Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.
Retk põhja poole
Alates ajast, mil pärast ülikooli tööle sai mindud, muutus vaba aja hulk märkimisväärselt väiksemaks. See tähendas ühtlasi, et iga puhkusenädal tundus ülioluline ja kui vähegi hakkas tekkima võimalus reisida, oli aktuaalne ikka pigem pagemine päikselistesse sihtkohtadesse kui põhja poole. Seega nii pikalt kui ma vähegi meenutada suudan, on puhkusereisi tarbeks ikka valituks osutunud mõni lõunapoolsem riik. Täna on lood veidi teisiti. Rohkem kui aastajagu olen olnud palgatööst prii ja vabadus (ning õnneks ka finantsiline võimekus) reisida ning ka pisut pikemalt sihtkohtades peatuda/elada suurem. See oli selgelt üks põhjustest, miks olin seekord valmis ka retkeks põhja poole.
Reisikava kujunes mingil seletamatul põhjusel üpris ambitsioonikaks. Tõenäoliselt sai see alguse soodsatest lennupiletitest. Ja nõnda mingid sihtkohad paika saidki. Järgmisena tekkis juba soov katta ära ka seni külastamata sihtkohtade naaberriigid/piirkonnad. Igatahes augusti alul sai pakitud seljakott (sest odavlennu firmadega sai kõige soodsamalt lennata vaid käsipagasiga) ja võetud suund Šotimaa poole. Väisatud sai nii suuremaid linnu (Edinburgh, Glasgow) kui ka mägismaad ja sealseid väiksemaid külakesi. Šotimaast on vist pea igaühel mingigi ettekujutus – mäed, lossid, lambad, udu, vihmane ilm. Ja eks ta suuresti selline ka oli.
Järgmise sihtriigi/ piirkonna osas puudus mul igasugune eelteadmine ja ettekujutus. Seega praamiga Šotimaalt Põhja-Iirimaale sõites saabusin Belfasti kui puhas leht. Ja just seal sain ka kõige suuremate elamuste osaliseks. Kogenud reisisellid kindlasti tajuvad, et igal linnal on oma hingamine ja õhustik. Ning seda vaid sõnades edasi anda on sageli keeruline. Nõnda olid lood ka Belfastiga. Minu jaoks täiesti uus ja huvitav kogemus, mis jätkus ka järgmistel päevadel kui suundusime põhjarannikule ja loodusesse. Ees ootasid inimtühjad (ja infrastruktuuritühjad) mägismaad, kaunid vaated ja võimsad kaljuplatood. Põhja-Iirimaalt viis tee edasi Iirimaale. Seal jäi uudistamiseks aega üpris vähe, sest paljuski oli tarvis Dublinisse jõuda ennekõike järgmisse sihtkohta lendamise jaoks.
Selleks oli Island. Jällegi riik, kus ma ei olnud varem käinud ja kus taas ootasid ees mäed ja kaunis loodus. Eks iga sihtriigi puhul on nii, et elamused ja kogemused sõltuvad, sellest, kellega, kuidas ja kus täpselt liigud. Islandil sai peatuspaigaks valitud üks suhtelises eraldatuses asuv majake, kust oli parasjagu mugav igas ilmakaares ühepäevaseid väljasõite ette võtta. Läbi said käidud nii enamus teada-tuntud vaatamisväärsusi kui ka majaperemehe soovitusel ümbruskonna vähemtuntud huvipunktid. Ehk isegi enam kui kõik nähtud loodusimed ja kaunid vaated, leidsin end iga päev rõõmu ja tänulikkust tundmas selle üle, kellega koos seda kõike kogetud sai. Kiire elutempo, piiratud puhkusenädalad ja napp vaba aeg üleüldiselt, on paljuski viinud selleni, et sõpradega koos aja veetmine on muutunud harvemaks. Eriti veel siis kui elada eri linnades. Seekordse reisi ajal sai koos veedetud ikka nõnda palju aega, et kõik ülikooli lõpetamise ajast alates rääkimata jutud sai lõpuks ära räägitud.
Eks kogu see eellugu on siis ka põhjus, miks möödunud kuu dividenditulu ülevaate kirja panekuni jõudsin tavapärasest mõnevõrra hiljem ja miks mõnda aega ei ole ka muid värskeid postitusi avaldanud. Kuigi võimalus kirjutada oli alati olemas, siis tegingi teadliku valiku keskenduda seekord pigem ühisele ajaveetmisele. Viimasest ühisest reisist oli möödas pea 9 aastat ja mine tea, millal taas on võimalus midagi sellist ette võtta.
Erand kinnitab reeglit
Nüüd investeerimistegevuse juurde. Mõnda aega tagasi kirjutasin pikemalt ETF-ide sulgemistest ja likvideerimistest. Kui kuni 2015. aastani oli valdav enamus likvideeritavaid ETF-e väikese varade mahuga (alla 25 miljoni euro/dollari), siis mida aeg edasi, seda suurema varade mahuga fonde suletakse. Esimesed sellised erandid olid mõned BlackRock’i poolt hallatavad iShares ETF-id, mis likvideeriti möödunud aasta sügisel. Nüüd, käesoleva aasta juulis andis State Street Global Advisors (SSGA) teada, et sulgeb kokku 19 SPDR ETF-i. Üks sulgemine puudutas seekord ka minu portfelli. Ja tegu ei olnud kaugeltki mitte väikese fondiga.
Möödunud aasta oktoobrist alates näitasid tervishoiusektori ettevõtted märkimisväärset nõrkust. Novembri teiseks pooleks oli olukord selline, et ravimifirmasid koondavad ETF-id olid oma kõrgtasemetelt langenud kohati juba rohkem kui -20%. Kui USA turult oskasin ja jõudsin sobivaid dividendiaktsiaid noppida ükshaaval, siis ülejäänud maailma ettevõtete analüüsi jaoks jäi aega napiks. Seepärast asusin otsima hoopis sobilikku ETF-i. Valituks osutus toona globaalseid (välja arvatud USA) ravimifirmasid koondav SPDR S&P International Health Care Sector ETF (kauplemissümbol IRY). Tegu oli juba 2008. aastal loodud ETF-iga, mis koondas endas nii ravimi-, biotehnoloogia kui ka meditsiiniseadmeid tootvaid ettevõtteid kõigist riikidest üle maailma välja arvatud USA. Kõik tervishoiusektori gigandid nii Šveitsist, Prantsusmaalt, Saksamaalt kui ka Suurbritanniast ja Jaapanist olid kenasti ETF-is esindatud, fondi kulukuse määr oli mõistlik ja varade maht piisav. Ka muud vajalikud kriteeriumid olid täidetud. Seega leidis IRY möödunud aasta novembri lõpus koha minu portfellis.
Käesoleva aasta juuli alul saabus siis eelmainitud SSGA teadaanne, mis puudutas ka kõnealust ETF-i. Nimelt revideeris SSGA oma tooteportfelli ja sulges valdava enamuse global ex-US suunitlusega sektoripõhistest ETF-idest. Likvideerimisele läksid nii SPDR S&P International Technology Sector ETF, SPDR S&P International Energy Sector ETF, SPDR S&P International Consumer Staples Sector ETF, SPDR S&P International Industrial Sector ETF, SPDR S&P International Utilities Sector ETF ja lisaks ka veel mõned riigi-/regioonipõhised ETF-id. Kui kõigi ülesloetletud ja ka ülejäänud likvideerimisele minevate ETF-ide varade maht jäi alla 50 miljoni USA dollari, siis IRY varade maht oli sulgemisteate väljakuulutamise hetkel nõnda suur kui 200 miljonit dollarit. See on juba üpris suur varade maht ja üldiselt nõnda suuri ETF-e ei likvideerita. Seekord läks siis teisiti. Põhjusena oskan välja pakkuda tõsiasja, et IRY varade maht oli olnud üpris kõikuv ning vaid aasta-paar tagasi jäi see kohati isegi alla 50 miljoni dollari.
Igatahes juuli alul likvideerimisteade tuli. Kõnealuse teate edastas maakler mulle nii elektrooniliselt läbi kauplemissüsteemi kui ka saatis paberkandjal tavapostiga koju. Likvideerimisteate kohaselt oli ETF alates 25. juulist kõigile investoritele suletud. See tähendab, et nii ETF-i osakute väljalase ja tagasivõtmine kui ka kauplemine järelturul (börsil) lõpeb 24. juuliga. ETF-i likvideerimiskuupäevana oli kirja pandud 31. juuli.
Saades sellise teate oma portfellis oleva ETF-i kohta on meil investorina kaks valikut. Kas müüa ETF ise enne viimast ametlikku kauplemispäeva (antud juhul enne 25. juulit) maha või teha läbi ametlik likvideerimisprotsess. Kuna mul seni puudus isiklik praktiline kogemus ETF-ide likvideerimisega, otsustasin mitte müüa ja pigem minna kaasa likvideerimisega. Tänaseks olen nüüd selle kogemuse võrra rikkam ja tean pisut paremini, mida edaspidi asjast oodata. Igatahes praktikas nägi protsess välja järgmine.
ETF-i likvideerimisprotsess
IRY viimane ametlik kauplemispäev oli 24. juuli. ETF-i sulgemishinnaks kujunes siis 49,99 dollarit. ETF-i likvideerimise kuupäevaks oli ette nähtud 31. juuli. See tähendab, et selle päeva seisuga arvutati viimane ETF-i varade puhasväärtus osaku kohta (NAV) ja just see summa maksti investoritele välja. IRY viimase kauplemispäeva ja likvideerimispäeva vahepealsel perioodil tervishoiusektori aktsiate hinnad pisut langesid. Seega ei ole imekspandav, et ETF-i lõplik likvideerimisväärtus osaku kohta oli viimasest sulgemishinnast pisut madalam ehk 49,97 dollarit. Järgmiseks päevaks ehk 1. augustiks oli rahaülekanne minu kontole tehtud ja IRY investeeringute nimekirjast kadunud. Seega oli kogu protsess suhteliselt kiire ja sujuv, mingeid üllatusi või ebameeldivusi ei esinenud. Kuigi rahaliselt mõõdetuna ei olnud see võit märkimisväärne, siis otsus likvideerimisprotsess läbi teha säästis muuhulgas ka tehingutasu, mida oleksin pidanud maksma juhul kui otsustanuks müügi kasuks.
Igatahes see nii või teisiti spekulatiivse eesmärgiga teostatud tehing sai oma eduka lõpu kena kasumiga. Jõudsin vahepeal saada ETF-ilt kaks korda ka dividende ja mõõdetuna alates detsembri algusest oli IRY hinnatõus omajagu suurem (+20%) kui globaalsel aktsiaturul tervikuna (+14%).
Üks negatiivne aspekt ETF-ide likvideerimisega siiski kaasas käib. Selleks on pärast likvideerimist kontole jõudnud raha uuesti investeerimine. Esiteks tuleb hakata uuesti otsima sobivat väärtpaberit ehk aseainet portfellis olnud ETF-ile. Juhul kui asendus isegi leida, siis oleme investorina silmitsi uue dilemmaga. Kas tõesti osta nüüd praktiliselt sama asja uuesti ja näiteks +20% kõrgemalt hinnatasemelt? Sisuliselt me küll seda ju ei tee, sest vahetame ühe väärtpaberi teise samasuguse vastu olles selle +20% hinnatõusu kenasti kätte saanud, aga emotsionaalselt on kuidagi keeruline seda ostu teha. Pigem kipub mõte minema seda rada, et võiks muuta suunda ja otsida asemele hoopis miskit muud. Midagi, millel on täna soodne sisenemishetk.
Kuigi see eelnev negatiivne tahk võib esmapilgul tunduda ebaoluline, siis tegelikult see nõnda ei ole. Mida rohkem nüüd laekunud raha uuesti investeerimist edasi lükata, seda enam tõmbame pidurit liitintressi tööle. Samuti langes ju kriipsuvõrra ka oodatav dividenditulu.
Kõike eelnevat arvesse võttes olen jätkuvalt seda meelt, et omale sobilikke ETF-e valides on mõistlik eelistada suure varade mahuga ETF-e. Kui veel mõned aastad tagasi tähendas see piisavalt suur varade maht vähemalt 100 miljoni dollari/euro suurust fondi mahtu, siis tundub, et edaspidi võiks ebamugavuste vältimiseks tõsta ETF-ide valikul minimaalse nõutava varade mahu piiri veel mõnevõrra kõrgemale.
Juuli dividenditulu
Nüüd möödunud kuu dividenditulu juurde. Juulis maksid mulle omanikutulu kokku 13 erinevat väärtpaberit – 5 ETF-i ja 8 üksikaktsiat. Ka seekord oli dividendimaksjate nimekiri päris kirju, sest omanikutulu laekus nii eurodes, USA dollarites, Austraalia dollarites ja ka Suurbritannia naelsterlingis. Kõiki laekunud summasid arvepidamise tarbeks eurodesse konverteerides panustasid ETF-id juulis kokku 348 euro ja üksikaktsiad 733 euroga. Seega laekus juulis kokku dividenditulu tervelt 1081 euro väärtuses.
Möödunud aasta juulis ulatus dividenditulu üle 1200 euro. Mahajäämus tuleb seekord puhtalt tehnilistest teguritest – mõne ettevõtte dividendide välja maksmise kuu on eri kalendriaastatel erinev. Seega ei ole sama kalendrikuu dividenditulu numbrid aastate lõikes tegelikult kuigi häsi võrreldavad. Eriti veel siis kui väljamakse kuu kõikumine tuleneb Euroopa ettevõtetest, sest nende puhul on dividendimaksed teadupärast enamasti harvemad (korra või kaks aastas) ja mõju seega suurem.
Lisaks tahan taas korrata juba ka eelmisel kuul jutuks võetud investeerimisstrateegia sobivust hetke elustiiliga. Küll on ikka mugav, muretu ja hea, kui valitud investeerimisstrateegia ei eelda pidevat käe pulsil hoidmist ja aktiivset aja panustamist, et tulemusi saavutada. Mida aeg edasi, seda enam tajun dividende maksvatesse väärtpaberitesse investeerimise plusse. Ja aiva erinevamate nurkade alt. Juulis laekus kontole dividenditulu vaatamata sellele, kas ja kui palju ma oma maaklerkontodel toimetasin või kui aktiivselt turgu jälgisin/seal tegutsesin. Tegelikult sai juulis ju peesitatud nii Bulgaarias, reisitud mööda Eestimaad ja veedetud lihtsalt mõnusalt aega maakodus. Ka augustis on ju seni dividendimaksed laekunud vaatamata sellele, et enamuse kuust olen ringi rännanud ja fookus ei ole kaugeltki mitte investeerimistegevusel olnud. Eks kõik on suhteline. Mõnele meeldib aktiivselt aega panustades igapäevaselt kaubelda ja kiireid hinnaliikumisi püüda, teine naudib seda, kuidas seda aktiivset tööd teeb hoopis investeeritud raha.
Lõpetuseks ka tavapärane dividenditulu arvepidamise graafik aastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu. Käesoleva aasta jooksul on omanikutuluna kontole laekunud juuli lõpu seisuga 4482 euro väärtuses dividende. See on juba pisut rohkem kui kogu eelmise kalendriaasta jooksul laekunud tulu kokku. Seega progress on täitsa olemas.
“Mida rohkem nüüd laekunud raha uuesti investeerimist edasi lükata, seda enam tõmbame pidurit liitintressi tööle. Samuti langes ju kriipsuvõrra ka oodatav dividenditulu.”
Kas sa pigem eelistad olla võimalikult palju turgudele investeeritud, pannes seeläbi võimaikult suur protsent oma rahast passiivselt tööle ? Või meeldib sulle hoida piisavat sularahavaru juhuks, kui avaneb mõni soodne ostukoht ?
Ning kas sa soovid avaldada, kui suurt hulka (%) sa hetkel vaba rahana hoiad ? Nt. Investor Toomas on suurendanud oma vaba raha hulka üle 40%. Aga eks see sõltub alati väga palju konkreetse investori strateegiatest ja tulevikuplaanidest.
Mõnus lugemine, nagu alati 🙂
Soovunelmana tahaks ju ikka hoida piisavat rahavaru soodsate ostuhetkede jaoks 🙂 Teisalt nii fondijuhi töös kui ka oma isiklikku raha hallates olen pigem kogenud, et valdava enamuse ajast (puht statistiliselt mõõdetuna) ei ole rahajäägi hoidmine kuigi tulus.
Samas peamiselt muutuste tõttu tööalases elus (suuremad ühekordsed laekumised) olen täna olukorras, kus reaalselt on jätkuvalt jäänud investeerimata ca 20-25% selleks ette nähtud rahast. Olen otsustanud, et ei kiirusta ja need vahendid leiavad tee investeeringutesse vaid siis kui selleks on sobiv hetk ning leitud õige instrument.
“Ka seekord oli dividendimaksjate nimekiri päris kirju, sest omanikutulu laekus nii eurodes, USA dollarites, Austraalia dollarites ja ka Suurbritannia naelsterlingis. Kõiki laekunud summasid arvepidamise tarbeks eurodesse konverteerides panustasid ETF-id juulis kokku 348 euro ja üksikaktsiad 733 euroga. Seega laekus juulis kokku dividenditulu tervelt 1081 euro väärtuses.”
Ma olen varsti aastakese LHV Kasvukonto kaudu EXSA, IVV ja IWMi investeerinud. Samal ajal jooksutan Excelis XIRRi, mis näitab, et valuutakursside kõikumisest olen tegelikult miinus saanud. Paradoksaalne nähtus: aktsiahinnad on kasvanud, kõik on omas valuutas plussis, kuid tegelik tulemus valuutat arvestades miinuses. Kuidas Sina oled enda jaoks paika mõelnud erinevate valuutade kaotused? Nt Austraalia dollarites saadud võidud plaanid pikaajaliselt hoida nimetatud valuutas või ootad head hetke, et kursivahest saadav võit endakasuks pöörata?
Jah, tõsi ta on. Need, kes reaalselt investeerimisega alustavad ja oma tootlust mõõtma asuvad avastavad sageli üllatusega kui palju valuutakursside kõikumine kogutootlust mõjutab. Mul on aastatega välja kujunenud mõned rusikareeglid, mida püüan järgida. Näiteks kasvõi see, et püüan vältida investeerimist selliste riikide valuutades (või omama neis kaudset positsiooni), mis läbi aja ei ole saanud sisemaist inflatsiooni kontrolli alla või kus eksisteerib fundamentaalne surve valuuta nõrgenemise suunas (valdavalt sellised riigid ja majandused, mis püüavad aktiivselt lääne maailmale nii-öelda järgi jõuda). Eks on ka erandeid, kõiki arenevaid riike ei saa ühte patta panna ja palju sõltub ka investeerimiseks valitud varaklassist.
Teine rusikareegel on niinimetatud ALM-i ehk Asset-Liability Management kontseptsiooni mõningane rakendamine. Kuna elame täna euroala riigis (ja plaanin siin valdavalt elada ka tulevikus), siis on tänased/tulevased kohustused ehk elamiskulud eurodes. See tähendab, et dividendivoogu taotleva investorina soovin saada vähemalt osa omanikutulust eurodes. Eks globaalse aktsiaturu kapitalisatsiooni jaotus paneb samas siin investoreid teatud sundseisu ja tuleb kiigata ka muudes valuutades kauplevate väärtpaberite poole. Kuna olen seda meelt, et valdavalt on valuutakursi muutused raskesti ennustatavad, siis kõige lihtsam lahendus siin on piisav hajutatus.
Konkreetselt Austraalia dollari positsioone kommenteerides saan öelda, et mul on välja valitud teatud hulk väärtpabereid, mida soovin sealselt turult regulaarselt omandada. See tähendab, et kõik Austraalia dollaris laekunud dividendid jäävad kenasti kontole ootama uusi dollaris tehtavaid oste.