Üks viimase aja huvitavamaid raamatuid, mida lugenud olen, on Bô Yin Râ sulest pärinev „Raamat õnnest“. Bô Yin Râ on Saksa päritolu kunstniku ja kirjaniku Joseph Anton Schneiderfrankeni nii-öelda vaimne nimi. Esmatrükk pärineb tänaseks juba ligi 100 aasta tagusest ajast ehk aastast 1920.
Nagu arvata võite, ei ole tegu finants- ega investeerimisalase raamatuga, vaid pigem niinimetatud filosoofilise/vaimse kirjandusega. Raamatus on siiski kaks peatükki, mis panid mind mõtisklema nii rikkuse kui ka raha teemal üleüldisemalt.
Olgu kohe ka ette ära öeldud, et tegu ei ole kaugeltki lihtsa lugemisega. Pea iga lauset tuleb lugeda kaks kui mitte kolm korda. Esmalt lihtsalt lugeda. Siis lugeda uuesti, et mõista selle lause sügavust ja absoluutsust. Lisaks lugeda sageli ka veel kolmandat korda, et see kõik enda jaoks lahti mõtestada ja nii-öelda reaalsesse ellu üle kanda.
Rikkus ja vaesus
Kogu kõnealune raamat ja tekst tervikuna on ühe konkreetse inimese maailmavaade. Ma isegi kordagi ei mõelnud, kas ma selle kirjapanduga nõustun või mitte. Pigem oli see maailmavaade minu jaoks kuidagi nii teistsugune, värske ja uudse nurga alt esitatud, et lihtsalt lugesin ning püüdsin mõista. Toongi nüüd alljärgnevalt välja mõned tsitaadid ja nende poolt esile kutsutud mõtted.
Inimkonna tingimatuks kohustuseks on hoolitseda selle eest, et ükski tema liige ei kannataks puudust: et igal inimesele, kes ta ka ei oleks ja kuidas teda ka ei hinnataks, oleks toit, riided ja peavari ja see kohustus ei tühistu isegi nende inimeste korral, kes ei too mingit kasu.
Pean ausalt tunnistama, et ma olen terve elu pigem kaldunud pooldama mõtteviisi, et kui käed-jalad on otsas, siis tuleb tööd teha, pingutada ja ise enda hakkama saamise eest vastutab ikka iga inimene ise. Seega kui on objektiivselt hinnates olemas töövõime, siis tulebki teha tööd, näha vaeva ja punkt. Lisaks kõrgharituna ja (kunagise) kõrgepalgalisena tundus õiglane, et mina olen vaeva näinud ja pingutanud ning seega väärin seda (mis iganes see „see“ siis on). Täna, eriti nüüd pärast ülaltoodud ridade lugemist ja pisukest mõtisklemist, tunnen, et nõnda kardinaalseid hoiakuid minu sees enam ei ole. Kas ehk on humaansus pead tõstmas?!
… sa ei saa iial vastu võtta ega endale hoida seda, mille eest sa ei maksa täielikku hinda – mille eest sa ei taha maksta täisväärtuslikes ekvivalentides. Sul on õigus igasugusele rikkusele, kuid tagasihoidliku rikkusegi saavutad vaid siis, kui suvatsed selle ekvivalentidega hüvitada!
Mida see tähendab? Lihtsustatult öeldes seda, et rikkuse saavutamisel on enamasti hind. Me vahetame rikkuse millegi vastu. Enamasti on selleks aeg. Aeg, mis kulub töö tegemisele või millegi saavutamisele. See iseenesest ju ei tundu kuigi kõrge hind. Samas andes ära oma aega või eelistades oma aega kulutada rikkuse saavutamisele, loobume sellest ajast kusagil mujal. Sõltuvalt meie rikkusepüüdluse intensiivsusest väljendub aja defitsiit elu teistes valdkondades, kas veidi või üpris palju. See toob sageli endaga kaasa vaimse ja/või füüsilise tervise halvenemise, jahenenud suhted partneriga, vanematega, lastega. Samuti sugulaste ja sõpradega.
Seega tihtipeale on suure rikkuse saavutamise hinnaks puudujääk mingis teises, või praktiliselt kõigis teistes, elu valdkondades. Nii mõnigi võib nüüd vastu väita, et see ei ole nii, ma planeerin oma elu oskuslikult, kasutan aega efektiivselt ja katan kõik vajalikud valdkonnad – teen trenni, käin elukaaslasega jätkuvalt kohtingutel, helistan ja külastan sageli vanemaid ja nii edasi ja nii edasi. Teate, ma usun seda ja ei usu ka. Kindlasti on selline teadlik aja planeerimise lahendus parem kui ainult üksipulgi rikkuse loomisele keskenduda, kuid olgem ausad – need puudujäägid, emotsionaalne kaugenemine ja kõik muu taoline tulevad hiilides. Vahest võtab see kuid, vahest aastaid.
Kohe tekib küsimus, aga mis siis kui ma nii palju ei pinguta? Ei keera seda rikkuse taga ajamist päris üle võlli? Ei anna ära nii palju oma aega, ei maksa selle eest õiglast hinda ja ei loovuta seda, mida vaja?
Kui keeldud andmast seda, mida sul tuleb anda vastuannina teistes väärtustes, siis ei saavuta ega omanda sa alatiseks vähimatki.
Siinkohal on siis rõhk sõnal alatiseks. Mõnikord võib tunduda, et väike rikkus tuli kergelt või kukkus hoopis sülle, kuid kui selle eest ei osata olla tänulik, anda midagi tagasi, siis õige pea see kaob. Suurepäraseks näiteks on siinkohal rohked juhtumid, kuidas lotomiljonärid või ka tippsportlased mitte ainult ei kuluta kogu oma sülle kukkunud rikkust ära, vaid jäävad sageli veel võlgugi.
Sa ei omanda rohkem, kui suudad välja maksta! … rikkaks saad sa vaid sinus endas peituvaid väärtusi rikkuse vastu vahetades …
Ma ei tea, miks, aga siinkohal tuli mulle kohe esimese inimesena silme ette meie kohalik finantsvabaduse eestvedaja ja „Rikkaks saamise õpikute“ autor Jaak Roosaare. Ma küll ei ole Jaagu rahakotti piilunud, kuid mul on tunne, et tal läheb ses vallas hästi. Paremini iga päevaga. Samas ei ole näha hetkekski, et ta võtaks andmise osas hoogu maha. Pigem vastupidi. Aitäh, Jaak! 🙂
Seega suurepärane näide ja õpetlik kaasus kohe kodumaalt võtta. Üldistades võib öelda, et heade näidetena sobituvad siia muuhulgas ka kõik fanaatilised ja kirega oma asja ajavad ettevõtjad.
Raha
Alustan raamatus läbi jooksnud raha definitsiooniga. Tõenäoliselt ei sobi see definitsioon nüüd ülikooli keskpanganduse kursusele ja ka kohalikud keskpankurid ise vaataksid seda veidi vildaka grimassiga, kuid säilitagem avatud meel. 🙂
Raha väljendab seda väärtust, mille on mingi vaimne asi suutnud saavutada endale materiaalses maailmas. Et kehtida maises ilmas, peavad vaimsed väärtused saama materiaalseks, et mateeriat liikuma panna.
Teisisõnu on raha lihtsalt meie maise maailma väärtuse mõõdupuu. Kuidas on näiteks päts leiba nüüd see „mingi vaimne asi“, võite küsida. Väga lihtsalt – keegi kuskil on teinud vaimseid pingutusi selleks, et välja töötada sobilik leivaretsept, luua pakend, seada üles jaotusvõrk ja nii edasi ja nii edasi.
Järgmiseks jagan üht tsitaati, mida ma täna nagu mõistan ja nagu ei mõista ka. Eks tuleb veidi veel mõtiskleda ja püüda luua konkreetsemaid, reaalsemaid ja elulisi näiteid.
Muidugi pole sul vaja kummardada mammonat ebajumalana ega taotleda rahaomandit lõppeesmärgina. Õpi nägema raha liikumist, taotle raha mitte kui omandit, vaid pigem kui võimalust panna vaimsete väärtuste teenistuses ringlema üha suuremaid summasid.
Miks siis on nii, et ma nagu mõistan seda ülaltoodut ja samas nagu ei mõista ka? Seda me teame vist juba kõik, et raha lõppeesmärgina ei ole hea või mõistlik või mis iganes omadussõna me siin kasutame. Ka sellest saan ma aru, et oluline on raha liikumine. Mida see aga siiski tähendab? Kas see kui ma investeerin aastateks oma raha mõnda dividendiaktsiasse, on vastuolus ülaltooduga? Raha ju lihtsalt seisab sellisel juhul selle aktsia all kinni. Või siiski, äkki ikka päris niisama ei seisa ka, sest tegelikult loob see rikkust teenides dividenditulu ja kasvatades turuväärtust? See omakorda annab mulle võimaluse (julguse ja vabaduse) tegeleda asjadega, millega saan teistele kõige rohkem kasu tuua – õpetada, juhendada, abistada.
Aga mis siis kui ma juba olengi finantsiliselt vaba, kuidas siis see täiendav minuni tee leidnud raha panna veelgi suuremates summades tööle vaimsete väärtuste teenistuses? Kas see võiks tähendada seda, et tuleb skaleerida, võtta ette suuremaid projekte, laiendada potentsiaalset mõjuulatust? Mida see kõik konkreetselt minu tegemiste valguses üldse tähendab? Nagu näha, siis küsimusi jagub. 🙂
Lõpetan need mõtisklused ühe tsitaadiga, mis kirjeldab seda, et kui me olemegi saavutanud teatud rikkuse, ei ole see lõplikult ja lõpmatult siiski meie oma.
Kõrgemas mõttes ei olegi tegelikku raha-omandit!
Näiline omanik ainult hooldab ajutiselt üht osa kõikidest nendest väärtustest, mille on loonud inimkond tervikuna materiaalses maailmas.
Näilise rahaomandi suurus näitab vaid, kui sobiv on antud inimene väärtuste hooldajana; ja kes oskab vähest ustavalt valitseda, luues ühtlasi uusi väärtusi, selle seavad kord inimkonnaterviku vaimsed seadused valitsejaks ka palju üle, kui ta seda tõsiselt tahab, mitte ainult ei soovi.
“Kui palju on piisav”. Tuttav teema. Kui esialgu saaks igapäevaselt treidides niikaugele et näiteks 4-6% dividendiaktsiate segust iga kuu palgaga sarnane summa sisse tuleb, siis võib selle teema üle põhjalikumalt arutada 🙂
Väga hea postitus! Mõtisklesin just ka ise samal teemal oma viimases postituses. Kui paneme aluseks, et raha teeb meid õnnelikuks, siis me otseselt õnne ei kogegi. Või kui, siis vaid viivuks ja see tunne kaob.
Aitäh, tore kui meeldis! Ja täpselt nii nagu kirjutasid, nõnda see tõesti on.
Näiteks on mul suur soov teha huvitavaid, kuid kahjuks vaid raha väljaviivaid, asju. Ja need ei ole tegemised endale vaid kogu ühiskonnale/kogukonnale. Jah, on võimalik projekte kirjutada ja ehk saada toetust teistelt (maksumaksjatelt, kui rääkida näiteks KOV). Aga mulle meeldiks teha seda ilma kohustusega kellegi ees aru anda ja oma mõttelendu piirata.
Siit siis tulebki see mõte, et kui on rohkem finantse, siis tuleb see panna oma vaimsete väärtuste teenistusse, mis minu jaoks pea, et võrdub rohkem tagasi andmisena kogukonnale.
Head mõtted, aitäh jagamast!
Paljud rikad maailmas tegelevad heategevusega.
Huvitav, et selle teema tõstatasid ja just selles valguses. Tegelikult saab heategevusega väga edukalt tegeleda ka ilma meeletut rikkust omamata. Mulle meeldib juba aastaid toimetada viisil, kus olen omale välja valinud projekti või paar, mida toetan regulaarselt (olen sõlminud pangas vastava makse jaoks püsikorralduse). Lisaks on siis veel mõned teemad, mille puhul vähemalt aastas korra mõni konkreetne toetust otsiv ettevõtmine kõnetab ja siis saab ka sinna õlg alla pandud. Üheks selliseks on näiteks YFU ehk noorte õpilasvahetuse toetamine. Olles ise välismaal õppinud, tajusin väga tugevalt, kuidas see avardas maailmapilti, muutis tolerantsemaks ja ka lihtsalt rikastas elu. Samuti on meil olemas Hooandja, kus aeg-ajalt ikka midagi sellist silma jääb, mis kõnetab.
Muideks nii mõnigi kord, ennekõike juhul kui toetatav organisatsioon on Maksuameti tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste koondnimekirjas, on mõistlik abikäsi ulatada hoopis oma ettevõtte alt ja mitte eraisikuna.
see on jah väga pop seisukoht, et raha või asjad ei tee õnnelikuks, aga ma ei julgeks siiski nii kardinaalne olla ja nii must-valgelt asju võtta. mõelgem niipidi – margikogujaid teevad õnnelikuks nende margikogud, mündikogujaid mündikogud jne. sama hästi võib inimese õnnelikuks teha raha, sest ta teab, et see on tal olemas, see tagab kindluse ja turvatunde ning see on saadud tänu heale tööle. see on preemia, mille saamine tekitab mõnusat hasarti. samuti usun, et inimese võib õnnelikuks teha pidev rahavoog, sest ta on selleks teinud ridamisi õigeid otsuseid ning aina juurde voolav raha kinnitab seda. see on mänguilu. samamoodi nagu kossuplatsil ridamisi korve sisse loopides. sops kinnitab seda, et on tehtud õiged kalkulatsioonid. ja mis puutub asjadesse – inimesed on ju erinevad. mõni on vähem sotsiaalsem ning tunneb rõõmu pigem mingite lahedate vidinatega tegeledes, kui inimestega suheldes. autohuvilistele pakub rõõmu mototehnika, itimeestele uusimad itivärgendused jne. võtame kasvõi riided – ma tunnen end tänaval palju mugavamini korralikus ja stiilses rõivas kui määrdunud hilpudes. seda jada võiks veel väga pikalt jätkata. mu isiklikus elus on väga palju pisiasju, mis mind erinevatel põhjustel õnnelikuks teevad – kas näevad head välja, teevad elu palju mugavamaks või nendega on huvitav tegeleda. pigem on küsimus ahnuses, mitte rahas või asjades. muidugi sa ei ole enam õnnelik, kui sa ei suuda hinnata seda, mis sul on ja sa hakkad aina rohkem ja paremaid asju tahtma. siis jääbki mulje, et asjad ei suuda inimest õnnelikuks teha. lapsi teevad ju ka õnnelikuks nende lelud. jonn tuleb peale alles siis, kui nad näevad, et naabrilastel on paremad. see, kas ainult raha ja ainult asjad võivad õnnelikuks teha, on juba iseküsimus… aga samas, kui sa oledki ülimalt antisotsiaalne ja sind tõesti miski muu ei huvita, siis ma ei tea. why not?
Naljaga pooleks võiks selle viimase tsitaadi peale öelda, et autor on efektiivse turu hüpoteesi usku.