Juuni dividenditulu ja ühisrahastus versus dividendiaktsiad

Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.

Tõeline puhkus

Päris pikk paus tuli nüüd blogipostitustesse sisse, aga ju siis nõnda pidi praegu minema. Süüdi taas kord pisut pikem ringkäik välismaal. Üllatusena ka mulle endale ei tekkinud nende mitme nädala jooksul kordagi isu kirjutama hakata, kogu reisile kaasa veetud lugemismaterjal jäi puutumata ja oma investeeringutega tegelesin ka vaid ühel päeval pool tunnikest kui järskude hinnalanguste tõttu limiitorderid käiku läksid. Ju siis oli tõeline puhkus. Täielik väljalülitumine.

Eks oli tegu ka päris vaheldusrikka reisiga. Esimene nädal möödus autoga mööda Montenegrot tuuritades. Montenegro on ilus ja omapärane. Või ehk on õigem seda riiki iseloomustada isegi sõnaga maagiline, sest just midagi maagilist nende mägede vahel kulgemises seal oli. Väisatud sai nii turismimagnetitena tuntud rannikulinna Budvat ja lahesopis asetsevat Kotori kui ka Lovćeni rahvuspargi mäetippu.

Samas sai kiigatud ka riigi kaugematesse nurkadesse – Skadari järve äärde, üliarmsasse Perasti linna ja Durmitori rahvusparki. Sealt pärinevad vast ka kõige põnevamad mälestused – rafting Tara jõel ja selle sama jõe kanjoni ületamine 150m kõrgusel 824m pikkuse zipline’iga. See oli vägev. Viimane elamus oli muidugi üpris üürike, ligikaudu 40 sekundit ja teisele poole jõudes oli tunne, et peaks korra veel tegema, sest ei jõudnud nagu sissegi elada kui kõik juba läbi oli. Igatahes neile, kes ei tea, siis tegu on maailmas suuruselt teise kanjoniga USA Grand Canyoni järel. Montenegro rannikult on sinna pikk tee, aga asi on seda väärt. Veelgi enam, teekond sinna tasub tegelikult jaotada mitme päeva peale, sest sisemaal on vaatamist-uudistamist küllaga.

Igatahes Montenegros tuuritamise järel sai suund võetud Horvaatia linnakesele Rovinj. See tähendab, et järgmiseks ootas ees ligi 800 km esmalt läbi Bosnia ja Hertsegoviina ning siis aiva mööda Horvaatia rannikut põhja poole. Jaotasime ka selle teekonna kenasti piisavalt pika aja peale ära nii, et päevaseid sõidutunde üle 3h väga ei tuleks. Rannikul sai väisatud näiteks selliseid linnu nagu Cavtat, Dubrovnik ja Lapad, Šibenik, Senj ja Krk saarel asuvat Omišalji. Sellest nimekirjast olid selged lemmikud, igaüks küll erinevatel põhjustel, Cavtat, Šibenik ja Omišalj. Šibenikus peatusime pikemalt, et põigata Murteri saarele ja sealt võtta päevane paadiretk Kornati saarestikku. Kokku on ligi 35 km pikkusel alal 89 saart ja jalg sai maha pandud vist kokku kolmel. Olen varem korra Kornati laevaretkel käinud ja peab ütlema, et Zadarist alguse saanud retk oli kuidagi toredam, vaated oli vaheldusrikkamad ja peatusteks valitud saared huvitavamad. Aga eks see sõltub lisaks alguspunktile ka retke operaatorfirmast.

Rovinji jõudes tuli jälle väike tempo ja stiilimuutus – ees ootas 7 päeva (ja ööd) tantsimist ehk Croatian Summer Salsa Festival. Neile lugejatele, kes juba salsatavad teadmiseks, et tegu on ühe ägedaima salsafestivaliga üldse. Päriselt ka 🙂 Seekordne festival oli minul näiteks juba kuues. Peab ikka vinge üritus olema, et nõnda palju ühte kohta tagasi minna, eks ole? Ja nii ongi. See on lihtsalt suurepärane kombinatsioon kõigest – superhead ujumisvõimalused ja rannad, kaunis loodus, õdus vanalinn, mõnus suvine kliima, tuhanded eri tantsustiile harrastavad tantsijad üle kogu maailma, igapäevased basseini- ja rannapeod, õhtune tants linnaväljakul, party boat trip’id ja muidugi varahommikuni kestvad põhipeod. Väike basseinipeo ja tantsurõõmu klipp ka siia 🙂

Seega arvestades pidevat unedefitsiiti ja tantsurõõmu ei tulnud investeerimisteemad meeldegi. Korra siiski see maailm end meelde tuletas kui ühe Amazoni uudise peale osa tervishoiusektori aktsiaid kauplemispäeva alguses pea 10% langusega avanesid. Siis said paar varem sisse pandud limiitorderit täidetud ja sel päeval otsustasid igaks juhuks rannapeolt varem koju suunduda, et kiirelt asjad üle vaadata. Aga selle umbes 30 minutiga nende nädalate jooksul kogu investeeringutega tegelemine ka piirdus. Dividendid samal ajal aga muudkui tilkusid tasapisi kontodele. Kas pole tore? Tõeliselt passiivne lahendus.

Tegelikult just selle tahangi seekord pisut pikemalt jutuks võtta. Selle passiivse investeerimise võlu, mida pakub dividendiaktsiatesse ja ETFidesse raha paigutamine. Nagu öeldud, kogu selle aja, mil mina mööda ilma tiirutasin ja elu nautisin, tegi minu raha tööd. Oluline on siinkohal see, et ta teeb seda tööd veel ka täna, sama moodi homme, nädala pärast ja ka järgmisel aastal. Näiteks võlakirjade ja laenude kohta seda öelda ei saa. Vähemalt üldistades mitte, sest valdavalt on võlakohustustel alati lõpptähtaeg. Seega jagan alljärgnevalt pisut mõtteid teemal aktsiad versus võlakirjad/laenud ja seda just passiivse investeerimise vaatevinklist.

Mõtteid laenude varaklassist

Alustuseks pean ütlema, et mul on rõõm näha, kuidas nii mõnigi finantsblogija on vaid paari-kolme aastaga ühisrahastuse varaklassis toimetades üles ehitanud üpriski märkimisväärse igakuise rahavoo laekumise. Kord-paar olen selle progressi kiirust vaadanud ja mõelnud, et ehk peaks ka selles vallas varba sügavamale vette pistma. Kui bruto intressitulu ulatub ikka üle 20%, siis näib see liitintressi lumepall päris-päris kiiresti veerevat. Samas iga kord hingan korra sügvalt sisse ja välja, vabastan tekkinud ahnusepisku ning meenutan, miks ma valisin just selle tee, mille valisin ehk investeerimise dividendiaktsiatesse ja ETFidesse.

Olles praktiliselt kogu oma professionaalse fondijuhi karjääri veetnud võlakirjadega tegeledes, tean hästi üht selle varaklassi äärmiselt olulist kitsaskohta pikaajalise investeerimise valguses. Võlakirjadel, samuti ühisrahastuse laenudel, on alati lõpptähtaeg. See on see päev, mil kogu sinu nõnda hoolikalt ja tulusalt investeeritud raha makstakse sulle koos intressidega tagasi (positiivse stsenaariumi korral ehk juhul kui ei realiseeru krediidirisk). Mida see tähendab? See tähendab alati, ikka ja jälle ühte ja sama – selleks, et säiliks sarnane investeeringute tootlus tuleb leida samavõrra hea rahapaigutuse viis.

Reinvesteerimise risk

Finantsmaailmas nimetatakse seda reinvesteerimise riskiks. See risk väljendub mitmel moel. Esiteks peab minevikus kogetud tootluse säilitamiseks intressitase olema täpselt sama nagu esialgu seda raha investeerides. Intressitase, nagu teame, sõltub vähemalt kahest komponendist – üldine intressimäärade tase vastavas valuutas (niinimetatud riskivaba intressimäär või ka rahaturuintressimäärade tase) ja krediidimarginaalide tase. Viimane sõltub suuresti turuosaliste meelsusest. Optimismi korral langeb krediidimarginaalide tase märkimisväärselt ning seepärast on näiteks majanduskasvu laineharjal üha keerulisem leida sarnase tootluspotentsiaaliga rahapaigutusi.

Teine aspekt on krediidiriski tase. Meil küll võib õnnestuda esialgu 20% intressimääraga välja antud ja nüüd tagasi makstud ühisrahastuse laen uuesti sama intressimääraga välja anda, aga kas ka riskitase on sama? Tihtipeale juhtub nii, et võlakirja- või laenuinvestor on omale seadnud minimaalse tulususe/intressimäära eesmärgi ja hoiab sellest kinni vaatamata muutustele krediidiriski tasemes. Sellise käitumise tulemuseks on sageli olukord, kus majanduskasvu tuules hakkab portfelli maksehäirete esinemise ja pankrotistumise tõenäosus vargsi samm-sammult kerkima. Tegu on seega praktiliselt kõige kehvema stsenaariumiga üldse – mida paremini läheb majandusel, seda tugevamalt hoiab investor kinni oma tulususe ootuses lastes krediidiriskil seeläbi muudkui kasvada ning kriisi saabudes on tsükliüleselt mõõdetuna portfelli krediidiriski tase maksimaalne. Seega laenudesse investeerimise strateegia puhul minimaalse intressimäära/tulususe ootuse fikseerimine on äärmiselt protsükliline käitumine ja omab krediidiriski võimendavat mõju.

Kolmas faktor, mis lõppenud laenude reinvesteerimisel rolli mängib on reinvesteerimise kiirus. Ülepaisutatult lihtsat näidet tuues võib investor küll lõpuks leida selle soovitud 20% intressimääraga/tulususega laenu, kuid kui selle leidmine võttis aega 3 kuud, siis aastaseks tootluseks kujuneb sellel investeeritud rahal hoopis ligikaudu 15%, sest veerand ajast seisis see raha reinvesteerimist oodates jõude.

Kõiki neid reinvesteerimise riski tahke tasub laenudesse raha paigutaval investoril meeles hoida ja hinnata enda investeerimistegevust neid aspekte silmas pidades. Samuti tuleb kasuks endalt küsida, kui kaua ikkagi võtab keskmiselt aega tagasi saadud põhiosa reinvesteerimine ja kuidas on ajas muutunud portfellis olevate laenude krediidiriski tase?

Laenuäri ei ole passiivne

Vähemalt mina tunnen ja tajun, et laenuäri, olgu siis läbi võlakirjadesse või ühisrahastuse laenudesse investeerimise, ei ole passiivne investeerimisstrateegia. Seda saab siis öelda asju väga palju lihtsustades ja üldistades. Võlakirjade poolel on läbi võlakirjafondide ja ETFide kasutamise siiski võimalik iseendale tekitada ka passiivne lahendus. Ühisrahastuses leidub igasugu automaatpakkujaid ja lisaks olen aru saanud, et nobedate näppude ning koodi kirjutamise oskustega investorid kirjutavad programmijuppe, mis siis nende endi eest neis portaalides toimetavad. Seega ka selles vallas leidub võimalusi kogu investeerimisprotsess passiivsemaks muuta. Samas, mis siiski jääb ja on võlakirjadele/laenudele fundamentaalselt omane, on seesama eelnevalt jutuks olnud reinvesteerimise risk. Kindlasti ei ole see midagi ületamatut, kuid mulle tundub, et tegu on tahuga, mida paljud alustavad investorid ei oska märgata.

Lõpetuseks olgu igaks juhuks selguse huvides üle korratud, et laenuäri ja ühisrahastust ma siinkohal maha ei tee. Soovisin vaid jagada oma mõtteid ja ehk tuua ka pisut teistsugust vaadet kogu sellesse teemasse. Lõppude lõpuks on kõik siiski subjektiivne ja tulu saab teenida nii aktsiaturul, ühisrahastuses kui ka ükskõik, mis alusvara lihtsalt kaubeldes. Kõik on sobivuse ja isiklike eelistuste küsimus.

Dividendikasvu strateegia – tõeliselt passiivne rahavoog

Kipun ennast vist kordama juba igalt pikemalt reisilt saabudes, aga ju siis nii ongi. Dividendikasvu strateegia või ka lihtsalt laiapõhjalistesse ETFidesse investeerimise strateegia on ikka väga mõnus ja mugav. Kui ikka üldse isu või aega oma portfelliga tegeleda ei ole, siis ega ei tegele ka. Ainus, mis juhtuda võib on see, et magan maha mõne soodsa ostuvõimaluse. Müüa ju nii kui nii ei soovi, sest põhimõtteliselt ju kogun oma portfelli suurepäraseid dividendimaksjaid. Dividenditulu aga laekub kontole ilma minupoolse sekkumiseta. Samuti olen prii igasugusest olulises ulatuses tootlust mõjutavast reinvesteerimise kohustusest. Tõsi, ka laekunud dividenditulu tuleb portfelli ülesehitamise ehk akumuleerimise faasis reinvesteerida, kuid võimalik negatiivne mõju tulevasele laekuvale rahavoole ja portfelli kogutootlusele ei ole kaugeltki nõnda kardinaalne nagu laenude/võlakirjade puhul. Juhul kui ma 6-9 kuu jooksul saadud dividende ei reinvesteeri, siis see negatiivselt mu tulevast teenitava rahavoo potentsiaali ei mõjuta. Ühisrahastuse, laenude ja võlakirjade puhul ei saa sellist asja endale lubada. Juba paar kuud ilma reinvesteerimiseta ja tulevane intressitulu potentsiaal on omajagu nigelam.

Üks positiivne aspekt on dividendikasvu strateegial veel – rahavoo inflatsioonikaitse. Vähemalt mõõduka inflatsiooni tingimustes. Äärmuslikes olukordades on nii või teisiti finantsturgudel lühema- või pisut pikemaajalisem kaos, aga see selleks. Igatahes sooviga hinnata, kuidas on olnud lood just selle sama niinimetatud rahavoo inflatsioonikaitsega, võtsin kõigi oma portfellis täna olevate ETFide ja aktsiate dividendimaksed ette ning võrdlesin neid aastataguste numbritega. Analüüsist olen välja jätnud paar portfellis olevat Balti aktsiat (kuna nende puhul ei ole valdavalt tegu dividendikasvu ettevõtetega, vaid pigem muudel alustel tehtud investeeringutega) ja ka need positsioonid, mis on soetatud alles käesoleval aastal.

Endalegi üllatuseks oli pilt päris positiivne, eriti mõningate dividendifookusega ETFide vallas, mida olen viimasel ajal päris omajagu kritiseerinud. Täna portfellis leiduvast seitsmest dividendifookusega ETFist on kõik näidanud möödunud aastaga võrreldes dividendimaksete kasvu. Mõnel puhul näikse kasvunumbrid õige kenad olevat, kuid siin ei tasu end arvutuste aluseks olnud lühiajalisest perspektiivsist petta lasta. Pikemat ajahorisonti dividendimaksete kasvu arvutustes kasutades pilt nõnda roosiline ei ole. Igatahes ETFidest näitasid aastases lõikes kõige kiiremat dividendimaksete kasvu SPDR S&P Euro Dividend Aristocrats UCITS ETF (+20,6%) ja SPDR S&P Global Dividend Aristocrats UCITS ETF (+12,2%).

Ka üksikaktsiate lõikes on pilt hea. Kõige kiiremalt on möödunud aastaga võrreldes omanikutulu kasvatanud Visa Inc (+27,3%) ja T. Rowe Price Group (+22,8%). Ka aktsia hind on neil kahel aastataguse ajaga võrreldes hoogsalt kosunud (vastavalt +44% ja +49%), eriti võrreldes S&P 500 turuindeksiga (+13%).

Graafikul numbreid 31 kuni 36 kandvad ettevõtted langevad ühte kategooriasse kahest: a) tegu on kõrget ostuhetke dividendimäära evivate ja vähese kasvupotentsiaaliga aktsiatega ehk niinimetatud tänaste rahalehmadega või b) tegu on olulisi ümberkujundamisi või ülevõtmisi läbi tegevate firmadega, mis on aastaks-paariks dividendimaksete tõstmise hoo maha võtnud.

Aktsia #37, mis koges pea 40% dividendikärbet otseselt vist küll siia analüüsi rangelt võttes ei kuulu, aga lisasin ta pildile ikkagi, sest portfellis oli ta aasta tagasi ja on ka täna. Selle ettevõttega oli lugu järgmine. Soetasin seda esmakordselt juba 2016. aastal. 2017. aastal välja kuulutatud ja makstud dividendimakse oli ligikaudu 3% kõrgem kui 2016. aasta ostuhetke dividendimakse. Samas 2017. aasta keskel, mõned nädalad-kuud pärast dividendimakset, hakkas mulle tunduma, et järgmisel aastal mingit dividendimakse kasvu oodata küll ei tasu. Pigem vastupidi, finantse läbi käies terendas ees potentsiaalne 30-35% kärbe. Tegu on madala kasvupotentsiaaliga, kuid samas kõrget ostuhetke dividendimäära eviva mõnes mõttes sellise kommunaal- või telekomiettevõtte tüüpi firmaga.

Igatahes olles ettevõtet uurinud küll üht, küll teistpidi otsustasin, et olemasolevat positsiooni ei müü, vaid pigem hakkan hinnalanguse pealt juurde ostma. Juhul kui see muidugi tuleb. Kunagi ju ei tea. Kaldusin siis arvama, et on vaid aja küsimus kui turg tervikuna asub dividendikärbet sisse hindama ja küll tuleb ka hinnalangus. Kokku ostsin aktsiaid umbes 6 kuu jooksul juurde viiel korral, viimasel korral vahetult enne dividendikärpe välja kuulutamist kui määramatusesse lisas paraja annuse segadust ka tegevjuhi lahkumine. See juhtus olevat ikka eriti hea ostukoht, hinnaks tuli viimase kõige suurema tüki ostul 10,55 ja dividendikärpe järgseks neto dividendimääraks 6,45%. Tänaseks, pärast veel kuid jätkunud negatiivset meelestatust, välja kuulutatud dividendikärbet ja sellele järgnenud külgsuunalist liikumist, on hind ühtäkki rühkinud juba sinna 18 kanti.

Seega on viimased 12 kuud dividendimaksete dünaamika valguses olnud üsna head. Aga eks head on olnud ajad ka makromajanduse ja üleüldise majanduskliima mõttes. Eks näis, kas ja kui palju dividendikärpeid toob kaasa järgmise majanduse langusfaas.

Seekordne postitus sai päris-päris pikk. Tundub, et paisu tagant pääses nüüd välja kõik see nädalaid vaikselt sees pulbitsenud kirjutamise himu. Lõpetuseks ka möödunud kuu dividendilaekumiste kokkuvõte.

Juuni dividenditulu

Juunis maksid omanikutulu kokku 3 ETFi ja 17 erinevat ettevõtet. Pea pooled dividendilaekumised olid küll väiksemad kui 10 eurot positsiooni kohta, aga küll nad ajapikku kasvavad. Nii täiendavate säästude juurde investeerimise kui ka ettevõtetepoolsete dividendimaksete tõstmise toel. Kokku jõudis kuu jooksul kontole 622 euro väärtuses dividenditulu.

Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.