Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.
DRIP ja scrip
Välismaise maakleri juures kontot omades avarduvad võimalused. Mitte ainult erinevatesse instrumentidesse ja turgudele investeerimisel, vaid ka juba olemasolevate investeeringute haldamise poolel. Pean siinkohal antud juhul silmas saadud dividendide automaatset reinvesteerimist. Just nimelt taoline võimalus mulle novembris avaneski kui üks Euroopa börsidel noteeritud minu portfelli ettevõte pakkus võimalust dividendide automaatseks reinvesteerimiseks.
Alustuseks veidi terminoloogiast. Kuigi laialdaselt kasutatakse ükskõik millise dividendide automaatse reinvesteerimise puhul terminit DRIP (Dividend Reinvestment Plan), siis nõnda ühene see siiski ei ole. DRIP on konkreetne skeem, kus aktsionär on liitunud automaatse dividendide reinvesteerimise programmiga, mida haldavad enamasti selleks spetsiaalselt loodud ettevõtted (agendid) ja mille puhul uued aktsiad tulevad dividende maksva ettevõtte enda poolt. See tähendab, et dividendimaksete eest mitte ei osteta börsilt sama ettevõtte aktsiaid, vaid need aktsiad võetakse ettevõtte enda poolt hoitavatest oma aktsiate varudest (või emiteeritakse).
Dividendide automaatseks reinvesteerimseks on ka muid mooduseid. Näiteks scrip dividend või scrip issue nime kandev võimalus. Ka sellisel juhul toimub dividendide automaatne reinvesteerimine, aga mehhaanika selle protsessi taga on hoopis teine. Scrip puhul emiteeritakse igale aktsionärile dividendimakse saajate nimekirja lukkulöömise päeval täiendavate aktsiate saamise õigused (rights issue). Seejärel on igal aktsionäril võimalik otsustada, kas ta soovib neid õigusi kasutada ja saada dividendid aktsiatena või loobub neist õigustest ja tema kontole jõuab dividendimakse rahas. Seega scrip on sisuliselt stock dividend ehk dividendimakse täiendavate aktsiate näol. Minu portfellis olev ettevõtte pakkuski just scrip võimalust.
Olgu veel selgituseks öeldud, et sõna scrip tähistab ettevõtte poolt võetud kohustust – kohustust teisele tehingu osapoolele midagi tulevikus tasuda. Seega mõnes mõttes on tegu krediidi või lihtsalt laenu omamoodi vormiga. Scrip dividendimakseid pakkudes saab ettevõte vähendada dividendide välja maksmisele kuluvat rahasummat. Seega juhul kui pooled investoritest valivad scrip dividendi ja ülejäänud pool tavalise, rahas laekuva dividendimakse, kulub sel ettevõttel dividendide välja maksmiseks poole vähem reaalset raha kui siis kui kõigile investoritele dividendid rahas välja maksta. Juhul kui ligi pooled investoritest soovivad nii kui nii oma laekunud dividendid uuesti sama ettevõtte aktsiatesse paigutada (reinvesteerida), siis ongi tegu efektiivse lahendusega mõlema, nii ettevõtte kui ka investorite jaoks.
DRIP or not to DRIP
Vaadates dividendide automaatset reinvesteerimise programmi (DRIP-i) suures plaanis, tundub esmapilgul, et tegu on üpris väärtusliku lahendusega. Teostades veebiavarustes otsinguid termini DRIP kohta tuleb välja rohkelt materjali, kus muuhulgas näiteks kirjas, et DRIP programmis osalevad aktsionärid saavad oma ostutehingud teostada ilma maaklerite poolt võetavate tehingutasudeta, võimalik on soetada täisarvust erinev arv aktsiaid (fractional shares), et kogu raha saaks täies ulatuses reinvesteeritud ja ka väide, et paljud ettevõtted pakuvad keskmiselt 2-5% hinnasoodustust DRIP programmi raames soetatavatele aktsiatele (võrrelduna hetke turuhinnaga). Pärast mõnevõrra detailsemaid uuringuid ei paista reaalsus hoopiski nõnda helge.
Alustame kasvõi sellest, et Eesti investoritena (residentidena) on meil võimalused erinevate ettevõtete DRIP programmides osaleda mõnevõrra piitatumad. Uurides ühe suurima DRIP teenust pakkuva firma Computershare tingimusi, jääb silma, et DRIP võimalused on ikka väga ettevõttespetsiifilised. Suurbritannia ettevõtete DRIP programmis näiteks ei saagi väidetavalt osaleda ja mitmete USA aktsiate puhul pakutakse DRIP võimalust vaid USA ja Kanada residentidele (näiteks kasvõi McDonald’si puhul).
Järgmine aspekt on tasud. Tõsi, tehingutasu (maaklertasu ehk brokerage fee) selle sõna otseses mõttes ei võeta. Neil tasudel on lihtsalt teised nimed. Näiteks liitudes Coca Cola automaatse aktsiate ostu programmiga (Direct Stock Purchase Plan) ja samaaegselt ka automaatse dividendide reinvesteerimise programmiga (Dividend Reinvestment Plan) tuleb alustuseks maksta konto avamise tasu 10 USD. Sellele lisandub kohustus soetada ühekordselt vähemalt 500 dollari eest Coca Cola aktsiaid (tehingutasu ehk cash purchase fee 3 USD + purchase processing fee 0,03 USD per aktsia) või vähemalt 10 kuud järjest teostada minimaalselt 50 USD suurused Coca Cola aktsia ostud (jällegi kehtivad samad tasud). Dividendide saabudes ja nende automaatselt edasi investeerimisel küsib ettevõte teenustasuks (dividend reinvestment fee) maksimaalselt 5% investeeritavast summast, kuid mitte rohkem kui 2 USD. Ja kui neid aktsiaid nüüd tulevikus müüma minna, siis orderi sisestamise ja tehingu teostamise hind on 25 USD + 0,12 USD per aktsia.
Need hinnad on aktsiate lõikes väga erinevad. Uurides automaatse investeerimise programme paarikümne USA suurima ettevõtte kohta selgus, et esialgne programmiga liitumise tasu võib olla isegi nõnda kõrge nagu 20 USD (Wal-Mart), esmaste ostude tehingutasu kuni 5 USD (AT&T, Ford Motor Company, IBM) ja dividendide reinvesteerimise tehingutasu samuti kuni 5 USD (Ford Motor Company). On ka erandeid, näiteks ExxonMobil ja Johnson&Johnson katavad ise dividendide automaatse reinvesteerimise kulud (DRIP kulud). Konto avamise ja DRIP programmis osalevate aktsiate soetamise kulud tuleb investoril siiski ise tasuda.
Seega DRIP programmis osalemiseks selle sõna otses mõttes tuleb avada eraldiseisev konto mõne vastavat teenust pakkuva agendi juures (näiteks Computershare) ja siis sellele kontole soetada aktsiad, mille laekunud dividendimaksed siis edaspidi automaatselt edasi investeeritakse.
Hinnasoodustused ehk allahindlus võrreldes turuhinnaga on järgmine DRIP kasuks väidetavalt kõnelev aspekt. Ma küll ei ole uurinud väga paljude ettevõtete DRIP programme, kuid seni mul USA ettevõtete seast selliseid kuigi palju leida ei ole õnnestunud. Turuhinnast madalama hinnaga dividendide reinvesteerimist võimaldasid vähemalt mõni aeg tagasi käputäis USA REIT-e ehk kinnisvarafonde (näiteks HCN, HCP, OHI) ja mõned kommunaalteenuste firmad (näiteks WTR, PNY). Kanada ettevõtete puhul tundub see olevat levinum. Siin saab nimetada näiteks TD, PGH, PWE, IPL, MBT, CU, CWB, CJR.B, ENB, ECA, FTS, MFC.
Maaklerite poolt pakutavad automaatsed dividendide reinvesteerimise teenused
Lisaks ettevõtete poolt pakutavatele DRIP ja scrip programmidele pakuvad dividendide automaatse reinvesteerimise teenust ka erinevad maaklerfirmad. Siin on tegu tavaliste turutehingutega, ehk dividendimakse laekumisel ostab maaklerfirma selle laekunud raha eest automaatselt sama ettevõtte aktsiaid. Sellisel puhul soetatakse üldiselt täisarv aktsiaid, murdosa suuruste aktsiaosaluste (fractional shares) soetamine on pigem erand. Tavaliselt lisandub siia veel ka üks praktiline kitsaskoht – dividendide automaatse reinvesteerimise teenuse saab sisse ja välja lülitada ainult kogu väärtpaberikonto ulatuses. See tähendab, et investor ei saa kahjuks valida, milliste aktsiate puhul ta maakleri poolt pakutavat automaatset reinvesteerimise teenust soovib kasutada ja milliste puhul mitte. Kui on valitud automaatne reinvesteerimise teenus, siis maakler rakendab seda kõigi väärtpaberite suhtes.
Peamisteks erinevusteks ametlike DRIP ja scrip programmidega on see, et maakler ostab laekunud dividendisumma eest aktsiad järelturult ehk börsilt täiesti tavalise turutehinguna. Seega lisanduvad tavapärased tehingutasud. See tähendab ka seda, et nõnda saab reinvesteerida kõigi börsil noteeritud aktsiate laekunud dividende ja seda sõltumata sellest, kas investeerimisobjektiks oleval ettevõttel on DRIP programm olemas või mitte.
Veidi erineb ka dividendide tulumaksustamise pool. Maaklerteenuse kasutamisel peetakse dividendimakset tehes tulumaks juba asukohariigis kinni, investori kontole jõuab maksudejärgne dividend ja uusi, sama ettevõtte aktsiaid ostetakse selle laekunud netosumma eest. Ametlikus DRIP programmis osaledes teostatakse aktsiaostud Computershare väitel dividendimakse brutosumma eest ja aasta lõpus koostatakse igale investorile niinimetatud maksuaruanne dividenditulult tasumata maksu kohta.
Scrip võimalus ja praktilised kaalutlused
Nagu eelnevalt mainisin, siis minu postkasti jõudis scrip dividendi pakkumine. Sellised asjad saabuvad tavaliselt niinimetatud corporate action’ite vormis ehk teavitustena, millele on võimalik reageerida hääletades ühe, endale sobiva vastusevariandi poolt. Vaikimisi valikuks on sellistel puhkudel alati dividendide välja maksmine rahas ehk kui investor pakkumisele ei reageeri, laekub dividenditulu kontole rahas. Juhul kui investor väljendab täiendavate aktsiate saamise soovi, emiteerib ettevõtte tema jaoks uued aktsiad (mis suurendab ettevõtte aktsiakapitali ja aktsiate arvu).
Ütlen kohe ära, et kuigi ma esialgu tõsiselt kaalusin automaatse dividendide reinvesteerimise programmiga liitumist, siis praktilistel kaalutlustel otsustasin sellest loobuda. Peamiseks põhjuseks oli liialt keerukas tulevane haldus. Mida see tähendab? Sisuliselt seda, et oleksin pidanud hakkama pidama suhteliselt keerukat arvestust maksmata tulumaksukohustuse, reservi jäänud ja välja maksmata dividendimakse osa ning kaalutud keskmise aktsiate soetushinna üle
Esiteks võimaldab antud programm soetada iga dividendimakse laekumise puhul vaid täisarvu aktsiaid. See tähendab, et osa rahast jääb nii-öelda reservi järgmise dividendimakse ja reinvesteerimise tarbeks. See raha on ettevõtte käes ja scrip programmi tingimuste kohaselt mingit intressi ei kanna ehk tulu ei teeni.
Teiseks, vastavalt asukohamaa kehtivatele maksuseadustele on võimalik reinvesteerida kogu välja kuulutatud dividendisumma. See tähendab, et Eesti maksuameti silmis on ikkagi tegu tuluga, antud juhul maksustamata tuluga ja maksukohustus tekib Eestis. Ja seda kõrgema maksumääraga kui see, mis rakenduks rahas välja makstud dividendidele.
Lisaks, kuna ettevõte maksab dividende kord kvartalis, siis igal aastal oleks neli suhteliselt väikestes kogustes ostutehingut, mille puhul peaksin täpselt järge pidama, mis hinnaga ja mis kogus iga kord soetati. Seda selle jaoks, et viia sisse muudatused kogu aktsiapositsiooni kaalutud keskmises soetushinnas. See on tarvilik selle pärast, et kui kunagi müümiseks läheb, on vaja arvutada kasum ja tekkiv tulumaksukohustus.
Seega otsustasin minna lihtsama vastupanu ja enda arvates ka maksuefektiivsuse teed ning automaatse dividendide reinvesteerimise programmiga seekord mitte liituda. Niisiis kuigi DRIP programmi ja samuti maaklerite poolt pakutavate automaatsete dividendide reinvesteerimise teenustest kirjutatakse veebiavarustes palju positiivset, siis praktikas kipub pilt olema veidi teistsugune. Nüansirohkust ja keerukust on ikka omajagu ning haldamine kipub minema üpris keerukaks, eriti kui automaatset reinvesteerimist kasutada 5, 10, 15 või enama aktsia puhul.
Novembri dividenditulu
November oli dividenditulu osas suhteliselt vaikne. Või ehk oleks õigem öelda, et laekunud summad jäid eelmise kuuga võrreldes tagasihoidlikumaks. Dividende maksnud väärtpabereid oli siiski ikkagi päris mitu – kokku kuus tükki, 4 aktsiat ja 2 ETF-i. Esimest korda laekus dividenditulu novembris ka välismaakleri ehk Lynx’i kontole. Pean ausalt ütlema, et Trader WorkStation nimeline kauplemisplatvorm ei ole ikka üldsegi lihtsate killast – dividendimakse laekumise info ülesleidmiseks pidin esmalt ikka ise päris palju vaeva nägema ja igaks juhuks sai asi kliendihalduri käest üle ka küsitud.
Valdav enamus seekordsest dividenditulust laekus USA dollaris. Seega tänu hiljutisele dollari tugevnemisele kergitas see eurodesse ümber arvutatuna laekunud omanikutulu mõnevõrra oodatust kõrgemale. Kokku laekus novembris dividenditulu 265 eurot.
2014. aastal sain novembris dividende ühelt aktsialt summas 70 eurot, 2015. aastal juba kahelt ETF-ilt ja kahelt aktsialt kokku 209 eurot. Dividende maksnud ETF-id olid täpselt samad käesoleva aasta ja 2015. aasta novembris. Seega uurisin huvi pärast, kas ja kui palju muutus aastataguse ajaga võrreldes nende ETF-ide dividendimakse. Kuna mõlemad ETF-id maksavad omanikutulu välja dollarites, siis esmalt uurisin euro-dollari vahetuskursi muutusi viimase aasta jooksul. Enesele üllatuseks avastasin, et täpselt aasta tagasi olen dividenditulu konverteerimisel kasutanud tänasega suhteliselt sarnast EUR/USD vahetuskurssi. Seega olgu mõõdetuna eurodes või dollarites, dividendimakse muutus möödunud aastaga võrreldes tuleb antud juhul siis täielikult sellest, kas ETF on oma väljamakset muutnud või mitte. Esimese ETF-i puhul oli dividendimakse täpselt sama nagu aasta tagasi ehk dividendide kasvumäär on 0%. Teise ETF-i puhul tuli aastaseks dividendide kasvumääraks +8%. Kuna mu eesmärk on oma raha paigutamine väärtpaberitesse, mis maksavad stabiilseid või soovitavalt pigem kasvavaid dividende, siis selle vahekokkuvõtte näol võib investeerimisotsusega kenasti rahule jääda.
Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.
Tänaseks on omanikutuluna kontole laekunud 93% prognoositud dividenditulust. Viimastel kuudel tugevnenud dollar on muutunud USA dollaris laekunud dividendid eurodes mõõdetuna omajagu suuremaks ja on dividenditulu sedasi ka prognoosile lähemale aidanud.
Mida tahendab kui etfile on margitud cumulative dividend, kas uute osakute ostmist turuhinnaga, ehk taaskord teenustasud?
Üldiselt viitab see asjaolule, et ETF ei maksa fondi koosseisus olevatelt väärtpaberitelt saadud tulu välja dividendidena, vaid hoopis reinvesteerib selle tulu juba fondis olevatesse väärtpaberitesse edasi. Ja tõsi ta on, et sellega kaasnevad ka teenustasud, kuid suurte varahaldurite poolt makstavad tehingutasud on ikka kordades madalamad kui erainvestorite omad.
Kui automaatne süsteem siiski valida dividendide reinvesteerimiseks, kas siis ka kahju selle pealt ei teki et aktsia hind langeb peale dividendide maksmist,mistõttu saaks natukene hiljem osta odavamalt, asja teeb küll keerukamaks aktsiate kogus ja teenustasud aga ikkagi, on see ehk märkimisväärne?
Soovitan lugeda seda postitust erinevate dividendimaksetega seotud kuupäevade teemal. Sealt näed, et aktsia hind korrigeerub dividendimakse võrra varem kui toimub dividendide välja maksmine. Dividendide automaatse reinvesteerimise puhul lisandub sellesse kuupäevade nimistusse veel üks – nimelt reinvesteerimise hinna fikseerimise kuupäev. See jääb enamasti dividendi ex-kuupäeva ja dividendide väljamakse kuupäeva vahele ehk siis dividendimaksest tulenev hinnalangus saab kenasti arvesse võetud.
Millist süsteemi reinvesteerimiseks kasutad/soovitad?
Ei kasuta ise automaatset reinvesteerimist. Puhtalt sel põhjusel, et soovin ise otsustada, kuhu regulaarselt laekuva dividenditulu edasi paigutan.
Üldist ja ühest soovitust ei ole võimalik anda. Programmid on nii aktsiate kui ka maaklerite lõikes üpris erinevate tingimustega.