Tarbekaupade sektori aktsiate hinnad languses

Investorite meelsus kõigub pidevalt positiivse ja negatiivse meelestatuse vahel. Ikka ja jälle kord eelistatakse mõnd majandussektorit ja siis jälle põlatakse. Mõnikord toimuvad sellised kõikumised suures ulatuses, teinekord veidi väiksemas. Tahangi seekord jagada mõtteid arengute kohta ühes majandussektoris, kus viimaste kuude jooksul on positiivsus üha rohkem asendunud negatiivsusega. Selleks on USA tarbekaupade sektor.

Korrektsioon tarbekaupade sektoris

USA tarbekaupade sektorisse kuuluvate ettevõtete aktsiahindade arengutel silma peal hoidmiseks on kõige lihtsam jälgida seda sektorit katvat ETFi. Kõige populaarsem tarbekaupade sektori ETF on Consumer Staples Select Sector SPDR Fund, mille kauplemissümbol New Yorgi börsil on XLP. Võrreldes aastataguse ajaga on selle ETFi hind täna ligikaudu 10% madalamal. USA suurettevõtteid koondavale S&P 500 aktsiaindeksile baseeruvad ETFid on samal ajal kogenud ligi +14% hinnatõusu. Seega on käärid hinnadünaamika osas ligi 25% suurused.

XLP tegi oma viimase aja hinnatipu käesoleva aasta 26. jaanuaril. Siis jõudis ETFi hind pea 59 dollari juurde. Postituse kirjutamise hetkel kaupleb XLP ligikaudu 49,6 dollari juures ehk ligi 16% madalamal kui 4 kuud tagasi. See on üpris märkimisväärne korrektsioon. Täpsemalt öeldes ei ole XLP nii sügavat korrektsiooni kogenud alates viimasest finantskriisist ehk alates 2008. aastast. Enne seda sisenes XLP üle -15% korrektsiooni faasi tehnoloogiamulli lõhkemise ajal 2000-ndate alul. Alljärgneval graafikul on välja toodud XLP ja S&P 500 aktsiaid järgiva ETFi SPY maksimaalsed tipust põhjani hinnalangused (maximum drawdown) alates 2000. aastast.

See on päris huvitav graafik. Esimese asjana märkame muidugi kohe seda, et helesinine joon ehk XLP ei lange kriisi faasides nõnda sügavale kui roheline ehk S&P 500 aktsiaid kajastav joon. See tähendab, et tegu on turu keskmisest madalamat ajaloolist riski eviva fondiga. Seda nii maksimaalsete tipust põhjani languste kui ka lihtsalt tootluste standardhälbe ehk volatiilsuse mõttes – XLP volatiilsus 14,1% vs SPY volatiilsus 19,1%.

Teine aspekt, mis mulle kohe silma jäi oli asjaolu, et enamasti kippus kriisides roheline joon langust alustama enne kui helesinine. See tähendab, et turg tervikuna pöördus langusele enne kui tarbekaupade sektori aktsiad. Uurides viimaste kuude dünaamikat näeme, et seekord paistavad asjad teisiti olevat. S&P 500 puhul on hinnalangus peatunud samas kui XLP on alates jaanuari lõpust olnud langustrendis.

Ega suurt siit kohe järeldada ei saa. Tegu on esialgu lihtsalt tähelepanekutega, mida ja mille põhjuseid tuleb hakata edasi uurima.

Millest koosneb XLP?

Kuigi pea 16% korrektsioon võib tunduda üpris atraktiivne, siis pimesi hinnalanguseid ikka osta ei saa. Esiteks tuleb uurida, millistest ettevõtetest XLP üldse koosneb? Teiseks tasub uurida hinnalanguse taga olevaid võimalikke põhjuseid ja kolmandaks valuatsiooni.

Alustame algusest. Nagu öeldud koosneb XLP USA tarbekaupade sektoris tegutsevatest ettevõtetest. Kokku on ETFis 34 erinevat firmat. Suurima osakaalu, ligi 30%, moodustavad toiduaine ja tubakatööstuse ettevõtted. Sellele järgnevad joogipoolist tootvad firmad (26%).

Suurimateks positsioonideks on Procter & Gamble, Coca Cola, PepsiCo, Philip Morris International, Walmart, Costco ja Altria.

Mind isiklikult ei huvitagi nõnda palju just see konkreetne ETF kuivõrd teatud minu vaatlusnimekirja kuuluvate ettevõtete poolt kogetud kahekohalised hinnalanguse numbrid. XLP-d on lihtsalt hea kasutada näitlikustamaks kogu sektorit tabanud meelsuse muutust.

Märkimisväärne korrektsioon tarbekaupade sektori dividendiaktsiates

Seega kuigi alustasin seekordset kirjatükki sektori kui terviku arenguid kirja pannes, siis teema jõudis radarile pigem üksikute ettevõtete aktsia hinna dünaamikat jälgides. Nõnda siis ühel hetkel avastasingi, et mitmed minu vaatlusnimekirja täna kuuluvad või kunagi kuulunud ettevõtted on viimaste kuude jooksul kogenud märkimisväärset hinnalangust. Valik selle sektori ettevõtete aktsia hindade dünaamikast viimase aasta jooksul võrrelduna S&P 500 indeksiga on toodud alljärgneval graafikul.

Kui püüda lühidalt kokku võtta hinnalanguse tinginud meelsuse pöördumise põhjuseid, siis selleks tundub olevat pessimism tulevase orgaanilise kasvu osas. Mida see tähendab? Orgaaniliseks kasvuks nimetatakse loomulikku kasvu ehk sellist, mille puhul tarbijate nõudlus on tõusuteel ja seeläbi tõuseb ka tarbitavate toodete maht/käive. Näiteks on inimesed avastanud, et hommikusöögihelbed ja müsli on mugav lahendus päeva esimeseks eineks ja üha rohkem inimesi hakkab neid tarbima ning suurendab ka tarbimise kogust. Või siis näiteks avastatakse jogurtite ja jogurtijookide atraktiivsus. Tegelikult on reaalsus nimetatud tootegruppide puhul täpselt vastupidine. Pigem on selliste toodete tarbimine mahu järgi mõõtes kerges langustrendis.

Seega puhub teatud toiduainetööstuse ja esmatarbekaupade tootjatele pidevalt justkui kerge vastutuul. Stagneeruva või isegi kahaneva nõudluse valguses on orgaaniliselt kasvada üha keerulisem. Arvestades, et tegu on valdavalt ka juba äärmiselt suurte globaalse ulatusega ettevõtetega, on protsentuaalselt mõõtes kasvu veelgi keerulisem saavutada. See ei ole tegelikult kaugeltki mitte värske mure. Teatud muutused tarbijakäitumises on toimunud ja see niinimetatud vastutuul puhunud kohati juba 10-15 aastat. Seni on selle sektori suurfirmad siiski leidnud ühe pääsetee. Selleks on ülevõtmised. Teisisõnu uute kaubamärkide ja konkureerivate firmade üles ostmise. Nõnda on olnud võimalik kasvatada nii käivet kui ka kasumit.

Iga suur hinnalangus ei ole automaatselt hea ostukoht

Avastades ja nähes suhteliselt suuri korrektsioone aktsia hinnas, tasub meeles hoida, et ei -10%, -20% ega ka -30% hinnalangus ei ole automaatselt hea ostukoht. Esiteks võib olla tegu mingite uudiste või arengutega, mis tõesti võivadki oluliselt mõjutada ettevõtte tuleviku raha teenimise väljavaadet. Seega alati tasub viimaste kuude uudised ja majandustulemused enne ostu läbi uurida.

Teine ja veelgi olulisem põhjus on valuatsioon. Teadupärast on turud sageli irratsionaalsed ja turuosalised emotsionaalsed. See tähendab, et ikka ja jälle esineb olukordi, kus mõne ettevõtte tulevikku nähakse liialt helgetes toonides ja seeläbi on valuatsioon ülemäära kõrge. Mõnikord võib juhtuda, et isegi -20% kuni -30% ulatuv hinnalangus ei too aktsia hinda tagasi õiglase väärtuse piirimaile. Tõsi, väga-väga ülehinnatud ettevõtte võib nüüd turult kätte saada väga ülehinnatud tasemetelt (näiteks P/E on kukkunud 80 pealt 60 peale või 40 pealt 30 peale), kuid valdavalt ei pane sellistelt hinnatasemetelt ostmine siiski alust pikaajaliselt heale tootlusele. Jah, alati on erandeid, kuid kui rääkida nii-öelda keskmiste keeles ja eriti veel siis kui rääkida sellest kõigest tarbekaupade sektori valguses, mis kasvumääradega kuigivõrd ei hiilga.

Pika dividendimaksete ajalooga tarbekaupade sektori ettevõtted

Lähtudes sellest, et investorite meelsus tarbekaupade sektori ettevõtete osas on pöördunud langusele, võtsin ette selle sama eelnevalt jutuks olnud XLP kauplemissümbolit kandva ETFi ja sorteerisin sealt välja ettevõtted, mis on regulaarselt dividende maksnud juba aastakümneid.

Tabelis on ka üks erand, selleks on KHC kauplemissümbolit kandev Kraft Heinz Company, mille dividendiajalugu on lühike ja auklik. Lisaks puudub ettevõttel nii dividendipoliitika kui ka pühendumus tulevikus dividende maksta. Teisalt võib see aktsia huvi pakkuda neile, kelle investeerimisstrateegia dividendivoogu ei tähtsusta ja kes on valmis veidi spekulatiivsemaks rahapaigutuseks.

Nagu ka kõigi teiste tabelis välja toodud ettevõtete puhul, kehtib ka Kraft Heinz’i kohta märkus, et tegu ei ole ühelgi moel investeerimissoovitusega. Jagan siinkohal informatiivsel eesmärgil vaid oma analüüsiprotsessi, selle tulemusi ja mõtteid. Nii iga ettevõtte mineviku finantsaruannete kui ka tulevikuväljavaadete osas tuleb igaühel enne investeerimisotsuse tegemist oma analüüsitöö ikka ise ära teha.

Alljärgnevas tabelis on iga ettevõtte puhul välja toodud tema kauplemissümbol USA New Yorgi või Nasdaq’i börsil (ticker), aktsia turuhind postituse kirjutamise hetkel (price), viimase 52 nädala ehk 1 aasta kõrgeim ja madalaim aktsia hind (high52 ja low52), ettevõtte viimase 12 kuu GAAP EPS ehk kasum aktsia kohta (EPS), selle sama EPS-i baasilt arvutatud hinna/kasumi suhtarv (P/E) ja samuti ka ettevõtte väärtuse ja ärikasumi suhtarv (EV/EBITDA). Lisaks veel ettevõtte turukapitalisatsioon miljardites USA dollarites (marketcap), hinnalangus viimase 52 nädala kõrgtasemelt (% from 52w high) ja järjepanu dividendimaksete kasvatamise aastate arv (dividend growth # of years).

Dividendimaksete ajaloo osas olgu siis ära märgitud, et PM ja MO puhul toimus just täpselt 10 aastat tagasi nende kahe ettevõtte lahku löömine. Seega PM on kasvatanud oma dividendimakseid alates firma loomisest 2008. aastal, samas kui dividendikärbe MO puhul perioodil 2007-2008 oligi suuresti tingitud just sellest samast ettevõtete lahku löömisest. KHC puhul, nagu mainitud, tõsiseltvõetavat dividendipoliitikat ega ka dividendimaksete ajalugu ei ole. Seega KHC näol ei ole ainsana tabelis toodud ettevõtetest siinkohal tegu pikaajalise dividendimaksete ajalooga niinimetatud dividendiaktsiaga.

GIS, K ja HSY puhul ulatub dividendimaksete ajalugu päris kaugele. Lähiminevikus on need ettevõtted maksnud valdavalt stabiilseid või kasvavaid dividende. Näiteks GIS puhul on tegu 14 aasta järjestikku dividendimakseid kasvatanud ettevõttega, mis perioodil 1998-2005 hoidis oma dividendimaksed samal tasemel. Seega kärbet ei olnud, kuid 6-7 aastat püsis dividendimakse samal tasemel. Sarnane dünaamika on ka K ja HSY puhul, kus K hoidis dividendimaksed stabiilsena perioodil 2000-2005 ja HSY perioodil 2007-2010.

Olen tabelis helerohelise värviga ära märkinud ka ettevõtted, mis P/E või EV/EBITDA suhtarvu valguses esmapilgul võiksid olla atraktiivsed täiendava analüüsi ja investeerimiskandidaadid. Kõik arvutuste aluseks olevad numbrid pärinevad Morningstar’ist. Olen need võtnud oma Google Spreadsheet töölehelt, mis kasutab Morningstar’i automaatset andmeedastust. Seega ükshaaval ja käsitsi numbreid üle kontrollinud ei ole.

Isiklikult pooldan oma investeerimisotsuste tegemisel rohkem EV/EBITDA kasutamist kui P/E suhtarvule toetumist. Seepärast on minu jaoks kõige huvitavamad analüüsikandidaadid MO, GIS ja KMB. Esimese kahe osas olen oma järeldustele juba jõudnud, KMB osas ootab töö veel ees.

Analüüsiprotsessi näide – General Mills

GIS ehk General Mills omab märkimisväärset tuntud kaubamärkide portfelli. Võttes arvesse ka ettevõtte pikka dividendide maksmise ajalugu (järjepanu kokku ligi 120 aastat), ei ole ime, et GIS on mu vaatlusnimekirjas figureerinud juba aastaid. Samas on just GIS-i näol tegu suurepärase standardnäitega sellest, mida üks keskmine toiduainetööstuse ettevõtte hetkel läbi elab. Juba aastaid on orgaaniline kasv negatiivne ehk olemasolevate toodete ja kaubagruppide käive tasapisi muudkui langemas. Samas kasumlikkuse näitajate, nii ärikasumi marginaali kui omakapitali tootlikkuse, mõistes on tegu tööstusharu esirinnas opereeriva firmaga. Vaba rahavoogu on ettevõtte tasapisi suutnud kasvatada (keskmiselt +5% aastas), dividende samuti (+9% aastas). Arvestades, et praeguselt hinnatasemelt oleks ostuhetke maksudejärgne dividendimäär ligikaudu 4%, ei ole pikaajalise keskmise 8-9% tootluse saavutamiseks vaja rohkem kui 4-5% vaba rahavoo ja EPS-i kasvu jätkumist. Lihtsustatult just selline oli minu mõttelõng kui mõni aeg tagasi taas kord ettevõttele pilgu peale heitsin.

General Mills’i juhtkond on väga hästi teadlik puhuvast vastutuulest orgaanilise kasvu osas. Seega on välja tuldud konkreetse ja suure reorganiseerimise plaaniga, mille eesmärgiks on taastada käibe kasv. Algatusi olemasolevate tootegruppide lõikes on palju ja erinevaid. Kas ja millal need mõju hakkavad avaldama, seda ei tea. Ega ka konkurendid ju ei maga ja paigal ei seisa ning lõpuks sõltub kõik sellest, kes nii-öelda kõige kiiremini jookseb.

Olulist rolli kasvule pöördumisel mängib ka tooteportfelli ümberkorraldamine, ennekõike siis ülevõtmised. Just ühe sellisega GIS hiljuti ka hakkama sai. Nimelt ostis firma ära Blue Buffalo Pet Products nimelise lemmiklooma toitu pakkuva firma. Seda uudist lugedes ja ülevõtuobjekti uurides tärkas ka minus lootusekiir. Tegu on väga kasumlikult opereeriva (ärikasumi marginaal ligikaudu 25%) ja kiiresti kasvava (ärikasumi keskmine aastane kasv +18%) ettevõttega.

Süvenedes ülevõtmise detailidesse taandus minu positiivsus siiski üpris kiiresti. Mõelgem hetkeks – GIS kaupleb täna kusagil seal 10-11 kordaja juures ärikasumisse. Ligi kaks aastat tagasi maksis üks GIS aktsia veidi üle 72 dollari. Tänaseks hinnaks on ligikaudu 42 dollarit ehk ligi 42% vähem. See tähendab, et juhul kui GIS asub ülevõtmiste teele ja finantseerib neid tehinguid kasvõi osaliselt omakapitalist, on GIS-i aktsionäride jaoks tegu suhteliselt ebasoodsa olukorraga. Seega ses osas puhub vastutuul.

Samuti tähendab see seda, et väga-väga oluliseks muutub ülevõtuobjektide eest välja käidav hind/valuatsioon. Blue Buffalo Pet Products ülevõtmist uurides selgus, et firma väärtuseks hinnati ligi 8 miljardit dollarit. Blue Buffalo viimase majandusaasta ärikasum oli 319 miljonit dollarit. See tähendab, et GIS maksis ülevõtu puhul rohkem kui 25x selle ettevõtte ärikasumit. Tegu on ikka väga-väga kõrge EV/EBITDA suhtarvuga ja valuatsiooniga. Tõsi, Blue Buffalo näol on tegu väga kiirelt kasvava ettevõttega. Samas isegi kui eeldada, et firma suudab järgmiste aastate jooksul näidata igal aastal kasumi kasvu +20%, läheb aega 5-6 aastat enne kui Blue Buffalo kasum jõuab sisulise poole pealt järele General Mills’i poolt välja käidud ostusummale (valuatsioon muutub mõistlikuks).

Seega tunduvad General Mills’i juhtkonna otsused kapitali allokeerimisel vähemalt mulle kui potentsiaalsele pikaajalisele investorile täna kuidagi ülemäära paanilised ja aktsionäride väärtust pigem kahandavad kui väärtust loovad. See tähendab siis ühtlasi seda, et GIS minu pikaajalises dividendiportfellis endale kohta ei leia.