ETF-id ehk börsil kaubeldavad fondid on investeerimisega tegelenutele tõenäoliselt juba tuttavad instrumendid. Ja kui isiklikus investeerimisportfellis neid hetkel isegi ei ole, siis vähemalt on see kolmetäheline lühend paljudele siiski äratuntav. Neile, kel ETF-idega kokkupuuted puuduvad, olgu öeldud, et tegu on sisuliselt palju erinevaid aktsiaid ja/või võlakirju koondavate investeerimisfondidega, mis kauplevad börsil nagu aktsiad. Seega lühendi ETF taga peitub selle instrumendi täpne kirjeldus – Exchange Traded Fund ehk börsil kaubeldav fond.
Pisut teised on lood ETN-idega. Toorainesektori hinnaliikumistele panustavad investorid on neid instrumente kindlasti kohanud. Ja tõenäoliselt ETF-ide pähe ilma pikemalt kaalumata ka oma portfelli kaasanud. Tõsi, ka ETN-id on börsil kaubeldavad ja evivad investeerimisfondile iseloomulikke omadusi, kuid sellega paralleelid ETF-idega ka suuresti lõpevad.
Mis on ETN?
ETN ehk Exchange Traded Note on börsil kaubeldav võlakiri. Täpsemalt öeldes võlakiri, mille tuleviku väljamakse, sõltub mingist kokku lepitud alusindeksist. Jah, just täpselt sama moodi nagu ETF-idegi puhul. Näiteks võib võlakiri olla seotud kulla maailmaturu hinnaga ja seeläbi sõltub ETN-i raha paigutanud investori tootlus edaspidi kulla hinna käekäigust. Seega on tegu niinimetatud struktureeritud võlakirjaga, mis on börsil vabalt kaubeldav.
Võlg on võõra oma
ETN-i puhul on väga oluline aru saada, et tegu on võlakirjaga. ETN on tavaliselt mõne suure investeerimis- või kommertspanga poolt välja antud võlakiri. Seega ei ole tegu investeerimisfondi, vaid hoopis võlakohustusega. Sellise võlakohustusega, mis erinevalt tavalisest võlakirjast/laenust ei maksa mitte fikseeritud intressi, vaid hoopis sellist, mis on seotud näiteks juba eelviidatud kulla hinna muutusega.
Seega tõusetub ETN-idesse investeerimisel võrreldes ETF-idega koheselt üks täiendav risk – krediidirisk ehk võlakirja välja andnud panga maksevõimelisuse risk. Esmapilgul võib tunduda, et see lisandunud riskikomponent on ebaoluline, sest ETN-e annavad ometi välja ju suured ja heal finantsilisel järjel olevad pangad. Siin tasub meenutada aastat 2008, mil raskustesse sattusid teiste hulgas ka kaks suurt USA panka – Bear Sterns ja Lehman Brothers. Mõlemad olid aktiivsed ETN-ide emiteerijad ehk investorid olid panustanud toorainete, põllumajandussaaduste ja börsil noteerimata ettevõtete aktsiatesse muuhulgas ka läbi nende kahe panga poolt välja antud struktureeritud võlakirjade.
ETN ja emitendi pankrot
Investeerimispanga Bear Sterns jaoks algasid keerulised ajad juba 2007. aasta suvel, mil panga enda investeerimisfondid (täpsemalt hedge fondid) olid kaubeldavate hüpoteeklaenude hindade langedes sunnitud vastu võtma suuri kahjumeid ja pank tervikuna otsima likviidsusabi. Bear Sterns’i poolt välja antud ETN-ide investorite jaoks lahenes olukord neile soodsalt, sest panga üle võtnud konkurent J.P. Morgan Chase otsustas üle võtta ja tulevikus tagasi maksta ka kõik Bear Sterns’i senised võlakohustused.
Lehman Brothers’i poolt välja antud ETN-idesse raha paigutanud investoritel nõnda hästi ei läinud. Huvitav fakt tagantjärele vaadates on muidugi see, et Lehman Brothers sisenes ETN-i turule veebruari lõpus 2008. aastal. Panga pankrotiavaldus anti sisse juba sama aasta 15. septembril. Lehman’i poolt välja antud ETN-ide (Opta nime kandnud struktureeritud võlakirjade sari) kauplemine börsil lõppes sisuliselt pankroti avalduse sisseandmisega samal päeva ja õige pea järgnes ka kõnealuste võlakirjade eemaldamine börsi noteerimisnimekirjast. Seega sisuliselt muutusid Opta sarja ETN-id mittekaubeldavaks täpselt samal päeval, mil pank andis sisse oma pankrotiavalduse. Neil, kes selle päeva seisuga antud ETN-e hoidsid, tuli lootma jääda sellele, et pankrotiprotsessi lõppedes jääb Lehman Brothers’i varadest midagi järele ka kõnealuste ETN-ide lunastamiseks.
Olulise õppetunnina ajaloost tasub välja tuua, et nii Bear Sterns’i kui ka Lehman Brothers’i krediidireitingud vahetult enne makseraskustesse sattumist olid üpris head. Krediidireiting iseloomustab võlakirju välja andnud ettevõtte maksevõimelisust. Veel 2007. aasta talvel oli Bear Sterns’i krediidireiting Standard & Poor’s skaalal mõõdetuna AA, samas kui Lehman Brothers’i krediidireiting oli ka pankroti avalduse sisse andmise kuupäeval A ehk selline tubli keskmine investeerimisjärgu krediidireiting. Lõpptulemusena said Lehman Brothers’i Opta sarja ETN-ide investorid pärast aastaid kestnud pankrotiprotsessi kätte oma investeeritud põhikapitalist kõigest 9%. Teisisõnu – olles investeerinud 1000 dollarit näiteks Opta Lehman Brothers Commodity Pure Beta Total Return ETN-i, sai investor pärast Lehman Brothers’i pankrotiprotsessi lõppemist võlausaldajate vahel toimunud varade jagamisel 1000-dollarilisest alginvesteeringust (sisuliselt pangale antud laenust) tagasi kõigest 90 dollarit. Tootluseks kujunes seeläbi -91%.
Seega tasub meeles hoida, et ETN-id on oma olemuselt pankade tagamata võlakohustused (unsecured debt obligations), kus investori poolt pangale antud laenu tagatiseks ei ole seatud mitte mingit tagatsivara. Investeerimisfondid (nende hulgas ka ETF-id) on aga piltlikult öeldes „tagatud“ fondi investeeritud raha eest soetatud varadega.
Veel üks täiendav risk
ETN-idega kaasneb veel üks täiendav risk, mille pärast ETF-i investorid muretsema ei pea. Kuna ETN on oma olemuselt võlakiri, pealegi enamasti üpris pikaajaline (sageli isegi kuni 30 aastat), on pangad selle instrumendi välja andmisel jätnud omale ka taganemistee. See tähendab, et võlakirja välja andnud pankadel on õigus võlakiri ennetähtaegselt tagasi kutsuda. Praktikas küll selliseid juhtumeid kuigi palju kuulda ei ole olnud, aga sisuliselt võib pank näiteks kulla hinna tõusule panustavatele ETN-i investoritele põhiosa pluss selleks hetkeks teenitud tootluse välja maksta ja võlakirja tagasi kutsuda just täpselt siis kui kulla hind on läbi tegemas äkilist tõusu. Seega arvab investor, et tal on olemas hea ja usaldusväärne instrument, kuid tema jaoks täiesti ootamatult lõpetatakse see investeering ühepoolselt. Päris ootamatult ETN-ide tagasikutsumised siiski toimuda ei saa – võlakirjade tagasikutsumise tarbeks on juba ETN-i välja andes kokku lepitud niinimetatud võimalik ennetähtaegse tagasikutsumise graafik (call schedule) ja ka hind.
Peamised sarnasused
Vaatamata ülalkirjeldatud erinevustele, leidub börsil kaubeldavate fondide ja struktureeritud võlakirjade juures ka ühiseid jooni. ETF-id ja ETN-id on sarnased peamiselt selle poolest, et mõlemad võimaldavad vaid ühe ostuga saada nii-öelda hajutatud investeerimisportfelli omanikuks. Juhul kui tegu on näiteks globaalseid aktsiaturge järgivate instrumentidega (alusindeksiks MSCI World), saab ühe ostuga osa kõigi rohkem kui 1600 maailma suurima ettevõtte finantsilisest käekäigust.
Mõlema instrumendi puhul tähistavad nende kolmetähelise lühendi kaks esimest tähte ühte ja sama ehk Exchange Traded. Seega mõlema instrumendi puhul on tegu börsil vabalt kaubeldavate väärtpaberitega, mida saab osta ja müüa igal kauplemispäeval.
Nende kahe omadusega ETF-ide ja ETN-ide sarnasused paljuski ka lõpevad. Olulisemad sarnasused ja erinevused ETF-ide ja ETN-ide vahel võtab kokku alljärgnev tabel.
Lõpetuseks
Seega kui ETF-i puhul omab investor ETF-i aktsiaid/osakuid, mis omakorda annab (enamusel juhtudel) õiguse ETF-i sees olevatele väärtpaberitele (aktsiatesse investeeriva ETF-i puhul siis aktsiatele), siis ETN-i investori „nõue“ ETN-i välja andnud ettevõtte vastu on täielikult tagamata. ETN-i välja andnud panga makseraskustesse sattumise puhul jäävad ETN-i investorid pankrotiprotsessi tulemust ja varade jagamist ootama üheskoos kõigi teiste panga tagamata võlakohustuse hoidjatega.
Kuigi ostuhetkel võib eelkirjeldatu tunduda kaduvväikese esinemistõenäosusega riskina, siis lähiminevikust on teada nii mõnigi ETN-e välja andnud suurpanga makseraskustesse sattumise episood. Seda tasub meeles hoida, eriti kui investeerida ETN-idesse majandus- ja krediiditsükli langusfaasides olles.
Jääb natuke arusaamatuks dividevdide maksmine ETNide poolt. Tabelis on toodud, et ei maksa, kuid mitmed ETNid maksavad igakuiselt dividende.
Täiendasin veidi tabelit. Nagu ikka, siis alati leidub erandeid ja ETN-ide maailmas on üldjuhul eristujateks MLP-desse investeerivad ETN-id. Näiteks suuremad infrastruktuuri ja kaevandussektori Master Limited Partnership’idesse investeerivad ETN-id nagu JP Morgan Alerian MLP Index ETN (kauplemissümbol AMJ), UBS ETRACS Alerian MLP Infrastructure Index ETN (MLPI) ja UBS ETRACS Alerian MLP Index ETN (AMU) maksavad kõik tõesti regulaarselt dividende.
Valdav enamus teistesse instrumentidesse ja varaklassidesse investeerivatest ETN-idest dividende ei maksa. Populaarseimatest võib siinkohal välja tuua iPath Bloomberg Commodity Index Total Return ETN (DJP), iPath® S&P 500 VIX Short-Term Futures ETN (VXX), iPath S&P GSCI Crude Oil Total Return Index ETN (OIL), iPath MSCI India ETN (INP) ja DB Gold Double Long ETN (DGP), millest ükski dividende ei maksa.
Vabandan ette, kui küsimus kõlab väga algaja võhiku küsimuse moodi: et mõeldes pikas perspektiivis, siis tekib küsimus, et mis saab minu soetatud ETF-dega, kui selle väljaandja peaks pankrotti minema, või kas tuleb ka ETFi pakkuja finantstervist jälgima hakata??
Postituse sisu arvesse võttes igati asjakohane küsimus. Vastuseks saab öelda, et üldjuhul ETF-ide puhul fondivalitseja finantstervist eraldi jälgima ei pea – fondi varad hoitakse eraldi fondivalitseja varadest ja fondivalitseja ja/või ETF-i likvideerimisel müüakse lihtsalt kõik ETF-i portfelli kuuluvad väärtpaberid maha (vajadusel võetakse maha mõned kulud) ning ülejäänud raha kantakse ETF-i investoritele nende kontole.