook”. Seal on süvendatud ülevaade dividendiaktsiate kogutootluse mehhanismist keskendudes just dividendide kasvu potentsiaalile. Lisaks lihtsad arvutusmudelid kogutootluse prognoosimiseks dividendiaktsiate valikul jms huvitavat.
Raigo, hea raamatusoovitus, algajad investeerimishuvilised saavad esimestest peatükkidest kindlasti kasulikke teadmisi. Kogu vajalik dividendiinvesteerimise mehaanika on kenasti läbi käidud.
Peters’i DDRM ehk Dividend Drill Return Model tundub esmapilgul nii lihtne ja iseenesestmõistetav, et kindlasti tekib tunne – kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Teisalt praktikasse on seda siiski üpris keeruline rakendada, sest kõik taandub ettevõtte tuleviku kasvumäära ennustamisele ja prognoosimine, nagu me teame, ei ole kaugeltki lihtne.