Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.
Otsuste tegemise muskli treenimine
Kindlasti olete minuga nõus kui ütlen, et päris sageli ei ole otsustamine kaugeltki mitte lihtne. Need raskused võivad väljenduda õige mitmel moel. Küll tundub meile, et meil pole veel piisavalt infot. Teinekord toome endale erinevaid vabandusi, et täna otsustama ei peaks ja lükkame selle homsesse. Siis jällegi tekib hirm selle otsuse olulisuse osas, sest mingil põhjusel tundub see otsus nii suur ja tähtis. Sealt vaid sammuke edasi hakkame koheselt kartma, mis saab siis kui ma teen vale otsuse. Kas tuleb tuttav ette? Eks igaühel käivituvad erinevad kahtlused, kõhklused ja hirmud, kuid otsustamine kipub aeg-ajalt meil kõigil keeruline olema.
Sattusin hiljuti raamatupoes inglise keelset majanduskirjanduse riiulit uudistades raamatule, mille pealkiri on “Start now. Get perfect later“. Olen läbi aja olnud hädas sellega, et muudkui lihvin ja viimistlen ning tegutsemiseni ei taha kuidagi jõuda. Täpselt selles valguses see raamat mind kõnetaski.
Igatahes pärast mõningast lehitsemist olingi juba kassajärjekorras ja koju jõudes alustasin uudishimuga kohe lugemist. Nüüdseks saan öelda, et viimased kuu-poolteist olen teadlikult ja sihipäraselt treeninud oma aju otsustamise musklit. Sain sealt raamatust endale paar-kolm koheselt ellu rakendatavat nippi, mis on mul aidanud nüüd viimaste nädalate jooksul hoopis lihtsamini ja vähesema vaevaga teha nii investeerimis- kui ka muid otsuseid. Jagangi alljärgnevaga paari võtet, mille olen nüüdseks loodetavasti omandanud ja juurutanud.
Ei ole olemas suuri otsuseid
Üks mu senist mõttemudelit murdev peatükk oli kohe üpris raamatu alguses ja see kõneles niinimetatud suurte otsuste müüdist. Mõned otsused tunduvad meile kuidagi eriti suured ja olulised. Tegelikult omistame neile sellise tähenduse ja grandioossuse meie ise. Iga otsus, mida me tajume justkui suure otsusena, on tegelikkuses hoopiski nagu kett või ahel paljudest järjepanu tehtud eelnevatest otsustest.
Kõige paremini suutsin mina selle enda jaoks lahti mõtestada paarisuhete valguses. Otsus kokku kolida ei sünni eraldiseisvalt. Sellele eelnes otsus minna ja kõnetada seda naerusuist neiut. Siis otsus küsida tema kontakte. Seejärel otsus ta välja kutsuda. Pärast seda otsus ta uuesti kohtingule kutsuda ja nii edasi ja nii edasi. Täpselt sama moodi ei ole ka lahkuminekud üks otsus. Lahkuminek on alati protsess, mis koosneb paljudest väikestest otsustest.
Seega tihtipeale valmistume mõne nii olulise ja suurena tunduva otsuse tegemiseks end ette tunde, päevi või isegi kuid. Samas tegelikult selle otsuse tegemine võtab kõigest mõne nanosekundi. Ja siin ei ole vahet, kas tegu on suure või väikse otsusega. Füsioloogiliselt käitub aju täpselt sama moodi vaatamata sellele, kas me ise oleme selle otsuse sildistanud suureks ja oluliseks või väikseks ning ebaoluliseks. Minu jaoks oligi kõige väärtuslikum tõdemus, et suur otsus ei ole tegelikult suur otsus ja suurena tajutav otsus on valdavalt lihtsalt paljude väikeste juba seni tehtud otsuste järgmine samm.
Otsused ei ole kivisse raiutud
Järgmine teema, mis seostub just selle sama otsuste olulisuse vähendamisega on otsuste permanentsus, jäävus. Olgem ausad, ükski otsus ei ole tegelikult püsiv. Me võime koheselt pärast otsuse vastu võtmist seda muuta.
Tavaliselt järgneb otsusele siiski ka mingi tegevus. Tegevustega on asi nüüd veidi keerulisem. Siin me ei saa enam öelda, et kõik otsuse tõttu tehtud tegevused on ümberpööratavad (näiteks need, mis puudutavad elu-surma), aga valdav enamus siiski on. Jällegi, olgem ausad – ma võin täna otsustada selle töökoha vastu võtmise kasuks, aga järgmisel nädalal võin vabalt ümber otsustada ja tullagi sealt töökohast ära. Nii otsus kui ka tegevus on lihtsalt ümber pööratavad. Sama moodi ma võin täna otsustada, et ma panustan näiteks aktsiaturgude langusele ja kui järgmiste päevade jooksul vihjavad arengud siiski vastupidisele, siis otsustada oma turu langusele panustav positsioon sulgeda. Jällegi, nii otsus kui ka sellest tulenev tegevus on ümber pööratavad.
Mis meid takistab uskumast, et otsuseid ongi nõnda kerge ümber pöörata, on tagajärjed. Mida minust arvatakse, kui ma taas kord ühelt töökohalt nõnda kiirelt lahkun? Kas tõesti pean jälle vastu võtma väikse kahjumi?
Ma nüüd absoluutselt ei propageeri siinkohal ja investeerimisotsuste valguses seda, et saame ning võime ülepäeviti oma investeerimisotsuseid muuta. Pigem püüan illustreerida seda, et see esialgu nii suure ja hirmsana tunduv otsus alustava investori jaoks paigutada raha finantsturgudele, on tegelikult päris lihtsalt ümber pööratav. Tõsi, me ei tea, kas oma otsuse ümber pööramisel ja investeeringute maha müümisel saab seda raha olema vähem või rohkem, kuid oluline on hoopis muu. Oluline on aru saada, et meil põhimõtteliselt on ümber otsustamise võimalus olemas iga kell. Valdav enamus otsuseid ei ole kivisse raiutud.
Sea otsuse tegemiseks tähtaeg
Järgmisena jagan seda, millega vast ise kõige enam kimpus olen olnud. Seda nii investeerimistegevuse puhul, omale mõnd kestvuskaupa valides või muud “suurt” otsust tehes. Selleks on minu soov koguda veel veidi täiendavat infot, uurida asja veel veidi põhjalikumalt, mõelda selle peale rahulikult veel mõned korrad. Infot ei ole justkui kunagi veel küllalt.
Viimaste nädalate jooksul on mul tulnud vastu võtta vähemalt kaks sellist investeerimisotsust, mille puhul mul puudus igasugune aimdus sellest, millega antud ettevõte tegeleb. Veelgi enam, ka need majandussektorid, ärimudelid, konkurentsisituatsioon ja kõik sellega kaasas käiv olid minu jaoks täiesti võõrad. Tavaliselt oleksin ma hakanud otsast uurima ja seejärel oleks samm-sammult hakanud sisse pugema kahtluseuss, et ma ei tea sellest kõigest ikka mitte kui midagi ning googledama peaks veel seda, analüüsima toda jne. Lisaks, mida rohkem ma sellistes olukordades infot korjan ja selles tuhnin, seda tugevam on tunne, et vaja on veel infot. Peamiselt seetõttu, et asjad lähevad justkui segasemaks, mitte selgemaks, tekib uusi küsimusi, värskeid kahtlusi. Nõnda see info üleküllusest tekitud paralüüs tekibki. Mis tähendab, et otsustamisest ei tasu enam üldse rääkida. Esmane soov on lihtsalt seda segadust pigem vältida. Seetõttu ei ole ka ime, et nii mõnigi potentsiaalikas investeerimisotsus jääbki tegemata.
Seekord aga käitusin teisiti. Võtsin ülalviidatud raamatust snitti ja panin omale tähtaja. Tähtaja, mis päeval ja mis kellaks peab otsus olema tehtud. Sedasi oli kuidagi lihtsam. Nüüd teadsin, et mul on paar-kolm päeva aega lugeda, uurida, mõelda ja siis teisipäeval kell 12 on otsustamise aeg.
Seda on neid ridu kirja pannes isegi kuidagi imelik kirjeldada, aga see, mis järgnes oli huvitav. Ma justkui ei piitsutanud nüüd end takka stiilis oi-oi, ma ei saa seda või toda teha, sest pean nüüd need kaks analüüsiraportit läbi uurima. Sellist kohustust enam kuklas ei kummitanud. Miskit oli nagu muutunud. Juhtohjad haaras mingi automaatika, mis planeeris, et pühapäeval pühendan mõned tunnid ja teisipäeva hommikul samuti ning siis ongi otsustamise aeg. See iseendale seatud tähtaeg sundis mind alateadlikult infot läbi töötama hoopis efektiivsemalt ja produktiivsemalt. Mõte ei läinud uitama ja sama moodi ei hakanud ma vastust otsima igale uuele kerkinud küsimusele. Nüüd teadis miski mu sees juba ise, mis on oluline ja mis mitte. Mis vajab tähelepanu ja mis mitte.
Teisipäeva keskpäeval kui saabus otsustamise aeg, oli kõik kuidagi väga lihtne ja sujuv. Otsus tuli kergelt ja kindlustundega. Veelgi enam, õhtul sellele kõigele tagasi mõeldes sain aru, kui vähe ma olin võrreldes tavapärasega infot kogunud. Samas see info oli nüüd kuidagi erakordselt hästi süstematiseeritud ja kõik, mis olin omale investeerimisteesi faili kirja pannud tundus ärilises mõttes just täpselt see 20%, mis mõjutab 80% firma majandustulemustest. Ka teise investeerimisidee ja -otsusega kordus sama. Info sai kokku kiirelt, kogusin ainult seda infot, mis tõesti tundus oluline ja kogu protsess info kogumisest kuni otsuse tegemiseni (ja ka tegelikult tehingu tegemiseni) oli väga vähe vaimujõudu nõudev.
Seega julgen kindlalt soovitada – pane oma “suurena” tunduva otsuse tegemiseks paika kindel tähtaeg. Seejärel lase juba tegutseda oma alateadvusel, kes teab täpselt, et piiratud ressursside tingimustes tuleb oma varud mobiliseerida. Ikka selleks, et tegutseda kiirelt, produktiivselt ja viisil, mis meie otsustusmusklit liigselt ei kurna.
Veebruari dividenditulu
Veebruaris maksid dividende 2 ETFi ja 10 erinevat üksikaktsiat. Seekordsed dividendimaksed laekusid valdavalt USA dollarites ja kõike arvepidamise tarbeks eurodesse ümber konverteerides maabus kuu jooksul kontole 667 euro väärtuses omanikutulu.
Nagu alltoodud graafikult näha, siis möödunud aasta sama kuuga võrreldes on kasv olnud märkimisväärne. Selle taga on nii olemasolevate positsioonide suurendamine, portfellis olevate ettevõtete dividendimaksete kasv kui ka päris uute positsioonide lisamine.
Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.
Ja siis on veel need inimesed, kes kõik suured otsused liiga väikesteks löövad ja otsustus-paralüüsi tõttu enam üldse liigutada ei suuda. Nt otsus minna jõuksi – peaks olema JAH või EI ning tuld. Aga paljudele on see “kuidas minna, mis kell pean liikuma hakkama, millised liibukad oma turskete reite otsa sikutada, kas käia pärast pesus jõuksis või kodus jne”. Lõpuks on elu nii keeruline, et oledki niisama diivanikartul ja kuhugi ei lähe.
Hea tähelepanek, seda sinu kirjeldatud olukorda kipub tõesti tänapäeval üha enam esinema.
On tõesti nii, rohkem piima ja vähe amuutamist 😀 Miks on algajatel rohkem õnne ? Sest nad ei mõtle nii palju ja tegutsevad rohkem. Ja vilumus tulebki tegutsemisega, seda alguses ei olegi ju, seega ei tasu sellele liiga palju tähelepanud anda. Loen praegu raamatus “Power of Now” Ole ja ela hetkes, liiga palju mõeldes/elades tulevikus ja minevikus toob sulle liiga palju ärevust, hirmu, kahtlusi ja kõhklusi. Raamatus “Kui koerast saab hunt” on väärtpaberi turgudel otsuste tegemist ja selle põhjuseid uuritud vähe sügavamalt ja seal on ka välja toodud see, et kiirelt ja koheselt reageerides on meil suurem võimalus ellu jääda, kui et jääda pikemalt mõtlema ja arutlema probleemi üle … et kas see lõvi sööb mind ära või mitte ?!Mhhhh….. Ja see on ka meile sügavale alateadvusse sisse talletatud. Kuid tõesti ivesteerimis otsuseid tehes võib olla see pole kõige parem lähenemine 😀 Aga eks paremate otuste tegemiseks on su vaja omada mingeid kogemusi ja teadmisi, usun, et nende põhjal tehtud kiire reageerimine võib ostutuda väga edukaks. Kui sa ei jää mõtlema, et kas lõvi sööb mu ära ja selle asemel paned teadmata suunas ajam ja jookseb kalju servalt alla või siis jooksed oopis koopasse kuhu lõvi ei mahu sulle järgi tulema.
Sellega seoses veel enda kogemusest võin öelda, et pigem kahetsem ma neid tehinguid mis jäid tegemata, kui neid mis kehvasti läksid. Kehvasti läinud tehingu puhul vähemalt võidad õppetunnid.
Aitäh oma mõtete jagamise eest!
Selle kiirreageerimisega on investeerimise vallas jah pisut teisiti kui tavaelus. Investeerimistegevuses on pigem vaja ümber lülituda sellele niinimetatud aeglase ehk loogilise mõtlemise lainele ja vältida aju I süsteemi ehk kiirelt ning automaatselt reageeriva mõtlemissüsteemi tegutsemist.