Börsil kaubeldavad fondid ehk ETF-id on suurepärane lahendus neile, kes kuigi palju aega investeerimistegevusele panustada ei saa või ei soovi. Sisuliselt on võimalik vaid ühe ostuga saada ligipääs rohkem kui 95% kogu globaalsest aktsiaturu kapitalisatsioonist. Kui selline ETF on leitud ja välja valitud, siis piisab vaid regulaarselt oma säästude suunamisest kõnealusesse ETF-i ja investori finantsvarad peegeldavad täpselt globaalse aktsiaturu arenguid.
Tihtipeale ei soovi investorid siiski kõiki mune ühes korvis hoida ja valitakse välja pigem kolm-neli ETF-i. Siin võib põhjuseid olla mitmeid alates alateadlikust riskikartlikkusest ja hajutamissoovist kuni tõsiasjani, et ise 3-4 ETF-ist kokku pandud portfell võib olla madalama kulukuse määraga. Või siis soovitakse lisaks aktsiatele oma portfellis näha ka võlakirju, tooraineid või hoopis väärismetallide hindu järgivaid ETF-e. Sellistel puhkudel on palju abi erinevatest ETF-ide ja varaklasside portfelliks kombineerimise abivahenditest. Just neile käesolev postitus keskendubki.
Korrelatsioon – hajutamise alustala
Teadupärast tuleb investeerimisportfelli puhul kogu hajutamise mõju sellest, et kahe erineva investeeringu hinnaliikumised ei toimu käsikäes. Ideaalselt hajutatud portfelli puhul kipub ühe väärtpaberi hinna tõustes teise hind alati langema ning see muudab portfelli turuväärtuse stabiilsemaks. Tõsi, need hinnamuutused võivad olla erinevates suurusjärkudes, näiteks aktsiafond langeb -15%, aga võlakirjafond tõuseb vaid +7%, kuid mõju portfelli turuväärtuse stabiilsusele tekib ka siit. Lihtne viis mõistmaks, kas kahe ETF-i kombineerimisel võib tekkida hajutamise efekt (mõõdetuna siis eelkõige turuväärtuse muutuste alusel ja mitte maksejõuetuse esinemise alusel), on uurida nende kahe ETF-i vahelist korrelatsioonikoefitsienti. Alljärgneval graafikul on välja toodud 4-5-aastase lõpptähtajaga USA võlakirjadesse investeeriva iShares Core Total US Bond ETF-i (kauplemissümbol AGG) ja S&P 500 turuindeksit järgiva SPDR S&P 500 ETF-i korrelatsioonikoefitsient üle viimase 10 aasta.
Korrelatsioonikoefitsiendi negatiivne number annab aimu kahe ETF-i hindade vastassuunalisest liikumisest, positiivne samasuunalisest liikumisest. Oluline on siinkohal aru saada, kuigi ideaaljuhul võiks koefitsiendi väärtus parima hajutamise eesmärgil jääda siinna -1,0 ja -0,8 lähedusse, siis tegelikult annab pisukese hajutatuse ka juba alla +0,5 jääv korrelatsioonikoefitsient.
Alustavate investorite jaoks peitub ülatoodud graafikul tõenäoliselt info, millest seni ei ole osatud mõelda – korrelatsioonikoefitsiendi ebastabiilsus. Nagu näha, siis valdava enamuse ajast tõesti liiguvad võlakirjade hinnad aktsiahindadega vastassuunaliselt (negatiivne korrelatsioonikoefitsient), aga mõõdetuna kasvõi üle nõnda lühikese aja nagu 10 aastat, oleme kogenud vähemalt kolme 120-päevast perioodi, mil aktsiate ja võlakirjade hinnad on USA turul liikunud samasuunaliselt. See on väga oluline info ja järeldus, mis endale meelde jätta – võlakirjade hinnad ja aktsiate hinnad valdavalt küll liiguvad vastassuunaliselt, aga ei tee seda kaugelti mitte kogu aeg. Kui me mõõdame hinnaliikumisi üle veidi lühema perioodi (30-päeva), siis neid episoode, mil aktiate ja võlakirjade hinnad on üle selle mõõtmisperioodi liikunud samasuunaliselt, on veelgi rohkem (vt kõrvaltoodud graafik).
Kirjeldatud abivahend on kättesaadav siit. Tegu on USA-keskse leheküljega, mis tähendab, et kalkulaator töötab vaid USA börsidel noteeritud ETF-idega.
Lihtne portfellisoovitaja
iShares ETF-ide fondivalitseja BlackRock on kokku pannud viiest lihtsast küsimusest koosneva testi, mille tulemusena pakutakse investeerimishuvilisele välja näidisportfell. Loomulikult koosneb portfell ainult iShares’i ETF-idest, kuid keegi ei keela otsida nende asemele veebiavarustest ka konkureerivate fondivalitsejate ETF-e. Või siis hoopis sarnaseid Euroopa börsidel ja eurodes kauplevaid ETF-e.
Igatahes on selle portfellisoovitaja tulemuseks konkreetsete osakaaludega ETF-ide portfell, mille puhul näidatakse kohe ära ka selle portfelli kaalutud keskmine kulukuse määr (weighted average expense ratio), jaotus varaklasside (compositsion), majandussektorite, riikide, krediidikvaliteedi ja muude näiteajate lõikes.
iShares Core Portfolio Builder on leitav siit. Märkusena olgu öeldud, et sõna “Core” ei ole kõnelauses abivahendis kasutatud asjata. Nimelt kaasab portfellisoovitaja ennekõike iShares “Core” sarja ETF-e. Need on iShares-i puhul need kõige madalamate kuludega ja kõige suuremad/likviidsemad ETF-id.
Ajalooliste tootluste simulaatorid
Järgmise kasuliku abivahendina toon välja ise kokku pandud ETF-i portfelli ajalooliste tootluste simulaatori (ETF portfolio backtest). Sarnaselt esimesena välja toodud abivahendile töötab ka see ainult USA börsidel noteeritud ETF-ide puhul.
Panin näite jaoks kokku sellise võrdluse. Oletame, et täpselt 10 aastat tagasi otsustasin sellise (USA mõistes) klassikalise investeerimisportfelli kasuks, kus aktsiate osakaal on 60% ja võlakirjadel 40%. Aktsiainvesteeringud otsustasin jagada kahe ETF-i vahel, pool ehk 30% koguportfellist läks S&P 500 turuindeksit järgivasse ETF-i (SPY) ja teine pool ehk 30% koguportfellist arenevate riikide aktsiatesse investeerivasse ETF-i (EEM). Tegu on osta-hoia portfelliga, kus vahepeal muutusi (rebalanseerimist) ei tehtud, aga kõik dividendid on reinvesteeritud samasse ETF-i, mis neid maksis. Võrdlen sellise portfelli tootlust sobiva võrdlusindeksiga ehk All World 60-40 Benchmark (60% globaalseid aktsiaid + 40% võlakirju). Tulemused on kajastatud alltoodud graafikul.
Näeme, et kuigi algusaastatel läks minu koostatud ETF-i portfellil paremini kui võrdlusindeksil ja isegi kriisist väljudes oli seis parem, siis viimased 4 aastat on portfelli tootlus võrdlusindeksist maha jäänud. Ja seda just arenevate riikide ETF-i kaasamise tõttu.
Portfelli statistikuid võrdlusindeksi omadega võrreldes näeme, et minu poolt 10 aastat tagasi koostatud portfell on näidanud +60% tootlust (keskmiselt +4,8% aastas) samas kui võrdlusindeks on kasvanud ligi +69% (keskmiselt +5,4% aastas). Minu portfelli volatiilsus on olnud 14,6% ja võrdlusindeksil 12,2%. Seega panin kokku portfelli, mis on olnud suurema hinnakõikumisega, aga pakkunud tänaseks madalamat tootlust. Ühesõnaga mitte just kõige õnnestunum valik.
Uurides veel üht olulist riskikarakteristikut, tipust põhjani langust (maximum drawdown), näeme, et minu portfelli suurim hinnalangus ulatus -39% samas kui võrdlusindeksi puhul jäi see -35% kanti. Jällegi näeme, et olen valinud nii-öelda riskantsema portfelli kui turuindeks.
Kõnealune portfellisimulaator on kättesaadav sellelt lingilt.
Varaklassidepõhine portfellisimulaator
Konkreetsete ETF-ide kasutamine selliste simulaatorite juures eeldab kahte asja. Esiteks seda, et on teada huvipakkuvate ETF-ide kauplemissümbolid. Teiseks – hinnaajalugu on piisavalt pikk. Paljuski just see viimane saab ETF-i portfellide ajaloolisi tootlusi simuleerides saatuslikuks, sest väga paljud ETF-id on turul olnud vähem kui 10, isegi vähem kui 5 aastat. Seega oleks ju tore kui saaks simuleerida mitte konkreetseid instrumente (ETF-e) aluseks võttes, vaid baseeruda niinimetatud backtest’imisel hoopis varaklasside hinnaajaloole. Just täpselt seda võimaldab abivahend nimega Backtest Portfolio Asset Class Allocation.
Alustuseks saab valida simuleeritava perioodi, andmed algavad 1972. aastast. Läbi saab mängida nii sellise stsenaariumi, kus investeeritakse teatud summa vaid ühekordselt, aga on ka võimalus määrata igal aastal portfelli juurde lisatavad summad. Saab kasutada nii osta-hoia kui ka iga-aastast rebalanseerimise võimalust. Viimane tähendab sisuliselt seda, et juhul kui alustati kahe varaklassiga, mille mõlema osakaal oli 50% ning kalendriaasta lõpuks on hinnamuutuste tõttu varaklasside osakaalud liikunud näiteks 55-45, siis kalendriaasta viimasel päeval viiakse suhe uuesti 50-50 peale ehk müüakse varaklassi, mille hind oli rohkem tõusnud ja ostetakse seda, mille hind oli vähem tõusnud. Lisaks on võimalus määrata ka võrdlusindeks ja uurida, kuidas kokku pandud varade jaotus oleks esinenud võrdlusindeksiga kõrvutades.
Koostasin näiteks sellise portfelli. Ligi 25 aastat tagasi ehk 1990. aasta alul jaotasin 10 000 dollarit järgmise nelja varaklassi vahel: 25% USA aktsiad, 25% USA börsil kaubeldavad kinnisvarafondid (REIT-id), 25% rahvusvahelised aktsiad (developed markets ex-US) ja 25% kuld. Igal aastal investeeritakse täiendavad 5 000 dollarit ja rebalanseerimist ei toimu. Võrdleme sellise portfelli tootlust üle viimase 25 aasta USA suurettevõtete aktsiate hinnaliikumist järgiva S&P 500 turuindeksiga.
Näeme, et nelja erineva (alam)varaklassi vahel jaotatud portfelli väärtus on 25 aastaga tõusnud 490 tuhande dollarini, S&P 500 indeksifondi investori varade väärtus tõusis sama ajaga 528 tuhande dollarini. Keskmised aastased tootlusnumbrid on vastavalt +16,2% ja +16,5%. Näeme, et kokku pandud portfelli volatiilsus on olnud mõnevõrra madalam kui S&P 500 indeksfondil ja ka kõige kehvema tootlusega kalendriaasta tootlused on portfelli puhul mõnevõrra väiksemad (-34,2%) kui indeksfondil (-37,0%).
See varaklasside alusel kokku pandud portfelli kogutootluse simulaator on kättesaadav siit.
Kokkuvõtteks
Esimese kolme abivahendi puhul on tarvis teada erinevate ETF-ide kauplemissümboleid. Nende leidmiseks on mitmeid viise, mõned neist on koos ajalooliste tootluste võrdlemise abivahenditega olen varem välja toonud selles postituses.
Kuigi ajalugu kunagi ei kordu, siis riimuma kipub ta ikka. Seega on igasugu ülalkirjeldatud ajaloolisi andmeid kasutavad portfellisimulaatorid igati kasulikud abivahendid, et aru saada, kuidas erinevad turuolukorrad investeerimisportfelli väärtust mõjutada võivad. Uskuge mind, mingist hetkest alates lööb sisse hasart. Tekib vastupandamatu soov leida varaklasside kompositsioone ja rebalanseerimismetoodikaid, kuidas laiapõhjalist turuindeksit lüüa ja teha seda madalama tururiski võtmise hinnaga. Tuleb siiski meeles pidada, et tegu on ajaloolistel andmetel baseeruvate arvutustega ja nende üks ühele ülekandmine tulevikku (ekstrapoleerimine) ei taga 100% edaspidist edu.
Speak Your Mind