Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.
Retk Aafrika loodust avastama
Viimasest blogipostitusest on nüüdseks möödas juba hea mitu nädalat ja nagu ikka sellistel puhkudel, oli seegi kord põhjuseks pisut pikem Eestist eemal viibimine. Sedakorda jäi sülearvuti hoopis koju, sest reisikava nägi ette ikka suhteliselt eraldatud piirkondades ringi uudistamist. Poole ajast puudus isegi mobiililevi.
Seekordne reis oli ka hoopis teisest puust. Esiteks viis see mind sinna päris-päris Aafrikasse ehk Tansaaniasse. Ette sai võetud nii mitmepäevane kolme eri rahvusparki hõlmav safari, erinevate kohalike kultuuride uudistamine (näiteks Maasai rändrahva asunduste külastamine) ja ka retk Kilimanjarole.
Viimase osas väike soovitus – enne 8-päevase mäkke ronimise retke ette võtmist tasub veenduda, et telgis magamine on ikka sobilik öö veetmise viis. Minu viimane katse telgis ööbida jäi vist rohkem kui 15 aasta taha ja toona lõppes see sellega, et kolisin lõpuks une puudusel autosse magama. Mägedes see võimalus puudus ja no nõnda ma siis seal retkel 8-9h igal ööl telgilage põrnitsesingi 🙂
Loodusparkidest ja safarist nõnda palju, et küll oli ikka lummav näha loomi oma loomulikus keskkonnas, nõnda lähedalt ja nõnda suurtes karjades. Kaelkirjakut ja elevante on meist enamus loomaaias näinud, kuid midagi hoopis muud on näha neid aeglasel sammul kümnete kaupa pundis aina lähemale astumas. Või siis seda, kuis lõvikari jooma tulnud metssea varitsuseks end hiilides paika sätib, siis välkkiirelt ründab ning metssiga valju kisaga tolmupilv järel lõviperele päkkasid näitab. Vähem kui kümne sekundiga on kõik see läbi (seekord metssea jaoks õnnelikult) ja üleskeerutatud tolmupilve maapinnale langedes saabub savanni taas vaikus ja rahu. Täpselt nii nagu polekski just hetk tagasi toimunud võitlust elu ja surma peale.
Kõige erilisem oli siiski vast näha loomi koos mitte kümnete, vaid isegi sadade kaupa. Ngorongoro rahvuspark ja paari miljoni aasta vanune samanimeline sissevarisenud vulkaanikraater on selleks nagu loodud. Ligi 600 meetri kõrguste seintega ümbritsetud pea 20 ruutkilomeetrise pindalaga kraatripõhi on justkui loodusliku taraga piiratud suur rohumaa, kus elutseb tuhandeid sebrasid, gnuusid ja pühvleid. Lisaks siis veel jõehobud, ninasarvikud, lõvid, metssead, hüaanid, šakaalid ja nii edasi.
Samas sageli tabasin end nautimas maastikku ja loodust ehk isegi rohkem kui loomi. Kõige sügavama mulje ja emotsiooni jättis Tarangire rahvuspark. Midagi selles savanni maastikutüübis lihtsalt on, mis paneb õhkama ja aiva lõputusse vaatama – võimsate tüvedega ahvileivapuud (baobab tree), pea pooleteise meetri kõrgused termiitide pesad ja muidugi need Aafrikale nii eripärased seenekübarat meenutava võraga akaatsiad.
Aga nüüd investeerimisteemade juurde. Sedakorda võtan pikemalt jutuks ühe dividendiinvestorite jaoks alatasa ajakohase ahvatluse.
Dividendiinvestorite igavene ahvatlus
Dividendiinvestoritena puutume me kõik sageli kokku ühe konkreetse ahvatlusega. Seda võibki kahtlemata pidada dividendiaktsiatesse investeerimise strateegia kõige suuremaks ahvatluseks üldse. Selleks on kõrge ostuhetke dividendimäär. Kuigi korrektsem oleks öelda kõrge oodatav dividendimäär, sest valdaval enamusel juhtudest on tulevane dividendimakse siiski teadmata. Ajaloolised väljamaksed võivad siin dividendimäära hindamisel küll mõnevõrra abiks olla, kuid nagu sageli kõrge dividendimääraga aktsiate puhul juhtub, on kõrge dividendimäär märk ettevõtte hetke majandusraskustest ning eelmise perioodi dividendimakse ei pruugi tulevikus realiseeruda.
Vaatamata sellele, et olen dividendiaktsiatesse raha paigutanud juba hea mitu aastat, tunnen tänaseni, et tihtipeale on mul üpris keeruline vastu panna kõrge dividendimäära ahvatlustele. Võib-olla on see tingitud sellest, et investeerimisteekonna algusaastatel tähtsustasin ennekõike portfellist laekuvat dividenditulu suurust ja vähem kogutootlust. Sellisel juhul on ju selge, et iga säästetud euro on soov panna raha teenima võimalikult kõrge tulumääraga. Seega kuidagi poolautomaatselt hakkas kogu investeerimistegevus alul kalduma kõrge dividendimääraga aktsiate eelistamise poole.
Lihtne lahendus
Leidsin sellele portfelli kõrge dividendimääraga aktsiate poole kiiva kiskumisele üpris kiirelt lahenduse. Vähemalt teoreetilise. Esiteks olin kursis erinevate analüüside ja ajaloolistel andmetel baseeruva statistikaga, mille kohaselt kõige kõrgema ostuhetke dividendimääraga aktsiate kogutootlus ei olnud kaugeltki kõige kõrgemat tootlust näitav investeerimisstrateegia. Kõrge dividendimääraga aktsiaid edestasid dividendiaktsiatesse investeerimise strateegiate valguses hoopis kõrge dividendide kasvumääraga (ja sageli suhteliselt madala ostuhetke dividendimääraga) ettevõtted.
Seega ajalool baseeruv faktiline teadmine oli olemas. Ratsionaalsele investorile peaks sellest ju iseenesest piisama. Teadupärast ei ole inimene kaugeltki mitte ratsionaalne. Seepärast rakendasin oma portfellile lisaks veel ühe täiendava kontrolli. Nimelt erinevaid ettevõtteid analüüsides teen alati märke ja panen kirja, kas tegu on kõrget ostuhetke dividendimäära või pigem kõrget dividendimaksete kasvu pakkuva ettevõttega. Esimest tüüpi ettevõtetest saab niinimetatud High Yield Portfolio ehk HYP osa. Teist tüüpi ettevõtted kuuluvad Dividend Growth Portfolio ehk DGP nimelisse alamportfelli. Seega, millal iganes oma portfelli hetkeseisu tabelarvutusprogrammis lahti löön, näen automaatselt ka nende vastavate alamportfellide osakaale.
Ahvatlused siiski jäävad
Hea küll. Kõik eeldused selleks, et portfell nüüd tasakaalus püsiks olid loodud. Kuid see ei tähendanud, et selle tõttu ahvatlused kadunud oleks. Ahvatlused tõusid ikka ja jälle päevakorda. Midagi lihtsalt on selles kõrges dividendimääras, mis tõmbab kui magnetiga. Sarnane muster on meile tuttav väga hästi ka teistest elu valdkondadest. Teame, et mingi asi ei ole meile hea, aga ikka ja jälle tõuseb käsi ning teeme seda, mis on meile tegelikult kahjulik. Või veelgi hullem, mis on kahjulik ja mida õige pea ka kahetseme. Ühesõnaga ratsionaalsus ja teadmine on toredad, kuid oleme siiski emotsionaalsed olendid.
Kogu sellele pikale sissejuhatusele järgneb ka sisuline põhjus. Selleks on soov iseendale järjepidevalt meelde tuletada, et dividendikasvu strateegia on pikas perspektiivis tulusam kui kohest ja kõrget dividendimäära püüdma minemine. Suuresti just selle pärast panengi kirja ka järgneva loo.
Väärt väike-ettevõtte Londoni börsilt
2015. aastal sattus mu radarile üks keemiatööstuse väike-ettevõte. Firma oli kasvavaid dividende maksnud juba aastaid, kusjuures aastane dividendide kasvumäär oli ikka olnud kahekohaline. Viimase kümne aasta ajaloolisi dividendimakseid uurides selgus, et dividendimaksete aastane kasvumäär jäi +10% ja +30% vahele. Lisaks nägi ettevõtte dividendipoliitika ette aeg-ajalt erakorraliste dividendide maksmist. See sõltus tavaliselt siis majandustulemustest. Juhul kui rahavoog põhitegevusest oli mõnel perioodil erakordselt hea, siis ei olnud ettevõtte juhtkond kitsi seda ka erakorraliste dividendimaksete näol aktsionäridega jagamast.
Kõnealuseks 2015. aastaks oli ettevõtte aktsia hind alates 2009. aasta finantskriisi põhjast tõusnud üle viie korra (ehk rohkem kui +400%). Seda tundus ikka väga palju ja nõnda ettevõte portfelli asemel esmalt vaatlusnimekirjas koha sisse võttiski. 2015. ja 2016. aasta olid mäletatavasti tööstussektorile üpris nigelad, paljuski toornafta hinna languse tõttu. Kannatas ka kõnealune ettevõte. 2016. aasta alul arvutasin enda jaoks välja atraktiivse sisenemishinna ja sisse läks ka esimene limiithinnaga ostuorder. Oma 2015. aasta hinnatipust oli aktsia langenud selleks hetkeks pisut enam kui -30%. Puht juhuslikult õnnestus toona ost ikka väga hästi. Olen sellest pikemalt kirjutanud selles postituses.
Igatahes 2016. aasta alul esimene ost teostatud sai. Tehingustatistika näitab, et viimase 12 kuu dividendimaksete baasilt arvutatud dividendimääraks kujunes ostu hetkel 3,17%. See tundus minevikus kahekohalisi kasvunumbreid näidanud ettevõtte kohta ikka väga hea sisenemishetk. Mõttes kalkuleerisin, et juhul kui ettevõte jätkab dividendimaksete tõstmist tema jaoks tagasihoidlikud ligikaudu +10% aastas, siis 5 aasta pärast on ostuhetke dividenditootlus (yield on cost) juba üle 5%. Juhul kui dividendide kasvumääraks kujuneb keskmiselt +15% aastas, ulatub ostuhetke dividenditootlus viienda aasta lõpuks juba ligi 6,5% tasemele.
Kannatlikkus viib sihile ehk väike mõtteharjutus
Järgnevalt tahan jagada üht lihtsat mõtteharjutust. Sellist, mida ikka ja jälle erinevaid investeeringuid kaaludes ja omavahel võrreldes teen.
Eelnevalt mainitud 3,17% ostuhetke dividendimäär oli ülalkirjeldatud ettevõtte karakteristikuid arvestades erakordselt hea. Õnnestus mul juhtumisi selle ostu puhul ära kasutada niinimetatud päevasisest mini flash crash’i. Seepärast on alljärgneva mõtteharjutuse tarbeks mõistlik eeldada pigem madalamat stardipunkti. Seega võtan arvutustes aluseks 2,5% ostuhetke dividendimäära.
Investeerides näiteks 10 000 eurot 2,5% ostuhetke dividendimääraga, loob see baasi 250 euro suuruseks oodatavaks dividendituluks. Juhul kui paigutada raha aga 5,0% ostuhetke dividendimääraga, kujuneb oodatavaks dividendituluks 500 eurot. Maailma mastaabis vaadatuna need 5% ostuhetke dividendimäära pakkuvad ettevõtted kuigivõrd ei kasva. Seega on üpris realistlik eeldada, et sellisesse ettevõttesse raha paigutades on dividendimaksete keskmine aastane kasvumäär 0%. Veelgi lihtsustades saame öelda, et selline investeering toob dividendituluna sisse 500 eurot nii esimesel, teisel, kolmandal kui ka kümnendal aastal.
Märkuse korras olgu öeldud, et suurema tõenäosusega satub selliste 5% dividenditootlusega investeeringute hulka nii ettevõtteid, mis on lähiaastatel sunnitud oma dividendimakseid kärpima, kui ka neid, mis võivad dividendimakseid keskmiselt nii 2-3% aastas kasvatada. Seega 0% kasvu ehk stabiilset dividendimakset agregeeritud tasandil eeldades on tegelikult tegu suhteliselt optimistliku stsenaariumiga.
Kõrvutame nüüd seda dividendimaksete prognoosiga kasvava ettevõtte korral. Keskmiselt +15% aastane dividendimaksete kasv juhul kui alustame 2,5% ostuhetke dividendimääraga viib 288 eurose dividendituluni esimesel aastal, 331 euroni teisel ja 380 euroni kolmandal investeeringu hoidmise aastal.
Mis te arvate, millal saabub see hetk, mil dividenditulu neilt kahelt erinevalt investeeringult on ligikaudu sama suur? Vastus – viiendal aastal. Nimelt juba viiendal aastal on dividendikasvu ettevõttest laekuv dividenditulu 503 eurot. Kümnendaks aastaks jõuab see number juba 1 011 euroni. Samas kui esialgu 500-eurost tulu pakkunud investeering toob kontole ikka need samad 500 eurot.
Seega viiendaks investeerimise aastaks on olukord võrdsustunud. Järgmise viie aastaga ehk investeeringu hoidmise 10. aastaks on vahe laekuvas dividenditulus kahekordne dividendikasvu ettevõtte kasuks.
Investeeringu 15. aastaks on vahe juba neljakordne ehk dividendikasvu ettevõttelt laekuv omanikutulu küündib üle 2 000 euro. Kõik arvutused sai teostatud ilma dividenditulu reinvesteerimiseta.
Pikemalt olen kasvu olulisust dividendiinvestori seisukohalt lahanud „Dividendiaktsiate analüüsi“ e-raamatus.
Dividendikasv praktikas koos lisaüllatusega
Nüüd tagasi konkreetse näite ehk 2016. aastal portfelli soetatud keemiaettevõtte juurde. Investeeringu esimesel aastal maksis firma dividenditulu 46,82 penni aktsia kohta. Kuna 2016. aasta oli majanduslikult keerukas, siis 2017. kalendriaasta dividendikasvuks kujunes kõigest +1% ehk möödunud aastal laekus dividendituluna 47,29 penni aktsia kohta. Mõned nädalad tagasi teavitas ettevõtte investoreid ka 2018. aasta planeeritavatest dividendimaksetest. Seekord tõsteti dividenditulu +15% ehk dividendimakse kasvas 53,80 pennini aktsia kohta. Ja nüüd saabub üllatus – eduka majandusaasta tõttu kuulutati välja ka erakorraline täiendav dividendimakse suuruses 68,00 penni aktsia kohta.
Võttes arvesse esmast ostuhinda, teeb see käesoleva aasta dividendimakse baasilt arvutatud dividenditootluseks (yield on cost) ligikaudu 9,2%. Jah, tegu on arvutustega, mis sisaldavad erakorralist dividendimakset, aga uurides ettevõtte dividendimaksete ajalugu selgub, et erakorralist dividendi maksti näiteks ka 2015. aastal. Samuti 2011. aastal. Vot sellise dividendide väljamakse profiiliga ettevõtted mulle meeldivad. Regulaarsete dividendimaksete väljamakse määr on mõõdukas, neid aasta aastalt kasvatatakse ja juhul kui majandustulemused on hea ning äri laiendamiseks nõnda suures ulatuses sobivaid projekte ei ole, makstakse üle 3-4 aasta lisadividende.
Ehk siis märkus ja meeldetuletus iseendale – eelista pigem madalama ostuhetke dividendimääraga, kuid mõõduka dividendide väljamakse määra ja tugeva kasvupotentsiaaliga ettevõtteid. Kalduvus maksta lisadividende juhul kui juhtkonnal teenitud kapitali muul moel efektiivselt ja tulusalt tööle ei õnnestu panna, on täiendav pluss.
Veebruari dividenditulu
Enne veel kui võtan kokku möödunud kuu dividenditulu, paari sõnaga ka kuu jooksul teostatud tehingutest. Kuigi ma viljelen valdavalt pikaajalist dividendiaktsiatesse investeerimise strateegiat, siis väikse osaga portfellist võtan ka lühiajalisemaid nägemusi. Teisisõnu keskeltläbi nii 10-15% portfellist on taktikaliste ehk spekulatiivsete investeeringute all.
Jaanuari viimastel nädalatel hakkasid hinge pugema kahtlused ja kõhklused. Ennekõike puudutasidki need siis niinimetatud spekulatiivseid positsioone. Tegu on aktsiate ja ETFidega, mida ma pikaajaliselt oma portfellis end hoidmas ei näe. Põhjused selleks on erinevad – mõni ettevõte on lihtsalt liialt riskantne ja äkiline (kõrge finantsvõimendusega) ning mõne näol ongi tegu algusest peale näiteks panustamisega konkreetse majandussektori taastumisele. Igatahes jaanuari viimastel päevadel käisin oma portfelli kriitilise pilguga üle ning otsustasin nii mõnegi spekulatiivse positsiooni sulgemise/vähendamise kasuks. Veebruari esimestel päevadel sai need müügitehingud siis ka teostatud. Tagantjärele olukorda analüüsides leidsin, et tegu oli küll aegsasti planeeritud ja nii-öelda proaktiivse otsusega, kuid reaalselt siiski veidi turu arengutele reageerimismaigulise käitumisega (tehingutega). Esimesed värelused olid selleks ajaks juba USA turuindeksites aset leidnud ja kuna kõnealused spekulatiivsed positsioonid olid veel suhteliselt hästi vastu pidanud, siis tekkis ikkagi väike hirm – äkki jõuab see hinnadünaamika ka nende minu portfellis olevate aktsiateni. Nõnda siis müügitehingud teostatud saigi.
Tegu oli järjekordselt suurepärase õppetunniga. Tegelikkuses ei olnudki ju üldse palju vaja selleks, et tekiks soov müüa. Ennekõike siis neid väärtpabereid, mis saigi soetatud vaid spekulatiivsetel alustel ehk minnes püüdma hinnatõusu.
Omanikutulu maksid veebruaris 2 ETFi ja 6 üksikaktsiat kokku 415 euro väärtuses. Möödunud aasta sama perioodiga võrreldes on dividendimaksjad praktiliselt samad, lisandunud on üks sel kuul omanikutulu jaotav ettevõte. Dividendimaksete suurenemise ja täiendavate investeeringute toel kasvas kuu dividenditulu 91 euro võrra.
Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.
Tervist,
Tekkis küsimus, et palju Teil erinevaid instrumente portfellis on?
Ja kas pigem tahaks seda arvu hoida või suurendada tulevikus?
Ning lisaks kas vaatate mingi kindla aja tagant kõik instrumendid üle või on see pigem selline igapäevane tegevus?
Parimat,
Tõnis
Ligikaudu 10-15 erinevat ETFi ja 40-50 üksikaktsiat. ETFide arv tõenäoliselt kuigivõrd ei muutu, erinevaid ettevõtteid tuleb kindlasti tasapisi juurde.
Hinnaliikumistele heidan enamasti päevas korra ikka pilgu peale. See võtab umbes minuti-kaks. Juhul kui märkan miskit erakordset, siis uudise või majandustulemuste lugemine/uurimine võtab veidi aega. Põhjalikumalt uurin ja analüüsin iga portfellis olevat ettevõtet ikka suhteliselt harva, ehk korra-paar aastas.
Väga huvitav lugemine! Leian end sinu juttu analüüsimas ja kui tohib, uuriksin mõnda seisukohta natuke täpsemalt:
Sul on selline lause: “… nagu sageli kõrge dividendimääraga aktsiate puhul juhtub, on kõrge dividendimäär märk ettevõtte hetke majandusraskustest ning eelmise perioodi dividendimakse ei pruugi tulevikus realiseeruda.”
Miks on kõrge dividendimäär märk ettevõtte majandusraskustest? Raskuste korral ju langetatakse dividende aga kui raskusi ei ole, siis tehakse ka järgneval perioodil sama suur väljamakse? Lihtsalt kasvu ei ole.
Siis on sul veel selline lause kõrge dividendimääraga ja kõrge dividendi kasvumääraga ettevõtete võrdluse järel:
“Investeeringu 15. aastaks on vahe juba neljakordne ehk dividendikasvu ettevõttelt laekuv omanikutulu küündib üle 2 000 euro.”
Kas selleks hetkeks kui see vahe nii suureks kasvab, on saanud kasvavast ettevõttest ühtlasi ka kõrge dividendimääraga ettevõte?
Rõõm kuulda, et leidsid huvipakkuvat lugemist ja laskud nõnda detailidesse. Püüan vastata.
Keskmisest kõrgemat dividendimäära evivad üldjuhul: a) pea olematu kasvu või isegi langevate kasumi/rahavoo numbritega ettevõtted või b) potentsiaalselt probleemsed või hetkel probleemsena tunduvas sektoris toimetavad ettevõtted (mille tulemusena on langenud nende ettevõtete aktsia hind ja mineviku dividendimakse baasilt arvutatud dividendimäär on kõrge). Teise variandi puhul eksisteerib üpris pikk ajaline aken, mil kasuminumbrid (või -prognoosid) on juba langenud, kuid dividendimakset veel langetatud ei ole.
Lihtsustatult – kõik kõrge dividendimääraga ettevõtted ei pruugi olla majanduslikes raskustes (osad võivad olla lihtsalt keskmisest aeglasema kasvuga või stagneeruvad ettevõtted), kuid valdav enamus majanduslikes raskustes olevatest minevikus dividendi maksnud ettevõtetest evivad kõrget dividendimäära.
Teisele küsimusele on vastus ei. Juhul kui ettevõtte kasumid/rahavoog jätkavad kiirelt kasvamist, mille tulemusena tõstetakse hoogsalt ka dividendimakseid, siis üle pika perioodi mõõdetuna kasvab samavõrra kiiremini ka aktsia hind. Ehk siis kiirelt kasvab nii aktsia hind kui ka dividendimakse ja kasvuettevõtete dividendimäär jääb endiselt keskmisest madalamaks (või vähemalt kõigub vahemikus, mis on suhteliselt madal, näiteks 0,5-2,5%).
Loodan, et oli abiks.
Oli abiks. Tänud ja edu edaspidiseks.
Tere ! Aitäh jätkuva hariva argumenteeritud lugemisvara eest !
Küsimus – kas ma saan õigesti aru, et dividendimäära kasvule orienteeritud suuremad ja likviidsemad ETF-d on reeglina noteeritud USD-s ?! Huvi pärast uurisin erinevaid võimalusi eelpool mainitud ETF osta läbi kodumaiste pankade, kuid kuna Eesti klassikalised kommertspangad pakuvad eelkõige euro-põhiseid fonde (tänu uutele regulatsioonidele), siis investoril palju valikuid ei ole – kui tahad osta, siis tuleks konto avada välismaakleri juures ?
Võta heaks!
Jah, eks ta kipub nõnda olema, et selliseid ETFe kaupleb rohkem dollarites ja USA börsidel kui Euroopas eurodes. Samas leiab siiski Euroopa börsidelt ligi 30 eurodes kauplevat piisava likviidsusega dividendifookusega ETFi. Need kõik olen ükshaaval välja toonud ja nende kohta lühitutvustuse kirjutanud “Dividendifookusega ETFide käsiraamatus”.
Uued regulatsioonid peaksid ennekõike puudutama näiteks LHV Kasvukonto taolisi tooteid. Niisama oma väärtpaberikonto kaudu USA ETFe peaks siiski jätkuvalt saama osta ka Eesti kommertspankade vahendusel.
LYNX lõpetas ka muidu USA ETF-ide pakkumise.
Jah, kahjuks küll. Kirjutan sellest pisut pikemalt järgmises kuuülevaates.
“Keskmiselt +15% aastane dividendimaksete kasv juhul kui alustame 2,5% ostuhetke dividendimääraga viib 288 eurose dividendituluni esimesel aastal, 331 euroni teisel ja 380 euroni kolmandal investeeringu hoidmise aastal. ”
Eks päeva lõpuks peab igaüks ise omale sobiva investeerimisstrateegia leidma. Arvan, et paljusid hoiab tagasi sellise lähenemise juures fakt, et alginvesteeringu (10 000 eur) dividendide näol saab investor tagasi alles ca. 30-ks aastaks. Eeldusel, et dividende ei reinvesteerita. Dividende reinvesteerides muidugi varem, 23 aastaks. Keeruliseks teeb selle aga see, et kõik komponendid (aktsia hind, dividend, dividendi kasvu %) on ajas pidevas muutumises. Dividendi automaatsest reinvesteerimise mitteotstarbekusest oled sa varasemalt kirjutanud.
Kipun arvama, et suurem osa turule raha paigutanud väike investoreid panustab esmalt kapitalikasvule … oma alginvesteering kahe kordistada võimalikult lühikese aja perioodi jooksul…. mõeldes, et miks ma pean pean ootama 30 aastat, et oma alginvesteering tagasi saada, kui ma saan paigutada oma raha Apple-sse, mille 15 aasta Trailing Total Return on olnud 41,9% .
Küll tuleb aga see (AAPL) investeering üks hetk maha müüa, et saada reaalset kasu kapitalikasvust. Seda ei tule teha aga dividendidesse investeerimise strateegia puhul. Kui selle ettevõttega kuhu investeeritakse kõik hästi läheb, võib neid vaikselt ajas kasvavaid dividende oodata elu lõpuni. Ning miks mitte neid edasi pärandada oma lastele.
Jah, eks ta ongi täpselt nõnda nagu kirjutasid – igaüks leiab lõpuks just talle sobiva investeerimisstrateegia. Olin ka ise aastaid kapitalikasvu taotlemise usku, kuid minu jaoks mingil hetkel see muutus.
Ja ka see on tõsi, et valdaval enamusel investoritest ei ole kannatust oodata. Seepärast paistabki see kapitalikasvu taotlemine kuidagi atraktiivsem. Kas see reaalselt ka tulemuslik on, see sõltub juba mitmetest erinevatest teguritest ja jääb igale investorile tõenäoliselt endale avastamiseks.