Dividendiaktsiatesse investeerimise põhimõisted – II osa

Jätkan dividendiaktsiatesse ja dividende maksvatesse börsil kaubeldavatesse fondidesse investeerimisel ettetulevate põhimõistete sisustamise ja näitlikustamisega. Eelmises samateemalises postituses olid vaatluse all erinevad dividendimaksetega seotud kuupäevad – dividendide välja kuulutamise kuupäev, dividendi ex-kuupäev, dividendimakse saajate nimekirja fikseerimise kuupäev ja dividendi väljamakse kuupäev. Seekord keskendume juba dividendimaksele endale ja muudele sellega seotud näitajatele ja aspektidele.

Dividendimakse

Dividendimakset jutuks võttes on hea alustada koheselt definitsioonist, sedakorda siis Eesti Tulumaksuseaduses välja toodud definitsioonist (TMS §18 lõige (2)):  dividend on väljamakse, mida tehakse juriidilise isiku pädeva organi otsuse alusel puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist ning mille aluseks on dividendi saaja osalus juriidilises isikus (aktsiate või osade omamine, täis- või usaldusühingu osanikuks või tulundusühistu liikmeks olemine või muud osaluse vormid vastavalt äriühingu asukohamaa seadustele).

Seega dividendimakse näol on tegu pädeva organi (enamasti üldkoosoleku) poolt kinnitatud kasumijaotamise ettepaneku alusel omanikele välja makstava tuluga. Kuigi üldiselt makstakse dividendid välja rahas, siis omaniku (osaniku/aktsionäri) nõusolekul on lubatud dividende välja maksta ka muus varas, näiteks uute aktsiatena (olen selle erinevatest võimalustest varem kirjutanud näiteks selles postituses).

Kõnepruugis kasutame mõistet dividenditulu ka siis, kui saame omanikutulu investeerimisfondide osakute omamisel, olgu investeerimisobjektiks tavalised investeerimisfondid või börsil kaubeldavad fondid ehk ETF-id. See lihtsalt tundub loogiline. Olles omale soetanud näiteks iShares STOXX Europe 600 UCITS ETF-i osakuid, oleme oma raha paigutanud ligikaudu 600 Euroopa suurima ettevõtte aktsiatesse ja kui need ettevõtted maksavad dividenditulu ETF-i, mis omakorda maksab selle laekunud tulu edasi ETF-i investoritele, siis üldiselt võtamegi ka seda makset kui dividendimakset. Eestis täna kehtiva seadusandluse kohaselt see nõnda siiski ei ole. Nimelt käsitletakse lepinguliste investeerimisfondidena registreeritud fondide väljamakseid kui intressitulu (TMS §17). Väiksed juriidilised nüansid, kuid nõnda see täna on. Kõnepruugis võime siiski jätkata dividenditulu mõiste kasutamist ka ETF-ide poolt makstava omanikutulu puhul.

Rahaline dividendide väljamakse

Dividendimakse kuulutatakse üldjuhul välja konkreetse fikseeritud summana aktsia kohta – näiteks 0,50 dollarit aktsia kohta või 1,00 euro aktsia kohta. Alati on dividendimakse välja kuulutamise puhul selgesõnaliselt öeldud ka valuuta, milles dividendimakse on deklareeritud ja milles see investori kontole jõuab. Kuigi kõik eelnev võib tunduda iseenesestmõistetav, siis jutuks võtan selle mitmel põhjusel.

Esiteks eksisteerib päris palju selliseid ettevõtteid, mis maksavad oma dividende erinevates valuutades. See, millises valuutas me investorina dividendimakse saame, sõltub sellest, milliselt börsilt ja millise nii-öelda seeria või ka konkreetses jurisdiktsioonis registreeritud ettevõtte aktsiaid me omandame.

Heaks näiteks on siinkohal Euroopa tarbekaupadegigant Unilever. Vältimaks liitumisest tulenevat erakorralist tulumaksukohustust jäeti firmale alles nii-öelda kaks peakontorit ja kaks juriidilist keha – Hollandis registreeritud Unilever N.V. ja Suurbritannias registreeritud Unilever PLC. Mõlema ettevõtte aktsiad on börsil noteeritud, esimesel juhul Amsterdami, teisel juhul Londoni börsil. Amsterdami börsil kaupleb ettevõte eurodes, Londoni börsil naelsterlingites. Sellega see segadus veel ei lõpe. Mõlema juriidilise keha aktsiad on noteeritud ka New Yorgi börsil ja kauplevad seal USA dollarites. Dividende maksab Unilever nii eurodes, naelsterlingites kui ka dollarites. Sõltuvalt sellest, milliselt börsilt me investorina omale aktsiad soetasime.

Siiski, ka Unileveri puhul on olemas niinimetatud baasvaluuta, milles dividendimakse välja kuulutatakse. Selleks on euro. Seega esmalt kuulutatakse dividendimakse välja eurodes Amsterdamis kauplevatele aktsiatele ja siis konverteeritakse see dividendimakse summa Euroopa Keskpanga kursiga ümber naelsterlingitesse ja USA dollaritesse. Nõnda saadakse vastavalt Londoni ja New Yorgi börsil kauplevate aktsiate dividendimaksete suurused.

Miks ma sellest kõigest nii pikalt kirjutan? Näiteks kasvõi selle pärast, et investeerimisobjektina Unileveri ajaloolisi dividendimakseid uurides peame seda loogikat teadma ja tundma. Vastasel juhul võime teha otsuseid eksitava info baasilt. Toon näite. Kõrvalolevas tabelis on välja toodud Unileveri kolmel eri börsil kaupleva aktsia dividendimaksed viimase 7 aasta kohta.

Näeme, et kogu 2016. aasta kestel sai Amsterdami börsilt Unileveri aktsia ostnud investor igas kvartalis sama suure summa dividenditulu ehk ligi 0,32 eurot aktsia kohta. Uurides dividendimaksete suuruseid Suurbritannia pennides ja USA dollarites näeme, et möödunud aastal välja makstud dividenditulu on kvartalite lõikes Londoni ja New Yorgi börsilt aktsiaid soetanud investori jaoks kõikunud. USA dollaris Unileveri aktsiaid ostunud investori puhul saame isegi öelda, et dividenditulu on omajagu langenud.

Teades eelnevast, kuidas toimub Unileveri puhul dividendimakse välja kuulutamine ja määramine, mõistame, et kõikuvate dividendimaksete taga on Londoni ja New Yorgi börsilt aktsiaid soetanud investorite jaoks valuutakursid, mitte Unileveri enda otsus maksta kõikuvaid/ebastabiilseid dividende. See on päris oluline teadmine. Samuti nagu ka see, et uurides kogu tabelis esitatud aegrida, näeme eurodes deklareeritud dividendimaksete pidevat kasvu läbi aastate, samas kui teistes valuutades deklareeritud dividenditulu kõigub päris märkimisväärselt.

Ka dividendimakse kasvumäärade arvutamisel üle viimase 7-aastase perioodi tulevad valuutade lõikes sisse mõnigased erinevused. Kui eurodes ja naelsterlingites välja makstud dividendid on üle kõnealuse perioodi kasvanud +54%, siis USA dollaris makstud dividendide kasvumäär üle 7-aastase perioodi on kõigest +24%. See on siis tingitud euro ja dollari valuutakursi muutusest ehk euro on sel perioodil USA dollari suhtes ligi 30% nõrgenenud.

ETF-ide dividendimaksed

Sarnane on lugu ka ETF-ide puhul. Kuigi mõni ETF võib kaubelda eurodes, siis dividendimaksed võivad laekuda hoopis mõnes teises valuutas. Sobivaks näiteks on siinkohal Suurbritannia suurimatesse ettevõtetesse investeeriv iShares Core FTSE 100 UCITS ETF, mis kaupleb eurodes nii Milaano, Amsterdami kui ka Saksamaa Xetra börsil, kuid maksab dividende Suurbritannia naelsterlingis. Ka Vanguard FTSE All-World UCITS ETF-i saab endale soetada eurodes (Amsterdami börsilt), kuid dividenditulu laekub kord kvartalis kontole siiski USA dollarites.

Kuidas saada teada, mis valuutas konkreetse ETF-i puhul dividenditulu laekub? Üheks võimaluseks on iga ETF-i kohta tema kodulehelt otsida märksõnu distributions või income distributions. Neist sektsioonidest leiab üldjuhul kogu info mineviku dividendimaksete kohta kaasa arvatud, mis valuutas dividendimakseid on tehtud.

Teine võimalus on otsida ETF-i kodulehelt või faktilehelt sellist terminit nagu base currency. Baasvaluuta näol on tegu valuutaga, milles toimub kogu ETF-i raamatupidamine ja milles toimuvad siis ka dividendide väljamaksed. Teine ETF-i valuutaga seotud termin, mis tõenäoliselt silma jääb on listing currency. See iseloomustab, mis valuutas või valuutades on ETF noteeritud ehk millistes valuutades on võimalik antud ETF-iga kaubelda.

Dividendimakse sagedus

Järgmine aspekt, mida dividendiinvestoril uurida tasub, on dividendimakse sagedus. Eestis, ja Baltikumis tervikuna, oleme harjunud sellega, et ettevõtted maksavad dividende 1x aastas, tavaliselt kevad-suvel. Üks kord aastas maksavad dividende näiteks veel Soome, Rootsi, Taani, Belgia, Hollandi, Saksamaa ja valdavalt ka Prantsusmaa ettevõtted. Valdavas enamuses mujal maailmas maksavad ettevõtted omanikutulu välja hoopis sagedamini.

Nii näiteks maksavad nii Suurbritannia kui ka Hispaania ettevõtted dividende kaks korda aastas. Esimese makse nimeks on interim dividend ja teist kutsutakse final dividend. Kaks korda aastas maksavad omanikutulu valdavalt ka näiteks Austraalia ja Uus-Meremaa ettevõtted.

Enamus USA ja Kanada ettevõtetest maksavad dividende 4x aastas ehk 1x kvartalis. Samas on just nende riikide börsidel noteeritud ka omajagu ettevõtteid (ja ETF-e), mis jagavad omanikutulu ka 12x aastas ehk 1x kuus. Nendest paljudel juhtudel ei ole juriidilis-terminoloogiliselt korrektne nimetada kõnealuseid väljamakseid dividendimakseteks, tegu on pigem osanikega jaotamisele kuuluva rahavooga (distributable cash flow), kuid sisu jääb suures plaanis siiski samaks. Tegu on omanikutuluga. Erisused tõusevad siinkohal eelkõige maksustamise aspektist. Selliseid makseid, jaotamisele kuuluva rahavoo väljamakseid, teevad peamiselt näiteks MLP-d (Master Limited Partnerships) ja REIT-id (Real Estate Investment Trusts).

Milline sagedus on parim?

Kindlasti tekib nüüd nii mõnelgi lugejal küsimus, et kas peaks eelistama üht varianti teisele? Kas on parem saada dividenditulu 1x aastas, 1x kvartalis või hoopis iga kuu? Siin ühest vastust ei olegi. Need, kes kasutavad dividenditulu, et katta oma elamiskulusid, eelistavad selgelt kvartaalseid või isegi igakuiseid dividendimakseid 1x aastas laekuvale omanikutulule. Samas investorid, kes on alles oma portfelli üles ehitamise faasis võivad leida, et 1x aastas laekuvad dividendid on hea lahendus, sest nõnda on kontole saabuvad rahasummad suuremad ja seda raha on lihtsam (kuluefektiivsem) uuesti edasi investeerida. Teisalt need, kes säästavad ja investeerivad regulaarselt, teostades näiteks uusi oste iga kuu või iga kvartal, saavad tegelikult ju kvartaalselt laekunud dividendid kenasti oma säästudele juurde lisada ning kogu summa suhteliselt kiiresti uutesse investeeringutesse suunata.

Seega paljuski sõltuvad siin eelistused sellest, kas kasutada dividenditulu elamiskulude katteks või soovida seda edasi investeerida. Viimase variandi puhul tasub lisaks arvestada ka siis oma säästmis- ja investeerimisvõimekust ja sagedust.

Isiklikud eelistused

Üks aspekt, mille alusel eelistusi kujundada on siiski veel. See on muidugi nüüd puhtalt minu subjektiivne arvamus. Mulle isklikult meeldivad kvartaalsed dividendimaksed rohkem kui aastased. Paljuski seetõttu, et nõnda saab kiiremat ja vahetumat tagasisidet ettevõtte käekäigu ning juhtkonna meelsuse osas. Regulaarselt iga kolme kuu tagant laekuv omanikutulu pakub pidevat kinnitust, et ettevõttel läheb hästi, äri suudab raha teenida ja on, mida omanikele välja jaotada.

Kord aastas dividende maksvate ettevõtete puhul poeb ikka päris tihti hinge kahtlus, et kuigi möödunud majandusaasta lõppes heade tulemustega, aga samas uus aasta algas näiteks vähem edukalt või hoopis kehvasti, siis kevad-suvel dividendide välja maksmise ajaks on juhtkond/suuromanikud üleliia konservatiivsed ning maksavad välja vähem dividende kui puhtalt majandusaasta tulemustele baseerudes võiks/peaks. Lisaks olen tähele pannud, et 1x aastas omanikutulu jagavate ettevõtete puhul jõuavad need ootused-lootused kuidagi kerida ja kerida (aega selleks on ju palju) ning dividendimaksete väljakuulutamise hooajal tunduvad panused kuidagi suuremad/olulisemad ning pettumuski on kergem tulema. Teisisõnu nõnda pika dividendimaksete intervalli tõttu kipub vähemalt minu mõistus (või tundeelu) neid dividendimakseid kuidagi liigselt tähtsustama või üle tähtsustama.

Efektiivsus

Samuti saab argumenteerida, et ettevõtte seisukohast vaadatuna on kvartaalsed dividendimaksed ehk isegi mõistlikumad. Selle asemel, et terve aastajagu põhitegevusest laekuvat raha nii-öelda tulevase dividendimakse jaoks kõrvale panna ning koguda, saab kvartaalsete dividendimaksete puhul ettevõte oma rahaasjades paindlikum olla. Ei ole vaja koguda kontole suuri summasid või siis tegeleda järjepidevalt põhitegevusest laekuva raha investeerimisega rahaturuinstrumentidesse kuni selle ajani, mil suure dividendimakse tegemise aeg kätte jõuab. Seega mõnes mõttes saab ettevõte, kes maksab dividende välja sagedamini kui korra aastas, toimetada oma äritegevusest laekuvate rahadega efektiivsemalt.

Pealegi, selle asemel, et dividendideks mõeldud raha ettevõtte kontol istuks, saame me investoritena kvartaalselt laekuvate dividendimaksete puhul selle omanikutulu kiiremini taas raha teenima panna ehk reinvesteerida. Pikaajalise investori seisukohast ei tasu ka seda tõika alahinnata.

Lõpetuseks üks aspekt veel. Lisaks kõigele eeltoodule on dividendimakse sagedust vaja teada veel ühel põhjusel – selleks, et ise korrektselt välja arvutada ettevõtte dividendimäär. Sellest aga juba järgmises põhiterminite postituses.