Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.
Indeksinvesteerimise buum
Just sel teemal on viimase nädala-paari jooksul arutletud rohkelt nii välismaises kui ka kodumaises meedias. Üha enam kostab hääli, et indeksinvesteerimine, viib, või ongi juba viinud, aktsiaturgude mullistumiseni ning paljuski on selles süüdi just ETF-id ehk börsil kaubeldavad fondid. Tekkinud meediakära keskel tasub meeles pidada, et nii neil, kes süüdistavad ETF-e aktsiahindade liigselt kiires tõusus, kui ka neil, kes ETF-idel mingit rolli ega süüd ei näe, kipuvad selles vaidluses ka oma huvid mängus olema (aktiivselt juhitud fondide valitsejad vs indeksfondide/ETF-ide fondivalitsejad). Alljärgnevaga püüan sel teemal kirja panna valiku oma mõtteid, täiesti erapooletult.
Kauplemiskäive vs. varade maht
Mingil põhjusel on ETF-ide puhul peatähelepanu liikunud nende kauplemisaktiivsusele. USA börside statistika kohaselt moodustab ETF-ide käive ligikaudu 30% kogu börsi käibest. Seega tundub, et tegu oleks nagu üpris olulise osaga. Teisalt mõelgem korraks siiski järele, kas hinda mõjutab pikas perspektiivis kauplemisaktiivsus/käive või hoopiski nõudluse ja pakkumise vahekord (ETF-idesse investeeritud varade maht).
Mida ma selle all silmas pean? Ennekõike seda, et ETF-idest on paljudel juhtudel saanud kauplejate meelisinstrumendid. Neid ostetakse ja müüakse päeva jooksul korduvalt omamata tegelikult soovi antud ETF-e pikaajaliselt hoida. See tähendab, et sisuliselt puudub baasiline nõudlus. Ainus, mis loeb, on korjata väikeste hinnaliikumiste pealt kasumeid. Ebasoodsas suunas läinud hinnaliikumistelt aga soovitakse oma positsioonid võimalikult väikeste kahjumitega sulgeda. Seega pikaajalise hinnamõjutajana ei ole käive või kauplemisaktiivsus kuigi oluline tegur. Mis paneb hinna tõusma, ja tekitab olukorra, mil kauplemisaktiivsus ka ise oluliseks saab, on nõudluse kasv.
Seega rääkides näiteks aktsiatesse investeerivatest ETF-idest, siis standardne mõttemall on see, et juhul kui raha liigub aktsiaturule panustavatesse ETF-idesse, siis see mõjutab aktsiate hindu ja aktsiaturgu tervikuna. Kuna ETF-ide turg ja penetratsioon on suurim USA-s, siis vaatame USA turu numbreid. USA aktsiaturgude kapitalisatsioon on ligikaudu 25-26 triljonit dollarit. Aktsiatesse investeerivate ETF-ide varade maht jääb sinna 1,3-1,4 triljoni dollari piirimaile. See tähendab, et reaalselt moodustab nii-öelda ETF-ide portfellis olevate aktsiate maht kõigest 5-6% kogu USA aktsiaturu kapitalisatsioonist. Nõnda väikese osakaaluga vaevalt, et ETF-id mingid suured hinnamõjutajad on.
Indeksfond kui vahend
Liigume edasi. Ühena esimestest asjadest tasub aru saada, et indeksfondid ja ETF-id on vaid vahendid. ETF-id iseenesest mingeid hinnaliikumisi ja buume ei tekita. Mõelgem sellest nõndaviisi – juhul kui investor soovib soetada USA suurettevõtete aktsiaid, võib ta neid ükshaaval hakata ise kokku ostma või osta ETF-i osakuid, kus selle üksikaktsiate kokkuostmise töö teeb tema eest ära fondivalitseja. Seega otsus, et investor kasutab oma investeerimisnägemuse ellu viimiseks ETF-i või indeksfondi, ei pane aktsiate hindu liikuma. Aktsiate hinnad paneb liikuma (eeldusel, et räägime väga-väga suurtest tehingumahtudest) otsus, et investor soovib soetada USA suurettevõtete aktsiaid. See tähendab, et me saame siinkohal eristada investeerimisideed/-teesi ja otsust, mis vahendeid (instrumendi tüüpe) kasutades seda ideed kõige mõistlikum ellu viia on. Vahendi või teisisõnu instrumendi tüübi valik antud juhul turgu tervikuna (turuindeksit) ei mõjuta.
Teiseks, ei tasu unustada, et investeerimisfondid, niinimetatud aktiivselt juhitud fondid, on eksisteerinud juba aastakümneid. Ja need on üle maailma kogunud üpris palju varasid. Kas teate, mida aktiivsetele fondidele kõige rohkem ette heidetakse? Ja juba mitu kümnendit. Lisaks suhteliselt kõrgele haldustasu määrale kipuvad aktiivselt juhitud fondide investeeringute eest vastutavad fondijuhid ja portfellihaldurid investeerima fondi varasid vastava fondi võrdlusindeksile suhteliselt sarnaselt. See nähtus on investeerimismaailmas tuntud kui benchmark hugging ehk kalduvus püsida võrdlusindeksi varade jaotusele üpris lähedal ja vältida seeläbi suuri hälbimisi ning ohtu võrdlusindeksile märkimisväärselt alla jääda. Seega valdav enamus laiapõhjalisi aktiivselt juhitud investeerimisfonde on kokku pandud praktiliselt samadest väärtpaberitest kui turuindeksid ja lisaks ka turuindeksitele suhteliselt sarnaseid proportsioone kasutades.
Mis saab siis kui kõik varad liiguvad lõpuks indeksfondidesse?
Kutseliste turuosaliste seas on selle hüpoteesiga mõtteharjutusi tehtud juba aastaid. Üks peamisi puudusi selliste mõtteliste mängude juures on nende ebarealistlikkus. Mõelgem korraks nõndaviisi – me kõik teame, et tervislik toitumine on oluline. Samuti regulaarne liikumine ja tervisesport. See on teada kõigile. Seega ratsionaalselt käituv inimene peakski ju toituma tervislikult ja liikuma piisavalt. Missugune on aga reaalsus? Alati on tervisefanatte, neid, kes veidi neile asjadele tähelepanu pööravad ja ka neid, kes reaalselt üldse ei hooli. Seega esitada küsimus, mis saab siis kui kõik varad liiguvadki lõpuks indeksfondidesse/ETF-idesse, on praktiliselt sama kui küsida, mis saab kiirtoidurestoranidest siis, kui kõik inimesed hakkavad korraga tähtsustama tervislikke eluviise (ja lõpetavad kiirtoidu tarbimise)? See on lihtsalt väga väga vähetõenäoline.
Või vaatame nüüd seda potentsiaalset olukorda veidi teise nurga alt. Selleks, et kõik varad, või valdav enamus, liiguksid indeksfondidesse, peaks suurem osa investoritest hoidma oma aktsiapositsioone läbi nende indeksfondide või ETF-ide. Tulemustasuna töötajatele ja juhtkonnale välja jagatavad ettevõtete aktsiad või aktsiate ostuoptsioonid peaksid seega muutuma välja jagatavateks ETF-ideks või õigusteks teatud ETF-e soetada. Miks peaks mõni ettevõte seda rada minema? Nõnda toimides ei suunaks stiimul (preemia ETF-ide kujul) enam ju pingutama selle nimel, et konkreetsel ettevõttel (ja tema aktsia hinnal) hästi läheks.
Teise näitena võib vaadelda suuraktsionäre ja põlvest põlve oma olulisi osalusi pärandavaid perekondi – kas nemad müüksid oma aktsiad maha? Ja asendaksid need ETF-idega? Miks nad peaks? Võib ju öelda, et kõiki mune ühes korvis ei tasu hoida ja miks mitte müüa?! Reaalsus on see, et need perekonnad ja suguvõsad on juba aastakümneid oma suurosalused kenasti paigas hoidnud, aga sealt teenitud tulu osaliselt või valdavalt mujale investeerinud. Seega kõik munad ei ole enam ammugi ühes korvis. Selliseid näited ja olukordi ujub veidi mõtiskledes pinnale küll ja veel.
Indekseerimise kitsaskohad
Siiski jääb õhku rippuma küsimus, et kas siis indekseerimisel puudusi ei olegi? On ikka. Üheks peamiseks puuduseks on tõsiasi, et kui raha liigub aktsiaturule (uued ostuhuvilised sisenevad) valdavalt indeksfondide kaudu, jõuab kõige suurem osa sellest rahast kõige suurema turukapitalisatsiooniga ettevõtetesse. Iseenesest objektiivselt vaadates just nõnda minema peabki. Kõik toimib proportsionaalselt turukapitalisatsiooniga. Praktikas teatud kitsaskohad siiski kerkivad.
Heaks näiteks on siinkohal energiasektori gigant Exxon Mobil. Kuigi ettevõtte majandustulemused ja ka nende väljavaade olid jätkuvalt kehvapoolsed, tõstis S&P 500 ETF-idesse voolanud raha Exxon Mobil’i aktsia kui S&P 500 turuindeksi suuruselt neljada positsiooni hinda paljude arvates ülemäära kiiresti. Nõnda kerkis ettevõtte valuatsioon nii mõnegi turuvaatleja hinnangutel liialt optimistlikult. Sarnaseid paralleele võib tõmmata ka teiste S&P 500 indeksi suurimate positsioonidega. Nende puhul isegi arvatakse, et niigi kõrge valuatsioon muutus läbi ETF-ide aktsiatesse voolanud rahale veelgi kõrgemaks.
Viimaste aastate akadeemilised uurimustööd on vihjanud ka võimalusele, et indeksinvesteerimise populaarsusega kasvab aktsiaturgudesisene korrelatsioon ehk erinevate aktsiate hinnad kipuvad liikuma rohkem samasuunaliselt kui varasemalt.
Mis üldse on indeksinvesteerimine?
Siinkohal on tegelikult väga oluline enese jaoks lahti mõtestada, et mida me üldse nimetame indeks- või passiivseks investeerimiseks?
Passiivseks indeksinvesteerimiseks peetakse enimkasutatud turuindekseid järgivat rahapaigutust. Ajaloolistel põhjustel on valdav enamus kõige populaarsematest turuindeksitest koostatud kasutades turukapitalisatsiooni kui osakaalude määramise alust. Seega võime täna öelda, et üldiselt peetakse passiivse indeksinvesteerimise alla silmas just seda, kui raha on paigutatud turukapitalisatsiooniga kaalutud indeksitele vastavalt.
Teisalt indekseid on erinevaid. Lisaks turukapitalisatsiooni alusel koostatud indeksitele on olemas võrdsete osakaaludega indeksid, fundamentaalnäitajate baasil kaalutud indeksid (olgu selleks siis omakapitali rentaablus või dividendimäär) ja erinevaid riskifaktoreid püüdma minevad indeksid. Ja päris paljudesse neist indeksitest on täna ETF-e kasutades võimalik ka investeerida. Ning see lähenemine, niinimetatud faktorinvesteerimine ehk erinevad smart beta strateegiad, kogub üha enam populaarsust. Kas sellistesse ETF-idesse raha paigutav investor järgib nüüd passiivset investeerimisstrateegiat või mitte? Kas antud juhul on tegu indeksinvesteerimisega või mitte? Traditsioonilise käsitluse kohaselt nagu ei oleks. Samas ka need ETF-id järgivad ju indekseid ja seega läheb raha nii-öelda indeksitesse.
Seega julgen öelda, et juhul kui kogu ETF-i maastik liiguks selles suunas, et eksisteeriksid vaid laiapõhjalised turukapitalisatsiooni alusel kaalutud indeksid ja vastavad ETF-id, siis oleks võimalike probleemide teke ja kitsaskohtade ilmnemine oluliselt tõenäolisem. Mida rohkem koostatakse alternatiivsetel meetoditel kokku pandud indekseid, luuakse vastavaid ETF-e ning neisse liigub ka raha, seda väiksem on traditsioonilises mõttes indeksinvesteerimise laia levikuga kardetud kitsaskohtade esilekerkimise tõenäosus. Sisuliselt selle asemel, et turgu tasakaalustaksid näiteks väärtusaktsiaid otsivad investorid, on nüüd kokku pandud rida ETF-e, mis sisuliselt teevad sama tööd. Ja akadeemiliste uurimuste kohaselt (vaata näiteks seda Chicago ülikooli doktorantide uurimust) turu efektiivsus (price discovery) seeläbi hoopis paraneb (teisalt nagu eelnevalt mainitud, siis agregeeritud tasandilt vaadeldes aktsiahindade omavaheline korrelatsioon kasvab, hinnakõikumiste ulatus tõenäoliselt samuti ning ettevõttespetsiifiliste uudiste jõudmine aktsia hinda võib muutuda aeglasemaks).
Kuidas väikeinvestorina käituda?
Sellele küsimusele on päris lihtne ja ühene vastus. Juhul kui indeksinvesteerimise ümber toimuv tundub veidi hoomamatu ja hirmutav ning kõnealune risk tajutav ja oluline, siis kõige lihtsam lahendus on hajutada oma portfell ka instrumendi tüübi lõikes. See tähendab, et kaasata oma portfelli nii üksikaktsiaid kui ka ETF-e. Tõsi, aktsiate valik nõuab kindlasti rohkem (ja regulaarsemat) analüüsitööd kui ETF-idesse raha paigutamine, kuid kui indeksinvesteerimisega kaasnev risk tundub oluline, siis on mõistlik hingerahu toovad ümberkorraldused ikkagi sisse viia ja selle saavutamiseks veidi vaeva näha.
Mina näiteks oma portfelli puhul just nõnda talitangi. Püüdlen pikemas perspektiivis selle poole, et ligi pool aktsiaportfellist on koostatud üksikaktsiatest ja teise poole moodustavad erinevad aktsiaindekseid järgivad ETF-id. Sellisel puhul on tegu kahetasandilise teadliku riskide haldamisega. Esiteks annan endale aru, et minu aktsiavalikud ei pruugi olla (kogutootluse mõttes) parimad ja sel puhul on tugi võtta ETF-idest. Teisalt eks ka ETF-idega kaasneb mitmeid ja väga erinevaid (nii struktuurseid kui fondispetsiifilisi) riske, mistõttu on hea teada, et poolega oma varadest oman osalust valikus ettevõtetest otse ja mitte läbi mõne fondistruktuuri ning ei sõltu indeksi koostamise metoodika iseärasustest.
Märtsi dividenditulu
Märts oli investeerimistegevuses üpris omapärane kuu. Ja tegelikult ka veebruar. Oma tehingustatistikat vaadates näen, et sisuliselt ei teinud ma veebruaris mitte ühtegi väärtpaberiostu. Tõsi, toimetamist natuke oli, sest tõstsin osad suuremahulised positsioonid LHV investeerimiskonto süsteemi kontolt välismaakleri kontole. Eesmärgiks igakuiste haldustasude allapoole toomine, sest välismaakleri juures saan väärtpabereid hoida tasuta. Mõnes mõttes ei olnud tegu küll kõige kuluefektiivsema käitumisega, mõõdetuna näiteks 1-aastases horisondis, aga pikemas perspektiivis siiski sellelt vangerduselt võidan.
Üks spetsiifiline tahk oli sellel varade ülekandmisel veel – esmajärjes tõstsin välismaakleri kontole kõrge dividendimääraga positsioonid. Põhjus on lihtne. Üldiselt pakuvad keskmisest kõrgema dividendimääraga investeerimisobjektid tagasihoidlikumat kapitalikasvu kui madalama dividendimääraga instrumendid. Kuna tänase seadusandliku raamistiku kohaselt ei saa välismaakleri juures avatud kontot (kasutan maaklerina LYNX’i) kaasata investeerimiskonto süsteemi, tuleb sealt teenitud kapitalikasvult tulevikus kohe kasumi realiseerimisel tulumaks ära tasuda. Seega alustasin varade üle viimist just sellistest investeeringutest, mille puhul on kapitalikasvu potentsiaal ehk kõige madalam. Dividendidelt peetakse tulumaks mõlemal puhul kinni juba varem ja seega sellest aspektist lähtudes erisusi ei eksisteeri.
Nagu öeldud, siis veebruaris portfell ühegi uue ostuga ei täienenud. Märtsi algusesse siiski üks ost sattus, aga üldiselt on juba teist kuud seis selline, et potentsiaalselt huvitavaid sisenemiskohti ei vilguta ei vaatlusnimekirja üksikaktsiad ega ka ETF-id. Vaatamata siis sellele, et esimesi on tänaseks kõnealuses nimekirjas juba koguni 70 ja ETF-e 15 tükki.
Möödunud kuu dividendilaekumisi kokku võttes saan öelda, et kuigi numbriliselt jäid kontole kogunenud maksed väikesteks, siis omanikutulu maksjaid oli arvuliselt päris palju. Tasapisi hakkavad, esialgu küll päris väikeste summadena, laekuma välismaakleri kontole soetatud üksikaktsiate dividendid. Seega vaatamata sellele, et dividende laekus selle kuu jooksul kokku ligi 238 euro väärtuses, oli omanikutulu maksjaid tervenisti 16 tükki – 2 ETF-i ja 14 üksikaktsiat.
Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu. Märtsi lõpu seisuga, kui neljandik kalendriaastast seljataga, on kontole laekunud ligikaudu 26% käesolevaks aastaks prognoositud dividenditulust.
Tere
Avastasin hiljuti su blogi ja loen huviga. Väga tänuväärt postitused!
Kui saladus pole, siis kui suur on aastane tootluse % dividendide arvestuses ja kogutootlust arvestades?
Tänan
Taavi
Rõõm kuulda, et oled omale meelepärast lugemist leidnud!
Eks portfelli dividendimäära saab arvutada päris mitut moodi. Laias laastus jääb portfelli neto dividendimäär (maksudejärgne) umbes sinna 3-4% piirimaile.
Tere!
Kuidas see ühe maakleri juurest teise maakleri juurde aktsiate “tõstmine” käib? Müüd LHVs maha ja ostad sama hinnaga LYNXis asemele, või saab ilma ostu-müügi tehinguta hakkama?
Võimalusi on mitmeid. Jah, kõige lihtsam on ühes kohas maha müüa ja teises kohas uuesti osta.
Teine võimalus on teostada makseta väärtpaberikanne. Sellisel juhul liiguvad väärtpaberid ühelt kontolt teisele ilma, et tegu oleks nii-öelda turutehinguga ning müüki ja ostu ei toimu. Teatud tasud tuleb siiski maksta. Makseta väärtpaberitehingu tegemise puhul peab tehingu sisestama mõlema maakleri juures. Vaata lisainfot näiteks sellelt LHV lehelt (LHV-st väärtpaberite üle kandmisel välismaakleri juurde toimib asi siis ümberpööratult) ja LYNX’is on vastav info leitav näiteks siit. Makseta väärtpaberi kande puhul tuleb arvestada, et see toiming võib aega võtta nädalaid, isegi kuni kuu ja selle aja jooksul antud väärtpabereid müüa ei saa.
Minule ütles Lynx, et suhtlesid LHVga ja minu aktsiaid (GOOG) nad üle tuua ei saa. Tuli müüa ja uuesti osta, mispeale Lynx lubas endapoolse tehingutasu kompenseerida.
Aitäh jagamast! Minul oli sama lugu, LYNX’i sõnutsi LHV keeldus koostööst. Seega müüsin maha ja ostsin uue maakleri juures uuesti. Seepärast ka nii-öelda vangerduse tasuvusaeg pisut pikem.
Endal sama mure, et vaja kolida LHV-st aktsiad Lynx-i.
Sellega on kaks suurt probleemi:
1. Tururisk. Murphy seadused kehtivad endiselt. Just sel hetkel, kui sa oled müünud omad aktsiad maha ja enne, kui oled need jõudnud uuesti soetada toimub kogu turul või ainult sinu aktsiates viimaste aastate vägevaim ralli. Mõelge korraks, kui mitme aasta tootluse võrra te oleks kaotanud siis, kui oleksite olnud ilma aktsiateta need mõned päevad novembris, kui toimus nn “Trumpi ralli”.
Ajalooline statistika näitab samuti, kui kalliks kujunevad mitmete aastakümne jooksul vaid loetud päevad börsilt eemal olekut.
Loomulikult see tururisk toimib mõlemat pidi – kui nendel päevadel, kui oled turult eemal toimuks langus või börsikrahh, siis saaksid aktsiad odavamalt tagasi soetada. Kuid see oleks puhas juhus.
http://www.marketwatch.com/story/how-missing-out-on-25-days-in-the-stock-market-over-45-years-costs-you-dearly-2016-01-25
2. Tehingutasud. Müüd LHV-s aktsiad maha (kaotad ostu- ja müügihinna erinevuse pealt), maksad tehingutasu 11 €+0,3%. Ootad T+3 päeva. Pead konverteerima USD-d eurodeks (ja kaotad ca 2-3 % LHV valuutakursside tõttu), sest LHV-s ei saa enam teha dollaris ülekandeid. Eurod saad kanda tasuta Lynx kontole. Nüüd pead USA aktsiate ostmiseks tegema uuesti konverteerimise ning maksma 4 eurot tehingutasu. Kuigi valuutatehinguid toimuvad Lynx-is turuhinnaga, siis võib-olla kaotad ebasoodsa valuutakursi tõttu täiendavalt mõned protsendid kapitali. Kokkuvõttes väga kallis tegevus.
Teie kogemuse järgi, kuidas oleks kõige efektiivsem LHV-st aktsiad Lynx ümber kolida?
Kas võtta Lynx-lt laenu ja soetada sama kogus aktsiad hetke enne seda, kui hakkad LHV-s positsiooni likvideerima? Sellisel juhul saaks turult eemal oleku riski vältida. Seejärel ootad T+3 raha laekumist ja kui oled selle summa Lynx-i kandnud, siis saad Lynx-ilt võetud laenu tagasi maksta.
Mulle pakkus LHV ka viisi USA dollarid kanda SEB panka (kust peaks saama teha USA dollaris Lynx-i kontole ülekandeid) ning sellisel juhul ei peaks konverteerimist ette võtma. Oleks konstantne jagatud kuludega välismakse tasu. LHV poolet viis eurot väljuva makse tasu ja SEB siseneva makse tasu (kahjuks ei ole uurinud palju SEB küsib).
Väärt mõtted, aitäh jagamast!
Ega ei oskagi ühtegi paremat moodust nende positsioonide üle kandmiseks välja pakkuda. Kuna mul seni on endal piisvalt vabu vahendeid olemas olnud, siis olen sellest T+3 viitajast pääsenud ja ostnud Lynx’is vaba raha eest uuesti samad positsioonid just täpselt siis kui LHV-s on müügitehing täidetud saanud. Laenu võttes tasub siis lisaks silmas pidada seda, et valuutakursi muutustele avatuks ei jääks. See tähendab, et mõistlik oleks laenata eurodes ehk siis dollari-varasid ostes USD-i negatiivne jääk võimaluse korral siiski kinni panna ja jääda võlgu eurodes.
Aitäh kiire vastuse eest.
Eks ma üritan korra läbi SEB-i selle protsessi – LHV-st dollarid välismaksega SEB-i ja sealt edasi Lynx-i – läbi teha ja annan teada, kuidas läks. Siis ei ole neid vahepealseid konverteerimisi vaja teha.