Šveitsi juurtega investeerimispank Credit Suisse on taas kord värskelt ilmutanud pikaajalist finantsturgude ülevaadet pakkuva aastaraamatu – Credit Suisse Global Investment Returns Yearbook 2018. Tegu on London Business School’i professorite poolt kokku pandud iga-aastase finantsturgude tootluste ülevaatega. Aastaraamat on unikaalne seepärast, et eri riikide finantsturgude dokumenteeritud tootlusajalugu algab koguni aastast 1900. Teisisõnu pakub raamat ülevaate viimase 118 aasta arengutest kokku 23 eri riigis.
Miks uurida finantsturgude ajalugu?
Miks võiks üks erainvestor end üldse viia kurssi finantsturgude ajalooga? Põhjuseid selleks on päris mitmeid. Kasvõi näiteks see, et kuigi ajalugu ei kordu, siis sageli ta riimub. Seega olles kursis minevikus toimunuga, avardub meie kui investorite mõttemaailm sellest, mis üldse on võimalik. See tähendab, et teatud arengud kipuvad finantsturgudel ikka ja jälle, küll pisut erineval moel, korduma. Olles teadlik minevikus toimunust, ei tule enam paljud kriisiepisoodid ja erakordsena näivad sündmused üllatusena.
Teine põhjus ajalugu tunda on praktilisem ja puudutab ennekõike seda, kas valida oma portfelli aktsiaid ise või otsustada passiivse indeksinvesteerimise kasuks. Kuigi indeksfondidesse ja globaalse ulatusega börsil kaubeldavatesse fondidesse ehk ETFidesse raha paigutamise strateegiat nimetatakse sageli passiivseks, ei ole see sisulise poole pealt kaugeltki nõnda passiivne. Tõsi, investori seisukohast on tegu suhteliselt passiivse investeerimisega, kuid indeksfondide endi sees toimub investeeringute osakaalude ümberjaotamist ikka omajagu.
Muutuv maailm soosib indeksinvesteerimist
Eelnevalt jutuks olnud finantsturgude aastaraamat on väärt abivahend näitlikustamaks seda, miks indeksinvesteerimine oma loomult valdavale enamusele erainvestoritest sobib. Raamatu autorite poolt koostatud finantsturgude statistika andmebaas algab 31. detsembriga aastal 1899. Siis oli maailma kõige suuremaks aktsiaturuks, mõõdetuna turukapitalisatsiooni alusel, Suurbritannia aktsiaturg. Londoni börsil noteeritud ettevõtted moodustasid toona ligikaudu veerandi kogu maailma aktsiaturgude kapitalisatsioonist. USA aktsiaturgude osakaal jäi 15%, Saksamaa oma 13% ja Prantsusmaa oma ligikaudu 12% juurde. Neile järgnesid Venemaa ligi 6% ja Austria (täpsemalt Austria-Ungari keisririik) 5% osakaaluga.
Uurides turukapitalisatsiooni numbreid 2017. aasta lõpus seisuga, on vaieldamatu esikohaomanik USA ligi 51% osakaaluga, millele järgnevad Jaapan pea 9% ja Suurbritannia ligi 6% osakaaludega. Seega 118 aasta jooksul on globaalsetel finantsturgudel kaardid ümber mängitud ikka päris oluliselt. Suurbritannia aktsiaturud kogesid langust 25% osakaalu piirimailt ligi 6% juurde, samas kui USA tõusis 15% osakaalu tasemelt 51% juurde ja Jaapan vähem kui 1% osakaalu juurest ligi 9% tasemele.
Mis on saanud 118 aasta tagustest viienda ja kuuenda koha hoidjatest ehk Venemaast ja Austriast? Mõlemad on edetabelis langenud ikka kümneid kohti alla poole. Venemaa aktsiaturgude kapitalisatsioon moodustab täna ligikaudu 1% kogu globaalsest turukapitalisatsioonist, Austria vaevalt 0,2%. Seega nii nagu tekivad ja lagunevad impeeriumid ning suurriigid poliitilisel maakaardil, nõnda tõusevad ja langevad ka eri riikide/regioonide aktsiaturgude osatähtsused.
Juhul kui investor valib oma aktsiaportfelli üksikaktsiaid ise, siis nõuab tõusvate ja langevate riikide ning regioonide tabamine ikka omajagu oskust. Samuti ajalist ressurssi, et kõike maailma majanduses ja finantsturgudel toimuvat jälgida ning analüüsida. Globaalset laiapõhjalist ETFi omav investor on neist muredest prii. Tema finantsturgudele paigutatud säästud liiguvad just täpselt selles rütmis nagu kogu maailma majanduse jõujooned.
Suured muutused toimuvad episooditi
Tõsi, valdava enamuse investorite puhul ei ole investeerimishorisont kindlasti 118 aastat või isegi 100 aastat. Tegelikult ei peagi olema. Eelkirjeldatu oli ikkagi suhteliselt äärmuslik näide kasutades meile täna teadaolevat täispikka ajalooliste andmete rida. Muutused toimuvad reaalselt hoopis kiiremini ja lühemate ajaperioodide jooksul. Mõnikord on selleks 5 aastat, enamasti siiski 10-15 aastat.
Siinkohal on heaks näiteks Kanada, mille aktsiaturu osakaal tõusis II maailmasõja järgselt paariprotsendise osakaalu juurest järgmise ligi 15 aastagi pea 10% piirimaile. Veelgi markantsem näide on võtta Jaapani aktsiaturult, kus kiire majanduskasvu toel tõusis riigi aktsiaturgude kapitalisatsiooni osakaal kogu maailma turukapitalisatsioonis alates 1970. aastast järgmise 10 aasta jooksul 2-3% juurest rohkem kui 15% tasemele. Sellega, nagu teame, Jaapani tõus veel kaugeltki ei piirdunud. Järgmise veidi vähem kui 10 aastaga sai Jaapani aktsiaturust maailma kõige suurema turukapitalisatsiooniga aktsiaturg moodustades sealse buumi toel peagi ligi 45% kogu maailma aktsiaturu kapitalisatsioonist.
Indeksinvesteerimine kui käed-vaba investeerimislahendus
Seega ei tea me tegelikult kunagi, kas meie paarikümne aasta pikkuse investeerimishorisondi sisse jäävad need 10-15 aastat, mil globaalsete finantsturgude jõujooned ümber mängitakse. Kui vastuseks on jah, ja me haldame oma varasid ise aktiivselt, siis peame me olema piisavalt tegusad ja juba varakult asuma oma portfelli ümber positsioneerima nende riikide suunas, mis on nii-öelda tõusvad majandused. Vastasel juhul jääme keskmisest kiiremini tõusvate aktsiaturgude tootlustest lihtsalt ilma. Mis tähendab, et ka meie säästud ei kasva nii-öelda statistiliselt keskmises aktsiaturgude tõusu tempos.
Olles valinud regulaarsete säästude investeerimiseks mõne laiapõhjalist globaalset aktsiaindeksit järgiva börsil kaubeldava fondi ehk ETFi, oleme kogu majandus- ja finantsturu arengute jälgimise kohustusest suuresti vabad. Siis astuvad meie investeeringud ühte sammu kogu globaalse majanduse ja finantsturgude arengutega ilma, et peaksime selle kõige jälgimiseks kasutama analüüsi- ning ajaressurssi.
Üht asja siiski jälgida tuleb. Enda emotsioone. Neil ei tasu lasta siis finantsturgude langusepisoodidel võimust võtta. Siingi on taas abiks finantsturgude ajaloo tundmine – kui teame juba ette, et tõusule järgneb langus ja langusele omakorda tõus ning nõnda on olnud kogu aeg, siis on hoopis lihtsam jätkata kord paika pandud pikaajalist investeerimisplaani ning samm-sammulist jõukuse kasvatamist.
Kas sellisel juhul valuutarisk ei suurene, kui ei ole teada mis valuuta maailmas nii öelda kõige rohkem kasutuses on (hetkel ütleks dollar) ning kui jõujooned muutuvad, siis peaks ka globaalse ETFi kasutatav valuuta muutuma?
Eks siin sõltub vastus nüüd veidi sellest, kuidas defineerida valuutariski. Juhul kui tulevikus kasvab mõne riigi ja aktsiaturu osatähtsus, siis automaatselt omavad selles valuutas kaubeldavaid aktsiaid rohkem ka globaalsed ETFid. Kas seda riskiks pidada või mitte on suhteline. Mõnes mõttes tundub teadmatus justkui risk, teisalt juhul kui USA-st saab nii-öelda langev majandus ja mõne teisest tõusev, siis pigem ütleks, et risk on hoopis jääda suures ulatuses liialt kauaks dollarisse investeeritud.