Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.
Esimesed ETFide tehingud
Mõned päevad tagasi kerisin läbi oma Exceli tabelis peetavat tehingustatistikat. Avastasin, et esimesed ETFide tehingud oma isikliku rahaga tegin 2013. aastal. Fondijuhina toimetades sai see uks avatud vist juba ligi kümme aastat tagasi ehk 2008-2009. aastal. Igatahes näitab see kõnealune kauplemislogi tabel, et esimesest kolmest ETFide tehingust kaks olid spekulatiivsed ja üks dividendistrateegia alusel võetud positsioon. Kirjutan täna pisut pikemalt ühest spekulatiivsest tehingust. Peamiselt seetõttu, et tegu ei olnud päris tavalise ehk finantsžargooni kasutades plain vanilla ETFiga.
Panustamine ekspansiivsele rahapoliitikale
2013. aasta keskpaiku oli olukord globaalsetel finantsturgudel omapärane. Tasapisi hakkas investoriteni jõudma arusaam, et keskpankade vastu ei ole mõtet võidelda. Kui ikka varade kokkuostuprogramme rakendatakse, siis varem või hiljem kaasneb sellega (finants)varade hindade tõus. Kõige agressiivsemat rahapoliitikat viljeles selgelt Jaapan. Sellest saigi 2013. aastal mu üks esimesi spekulatiivseid ETFide oste.
Ekspansiivse rahapoliitikaga kipub kaasas käima üks investeerimise jaoks ebasoodne kõrvalmõju – valuuta nõrgenemine. Teisisõnu me võime küll investorina kasu lõigata vara hinna tõusust, aga kui samal ajal langeb selle valuuta kurss, milles me varasid soetasime, ei pruugi meie võidud olla kuigi märkimisväärsed. 2013. aasta suveks oli Jaapani keskpank täistuuridel majandust ja finantsturge stimuleerimas. Selle tulemusena oli kohalik börsiindeks Nikkei 225 tõusnud aastaga ligikaudu +60%. Tundub päris palju, eks ole?
Samas kohaliku keskpanga agressiivsete rahapoliitiliste meetmete tõttu oli 2013. aasta teiseks pooleks Jaapani jeen euro suhtes nõrgenenud samal perioodil ligikaudu 40%. See tähendab, et juhul kui me oleks 2012. aastal vahetanud oma eurod jeenideks, nende eest soetanud siis mõnd Nikkei 225 indeksile panustavat ETFi ja aasta hiljem positsiooni sulgenud ning jeenid tagasi eurodeks vahetanud, oleks meie tootlus olnud kõigest +20%.
Maandatud valuutariskiga ETFid
Börsil kaubeldavate fondide ehk ETFide maailm on üpris mitmekesine. Eri turuindekseid järgivaid ETFe saab osta päris mitmes erinevas valuutas. Nii näiteks oleks meil olnud võimalus 2012. aastal mitte oma raha ise jeenideks vahetada, vaid osta mõnd Nikkei 225 ETFi kohe eurode või dollarite eest. Samas lõpptulemus oleks suuresti olnud sama, sest selle asemel, et valuutavahetust ise teha, delegeerisime me selle nüüd fondivalitsejale.
See tähendab, et millal iganes me soetame näiteks seda sama Jaapani aktsiaturule panustavat ETFi USA dollarite eest, ei tähenda see Jaapani jeeni kursiriskist pääsemist. Näiteks 2012. aasta juulis iShares MSCI Japan UCITS ETF USD (Dist) nimelist ETFi USA dollarite eest ostes oleksime aastaga teeninud dollaris mõõdetuna ligikaudu +26% ja eurodes mõõdetuna ikkagi selle sama +20%. Jaapani aktsiaturg ise, nagu eelnevalt mainitud, tõusis samal perioodil ligi +60%.
Just täpselt selliste olukordade tarbeks on justkui loodud niinimetatud maandatud valuutariskiga (currency hedged) ETFid. Valuutariski maandamine käib sellistes ETFides enamasti tulevikutehingute abiga. Täpsemalt öeldes kasutatakse enamasti vajaliku valuutakursi fikseerimiseks 1-3 kuu pikkuseid FX forward lepinguid. Nagu arvata võib, kaasneb forward lepingute ülerullimisega teatud kulu. Samuti ei kaitse see siiski täies ulatuses kursikõikumiste eest.
Kõik eelnev tähendab ETFide mõistes seda, et esiteks on maandatud valuutariskiga ETFid enamasti kõrgema kulukuse määraga ja teiseks ilmneb ikkagi pisuke mahajäämus võrreldes teoreetilise kursifikseerimise arvutusega. Toon siinkohal näite. iShares MSCI Japan EUR Hedged UCITS ETF (Acc) on just täpselt selline ETF, mis panustab Jaapani aktsiaturule, kuid on 100% ulatuses 1-kuuliste FX forward lepingutega euro-jeeni valuutakursi riski maandanud. Kui perioodil juuli 2012 kuni juuli 2013 tõusis Jaapani aktsiaturg ligikaudu +60%, siis kõnealune ETF näitas +55% kogutootluse numbrit. Kuigi eksisteeris väike mahajäämus turuindeksist, oli tulemus igatahes oluliselt parem kui avatud valuutapositsiooniga toimetamisel (eurodes mõõdetuna +20% ja dollarites +26%).
Seega just täpselt see sama maandatud valuutariskiga iShares MSCI Japan EUR Hedged UCITS ETF (Acc) osutus minu valikuks 2013. aasta lõpus kui läksin püüdma agressiivsest rahapoliitikast hoogu saanud Jaapani aktsiaturu rallit. 
Valisin maandatud valuutariskiga ETFi peamiselt sel põhjusel, et ei osanud hinnata kui suur negatiivne mõju võib Jaapani keskpanga rahapoliitikal järgnevate aastate jooksul jeeni kursile olla. Kuigi Jaapani aktsiaturu ETFi ostu hetkest alates nõrgenes jeen euro suhtes järgneva aastaga ligi 10-12%, siis kogu ETFi hoidmisperioodi peale kokku valuutakursi muutuse mõju oluliseks ei oleks osutunud.
Hoidsin Jaapani positsiooni pisut üle pooleteise aasta, mille kestel kujunes kogutootluseks +31%. Ei saa kurta, kuid selgelt jäin selle positsiooni võtmisega pisut hiljaks, sest kõige kiirem ralli toimus 2012. aasta novembrist kuni 2013. aasta juunini.
Täna kogu tehingut tagantjärele hinnates saan öelda järgmist. Vaatamata sellele, et euro-jeeni valuutakursi risk ei realiseerunud, oli jätkuvalt mõistlik antud juhul kasutada maandatud valuutariskiga ETFi. Ennekõike lähtudes just investeerimisteesist endast, mis nägi ette lõdva rahapoliitika jätkumist ja sellele panustamist. Minu jaoks oligi tegu taktikalise tehinguga ehk kauplemisideega. Tõsi, küll päris pika horisondiga, aga siiski. Seega nii kui õhus oli märke Jaapani keskpanga rahapoliitika agressiivsuse kasvutempo langusest, oli aeg see positsioon sulgeda. See tähendab ühtlasi ka seda, et järgnevate kvartalite jooksul saabunud ligi -30% langust ei oleks mina kuigi hästi talunud. Teadsin ju algusest peale, et minu jaoks ei ole tegu pikaajalise positsiooniga ning sellistel puhkudel on ebamõistlikud otsused ja langusesse müümine kerged tulema.
Kirjutan õige pea maandatud valuutariskiga ETFidest ka pikemalt. Hetkel teemat lühidalt kokku võttes on just ülalkirjeldatud olukord üks neist, mil maandatud valuutariskiga ETFide kasutamine end õigustab või tundub lihtsalt puht objektiivselt vaadatuna mõistlik.
Augusti dividenditulu
Augustis maksid omanikutulu kokku 7 ettevõtet ja 2 ETFi. Kokku laekus kuu jooksul kontole 393 euro ulatuses dividenditulu. 2017. aasta augustikuu omanikutulu number oli 303 eurot. Möödunud aasta sama ajaga võrreldes olen juurde soetanud 2 uut augustis dividenditulu maksvat firmat pluss suurendanud positsioone juba ühes olemasolevas ettevõttes. Kui need dividenditulu kasvu arvutamise eesmärgil kõrvale jätta, siis oli dividenditulu like-for-like baasil 337 eurot ehk kasv aastaga ligi +11%. Pole ju paha!
Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.
Tere
dividenditulu kasvab kogu aeg, ületab ootusi aasta perspektiivis ja see on tore, aga kuidas kogutootlus on, kui suur? Kas USA või võibolla maailma või veel mõne piirkonna plain vanilla indeksiga võrreldes; millega nimelt võrrelda, sõltub ka ettevõtetest, mis portfellis.
Olen sellest pisut pikemalt ka kirjutanud, et erainvestorina, kelle väärtpaberid on mitmel eri kontol, on üpris raske oma tootlusi adekvaatselt ja lihtsa vaevaga jälgida. Parim lahendus, mis seni leidnud olen, on kõigi positsioonide sisestamine ostu hetkel Morningstari keskkonda, kus siis toimub portfelli turuväärtuse (NB! ainult hinna) dünaamika võrdlus globaalse aktsiaindeksiga. Lisaks kasutan ise veel võrdluseks MSCI World aktsiaindeksit, mille tootlused on arvutatud eurodes (kuna ka minu investeeringute baasvaluuta on ju päeva lõpuks euro). Oma portfelli kogutootluse numbri saamiseks olen siis Morningstari portfelli väärtuse kasvu numbrile juurde liitnud portfelli keskmise dividenditootluse. Nõnda võrreldes on minu portfell astunud globaalsete aktsiaindeksitega suhteliselt sama sammu, kord 0,5-1,5% alla jäänud ja siis jälle seda edestanud.
Tere, tänud hariva postituse eest!
Tegemist on küll üldmajandusega, aga äkki saab lihtsa näitena lahti seletada järgmised lõigud:
1. “Kui ikka varade kokkuostuprogramme rakendatakse, siis varem või hiljem kaasneb sellega (finants)varade hindade tõus.”
2. “Ekspansiivse rahapoliitikaga kipub kaasas käima üks investeerimise jaoks ebasoodne kõrvalmõju – valuuta nõrgenemine.”
Kui ma õigesti aru saan, siis ekspansiivne rahapoliitika soodustab liigse vaba raha teket, mis siis liigub varem või hiljem (finants)varadesse ja sellest tulenebki hindade tõus, aga valuuta nõrgenemise seos jääb mulle arusaamatuks..
Rõõm kuulda, et oli kasulik lugemine.
Püüan ka vastata, ennekõike siis puht standardsest majandusteoreetilistest käsitlustest lähtuvalt.
1. Varade kokkuostuprogrammidel on mitmesugune mõju, majandusteadlased on identifitseerinud mitmeid niinimetatud ülekandemehhanisme – näiteks signaliseerimise kanal, inflatsiooni kanal, portfelli varade tasakaalustamise kanal jmt. Väga lihtsustatult öeldes toob varade kokkuostuprogramm endaga kaasa intressimäärade (ja võlakirjade tulususte) languse. Madalamad intressimäärad tähendavad ühtlasi madalamat kapitali hinda. See omakorda tähendab, et diskontomäär, mida kasutatakse erinevate varade hinnastamisel (tulevaste rahavoogude tänapäeva diskonteerimisel) langeb ja varade niinimetatud õiglased väärtused tõusevad. Seeläbi on põhjust tõusta ka varade hindadel.
Lisaks eelkirjeldatud ülekandemehhanismile kaasneb langenud võlakirjade tulusustega (yield to maturity) mitmete finantsturu osaliste jaoks vajadus leida kõrgema oodatava tootlusega investeeringuid (portfolio-balancing channel). See viib niinimetatud riskantsemate varade (ettevõtete võlakirjad, pikema tähtajaga võlakirjad, aktsiad, arenevate riikide varad jmt) kõrgendatud ostuhuvini, mis omakorda soodustab nende varade hinnatõusu.
2. Nagu öeldud, siis varade kokkuostuprogrammi tagajärjel vastava riigi intressimäärad langevad. Nüüd tulevad mängu selline mudel nagu Real Interest Differential Model ja ka Covered Interest Rate Parity teooria. Reaalintressimäärade vahe mudel ütleb, et hetke valuutakurss kahe riigi valuutade vahel sõltub nende riikide intressimäärade vahest. Juhul kui nüüd riigis A varade kokkuostuprogrammi tõttu intressimäärad langevad, väheneb intressimäärade vahe (interest rate differential) ja riigi B varad muutuvad investorite jaoks atraktiivsemaks. Seega toimub raha sissevool riiki B ja suureneb nõudmine selle valuuta järele. See viib riigi B valuuta tugevnemiseni riigi A valuuta suhtes ehk teistpidi vaadatult varade kokkuostuprogrammi rakendanud riigi A valuuta nõrgeneb.
Kaetud intressimäära pariteedi (Covered Interest Rate Parity) teooria kohaselt võrdub kahe riigi intressimäärade vahe nende kahe riigi valuutade omavahelise valuutakursi hetke turukursi (spot rate) ja tulevase turukursi (forward rate) vahega. Lihtsustatult, juhul kui meil on täna võimalik USA dollaris investeerida 12 kuuks võlakirjadesse ligi 2,9% intressimääraga (eurodes oleks intressimäär -0,15%, kasutatud vastavalt 12 kuu USD Liborit ja 12 kuu Euribori) ja täna saame eurod dollariteks vahetada ligikaudse kursiga 1,155, siis kõnealuse teooria kohaselt peaks 12 kuu pärast euro-dollari kurss olema kõrgem kui tänane 1,155. Valuutaturu forwardid pakuvad selleks kursiks hetkel 1,194. Teisisõnu oma raha täna eurodest dollariteks konverteerides ja siis dollarites investeerides võidame intressimäärade vahe baasil ca 3,1%, kuid oodatavalt kaotame tänaste forward määrade alusel arvutatuna valuutakursi ebasoodsa liikumise tõttu (dollari nõrgenemine euro suhtes) ligikaudu -3,3%.