Kutsumusest ja valikute tegemisest

Seekordne kirjatükk on veidi teistsugune. Finantsturgudealaste mõtete asemel jagan sedakorda hoopis elulisi ja ette tulnud olukordi.

Alates ülikooli lõpetamisest olen terve elu teinud palgatööd. Pidanud oluliseks karjääri, palgatõuse ja boonuseid. Tundnud rõõmu ametialasest edenemisest, turvatunnet igakuiselt kontole laekuvast palgast ja uhkust kuulumisest rahvusvaheliste finantsettevõtete ridadesse. Poolteist aastat tagasi see kõik muutus. Danske Capital, ettevõte, kus olin töötanud viimased 10 aastat osteti ära konkurendi ehk LHV poolt. Nagu ikka sellistes olukordades ja suurfirmades tuli strateegiline otsus emafirmast ehk antud juhul Taanist. Seega ei töötaja ega ka juhatuse liikmena ei olnud teha miskit muud kui vaid viimane pingutus ja püüda kõik üle anda võimalikult sujuvalt, korrektselt ning klientide jaoks võimalikult valutul viisil.

Hirm määramatuse ees

Ja punkt. Ühtäkki oligi otsa saanud 10 aastat tööd, pühendumust ja pingutamist. Esialgu ehk ei osanudki sellest kõigest muud suurt arvata kui, et tegu on suurepärase võimalusega võtta mõneks ajaks aeg maha. Puhata, reisida, seada uusi sihte. Aga edasi? Mis te arvate, mis sellistel puhkudel juhtuma hakkab? Millised emotsioonid ja tunded meis esile tõusevad? Õige – üheks esimeseks emotsiooniks on hirm. Hirm tuleviku ees. Kõige selle määramatuse ja ebakindluse ees, mis justkui tekib kui nii harjumuspäraseks peetud igakuiselt kontole laekunud töötasu ühtäkki enam teed me arveldusarvele ei leia. Kuidas ma ära elan? Kui kauaks jagub mul raha kui säästud kasutusele võtan? Mis on minimaalne vajalik töötasu, mida uuel töökohal peaksin küsima? Kui kiiresti peaksin uue töökoha otsima? Kas olen valmis müüma osa oma investeerimisportfellist, et katta elamiskulusid? Mis siis kui parasjagu täpselt sel ajal oleme majandustsükli ja turgude langusfaasis? Kas peaksin seetõttu suurendama rahapuhvrit ehk hädaabifondis hoitavate varade mahtu? Neid küsimusi ikka jagub.

Aastajagu hiljem

Täna, ligi poolteist aastat hiljem ei ole mul ikka vastuseid veel vähemalt pooltele neist kõigist küsimustest. Mistõttu on seda veidram mõelda, et viimase 9 kuu jooksul olen ära öelnud mitmetest pakutud töökohtadest. Töökohtadest, projektidest ja ühistest ettevõtmistest, mis taas kord avaksid nii-öelda finantssektori ja tema tornmajade uksed. Töökohtadest, mis pakuksid väga heldeid palganumbreid, atraktiivseid boonusskeeme ja säravat positsiooni. Miks siis nii?

Põhjus on lihtne. Tunnen, et mul oli väga, väga-väga, raske saada üle hirmust ebakindluse ees, mis tekib palgatööst loobumisega. Kuid olles selle tänaseks saavutanud, saanud üle hirmust määramatuse ees, pean oluliseks hoopis muid asju. Enam ei kõneta kõlav ametinimetus, preemiaprogrammid või kõrged palganumbrid. Täna on olulisem hoopis muu. Selleks on eneseteostus. Tunne, et ma saan kasulik olla. Tunne, et ma muudan kellegi elu. Tunne, et minu abiga saavad inimesed oma finantsasjad joone peale ja soovi korral need suuresti automatiseeritud. See vabastab nende inimeste jaoks ressursid (ja annab julguse) keskenduda kõigele sellele, mida nemad kõige paremini teha oskavad, soovivad või suudavad. Kas taipate, kuhu selle kõigega sihin? Mul on võimalik tekitada see esimene impulss, anda see esimene tõuge, laduda see vundament kõigele sellele, et oma potentsiaali saaksid ja julgeksid ellu rakendada ka teised inimesed peale minu. Saan olla selle keti esimene lüli.

Julgus öelda ei

Kirjutan seda postitust parasjagu Tallinnast rongiga kodu poole Tartusse sõites olles just tulnud kohtumiselt ühe Eesti eduka suurettevõtjaga ja olles just öelnud selgesõnalise ei ühise pikaajalise ettevõtmise loomisele. Miks küll? Miks öelda ei sellistele suurepärastele sülle langenud võimalustele? Võimalustele teha koostööd endast kogenumatega, edukate ettevõtjatega ja veel paeluvas valdkonnas. Kas mitte ei õpetata neil niinimetatud elumuutmise kursustel ja eneseabiraamatutes igale võimalusele jah ütlema?!

Olen siinkohal vististi veidi teist meelt. Pärast pikka ja vaevalist (suuri otsuseid on ju ikka raske, et mitte öelda isegi ebamugav teha) kaalumist mõistsin, et saaksin selles ettevõtmises olla väga kasulik tuues projekti oma finantssektori, fondijuhi ja fondivalitseja juhatuse liikmeks olemise kompetentsid ja kogemustepagasi. Vaatamata sellele saaksin samas rakendada vaid 1/10 oma potentsiaalist, parimal juhul käivitusfaasis ehk 1/5. See ülejäänud 80-90% oleks jäänud kasutamata. Kõik see aastate jooksul omandatud teadmiste ja kogemuste hulk ning sellel baseeruv potentsiaal (ja kirg finantsturgude vastu) oleks lihtsalt jäänud sinnapaika – tasapisi nädal nädala, kuu kuu ja aasta aasta järel alla käinud ning degenereerunud.

Seega võttes vastu selle eelmainitud või ka mõne varasema pakkumise, oleksin tegelikult teinud sammu tagasi. Tagasi (finantsilises mõttes) turvalisemasse keskkonda, tagasi kindla töölõigu või valdkonna eest vastutama, tagasi olukorda, kus tunnen, et ei saa rakendada kogu oma potentsiaali ja loovust, järgida oma kutsumust ning anda käivitav müks inimeste elude paremaks muutmisele (ükskõik, kuidas seda siis defineerida).

Kõik eelnev tähendab seda, et olen leidnud julguse öelda ei isegi olukorras, kus selle ei ütlemisega sean end mõnes mõttes keerulisemasse ja ebaselgema tulevikuväljavaatega olukorda. Aga teate, mis? See ei loe! See ei loe, sest hing on rahul. Tunne on õige.

Mis juhib sinu otsuseid?

Panin kõik eelneva kirja paljuski selle pärast, et jagada. Jagada reaalses elus ette tulevaid olukordi. Neid niinimetatud ristteele jõudmisi, mil peame vastu võtma suuri ja keerulisena tunduvaid otsuseid. Mille alusel teed oma valikuid sina? Kas su otsuseid juhib hirm? Soov vältida määramatust? Või teed oma otsused lähtudes kuskilt kõrva jäänud või ühiskonnas kehtivate reeglite järgi (a la ütle võimalustele alati jah)? Või oled juba nii teadlik, et suudad otsustamisel hirmu ja ebakindluse pildilt elimineerida ning keskenduda tõelisele sisule – sellele, mida sa tegelikult teha tahad?

Siinkohal on kohe hea jagada ka raamatusoovitust. Vajalikud asjad tulevad meie ellu ikka õigetel hetkedel. Sedakorda nii-öelda komistasin mina just vajalikul ja kriitilisel hetkel Vishen Lakhiani raamatu „Erakordse elu kood“ peale. Töötades selle päeva-pooleteisega läbi selgines minu jaoks oluliselt pilt sellest, mida ma siis ikkagi lõppude lõpuks teha soovin, kuhu ma oma energia suunan ja mis on minu tõeline kutsumus.

Seega jätkan ikka kirglikult finantsturgudel ise toimetamist, juurde õppimist ja oma kogemuste ning teadmiste jagamist. Olgu selleks vormiks siis käesolev blogi, koolitused, konsultatsioonid või üks-ühele coaching-sessioonid. See lihtsalt on see, mis paneb minul silma särama, pakub eneseteostuse võimalust ja on minu kutsumus. Ei ole midagi toredamat kui näha investeerimishuvilise silmis seda ühtäkki tekkinud taipamise või heureka-hetke helki. 🙂