Oktoobri dividenditulu ja investeeringutest infrastruktuuri ettevõtetesse

Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.

Analüüsirohke kuu

Oktoober oli suuresti selline kuu, mil kulus rohkelt aega minu jaoks uudsete investeerimisvõimaluste analüüsile. Kirjutan siinkohal pisut lähemalt neist ühest. Ei tea, kas puhtalt juhuse tõttu või mingist sisemisest majanduse ja finantsturgude tsüklile vastupidiselt toimetamise vajadusest on käesoleval aastal ette sattunud päris palju selliseid veidi võlakirjalike omadustega (bond-like) aktsiainvesteeringuid. Selliseid, kus rahavood, ja seeläbi dividendimaksed, on vähemalt prognooside kohaselt suhteliselt stabiilsed, kuid positiivse stsenaariumi korral eksisteerib erinevalt võlakirjadest ka kapitalikasvu potentsiaal. See viimane sõltub suuresti antud investeeringu soetamise hinnast ehk valuatsioonist.

Investeeringud infrastruktuuri varadesse

Pean ülalkirjutatu valguses silmas investeeringuid infrastruktuuri varadesse. Tegelikult küll siis börsil noteeritud ettevõtetesse, mis omavad ja opereerivad neid varasid. Märgusõnaks selle strateegia puhul on pure play ehk tegu ei ole temaatilise investeerimisega (thematic investing), vaid konkreetseid infrastruktuuri varasid omavatesse ettevõtetesse raha paigutamisega.

Mis vahe on temaatilisel investeerimisel ja pure play infrastruktuuri investeeringutel? Toon ühe näite. Esimesena tuli praegu pähe päikesepaneelide sektor. Lahkame siis seda. Temaatilise investeerimise puhul paigutatakse raha kõigisse päikesepaneelide loomise, konstrueerimise, tootmise, transportimise, paigaldamise, hoolduse ja halduse ning lõpuks ka neid energiatootmiseks kasutavate ettevõtete aktsiatesse (või ka võlakirjadesse). Pure play ehk puhas infrastruktuuri varadesse investeerimise lähenemine jätab kõrvale eeltoodud nimekirjast kõik ettevõtted välja arvatud loetelus viimased. Teisisõnu on fookuses vaid päikesepaneele energiatootmiseks kasutavad firmad ehk niinimetatud päikseenergia pargid.

Piir pure play ja temaatilise investeeringu vahele tõmmatakse kvantitatiivsest aspektist lähtudes tavaliselt nõnda – puhas infrastruktuuri investeering on raha paigutus sellistesse firmadesse, mis omavad infrastruktuuri varasid ja vähemalt 70% ettevõtte tuludest tuleb nende varade omamisest/opereerimisest. Seega jätkates eelneva päiksepaneelide näitega, siis pure play infrastruktuuri ettevõte ei ole see, mis näiteks 50% oma tuludest saab päikseenergia tootmisest ja edasimüügist ning ülejäänud 50% tuleb näiteks mõnele kohalikule omavalitsusele prügiveo teenuse osutamisest.

Pure play infrastruktuuri varad

Pure play infrastruktuuri hulka kuuluvad näiteks sellised ettevõtted, mis omavad ja teenivad valdava enamuse oma tuludest järgmistest valdkondadest:

• jaotusvõrgud ja transmissioon,
• toornafta ja gaasi hoiustamine ja jaotus,
• tasulised maanteed, sillad jmt,
• sadamad,
• lennujaamad,
• kommunikatsiooniteenuse osutamiseks vajalikud varad nagu näiteks mobiilimastid, satelliidid jmt,
• veega seotud varad.

Deutsche Bank’i hinnangul on selliseid pure play infrastruktuuri ettevõtteid maailmas täna pisut üle 200.

Võlakirjalaadne investeering, kuid siiski inflatsioonikaitsega

Ülalkirjeldatud ettevõtetesse investeerimise puhul on minu jaoks kõige atraktiivsem omadus inflatsioonikaitse. See ei kehti kaugeltki kõigi ettevõtete kohta. Ligikaudu 86% neist pisut rohkem kui 200 ettevõttest omavad eri põhjustel 100% inflatsioonikaitset, 10% on osaline inflatsioonikaitse ja väike hulk ettevõtteid ei ole inflatsiooni vastu kaitstud. See tähendab, et infrastruktuuri varasid ja vastavaid ettevõtteid analüüsides tuleb päris palju tähelepanu pöörata hinnakujunduse mehhanismidele ja vastavale regulatsioonile.

Inflatsioonikaitse allikad on samuti erinevad. Ühe ettevõtte puhul võib eksisteerida kokkulepe näiteks riigi või kohaliku omavalitsusega hindade tõstmiseks mingi tarbijahinnaindeksit sisaldava valemi alusel. Sellisel juhul on tegu tagantjärele ehk viitajaga rakenduva hinnakujunduse mehhanismiga. Teiste puhul on võimalik rakendada vabalt turuhindu. Kolmandate puhul on pikalt ette määratud, et näiteks kolm aastat on hinnad stabiilsed, siis tuleb suurem hinnahüpe, millele järgneb taas näiteks 5 aastat stabiilsust jne. Sellele viimasele viidatakse kui fixed price bumps meetodile, mille puhul justkui on hinna tõstmise võimalus, kuid see ei ole seotud ega sõltu üldisest hinnataseme tõusust ehk inflatsioonist.

Plussid ja miinused

Tavaliselt tuuakse pure play infrastruktuuri varadesse investeerimisel välja kolm peamist plussi:

1) stabiilne jooksev tulu (dividendid),

2) inflatsioonikaitse ja

3) hajutamisefekt ehk madal korrelatsioon teiste finantsvaradega, ennekõike laiapõhjaliste aktsiaindeksitega.

Näiteks minu jaoks on olulised ja atraktiivsed kaks esimest. Inflatsioonikaitsest sai ülalpool juba räägitud. Veidi ka jooksvast tulust.

Üldjuhul pakuvad sellised ettevõtted turu keskmisest kõrgemaid dividendimäärasid. Siinkohal tuleb alati uurida, kas see kõrgem dividendimäär tuleb nüüd potentsiaalse tulevase kasvu (ja seeläbi aktsia hinna tõusu potentsiaali) arvelt või mitte. Teisisõnu, kas tegu on kord paika pandud varadega, mis teenivad ja maksavad välja rohkelt rahavoogu, kuid 20-30 aasta pärast on pea väärtusetud. Või on tegu stabiilselt pikaajaliselt opereeriva ettevõttega, mis maksab kõrgemat dividendimäära peamiselt seetõttu, et äritegevusest laekuvat rahavoogu pole kusagile investeerida (vähene või hoopis olematu äri ja aktsia hinna kasvupotentsiaal). Või kolmanda variandina on tegu ettevõtetega, mis teenivad rohkelt rahavoogu, maksavad keskmisest heldemalt seda välja ka aktsionäridele, kuid eksisteerib ka laienemise ja kasvamise võimalusi ning olulise osa oma rahavoost suunab ettevõte nendesse. Eks see viimane variant ole kõige atraktiivsem, kuid samas ka kõige harvemini esinev ja raskemini tuvastatav.

Miinused. Neid ikka on ja kahjuks on enamus neist mõnes mõttes ettevõtete endi kontrolli alt väljas. Ennekõike pean siin silmas erinevaid regulatsioone ja nii-öelda poliitiliste tõmbetuulte käes toimetamist. Seega üks esimesi aspekte, mida infrastruktuuri varasid omavasse ettevõttesse investeerimisel välja selgitada, on järgmine – kui suure osa ettevõtte tuludest moodustavad regulatiivselt kontrollitavatest hindadest sõltuvad tulud.

Järgmiseks tasub juba uurida nende regulatsioonide paikapidavust minevikus ehk niinimetatud regulatiivse keskkonna stabiilsust, ette tulnud kannapöördeid ja nende mõju ja muud taolist.

Kaks peamist riski kõnealuse sektori ettevõtete puhul ongi minu arvates riigi risk (regulatiivne keskkond, üleüldine poliitiline stabiilsus ja omandi kaitse) ja krediidirisk. See viimane on oluline seetõttu, et edukaks ja efektiivseks infrastruktuuri varade haldamiseks on tarvis rohkesti laenukapitali. Seega peab ettevõtte tagatuba (raamatupidamine, üldine võlakoormus ja kapitali kasutamine) olema korras, suhted võlausaldajatega (pankadega, suuremate võlakirjainvestoritega) head ja olemasolevad laenulepingud ja krediidiliinid selliselt paigas, et eksisteeriks piisav paindlikkus igasugu ootamatusteks.

Heaks näiteks on praegu Põhja-Ameerika rannikuid hiljuti räsinud orkaanid. Nii mitmegi infrastruktuuri ettevõtte tegevus on olnud häiritud nädalaid kui mitte kuid. See tähendab, et seni stabiilselt laekuma pidanud rahavoogudesse on tekkinud augud. Juhul kui puuduvad piisavad puhvrid või täiendavad krediidiliinid, siis võib löögi alla sattuda nii põhitegevus kui ka regulaarsed laenude tagasimaksed. Lisaks tuleb sellistel juhtudel tavaliselt ettevõtetel esmalt oma kulu ja kirjadega taastus- ja parandustööd ära teha ning kindlustuse käest saabub kompensatsioon mitu kuud/kvartalit hiljem.

Alguspunkt edasiseks uurimiseks

Teema vastu huvi tundjatele saan öelda, et päris hea on kogu valdkonnaga tutvuse tegemiseks ja analüüsi alustamiseks näiteks ProShares Dow Jones Brookfield Global Infrastructure ETF-i komponentide uurimine. Sealt saab mõtteainet ja potentsiaalseid investeerimisideid omajagu. Kõnealune ETF ja tema koostamismetoodika ei lange küll päris täpselt kokku sellega, millest ülalpool juttu oli (eriti riskide pool), aga väärt materjal uurimiseks on see kindlasti.

Oktoobri dividenditulu

Lõpetuseks lühikokkuvõte ka oktoobri dividendilaekumistest. Kuu jooksul maksid omanikutulu 11 eri väärtpaberit: 7 ETF-i ja 4 üksikaktsiat. Dividende laekus kontole kokku 479 euro väärtuses. Ligi poole sellest moodustasid laekumised USA dollaris, veidi rohkem kui viiendiku eurodes ja umbes sama palju ka Suurbritannia naelsterlingis laekunud dividendid. Pisut jõudis kontole omanikutulu ka maailma kuklapoolelt sealses kohalikus valuutas ehk Austraalia dollaris.

Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu. Oktoobri lõpu seisuga on kontole laekunud ligikaudu 95% käesolevaks aastaks prognoositud dividenditulust.