Mõtteid dividendimäärast ja selle arvutamisest – II osa

Eelmises samateemalises postituses arutlesin juba olemasolevate investeeringute ja kogu portfelli jooksva dividendimäära regulaarse arvutamise mõttekuse ja keerukuse üle. Nagu selgus ei ole dividendimäära arvutused sugugi lihtsad ja üheseltmõistetavad, ei sisulist ega ka tehnilist (andmete kättesaadavust) poolt silmas pidades. Seekordses postituses keskendun peamiselt yield on cost näitajale. Ja ka sellele, kuidas kõnealust näitajat kasutades on hea hinnata dividende maksvatesse väärtpaberitesse investeerimise strateegia edukust.

Yield on cost vs current yield

Meenutame alustuseks, et yield on cost väljendab viimase 12 kuu jooksul laekunud dividenditulu suhet väärtpaberi soetusväärtusesse. See tähendab, et juhul kui me kaalume täna mõne dividende maksva väärtpaberi ostu, siis niinimetatud hetke dividendimäär (current yield) ja ostuhinna baasilt arvutatud dividendimäär (yield on cost) on võrdsed. Olles väärtpaberi juba soetanud, hakkavad need kaks dividendimäära mõõdikut edaspidi liikuma erinevalt. Yield on cost näitaja puhul jääb arvutustes kasutatud väärtpaberi hind alati konstantseks (ja on võrdne soetusväärtusega), current yield arvutuste puhul kasutame alati aga väärtpaberi viimast teadaolevat turuhinda.

Näide lähiajaloost

Yield on cost kontseptsiooni näitlikustamiseks pikaajalise investeerimise seisukohast läksin valiku aktsiate puhul ajas tagasi 5 ja 10 aastat. Korjasin kokku nii andmed aktsia hinna kui ka dividendimaksete kohta, misjärel arvutasin välja erinevad dividendimäärad.

Esmalt kaasasin analüüsi valiku dividendikuningatest ettevõtteid. Neid sai sedakorda seitse – Emerson (kauplemissümbol EMR), 3M Company (MMM), Coca Cola Company (KO), Johnson & Johnson (JNJ), Colgate-Palmolive (CL), Hormel Foods (HRL) ja Lowe’s Companies (LOW). Lisaks sai valimisse kaasatud neli S&P 500 turuindeksisse kuuluvat suurettevõtet, mis viimase finantskriisi ajal oma dividendimakseid kärpisid. Nendeks on Wells Fargo (WFC), Bank of America (BAC), Citigroup (C) ja General Electric (GE).

Iga aktsia puhul võtsin aluseks olukorra, kus sinna investeeriti ligikaudu 10 aastat tagasi (29.06.2007) vastavalt turutingimustele. See tähendab, et soetushinnaks oli börsi sulgemishind kuupäeval 29.06.2007 ja hetke dividendimäära arvutuste aluseks oli perioodil juuli 2006 kuni juuni 2007 laekunud dividenditulu.

Dividendimaksete kasv

Esimese vahemõõtmise tegin 5 aasta möödudes ehk 30.06.2012. Esmalt uurisin, kuidas olid viie aastaga muutunud dividendimaksed. Kas need olid kasvanud või kahanenud? Nagu arvata võib, siis kõigi seitsme dividendikuninga puhul olid dividendide kasvunumbrid kenasti positiivsed. Finantskriisi ajal dividendikärbet kogenud ettevõtete puhul (WFC, BAC, C ja GE) olid dividendimaksed 2012. aasta suveks jätkuvalt madalamad kui 2007. aastal. Teisisõnu olid kasvunumbrid negatiivsed.

Järgmiseks arvutasin välja omanikutulu kasvunumbrid ka perioodi 2007-2017 kohta. Jällegi, nagu arvata võis, siis dividendikuningatest seitsme ettevõtte puhul olid kasvunumbrid kõik positiivsed. Ülejäänud ettevõtete puhul oli pilt sedakorda juba kirevam. Tulemused on välja toodud järgneval graafikul.

Nagu näeme, siis perioodil 2007-2012 näitas kõige kiiremat dividendimaksete kasvu LOW (+180%), kõige tagasihoidlikum oli kasv 3M Company puhul (+21%). Finantskriisi ajal dividende kärpinud ettevõtete puhul olid kärped -40% kuni peaaegu -100%. Esimesel juhul (GE) tähendab see sisuliselt seda, et kui 2007. aasta juuniks oli viimase 12 kuu jooksul laekunud dividenditulu 1,06 dollarit aktsia kohta, siis 2012. aasta juuni lõpule eelnenud 12 kuu jooksul maksis GE dividendideks vaid 0,64 dollarit. Citigroup’i (C) puhul olid lood hoopis kehvad – kui 2007. aasta juunile eelnenud 12 kuu jooksul said Citigroup’i aktsionärid dividende 20,6 dollarit aktsia kohta, siis 2012. aastaks oli see number kokku kuivanud vaid 0,04 dollarini (tegelikult vahepeal Citigroup isegi peatas täielikult igasugu dividendimaksed rohkem kui kaheks aastaks).

Mõõtes dividendimaksete muutust üle 10-aastase perioodi (2007-2017), näitab kiireimat kasvu LOW (+600%), millele järgneb HRL (+334%). Absoluutnumbrites tähendab see seda, et kui 2007. aastal oli LOW-i aktsiaid omava investori aastane dividenditulu 0,20 dollarit aktsia kohta ja HRL-i aktsionäril 0,145 dollarit, siis 2017. aastaks olid aastased dividendimaksed kasvanud vastavalt 1,40 ja 0,63 dollarini aktsia kohta.

Citigroup’i aktsionäride jaoks on pilt jätkuvalt kurb, dividendimaksete kasv aktsia kohta üle kõnealuse 10-aastase perioodi on jätkuvalt negatiivne ja isegi nõnda palju nagu -97%. Teisisõnu 20,6 2007. aastal teenitud dividendidollari asemel teenib Citigroup’i aktsionär täna vaid 0,64 dollarit omanikutulu aktsia kohta. BAC ja GE puhul on kasvunumbrid jätkuvalt negatiivsed ka üle 10-aastase perioodi mõõdetuna, WFC on roninud juba positiivse poole peale. Kui 2007. aasta juunile eelnenud 12 kuu jooksul sai WFC aktsionär dividenditulu 1,12 dollarit aktsia kohta, 2012. aastal 0,56 dollarit, siis 2017. aasta juunile eelnenud 12 kuu omanikutulu ulatus juba 1,52 dollarini.

Yield on cost praktikas

Liigume nüüd edasi yield on cost mõõdiku juurde. Kõigi eelpool nimetatud ettevõtete kohta arvutasin välja yield on cost näitaja seisuga 29.06.2007 (soetushetk), 30.06.2012 ja 30.06.2017. Ettevaatavalt võime juba aimata, et kuna dividendikuningatest ettevõtete puhul üle kõigi mõõdetud perioodide dividendimaksed kasvasid, siis ka yield on cost peaks olema tõusnud. Täpselt nõnda ongi.

Näiteks Emerson’i (EMR) puhul kujunes soetushetkel dividendimääraks 2,9% – 2007. aasta juunile eelnenud 12 kuu jooksul oli omanikutuluna laekunud EMR-i aktsionärile 1,01 dollarit ja aktsia sai 29.06.2007 soetatud hinnaga 34,31 dollarit. 2012. aasta suveks oli aastane dividenditulu kasvanud 1,545 dollarini. See tähendab, et viie aastaga oli 2007. aastal tööle pandud raha teenimas 4,5% dividenditootlust ehk yield on cost 2012. aasta suvel oli juba 4,5%. 2017. aasta suveks on dividenditulu aktsia kohta tõusnud veelgi, 1,915 dollari tasemele. See tähendab, et yield on cost 10 aastat pärast investeeringu tegemist on Emerson’i puhul 1,915 / 34,31 = 5,6%.

Seega 2007. aastal investeeritud 2,9% dividenditootlusega raha toodab tänaseks juba 5,6% aastas. Ja ilma, et me ise oleks pidanud vahepeal midagi tegema. See ongi kasvavate dividendidega ettevõtetesse investeerimise üks suurimaid plusse – mida aasta edasi, seda tulusam on kunagine esialgne investeering.

Mäletatavasti oli kõige kõrgem dividendide kasvunumber antud näite tarbeks kokku pandud valimis Lowe’s Companies nimelisel ettevõttel. Uurime, kuidas on käinud LOW-i investeerinu käsi. 2007. aasta suvel maksis üks LOW-i aktsia 25,82 dollarit. Selleks hetkeks oli aastane dividenditulu 0,20 dollarit aktsia kohta. See tähendab, et soetushetkel sai raha dividenditulu teenima pandud 0,2 / 25,82 = 0,8% dividendimääraga. See on ikka üpris madal ostuhetke dividendimäär. Samas meenutame, et LOW-i dividendimaksete kasvunumbrid nii üle 5-aastase kui ka 10-aastase perioodi olid märkimisväärsed. Vaatame, mida see LOW-i aktsionäri jaoks tähendanud on.

2012. aasta suveks oli LOW-i aastane dividenditulu tõusnud 180% ehk 0,56 dollari tasemele. Yield on cost mõõdikut arvutades näeme, et meie algne investeering teenis 2012. aastal keskmiselt 2,2% aastast tootlust. Tänaseks on LOW-i aastane dividendimakse 1,40 dollarit. See tähendab, et kümme aastat pärast investeeringu tegemist 0,8% dividenditootlusega, toodab LOW-i aktsia meile 1,4 / 25,82 = 5,4%. Dividenditootluse kasv on üpris muljetavaldav.

Samas, kas panite tähele Emerson’i dividenditootluse dünaamikat. EMR tõstis 10 aastaga dividendimakseid “vaid” +90% võrrelduna LOW-i +600% kasvuga. Samas pärast 10-aastast investeerimisperioodi teenib toona EMR-i investeeritud raha meile jätkuvalt kõrgemat dividenditootlust (yield on cost on kõrgem) – Emerson’i 5,6% võrrelduna Lowe’s Companies’i 5,4% soetushetke dividenditootlusega. Seega kuigi LOW-i dividendimaksete kasv oli küll üüratult kiire, siis väga madala soetushetke dividendimäära tõttu on tänane yield on cost madalam kui kõrgema soetushetke dividendimäära ja oluliselt madalama dividendimaksete kasvuga ettevõttel. Vähemalt antud mõõtmisperioodide ehk 5 ja 10 aasta lõikes.

Eeltoodu vihjab sellele, et kuigi dividendimaksete kasv on oluline, siis päris tähelepanuta ei tasu jätta ka ostuhetke dividendimäära ehk dividendimäära sel hetkel, mil aktsia saab soetatud. Heaks näiteks on siin Hormel Foods (HRL). 2007. aasta suvel kauples HRL 7,67 dollari tasemel. Viimase 12 kuu jooksul oli ettevõte maksnud dividendideks 0,145 dollarit ehk toona sai oma raha tööle panna ligikaudu 1,9% dividenditootlusega. Meenutuseks, EMR-i sisenemishetke dividendimäär oli 2,9% ja LOW-i puhul 0,8%. Järgmise 5 aasta jooksul tõusis HRL-i dividend aktsia kohta ligikaudu 0,28 dollari tasemele (+91%) ja 10 aasta jooksul 0,63 dollari tasemele (+334%). Seega dividendimaksete kasv oli ligi 3,5x kiirem kui Emersonil, aga pea poole aeglasem kui LOW-il. Soetushetke dividendimäär jäi juhtumisi just täpselt EMR-i ja LOW-i ostuhetke dividendimäärde keskele.

Kuidas on käinud HRL-i 2007. aastal raha paigutanud investori käsi? Nagu öeldud, siis 2007. aasta juunis sai HRL-i investeerides oma raha tööle panna 1,9% dividenditootlusega. 2012. aastaks oli aastane dividenditootlus tõusnud 3,6% tasemeni. Tänaseks teenib iga 2007. aasta suvel HRL-i investeeritud dollar aga juba 8,2% dividenditootlust. See on kõrgem kui LOW-i poolt pakutav 5,4% ja kõrgem ka EMR-i pakutavast 5,6% soetushetke dividenditootlusest.

Kõigi seitsme vaatluse all oleva dividendikuning yield on cost mõõdiku dünaamika perioodil 2007-2012 ja 2007-2017 koos ostuhetke dividendimääraga on välja toodud alljärgneval graafikul.

Seega tundub olevat oluline leida tasakaal ostuhetke dividendimäära ja dividendimaksete oodatava kasvumäära vahel. Sellest detailsemalt juba mõnes edaspidises postituses. Siinkohal naaseme nüüd korraks ka nende ettevõtete juurde, mis viimase majanduslanguse episoodi ajal olid sunnitud oma dividendimakseid kärpima.

Dividendikärbete dünaamika ja mõju yield on cost mõõdikule

Alustame dividende kärpinud ettevõtete puhul kõige positiivsemast võimalikust stsenaariumist, mida antud näite puhul esindab WFC. 2007. aasta juunis maksis WFC aktsia 26,98 dollarit ja oli sellele eelnenud 12 kuu jooksul maksnud dividendideks 1,12 dollarit aktsia kohta. Toona WFC aktsiaid soetanud investor lootis, et saab oma raha tööle panna ligikaudu 4,2% dividenditootlusega. Reaalsus oli kahjuks teine. Kuigi pea kaks järgnevat aastat WFC oma dividendimakseid tõstis, siis 2009. aastal saabus dividendikärbe. Ostuhetke 1,12 dollarilisest aastasest dividenditulust jäi järele vaid 0,20 dollarit. 2012. aastaks läks ettevõttel taas veidi paremini ja 2012. aasta juunile eelneva 12 kuu dividenditulu oli siis juba 0,56 dollarit. Tõsi, jätkuvalt vähem kui ostuhetke 1,12 dollarit, kuid siiski oluline paranemine kriisiaja 0,20 dollari tasemelet. Siiski tähendas see kõik seda, et 2012. aasta juunis 4,2% oodatava dividenditootlusega tööle pandud raha teenis 2012. aasta keskel vaid 2,1% dividenditootlust.

Järgnevatel aastatel jätkas ettevõte dividendimaksete tõstmist. Tänaseks on WFC aastane dividend aktsia kohta 1,52 dollarit. Seda on rohkem kui soetushetke 1,12 dollarit. See omakorda tähendab, et 4,2% dividenditootusega tööle pandud raha tootis viimase aasta jooksul juba kõrgemat tootlust, antud juhul 5,6% tootlust.

Eelkirjeldatu oli niisiis positiivne stsenaarium. Ettevõte kärpis majanduslanguse episoodi kestel oma dividendimakseid, kuid tänaseks on dividenditulu aktsia kohta siiski kõrgem kui 10 aastat tagasi, mis tähendab, et toona investeeritud raha toodab täna ikkagi rohkem kui soetushetkel. Vaatame ka negatiivset juhtumit. Siin on heaks näiteks Citigroup (C).

2007. aasta juunile eelnenud 12 kuu jooksul maksis Citigroup oma aktsionäridele dividendideks 20,60 dollarit aktsia kohta. Aktsia kauples siis 463 dollari piirimail ehk ostuhetke dividendimääraks kujunes 4,4%. Sarnaselt WFC pangale sai ka Citi äri viimase finantskriisi ajal olulise löögi. Citigroup oli sunnitud dividendimakseid kärpima esmalt juba 2008. aasta alul (-40%). Sellele järgnes täiendav kärbe 2008. aasta sügisel (-50%) ja veel kord 2009. aasta alul (-94%). Paar kuud hiljem dividendimaksed peatati sootuks ja uuesti hakkas ettevõte dividende maksma alles 2011. aasta suvel.

2012. aasta juuniks oli aastane dividenditulu Citigroup’i puhul 5 aastaga langenud 20,60 dollari tasemelt 0,04 dollarini aktsia kohta (-99,8%). See tähendab, et 4,4% dividenditootusega 2007. aastal tööle pandud raha teenis 2012. aastal vaid 0,01% dividenditootlust. Tänaseks on Citigroup’i aastane dividenditulu küll kordi tõusnud (0,64 dollarini), kuid jääb jätkuvalt oluliselt alla 2007. aasta dividenditulu numbrit. See tähendab, et ka yield on cost on 2007. aasta Citi aktsiaid ostnud investori jaoks nigel, täpsemalt öeldes 0,1%.

Kõigist neljast valimis olevast finantskriisi ajal dividende kärpinud ettevõttest ja nende yield on cost mõõdiku muutusest läbi aja annab ülevaate alljärgnev graafik.

Ülaltoodud ettevõtete puhul võisid dividendikärbete dünaamika ja põhjused küll erineda, kuid ühe õppetunni saab siit lõpetuseks kaasa võtta küll. Pikaajaliselt dividendiaktsiatesse investeerija jaoks hõlmab kõige negatiivsem stsenaarium sellistel puhkudel üht kindlat aspekti. Tegurit, mida võimaluse korral tuleks vältida kui tuld. Selge on see, et majandus on tsükliline ja me ei suuda investoritena 100-protsendilise täpsusega prognoosida ning vältida kõiki võimalikke dividendikärpeid, kuid selle ühe teguri esinedes kaob praktiliselt igasugune lootus oma minevikus investeeritud rahale kunagi uuesti ostuhetke dividendimäärast kõrgemat (või ka sarnast) dividenditootlust saada. Selleks on rohke täiendava aktsiakapitali vajadus kriiside ajal ehk olemasolevate aktsionäride oluline lahjendamine (dilution).

Ülaltoodud nelja ettevõtte puhul suurendas näiteks Citigroup oma emiteeritud aktsiate arvu kriisiaastatel pea 6-kordselt, BAC rohkem kui 2-kordselt.