Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.
Dividendikärbe – kuidas edasi?
Olen otsustanud, et valdava enamuse oma portfellist soovin investeerida arusaadavat dividendipoliitikat viljelevatesse ja regulaarselt (soovitavalt kasvavaid) dividende maksvatesse ettevõtetesse (ja sarnastesse ettevõtetesse investeerivatesse ETF-idesse). Sellise investeerimisstrateegia puhul tõuseb varem või hiljem üles küsimus – kuidas käituda dividendikärpe korral? Kuigi püüan leida oma portfelli valdavalt neid ettevõtteid, mille dividendide väljamakse määr on jätkusuutlik ja seeläbi peaksid dividendimaksed aasta-aastalt pigem kasvama, siis ootamatuste eest ei ole kaitstud meist keegi. Dividendikärpeid tuleb ette ikka.
Olles aastate vältel lugenud kümneid ja kümneid dividendiaktsiatesse investeerimisele pühendatud blogisid ja samuti kümneid akadeemilisi ja pool-akadeemilisi ajaloolistel andmetel baseeruvaid uurimusi, võtsin dividendiinvestori teekonda alustades automaatselt omaks laialtlevinud seisukoha – dividendikärbe toob automaatselt kaasa aktsia müügiotsuse. Tundub see ju igati mõistlik. Juhul kui aktsia sai soetatud eesmärgiga teenida pidevalt kasvavat dividenditulu, siis dividendikärpe järgselt see investeerimistees enam ju ei kehti ning sellistest aktsiates peaks oma portfellis vabanema.
Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma hakanud eelneva mõistlikkust kahtluse alla seadma. Veelgi enam, kui käesoleva aasta aprillis/mais kogesin esimest dividendikärbet oma isiklikus aktsiaportfellis (Balti aktsiad on sellest arvestusest arusaadavatel põhjustel siin välja jäetud), siis ei tõtanud ma pimesi müüma, vaid kaevusin veelgi sügavamalt ettevõtte finantsidesse. Pikemalt kirjutasin antud dividendikärpest ja sellele eelnenud arengutest maikuises dividenditulu ülevaates. Toona oli minu otsus mitte reageerida dividendikärpe väljakuulutamisele müügiga, vaid jääda ka edaspidi ARLP (Alliance Resource Partners) aktsionäriks. Tänaseks on dividendkärpe väljakuulutamisest möödas pea pool aastat ja paslik analüüsida, kuidas on käitunud kõnealuse ettevõtte aktsia hind.
Isiklik õppetund
26. aprillil käesoleval aastal andis ARLP teada, et järgmise dividendimakse suurus on 0,4375 dollarit aktsia kohta ehk ligikaudu 35% madalam kui sellele eelnenud kvartalil. ARLP aktsia hind oli sel päeval 15 dollari piirimail olles veidi varem langenud dividendikärpe ootuses (ja turgude üldise languse tingimustes) isegi 10-11 dollari lähedale. Kui mai kuus liikus aktsia hind veel külgsuunaliselt, siis alates juunist pöördus ots üles ja tänaseks on ARLP aktsia hind ligikaudu 43% kõrgemal kui dividendikärpe väljakuulutamise päeval. Veebruarikuisest madalpunktist on aktsia hind tõusnud üle 110%. See on ikka üpris märkimisväärne hinnatõus.
Selge see, et üks näide või kogemus ei anna põhjust üldistusteks. Samuti võis siin rolli mängida üldine turu liikumise tendents. Seega heitsin pilgu veel ühele hiljuti olulise dividendikärpe läbi teinud ettevõttele.
Kinder Morgan’i näide
Kinder Morgan (KMI) oli kuni jaanuarikuise dividendikärpeni tõstnud dividendimakseid igal aastal järjepanu 18 aastat. Käesoleva aasta 20. jaanuaril teatas ettevõte ligi 75% ulatuvast dividendikärpest. Nagu kõrvalolevalt graafikult nähtub, oli 20. jaanuar just täpselt see kuupäev, mil KMI aktsia tegi oma hinnapõhja. Ettevõte on jätkanud madalamate dividendimaksetega nüüdseks juba kolm kvartalit järjest ja aktsia hind on tõusnud dividendikärpe välja kuulutamise päevast alates ligikaudu +80%.
Näiteid kunagiste dividendiaristokraatide ridadest
Kahest värskest näites on siiski vähe. Otsustasin minna ajas veel rohkem tagasi ja kammida läbi kunagised dividendiaristokraatide nimekirjad. Otsisin seega ettevõtteid, kes olid dividendikärpe hetkeks tõstnud igal aastal dividendimakseid vähemalt 25 aastat järjest. Esimesena jäi silmas International Flavors & Fragrances (IFF) nimeline ettevõte, mis 2000. aasta 12. detsembril andis teada 60% dividendikärpest.
Ettevõtte aktsia hind oli selleks ajaks dividendikärpe hirmus langenud pea 18 dollari piirimaile.
Vaatamata sellele, et USA aktsiaturu indeks S&P 500 jätkas langust kuni 2002. aasta sügistalveni, pöördus IFF aktsia hind pärast selguse saabumist dividendikärpe osas tõusule. Järgneva kahe aasta jooksul tõusis aktsia hind ligikaudu +90% samas kui S&P 500 turuindeks langes -32%.
Ajas veel tagasi minnes jäi järgmisena silma H&R Block (HRB) nimelise maksuteenuseid pakkuva ja toonase dividendiaristokraadi kaasus. HRB teatas ligi 38% dividendikärpest 21. novembril 1996.
HRB aktsia hind oli sarnaselt IFF-ile dividendikärpe ootuses olnud languses juba mitu kvartalit ja dividendikärpe väljakuulutamise päeval kauples HRB 7 dollari piirimail. Täpselt 2 aastat pärast dividendikärbet oli HRB aktsia hinnaks 11,7 dollarit.
Teisisõnud oli ettevõtte aktsia hind alates dividendikärpe välja kuulutamise päevast läbi teinud ligi 66% hinnaralli. USA suurettevõtete aktsiad koondav S&P 500 turuindeks näitas samal perioodil ligi 58% hinnatõusu.
Sarnane muster kordus veel nii mõnegi 1990-ndate alguses dividendiaristoraatide nimekirja kuulunud ja tol kümnendil dividendikärpe läbi teinud ettevõttega.
Dividendikärbe kui hea ostukoht
Ma tean, et ka need kahe käe sõrmedel üles loetavad näited on siiski üpris piiratud hulk ja asjalood on representatiivsest valimist kaugel, kuid mina julgen siit enda jaoks järeldusi teha küll. Esiteks dividendikärpeid ja sellele järgnevaid tootlusnumbreid analüüsivad uurimused võtavad üldjuhul vaatluse alla kogu aktsiaturu. See tähendab, et andmebaasis on sees nii head, vähem head kui ka reaalselt väga kõrge laenukoormusega või hoopis juba makseraskuste piiril hinge vaakuvad ettevõtted. Seega pole ime, et neis analüüsides sellise andmebaasi pealt erinevaid resultaate uurides saadakse tulemuseks suhteliselt nigelana näivad tuleviku tootlusnumbrid. Keskendudes oma investeerimistegevusel madala ja jätkusuutlikku laenukoormusega stabiilselt head rahavoogu genereerivatele ettevõtetele, kellel pealegi on aastakümnetepikkune dividendide maksmise ajalugu, on lood tõenäoliselt siiski pisut teised. Sellest annab aimu eelkirjeldatud mineviku dividendiaristokraatide dividendikärbete ja sellele järgnenud aktsia hinnadünaamika analüüs.
Ka kõige parematel ettevõtetel esineb kehvasid kvartaleid ja aastaid. Olen arvamusel, et juhul kui tegu on niinimetatud kvaliteetettevõttega, siis dividendikärpe järgselt automaatselt püssi põõsasse visata ehk müüma tormata ei ole mõistlik. Hoopis vastupidi, ajalugu näitab, et vähemalt dividendiaristokraatide puhul on dividendikärpe väljakuulutamise kuupäev olnud üpris hea ostukoht. Ülaltoodud näidete puhul ületas dividendikärbet kogenud ettevõtte aktsia hinna tõus iga kord S&P 500 turuindeksi tõusu. Kuigi dividendikandidaadist (dividend contender) ARLP puhul on veel vara anda lõplikke hinnanguid minu aprillikuise otsuse kohta mitte müüa, siis hetkeseis on küll pigem hea. Veebruaris 10,74 dollarilise hinnaga soetatud täiendavad ARLP aktsiad on tänaseks kogenud ikka üpris märkimisväärset hinnatõusu (+100%).
Septembri dividenditulu
Kuigi võtsin seekord pikemalt jutuks dividendikärped, siis tegelikult said mu portfellile septembris osaks hoopis mitmed dividendide tõstmised. Teisalt ettevalmistusi ja analüüse tulebki alati teha eelnevalt, enne kui asjad juhtuma hakkavad. Kriitiliste arengute ja sündmuste virvarris ei ole enam aega süvaanalüüsideks. Siis kipuvad võimust võtma emotsioonid ja tegelikult lähebki enamus energiat nende emotsioonidega toimetulekuks. Sellises olukorras on hea teada, mida täpselt tegema peab ehk omada plaani ja tegevuskava. Nagu on öeldnud Prantsuse mikrobioloog Louis Pasteur – chance favors the prepared mind.
Naastes nüüd möödunud kuu dividenditulu juurde, siis september jäi laekumiste osas selle aasta üheks nõrgimaks, vaid aprilli dividenditulu oli madalam. Kokku laekus omanikutulu neljalt ettevõttelt ja ühelt ETF-ilt kokku ligi 124 euro ulatuses. Seekord olid kõik laekumised USA dollarites. Eelmainitud dividenditõstmine tuli Cummins’i poolt, kes tõstis dividendimakset aastatagusega võrreldes +5,1% võrra.
Kuigi dividendide väljamakse kuupäev jäi septemebri kuu viimasele päevale ka kolme iShares’i ETF-i puhul, siis nagu ikka jõuavad need laekumised kontole pigem järgmises kalendrikuus. Seega oktoobriks on oodata paremat saaki.
Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.
Käesoleva aasta jooksul olen aktsiainvesteeringutest omanikutulu saanud kokku 3 139 eurot. See on ligikaudu 75% aastaks prognoositud summast.
Väga kasulik lugemine, tänan!
Arvan et minuga on nõus paljud, lihtsalt ei hakka iga kord kommenteerima 🙂
Rõõm kuulda ja aitäh!
Blogi lugedes jääb mulle mulje, et dividendiaktsiatesse investeerimine on lihtne – valid välja, ostad ja raha muudkui tuleb ja tuleb. Samas ma ju tean, et kirjutajal on erialane haridus ja umes 15 aastat töökogemust investeeringute juhtimisel. Info kohta ei oska öelda, aga ei välistaks võimalust, et ka selles osas on töökoha kaudu mingi eelis tavainimese ees. Millest tekib küsimus, et kui lihtsurelik, st ilma hariduse ja kogemuseta inimene hakkab ka dividendiaktsiatesse investeerima, siis milline ikkagi on tõenäosus, et ka tema lööb turgu? Et valitud dividendiaktsiad löövad turgu, see muidugi on igati tore – aga milline on ikkagi tõenäosus lihtsurelikul sellest osa saada. Ma ei näe praegu ühtegi põhjust, miks dividendiaktsiatesse investeerimisel ei peaks tehtama põhimõtteliselt samu vigu nagu mistahes muude instrumentide, strateegiate kasutamisel. Mistõttu jääb tootlus turu keskmisest ikkagi madalamaks.
Aitäh Marti väga olulise teema tõstatamise eest!
Kuigi ma püüan kirjutada investeerimisest lihtsal ja arusaadaval viisil, siis tegelikkuses on see kõik ju väga detailiderohke ja komplitseeritud. Kindlasti annab erialane töökogemus siin palju – kasvõi ainuüksi seda, et orienteerun koheselt hästi investeerimisalases terminoloogias ja äri analüüsis paremini kui mittemajandusliku taustaga inimene. Olen varem mitme postituse kommentaarides maininud, et ka minu tegevuse tulemuslikkust (nii-öelda turu tootluse löömist) saab mõõta alles 5-10 aasta pärast. Ja see turu löömine ei ole kaugeltki garanteeritud. Seepärast paigutan nii-öelda tagala kindlustamiseks olulise osa oma varadest ka indeksfondidesse/ETF-idesse.
Üksikaktsiatesse investeerimine teadlikul ja sihipärasel moel eeldab kahte asja: huvi investeerimise vastu ja ajalise ressursi olemasolu. Juhul kui isegi üks neist ei ole täidetud, siis ei ole kuigi mõistlik üksikaktsiatele panustada. Targem on kasutada ETF-e. Tegu on nii ajalises kui kulude mõttes efektiivsema lahendusega. Eks seepärast investeerimisfondid üldse ja indeksfondid hiljem ju loodud saidki, et pakkuda tavainimesele võimalust finantsturu tootlusest osa saada võimalikult väikese omapoolse pingutusega (selle pingutuse vältimise hinnaks on siis fondide haldustasu).
Mainisid, et osa varast on ETF-des. Mis tekitas küsimuse, kas ka smart beta ETF-(de)s? Ja kui on, siis miks? Ja kui pole, siis miks?
Smart beta on turundustermin, mis on ise alles mõned aastad vana ja millega tähistatakse ETF-e, mis kasutavad mõnd muud kaalumise metoodikat kui turukapitalisatsiooni alusel kaalumine. See tähendab, et tänapäeval peetakse smart beta ETF-ideks ka dividendiaktsiatele fokuseerunud ETF-e. Dividendistrateegia investeerimisfondid ja ETF-id olid aastakümneid varem olemas kui tuli popp termin smart beta. Aga kui näpuga järge ajada, siis jah, valdav enamus minu varadest on smart beta ETF-ides. Teisalt on minu portfellis ka sektori ja regiooni-ETF-e, kus kaalumismetoodikana on kasutusel nii-öelda tavapärane turukapitalisatsioon. Seega on ka tavalisi index tracker‘eid.
Ma pooldan ETF-ide puhul pigem lihtsaid lähenemisi, kas siis täiesti tavaline indeksfond või siis mõni kvaliteedifiltreid sisaldav dividendiaktsiatesse investeeriv ETF. Smart beta ETF-ide mure on suures pildis veidi sarnane üksikaktsiate omale – on mitmete aastateni ulatuvaid perioode, mil mõni riskifaktor (mis üldjuhul on smart beta ETF-ide komponeerimise aluseks) nii-öelda underperform’ib ja keskmisel investoril ei ole kannatust läbi selle madalama tootluse perioodi rahulikult sõita, et siis kunagi osa saada selle riskifaktori outperformance’ist.
Põhimõtteliselt peaks oskaja saama ju ka ise endale smart beta portfelli kokku panna kui ETF-de hulgas piisavalt otsida ja kombineerida erinevaid kaalumismeetodeid kasutavaid ETF-e. Mitte küll ükskõik mis fookusega, aga USA turul peaks siiski leiduma piisavalt erinevaid ETF-e, et seda teha. DIY multifactor (ETF) portfolio. Rahalised kulud oleks veidi suuremad, aga veidi suuremad kalduvad nad ju ka smartbeta ETF-de puhul olema. Elu on rahulikum, (investeerimis)mõnu saab rohkem (kellele see mõnu teeb). Kuigi ma saan aru, et raha ja võlakirjade vastu smart beta siiski ei saa.
Põhimõtteliselt peaks smart beta / multifactor ETF olema portfelli koostamise üks realisatsioon, mis iseenest kasutab vanu läbiproovitud põhimõtteid, aga uues kuues?
See läheb nüüd käesoleva postituse teemast väga kaugele ja pikemalt sellel rohkem ei peatu, aga ma julgen väita, et kui tavainimene ei suuda suure tõenäosusega üksikaktsiate dividendiportfelligi edukalt kokku panna, siis veel vähem suudab ta ise kokku panna investeerimisportfelli, mis koondab endas eri riskifaktoreid. Riskifaktorid, meenutame korraks, on kvantitatiivse analüüsi nii-öelda tulem. Sellise investeerimise jaoks peavad esmalt olemas olema andmeread, teiseks teadmised/oskused ja kolmandaks valmidus aktiivselt kaubelda. Riskifaktorite baasil portfelli koostamine nõuab pidevat rebalanseerimist (kasutusel on mõlemad suunad, nii long kui short).