Püüan oma pikaajalisse investeerimisportfelli sobilike dividendiaktsiaid valides järgida kindlaksmääratud teed. Teisisõnu ootavad sobilike investeerimiskandidaatide valikul vastamist konkreetsed ja kindlad küsimused. Paljud neist sisaldavad kvantitatiivset ehk numbrilist mõõdet, kuid omajagu on ka selliseid suhtelisi vastuseid omavaid kvalitatiivseid küsimusi. Kõik need vastamist vajavad küsimused on kenasti koondatud ühte Exceli tabelisse ja on nõnda läbi terve analüüsiprotsessi kogu aeg silme ees (kõnealune abitabel ja juhised selle täitmiseks on olemas “Dividendiaktsiate analüüsimise” e-raamatus). Nimetan seda tabelit enamasti checklist’iks. Ilma checklist’i täitmist läbimata ei satu minu portfelli ükski ettevõte.
Kuigi sellise kontrolltabeli täitmise protseduuri kaasamine oma investeerimisprotsessi on väga palju abiks, aitab meeles hoida, mida täpselt uurida ja millistele küsimustele vastuseid otsida, siis vahest juhtub, et mõni küsimus saab vastatud kuidagi poolautomaatselt või kiirustades. Paljuski eesmärgiga tabeli täitmisega ometi kord lõpuni jõuda. Ühe sellise näite oma portfelli baasilt käesoleva postituse teema avamiseks kirja panna soovingi.
Soodne ostukoht
Möödunud aasta varasügisel jäi mu radarile üks ettevõte, mis oli maksnud järepanu kasvavaid dividende rohkem kui 20 aastat, mille dividendimäär ei olnud kordagi viimase rohkem kui 20 aasta jooksul olnud nõnda kõrge (välja arvatud finantskriisi ajal) ja mille aktsia hind oli oma viimasest tipust langenud pea -55%.
Koheselt tundus, et tegu on ahvatleva võimalusega. Aktsia hinngraafik ja mõned turu tehnilised näitajad paistsid viitavat sellele, et negatiivne meelsus on saavutanud oma tipu ning kiireks hinnatõusuks pole varsti enam palju vaja. Seega kibelesin ettevõtte analüüsiga algust tegema, mille käigus ootas siis ees ka checklist’i tabeli täitmine. Nagu arvata võib, siis sellises olukorras surub aeg veidi peale. Ja ka emotsioonid löövad lõkkele – hea võimalus tundub justkui kohe-kohe käest libisemas.
Igatahes tagantjärele täna täidetud checklist’i tabelit uurides näen, et kvantitatiivset vastust nõudvate küsimuste lahtrid on kõik kenasti täidetud. Ja numbrid klapivad. See tähendab, et ettevõte on näidanud nii kasvu kui kasumlikkust, dividendimaksete ajalugu on minu jaoks sobilik ning võlakoormuski normi piires. Ka mõned tehingu ajastamisel abiks olevad indikaatorid olen kenasti välja arvutanud ja tabelisse kandnud. Siiski, mõni lahter on tühi. Ennekõike pikemat lugemist ja ettevõtte ajaloo tundmist eeldavad väljad. Mäletan, et olin endas piisavalt veendunud ja valmis ostuotsuse tegemiseks, sest ost igatahes toona tehtud sai.
Olukord täna
Kerime aega nüüd umbes 8 kuu jagu edasi. Hetkeni, mil minu postkasti saabus kõnealuse ettevõtte paberkandjal aastaraamat. Olen paberkandjal aastaaruannete lugemise/lehitsemise kasulikkusest veidi pikemalt kirjutanud siin. Juba pealiskaudsel lehitsemisel tekkis kummaline tunne. Tunne nagu oleks aastaraamat kokku pandud mitte aktsionäride jaoks, vaid nagu selle oleks teinud õpilane oma õpetaja jaoks. Kuidagi muudmoodi ma seda vist isegi selgitada ei oskagi. Kogu kujundus, kasutatavate andmete edastusviis, tekstiosa sisu ja tonaalsus, kõigest sellest kumas läbi sellist arusaamatult tugevat püüdu veenda ja näidata midagi, mida muud andmed, uudised ja tegelikkus ei toetanud. Väga omapärane. Igatahes mõneks ajaks jäi see aastaraamat oma põhjalikumat uurimis-/lugemisjärge ootama.
Järgmisel korral aastaraamatut avades võtsin kõrvale kõik selle ettevõtte kohta endale arvutisse maha salvestatud materjalid, olulisemad uudised/arengud ja oma kunagise analüüsi tulemused. Ja süüvisin aastaaruande tekstidesse ja numbritesse. Praktiliselt kohe sain kinnitust oma esialgse sirvimise käigus tekkinud kõhutundele – tegelikkus ja tekstiosa jutt ei klapi. Mitte, et seal esineks valesid väiteid või lausvalet, ei. Pigem kippusin märkama mustrit, kuis kõva fanfaari puhumise saatel välja käidud lubadusi ei suudeta suhteliselt järjepidevalt täita. Tehnilised probleemid toodetega näisid korduvat kvartalist kvartalisse, aastast aastasse. Vaatamata siis sellele, et iga kord selgitati piinliku täpsuse ja põhjalikkusega, miks enam midagi sellist tulevikus juhtuda ei saa ning kuidas kõik vead on kõrvaldatud. Peab ütlema, et olles sellise mustri avastanud, langes mu innukus ja arvamus ettevõtte osas ikka märkimisväärselt.
Tunnetuslik tasand analüüsiprotsessis ehk miks aktsiaanalüüs on üheaegselt nii kunst kui teadus
Teine esialgsel sirvimisel tekkinud tähelepanek sai samuti põhjalikumal lugemisel kinnitust. Kuidagi väga omapärane oli kogu andmete edastamise viis ja teksti suunitlus. Täpselt nagu ei oskagi öelda, kelle tarbeks need aastaraamatud kokku on pandud, kuid aktsionäre nad kuidagi küll ei teeni. Ärge saage nüüd minust valesti aru – jah, graafikutel on kajastatud käibe ja kasuminumbrid ning nende jaotus segmentide/regioonide lõikes, jah, ülevaade ettevõtte toodetest on olemas. Kuid kuskil seal peidus on miskit, mis ei anna asu. See on see viis, kuidas öeldakse, mida rõhutatakse, millest üldse valdavalt räägitakse.
Kui ikka igal teisel lehel laiuvad rasvases kirjas tekstid stiilis “me oleme järeleandmatud”, “meie juhtkond ja kogu meie töötajaskond on erakordselt talendikad ja orienteeritud võidule”, “ma ei panustaks iialgi meie juhtkonna ja meeskonna vastu”, siis minu loomupoolest tagasihoidliku põhjamaalase natuurile on seda vist kuidagi palju. Eriti kui tegelikkus (arengud, finantstulemused) ei kipu seda kinnitama. Lisaks tundus valdav enamus aurust minevat õigustamisele ja millegi minu jaoks arusaamatu põhjendamisele.
Kolmas vaatus
Seega töötasin saadud aastaraamatu ja muud materjalid läbi, tegin enda jaoks kokkuvõtted ja järeldused ära ning jätsin asja settima. Nii-öelda ootele, et enne lõpliku otsuse tegemist ühe korra täiendava info (näiteks kvartalitulemuste) saabudes veel kord peale vaadata.
Ja nüüd ongi tõusetunud kõnealuse ettevõtte näitel esimest korda ligi 4 aasta jooksul, mil olen viljelenud sihipärast dividendiaktsiatesse investeerimise strateegiat, olukord, kus tuleb vastu võtta otsus – kas ja mis põhjustel müüa maha mõni portfellis olev dividendiaktsia?
Millal müüa oma portfellist dividendiaktsia?
Olen varem kirjutanud, et näiteks dividendikärbe ei ole kuigi hea põhjus dividendiaktsia müümiseks. Pigem vastupidi, ajalugu on näidanud, et teatud tingimuste olemasolul on dividendikärbe olnud hoopis hea ostukoht. Seega selle aspekti olen enda jaoks selgeks mõelnud ja see on paigas – dividendikärpe väljakuulutamisega ei kaasne automaatne aktsia müük.
Järgmine võimalik olukord, mil kaaluda mõne oma portfellis oleva dividendiaktsia müüki on ühinemised ja ülevõtmised (mergers and acquisitions). Siin on lugu lihtne – juhul kui ülevõtva ettevõtte dividendipoliitika (ja dividendimaksete ajalugu) on aktsepteeritav, seda toetavad reaalsuses kenasti ka finantsid ja jätkuvalt on paigas ka investeerimistees, siis ma ei müü. Ülevõtmise tulemusena satub minu portfelli siis uus ettevõte. Ühinemise puhul on veidi keerukam. Ideaalis peaks vaatama ikka ja jälle neid samu aspekte, investeerimisteesi paikapidavus, dividendipoliitikat ja finantse, kuid tegelikkuses on määramatust enamasti üpris palju ja selgeid vastuseid neile küsimustele on keeruline saada.
Kolmas situatsioon, mil võib kaaluda dividendiaktsia müüki on kõrge valuatsioon. Milline on kõrge valuatsioon? Kui kõrge on liialt kõrge P/E või EV/EBITDA suhtarv? Siin ühest vastust ei ole. Ja paljuski just seepärast olen otsustanud, et vähemalt esialgu sellise turu ajastamisega (market timing) ma ei tegele. Lisaks müügihetke oskuslikule ajastamisele tuleb tegelikult teha veel ka teine, vähemalt sama hea ajastusotsus. Otsus, millal ja mis hinnatasemetelt selle sama ettevõtte aktsia uuesti oma portfelli osta. Seega nagu ikka, tuleb eduka turu ajastamise puhul teha kaks täpset ja hästiõnnestunud otsust. Ja see teeb ajastamise ikka väga keeruliseks.
Väike soovitus neile, kes siiski tahavad ajastamist selles valguses oma dividendiaktsiatega proovida. Ärge müüge korraga maha kogu positsiooni. Müüge vaid osa sellest. Olgu selleks kolmandik, pool või kaks kolmandikku, aga jätke miskit siiski ka alles. See annab võimaluse paremini monitoorida ja vahetult kogeda kui edukas siis lõpuks see ajastamine oli.
Neljandaks olukorraks, mil kaaluda mõne oma portfellis oleva dividendiaktsia müüki on ettevõtte dividendipoliitika muutus. Aeg-ajalt ikka tuleb selliseid suuri muudatusi ette ka pikka aega dividende maksnud ettevõtete seas ja seega tasub sellel silm peal hoida. Tavaliselt kuulutatakse uus dividendipoliitika välja investorpäevadel ja/või aastaaruannetes/aktsionäride koosoleku materjalides.
Näiteks võib muutus dividendipoliitikas olla tingitud ettevõtte investeerimisvajaduse muutumisest. Kui enne maksti dividendideks näiteks 50% kasumist, siis uue kõrgenenud (sageli tegelikult ka ajutise) investeerimisvajaduse tingimustes võib uueks väljamakse määra numbriks olla hoopis 30%. Automaatselt sellise dividendipoliitika muutuse peale müüma tõtata ei ole mõtet. Asjad tasub ikka enne müügiotsust rahulikult läbi kaaluda ja analüüsida.
Viienda ja viimasena toon siinkohal välja postituse esimeses pooles kirjeldatud olukorra. Ehk siis olukorra, mil esmapilgul analüüsitud ja siis soetatud ettevõtte puhul:
- saame aja möödudes täiendavat infot;
- taipame, et oleme teinud analüüsis mõne vea;
- avastame, et senine investeerimistees ei pea paika või miskit muud sarnast.
Kuidas käituda sellistel puhkudel? Võttes aluseks eelkirjeldatud konkreetse olukorra ja näite, saan öelda, et minul täna vastus sellele küsimusele veel puudub.
Ainus, mida tean on see, et ei tasu kiirustada ja tegutseda uisapäisa. Jah, täna minu valduses oleva info baasilt ma antud ettevõtet juurde ei ostaks. Samas ega ma ei ole valmis seda täna teadaoleva info pealt ka müüma (ostuhetke ajastus sattus lihtsalt nõnda hea olema, et hinnatõusu potentsiaal on väga hea). Seega täna tundubki, et kõige mõistlikum on suunata oma energia ja tegutsemistahe mujale ning uskuda – aeg annab arutust. Juhul kui kunagi tulevikus peaksin täiendava info valguses siiski otsustama müügi kasuks, siis üht tean küll juba täna – kindlasti teostan oma müügitehingud mitmes osas, ajas hajutatult.
Kokkuvõtteks
Seega pikaajalise dividendiaktsiatest koosneva investeerimisportfelli puhul tõuseb mõne dividendiaktsia võimalik müük päevakorda peamiselt viiel juhul:
- Dividendikärbe
- Ühinemised ja ülevõtmised
- Kõrge valuatsioon
- Ettevõtte dividendipoliitika märkimisväärne muutus ebasoodsas suunas
- Täiendava info valguses tehtud uued avastused, leitud vead jmt.
Olen otsustanud, et ükski neist viiest ei too kaasa automaatset müügisignaali. Mõni, nagu ajaloolistele andmetele baseerudes täna teame, pakub hoopis soodsaid ostukohti. Teiste puhul tuleb paratamatult läheneda igale kaasusele eraldiseisvalt. Juhul kui müük lõpuks tõusebki päevakorda, siis alati on mõistlik oma müüke ajas hajutada ehk müüa osade kaupa.
Kui aga ostetud dividendiaktsia hind hakkab langema ostuhinnast alla poole ?
Positiivse poole pealt dividendimäär justkui tõuseks ning alati on võimalus soodsama hinnaga ettevõttet juurde osta. Kuid siin peaks arvestama ka seda, et ühe ettevõtte osakaal portfelli lõikes liiga suureks ei läheks. Samas kuidagi emotsionaalselt raske on langevat aktsiat juurde osta.
Kas peaks siis ostmise ajal kohe ka Stopp-Loss müügiorderi paika panema ?
Eks lähenemisi võib olla erinevaid. Mina stop-losse ei kasuta, teen vähemalt enda arvates väga põhjaliku kodutöö ettevõtte analüüsimise osas ja languse pealt siis suurendangi positsiooni. Juba esimese ostu puhul arvestan sellega, et kui hinna langedes ostan 2-3 korda veel juurde, siis jääb positsiooni suurus minu jaoks lõppkokkuvõttes aktsepteeritavaks.
Ja tõsi, emotsionaalselt on väga keeruline langevat aktsiat juurde osta. Isegi see on keeruline kui aktsia hind ei lange, vaid jääb 6-12 kuuks umbes esmase ostu tasemele. Ka siis tekib palju kahtlusi ja kõhklusi. Aga sellega tuleb pikaajalise väärtusinvesteerimise sugemetega strateegia puhul lihtsalt arvestada. Juhul kui kannatust ja närvi ei jagu, on lihtsam rohkem automatiseeritud investeerimisstrateegia ja ETF-ide poole vaadata.