Investeerimisega kaasnevatest riskidest kirjutatakse üpris vähe. Ühest küljest seepärast, et investeerimishuvilised soovivad rohkem kuulda võimalustest kui võimalikest ohtudest.
Teiseks ei ole riskide valdkond kaugeltki lihtsasti arusaadav. Eriti tänapäeval, mil pea kõik investeerimisega seotu, kaasa arvatud riskide pool, on liikunud üha enam matemaatiliste/
Tegelikult saab ka teisiti. Investeerimisega kaasnevaid riske saab vaadelda ja lahti mõtestada, kasutades suhteliselt lihtsaid mõttelisi mudeleid.
Risk ja määramatus
Finantsturgudel laialt kasutusel ja populaarne lähenemine seab sõnade risk ja volatiilsus (hinnamuutuste standardhälve) vahele võrdusmärgi. Tegelikkuses on risk midagi hoopis mitmetahulisemat ja raskemini mõõdetavat, kui vaid ajalooliste hinnamuutuste standardhälbe arvutamine.
Risk ja määramatus käivad investeerimisel käsikäes. Nende kahe sõna vahele saab võrdusmärgi panna juba küll. Kindlasti on enamus investeerimishuvilisi näinud mõnd variatsiooni järgnevast graafikust. Pilti, mis kirjeldab seda, kuidas kõrgema riski, enamasti mõõdetud kui ajalooliste hinnamuutuste standardhälve, aktsepteerimine viib kõrgema tootluseni. Või siis vähemalt kõrgema tootluspotentsiaalini.
See on tegelikult äärmiselt eksitav käsitlus. Mõtelgem korraks: juhul kui nii-öelda kõrgema riski aktsepteerimisega kaasneb alati kõrgem tootlus, siis miks peaks keegi üldse investeerima madala tootluspotentsiaaliga varadesse? Teiseks, kui kõrgema riski aktsepteerimisel on kõrgem tootlus garanteeritud, nagu väidab ülaltoodud mudel, siis ei ole ju tegu riskantsete investeeringutega. Loodan, et tajusite neid peensusi ja väikeseid vastuolusid, mis neis lausetes peidus olid.
Seega ei ole ülaltoodud punkthinnangutel baseeruv graafiline esitlus riski defineerimisel ja lahti mõtestamisel piisav. Vaja on kaasata määramatus ehk teisisõnu just seesama tegur, mis teeb riskist riski. Lisaks tuleb ümber sõnastada väide, mis puudutab kõrgema riski aktsepteerimisega kaasnevat kõrgemat tootlust. Korrektne tees ütleb: selleks, et kõrgema riskiga investeerimisvõimalused näiksid investoritele atraktiivsetena, peab olema kõrgema võimaliku tootluse väljavaade. Jällegi, tegu on suuresti sõnademänguga, aga püüan seda lähemalt selgitada.
Täiendame ülaltoodud graafikut nüüd sellega, et lisame erineva riskitasemega investeeringute juurde (horisontaalteljel mõõdetuna) iga konkreetse investeeringu puhul tema oodatavate tootluste jaotuse (tihedusfunktsiooni graafiku). Need kõverad väljendavad iga konkreetse investeeringu tulemite tõenäosuslikku jaotust. Alltoodud graafikult näeme, et ühe konkreetse oodatava tootluse punkti asemel on meil nüüd iga riskitaseme jaoks terve kogum võimalikke tulemeid. Mida laiem kõnealune kõver ehk mida pikemad on kõvera sabad, seda suurem on võimalike tulemite varieeruvus.
Sellelt jooniselt on nüüd juba päris selgelt näha, et kõige vasakpoolsema investeeringu puhul on võimalike investeerimistulemite hulk üpris piiratud (kuid mitte siiski olematu), samas kui kõige parempoolsema investeerimisvõimaluse puhul on võimalikud nii väga kõrged positiivsed kui juba ka negatiivsed tootlused.
Seega saame öelda, et samaaegselt eksisteerivad positiivne seos riskitaseme ja oodatava tootluse vahel ja koos investeeringute riskitaseme tõusuga käib kaasas ka investeerimistulemite määramatuse tõus. Lihtsustatult – mida suurem on määramatus võimalike investeerimistulemite osas, seda kõrgema riskiga investeeringuga on tegu. See tähendab, et riskantsemate investeeringute tõenäosuse tiheduse kõver on laiem ehk tulemite varieeruvus on suurem.
Volatiilsus kui riskimõõdik
Kuigi ülaltoodud viisil riskide käsitluse laiendamine on samm edasi, ei ole see siiski piisav riskide üheselt mõistmiseks ja kvantifitseerimiseks (mõõtmiseks). Hinnamuutuste standardhälvet ehk volatiilsust hakati riski mõõdikuna kasutama peamiselt mugavusest ja vajadusest. Vaja oli leida numbriline viis, kuidas väljendada minevikus esinenud määramatust ja ekstrapoleerida seda kuidagi ka tulevikku. Standardhälve sobis selleks mitmel põhjusel päris hästi.
Samas tõi see endaga kaasa teatud tagajärjed. Näiteks selle, et valdav enamus investoritest mõõdabki riski hinnakõikumiste standardhälbe alusel ja on veendunud selle mõõdiku praktilises vajalikkuses. Sisuliselt väljendab volatiilsus hinnakõikumiste ulatust. Seega iseloomustab volatiilsus vaid ühte konkreetset riski alamliiki – tururiski ehk hinnariski. Aga kas see on ikkagi see risk, mida me investoritena kõige tähtsamaks peame? Kas hinnakõikumine on see tegur, mis hoiab meid investorina tagasi teatud investeeringute tegemisel?
Tõenäoliselt mitte! Kui nii mõelda, siis kõige suurem risk on investori jaoks oma investeeritud kapitali permanentne kaotamine. Risk, et me ei saa oma raha mitte kunagi tagasi. Teine reaalselt tajutav risk tuleb tehtavast võrdlusest. Kui oodatav tootlus on suhteliselt tagasihoidlik, aga tunnetatav määramatus ja ebakindlus suhteliselt kõrged, siis me pigem eelistame investorina loobuda sellest madalast tootlusest eesmärgiga kaitsta oma kapitali.
Seega praktikas kipub investorite loogika ja mõttemall olema järgmine: ma tunnen, et sellise raha permanentse kaotuse tõenäosuse juures vajan ma kõrgemat võimalikku oodatavat tootlust. Volatiilsuse kasutamine riskimõõdikuna seab loogika paika hoopis selliselt: tunnen, et ma vajan kõrgemat võimalikku oodatavat tootlust kuna kardan hinnakõikumiste pärast.
Jällegi, esmapilgul ehk raskelt hoomatav vahe, kuid tegelikkuses väga oluline erinevus.
Riskide mõõtmise suhtelisus
Kuidas siis riski mõõta? Üht konkreetset valemit ei olegi. Paljuski kas või selle pärast, et kõik on subjektiivne. Kui me mõtleme näiteks selle peale, kuidas hinnata kapitali kaotuse tõenäosust (näiteks pankrotti või maksejõuetust), siis eri investorite hinnangud võivad olla üpris erinevad. Lisaks puudub ka ühtne riski mõõtmise standard. Pean silmas näiteks seda, et kui tänases madalate intressimäärade ja madalamapoolse inflatsiooni tingimustes võime riskina tajuda üht investeerimistulemit, siis hoogsa majanduskasvu perioodidel võivad kriteeriumid olla hoopis teised.
Mõne investori jaoks on suurimaks riskiks kapitali osaline või täielik kaotus, teise jaoks on risk juba see, kui ühe kalendriaasta perspektiivis ei suudeta näidata positiivset tootlust. Peale selle kõige on risk ka petlik. Petlik ses mõttes, et me kipume riskianalüüsil arvesse võtma ikka neid sündmusi (ja neis sisalduvaid äärmuslikke näiteid), mis on juba minevikus aset leidnud. Samas aeg-ajalt esineb sündmusi, mis toimuvadki alles esimest korda. Neid oma riskide mõõtmisse kaasata on aga päris keeruline.
See tähendab, et valdav osa investeerimisega kaasnevatest riskidest on tegelikult subjektiivsed, peidetud ja raskesti mõõdetavad.
Sellele kõigele lisandub veel üks tahk. Fakt, et midagi toimus, ei tähenda, et see oleks juhtunud niikuinii. Samuti kehtib ka vastupidine lause: fakt, et midagi ei juhtunud, ei tähenda, et see oli vähetõenäoline ega pidanudki juhtuma. See teeb tagantjärele riskide analüüsimise ja sellele baseerudes tuleviku prognoosimise veelgi raskemaks.
Kokkuvõtteks
Investeerimisega kaasnevate riskide analüüs hõlmab kolme selget ja eraldiseisvat sammu. Esiteks riskide mõistmist ja lahti mõtestamist. Teisisõnu paljuski seda, millele käesolev postitus tähelepanu pööras.
Teine etapp on aru saada ja ära tunda, millal tegelikult on riskid kõrged. Kas riskid ikkagi on siis kõrged, kui näiteks aktsiate hinnad on kriisi tõttu langenud juba aasta-kaks? Või on riskid kõrged hoopis siis, kui aktsiaturg on juba aastaid hoogsalt ülespoole rühkinud? Kolmas samm on riskide haldamine.
Tulles tagasi riski kui määramatuse juurde, saab öelda järgmist. Kuna määramatus (ehk risk) väljendub hulgas erinevates võimalikes investeerimistulemites, siis investoritena on meil mõistlik mõelda tulevikust samamoodi. Tulevikku vaatav analüüs ei ole üks konkreetne punkthinnanguna antud prognoos, vaid rida võimalikke väljundeid koos ligikaudsete oodatavate esinemistõenäosustega. See on üks esimesi põhitõdesid, mida investorina oma analüüsiprotsessi kaasata, olgu esmajärjes sooviks hinnata oodatavaid tootlusi või hoopis investeeritud kapitali kaotamise tõenäosust ja selle mõjusid portfelli kogutootlusele.
Märten, sa ei kujuta ette kui palju ma olen üritanud seda teemat selgeks mõelda. Ikka päris raske on. Üldiselt jõudsin ühisrahastuse puhul lihtsalt sinna, et risk on ebaõnnestumise tõenäosus. Ehk kui sa investeeriksid võrdse summa 1000 ühesuguse karakteristikuga laenu, siis madalama pankrotimäära juures peaks olema seal tootlus madalam kui kõrgema pankrotimäära juures. Miks nii arvutan? Sest ei ole tõenäoline, et võtan 1000 ühesugust lepingut sisse. Võtan 100, millest siis loodan, et klapib keskmine välja. Samas kui 1000 lepingu puhul 50 läheb upakile, siis võib juhtuda, et minu 100 lepinguga portfellis ongi need 50 sees (highly unlikely, but still works fine as an illustrative example) ja seega minu tootlus võib olla tugevalt negatiivne. Aga samas võib ka olla, et 100 sees on vaid 1 ebaõnnestuja ja teenin keskmisest paremat tootlust.
Tõsi, täitsa nõus! See on keeruline. Ja ühisrahastus on siinjuures päris hea näide. Vähemalt teoreetiliselt peaks olema nii, et kõrgema krediidiriskiga laenude keskmine realiseerunud tootlus on kõrgem kui madala krediidiriskiga laenude puhul. See on siis teooria. Praktikas sõltub tulemus peamiselt kahest asjast: 1) arvestades siiski suhteliselt piiratud arvu laene, mida väikeinvestoritena välja anname, ei pruugi keskmised realiseeruda ehk meie portfelli satuvadki sinu näite puhul 100-st laenust koguni 50 halba 2) riskipreemia hinnastamine ei pruugi olla adekvaatne ehk kas investoritel ei ole piisavalt infot, et määrata adekvaadseid intressimäärasid või on laenu pakkumine lihtsalt nõnda suur ja see surub intressimäärad ebamõistlikult alla.
Oma isikliku VÄGA piiratud ühisrahastuses toimetamise kogemuse pealt näen, et minu portfellis on kõige paremat netotootlust (krediidikahjudega kohaldatud tootlus) näidanud kõige konservatiivsemad ehk kõige madalama krediidiriskiga laenajatele välja antud laenud. Kõige kehvemini on läinud keskmikutel ehk keskmise ja veidi kõrgema krediidiriskiga laenudel. Samas kõige riskantsemate laenude portfell on realiseerunud tootluse mõttes seal kusagil keskel. Kuigi antud juhul on statistika olemas, siis ega kaugeleulatuvaid järeldusi kahjuks teha ei saa, sest lepingute arv on olnud liialt väike, samuti laenud välja andmise periood on põhjalike järelduste tegemiseks liialt lühike.
Samas siiski püüdes nende andmete pealt mingeid riski-tulu suhte pilte luua, siis mulle tundub, et keskmise ja sellest veidi kõrgema krediidiriskiga laenude osas on pakkumise poolel kõva konkurents, mis on intressimäärad liialt alla surunud. Väga konservatiivseid projekte vähemalt aasta-kaks tagasi kuigi palju finantseerida ei soovitud, kuid võttes täna arvesse eri krediidiriski tasemete puhul realiseerunud krediidikahjud, siis netotootluse osas on need kõige konservatiivsemad laenud võitjatena välja tulnud. Aga see on puhtalt minu väga piiratud ulatuses toimetamise ja isikliku portfelli statistika pealt öeldud.
Ühisrahastuse näite tahtsin välja tuua seepärast, et suures pildis sain samasuguse tõusva keskmisega ja laienevate lehtritega “pildi”. Ehk risk kui selline ei ole piiratud ühe varaklassiga, vaid laieneb mitmesse suunda ja küsimus on, et kuidas ühes või teises varaklassis seda interpreteerida (millised on sisendandmed ja kuidas kujuneb väljund?). Ole sa dividendiinvestor, ühisrahastuse investor või kinnisvarainvestor, risk ja selle määratlemine on alati küsimuseks, mis investeeringutega kaasas käib. 🙂
esitled standardhalvet kui esimest riski hindamise “valemit”. tegelikult ei ole see seda enamasti, esimene on ikka nn investeerimise teeside ( kellel on kirja pandud ja arvitatavad, kellel ainult subjektiivseid tundeid tais ) jalgimine ja standard halbe laheb enamasti kasutusse kui samm 2 voi 3 osas. ehk siis kui listi mis teeside alusel koostasid luhendada voi lisaks analuusida tahad voi kui otsid konkreetset sisenemise kohta
Antud postituses on jutuks riskide kvantitatiivne mõõtmine ja sel puhul on investeerimismaailmas juba pikalt olnud siiski esimeseks assotseeruvaks mõõdikuks just nimelt standardhälve.