Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.
Aktiivne vs passiivne investeerimine
Debatt aktiivse investeerimisstrateegia ehk ise oma portfelli üksikute väärtpaberite välja valimise versus passiivse ehk indeksinvesteerimise üle on olnud viimastel aastatel üpris elav. Eks paljudel, kes selles debatis häälekalt sõna võtavad, on oma huvid mängus. Olgu selleks siis aktiivset strateegiat rakendavad fondivalitsejad või teiselt poolt indekseeritud investeerimistooteid pakkuvad firmad. Ärihuvi suunab igaühte esitama just talle vajalikke andmeid, näiteid ja põhjendusi.
Ma ise olen püüdnud kogu aeg olla võimalikult objektiivne. Nii täna oma raha hallates kui ka minevikus fondijuhi ametit pidades. Toona oli igal fondil oma võrdlusindeks, mis väljendas siis justkui sellist osta-hoia investeerimisstrateegiat. Päris sageli tuli kalendriaasta kohta kokkuvõtteid tehes arenguvestlustel tõdeda, et 1-aastases perspektiivis sai võrdlusindeksile ehk siis turule tervikuna alla jäädud. Selles ei ole midagi üllatavat, eriti nende jaoks, kes on kursis indeksikompanii S&P Dow Jones Indices poolt regulaarselt tehtava SPIVA analüüsiga.
SPIVA on lühend sõnadest S&P Indices Versus Active. Teisisõnu koostab ettevõte regulaarselt ülevaadet sellest, millised aktiivselt juhitud fondid kasutavad ametliku võrdlusindeksina mõnd S&P Dow Jones Indices poolt arvutatavat indeksit ja mitu protsenti nendest fondidest jääb oma võrdlusindeksile alla. Arvestust peetakse üle kümne, viie, kolme ja üheaastase investeerimisperioodi. Seda statistikat kasutades uurin ma enamasti ise 5- ja 10-aasta pikkuste perioodide numbreid. See on selline sobilik võrdlusbaas pikaajalise erainvestori jaoks.
Mis te arvate, mitu protsenti aktiivselt juhitud fondidest on siis üle viimase 5-aastase perioodi jäänud turuindeksitele alla? Täpsustan üle, et aktiivselt juhitud fondide all mõistetakse enamasti selliseid investeerimisfonde, kus suur raamistik on paigas (näiteks investeerida võib USA aktsiatesse), kuid millised firmad täpselt portfelli kaasata, kui suures osakaalus, millistele sektoritele panustada ja muu taoline, on alati fondijuhi enda otsus.
Need, kes SPIVA statistikast varem kuulnud ei ole, võivad nüüd üllatuse osaliseks saada. Nimelt viimase seisuga on üle 5-aastase investeerimisperioodi oma võrdlusindeksile (S&P 500) alla jäänud ligi 82% USA suurettevõtetele panustavaid aktsiafonde. Mõelda vaid, kümnest fondijuhist kaheksa ei ole suutnud turuindeksiga võrdset tootlust näidata. Rääkimata siis turgu ületava tootluse genereerimisest. Lisaks, pidagem neid numbreid seedides meeles, et need on inimesed, kes valdavalt on omandanud erialase hariduse, töötavad firmades, kus erainvestoritega võrreldes on ressursid ja ligipääs infole mõõtmatult paremad ning lisaks veel tegelevad aktsiaanalüüsiga 8-12 tundi päevas.
S&P Dow Jones Indices peab sarnast arvestust ka teiste regioonide aktsiaturgude kohta. Arenenud tööstusriikide aktsiatele panustavate fondide tootlusstatistika on siiski suhteliselt sarnane. Euroopa aktsiaturgudele keskendunud aktiivselt juhitud fondidest jäävad oma võrdlusindeksile üle 5-aastase investeerimisperioodi mõõdetuna alla ligikaudu 80% fondidest. Austraalia puhul on see number 79%, Kanada puhul koguni 90%. Veidi paremini on hakkama saanud Jaapani aktsiaturule keskendunud fondid. Seal jääb võrdlusindeksile alla kõigest 58% fondidest.
Kuidas seda kõike arvesse võtta oma investeerimisstrateegiat kujundades?
Ülalkirjeldatud statistikaga tegin esmakordselt tutvust juba vähemalt kümme aastat tagasi. Seepärast panin oma isikliku rahaga 2013-2014. aastal sihipärase investeerimisega algust tehes koheselt paika järgmise – kuigi ma soovin hakata ise välja valima ja investeerima niinimetatud dividendikasvu ettevõtetesse läbi üksikaktsiate soetamise, siis tagala kindlustamiseks peab osa rahast kindlasti minema ka indeksfondidesse.
Miks nii? Kuigi mul võib olla kõrge enesehinnang ses osas, mis puudutab oskust aktsiaid valida või ka erialane haridus ja töökogemus, siis reaalsus on olnud just nimelt see, et kõigist neist hästi haritud ja erialase kogemusega fondijuhtidest ikkagi ligi 80% jääb turuindeksite tootlusele alla. See on fakt. Tõsiasi, mida väga ei tahaks endale tunnistada, eks ole?! Siiski just selline on reaalsus. Seepärast otsustasingi kohe päris alguses oma enda raha sihipäraselt investeerima asudes, et osa rahast peab minema börsil kaubeldavatesse indeksfondidesse ehk ETFidesse. Ideaalis seadsin sihid nõnda, et üksikaktsiad moodustavad portfellist 50% ja ETFid samuti 50%. See on siis selline pikaajaline siht. Kuna üksikaktsiates tekib ikka neid atraktiivsena näivaid sisenemishetki rohkem kui turul tervikuna, siis püüdsin paika panna ka ETFide osakaalu miinimumi. Selleks sai 1/3 ehk siis vähemalt kolmandik peab olema ETFides.
Millised ETFid valida?
Millised ETFid selliseks tagala kindlustamiseks sobivad? Lihtne vastus on globaalsed ja laiapõhjalised. Teisisõnu sellised ETFid, mis hõlmavad endas eri riikide ja regioonide ning valdava enamuse majandussektorite ettevõtteid. Siin siis tasub omale sobilikke ETFe valides otsida fondi või tema alusindeksi (benchmark index, underlying index) nimest sõnu global, world või muud taolist.
Tunnistan ausalt, et ma ise läksin esimestel aastatel veidi teist teed. Olin nii tugevalt dividendiusku pöördunud, et hakkasin esimese hooga ostma pigem dividendifookusega aktsiafonde. Dividendifookusega ETFid on sellised, mis paigutavad vahendid ainult dividende maksvatesse aktsiatesse. Teadupärast turul tervikuna on nii selliseid firmasid, mis dividende maksavad kui ka selliseid, mis ei maksa. Otsustasin, et tahan keskenduda vaid dividende maksvatele firmadele.
Aastatega ja läbi isikliku kogemuse avastasin, et dividendifookusega ETFe on ikka väga-väga erinevaid. Kõige kriitilisem tegur omale dividendifookusega ETFi valimisel on fondi alusindeksi kokku panemise metoodika ja fondi portfelli tasakaalustamise (rebalanseerimise) põhimõtted. Olen sellest kõigest pikemalt kirjutanud siin, siin ja ka siin.
Suuresti tipnes see dividendifookusega ETFide uurimistöö sellega, et andsin e-raamatuna välja dividendifookusega ETFidele keskendunud käsiraamatu. Seal sai dividendiaktsiatesse investeerivaid ETFe lahatud nii üht kui teistpidi ja kokku on vaatluse all ligi 100 erinevat dividendifookusega fondi. Põhimõtteliselt leiab sealt midagi igale maitsele – küll neile, kes hindavad rohket rahavoogu (kõrge dividendimäära strateegia) kui ka neile, kes hindavad näiteks rahavoo stabiilsust ja turvalisust (quality dividend strateegia ja erinevad aristokraatide ETFid).
Pärast põhjalikku uurimistööd, oma isiklikku raha mängu pannes saadud kogemusi ja aastatepikkust jälgimis ning analüüsitööd saan öelda järgmist – dividendifookusega ETFidel on kenasti ja jätkuvalt koht minu investeerimisportfellis olemas, aga tunnen, et vajan suuremas mahus juurde ka tavalisi laiapõhjalisi globaalse või regionaalse ulatusega ETFe. Seega soovin oma ETFide portfellis kombineerida laiapõhjalisi aktsiafonde dividendifookusega ETFidega. Seda sama julgen soovitada ka teistele.
Peamiselt seetõttu, et valdav enamus saadaolevatest dividendifookusega ETFidest evib üht või mitut karakteristikut järgmisest loetelust:
- Fond keskendub vaid ühe riigi või kitsa regiooni aktsiatele.
- Fondi portfell kipub olema kaldu teatud sektorite suunas (näiteks REITid ehk börsil kaubeldavad kinnisvarafondid, kommunaalteenuste firmad jmt).
- Väga sageli on dividendifookusega ETFides vaid 30, 40 või 50 eri väärtpaberit ehk fond on suhteliselt vähe hajutatud/konsentratsioon on kõrge.
Kas ma oleks pidanud üksikaktsiate valimise asemel ostma indeksfonde?
Nüüd jõuan lõpuks selleni, miks käesoleva teema sel korral jutuks võtsin. Nimelt ühel päeval oma LYNX’i kauplemisplatvormi halduse keskkonda (Account Management Home) sisse logides peatus mu pilk aknakesel, mille nimi on Portfolio Performance. Ma üldiselt oma portfelli tootlusnumbritel regulaarselt silma peal ei hoia, mõned korrad aastas vaatan ja kõik. Seekord nägin aga seal võimalust sisestada ka võrdlusindeks (turuindeks) ja graafiliselt võrrelda, kuidas siis portfellil läinud on.
Taustainfoks nõnda palju, et avasin eraisikuna konto välismaakler LYNX’i juures 2016. aastal eesmärgiga hakata sinna ehitama dividendiportfelli. Ennekõike oli soov välja valida stabiilseid ja kasvavate dividendimaksetega firmasid, peamiselt USAst, mandri-Euroopast ja Suurbritanniast.
Tänaseks on seal 32 eri firma aktsiad ja 1 ETF. Tegu on just täpselt sellise portfelliga, mida võib nimetada aktiivselt juhitud või stock picking portfelliks. Seega on mul nüüd suurepärane võimalus uurida, kui edukas on mu aktsiavalik olnud. Kas olen turgu edestanud või olekski olnud mõistlikum kogu oma raha mõnda MSCI World aktsiaindeksit järgivasse ETFi paigutada?
Võrdlusbaasi valikukus on LYNX’is/IB’s võimalusi mitmeid. Mina valisin selle, mis on minu investeerimisstrateegiat arvestades kõige asjakohasem. Võrdlusindeksiks sai valitud Vanguard Total World Stock Index ETF. Teisisõnu börsil kaubeldav fond, mis investeerib aktsiatesse üle kogu maailma. Kahjuks leidsin esmapilgul võimaluse võrrelda oma portfelli tootlust valitud võrdlusindeksiga kõige pikemalt vaid üle ühe aasta. Seega väga kaugeleulatuvaid järeldusi sellest teha ei saa. Samas tore teada ikkagi, et vähemalt mõõdetuna perioodil mai 2018 kuni mai 2019 on minu aktsiavaliku tulemusena kujunenud tootluseks +5,2%, samas kui kogu maailma aktsiaturg on hoopis langenud ja näidanud -1,6% negatiivset tootlust. Finantsžargooni kasutades saan öelda, et viimase aasta jooksul olen “teinud alfat +6,8%”.
Seega mõõdetuna vähemalt üle sellise, küll suhteliselt lühikese, perioodi, on ise aktsiate valimine end igati õigustanud. Soovitan siinkohal igal ise aktsiaid valival investoril vähemalt korra aastas oma portfelli tootlusnumbritele peale vaadata ja neid siis sobiliku aktsiaindeksi või ETFi tootlusega võrrelda. Nõnda saame teada, kas meie ponnistused ja ajakulu on seda kõike väärt või on jõukuse üles ehitamisel hoopis mõistlikum tee globaalsete ETFide regulaarne soetamine.
Mai dividenditulu
Mais maksid omanikutulu 15 erinevat ettevõtet ja 2 ETFi. Jällegi oli päris omajagu, kokku 5 erinevat, selliseid positsioone, mille dividenditulu laekumine oli vähem kui 10 eurot. Tundub kohati justkui sentide lugemine, aga küll need positsioonid ajas kasvavad ja seeläbi kasvab ka laekuv omanikutulu. Pealegi on tegu enamasti selliste firmadega, mis on agaralt igal aastal oma dividendimakseid kasvatamas. Näiteks nende samade nimetatud 5 firma puhul on viimased dividendimaksete tõstmised olnud +7%, +10%, +12%, +31% ja +36%.
Igatahes kokku laekus mai jooksul kontole 1140 euro väärtuses dividenditulu. Peamiselt tõstsid selle numbri nõnda kõrgeks sellise kolme mandri-Euroopa ettevõtte dividendimaksed, mis jaotavad omanikutulu vaid kord aastas.
Progressi paremaks jälgimiseks pean ka ülevaadet laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.
Kas ei teki kättesaadavuse probleeme heade ETFide puhul kuna need ELi inimestele siiski raskesti kättesaadavad — või on see LYNX eriline ning saadki sealt oma ühte valitud ETFi osta rahulikult?
LYNX ise kuidagi eriline ei ole, mis tähendab seda, et kõik USA börsidel ja USAs registreeritud ETFid ei ole läbi LYNXi kättesaadavad. Euroopas registreeritud aktsiaturge järgivaid ETFe on täna kokku üle 1400 ja ligi 200 nendest fondidest on globaalse ulatusega. Seega valikut laiapõhjalise globaalse ulatusega ETFi leidmiseks, mis on Eesti residendist investorile kättesaadav, on päris piisavalt.
Okei; ma lootsin, et sul oli mingi salajane ligipääsuvõimalus seda kasutades.
Euroopa ETF variante kasutades on valuutaküsimus, kus liiga palju erinevaid asju toimub erinevates valuutades. Lisaks mingile heale USA maaklerile peab kõrvale leidma ka hea Euroopa maakleri aga eks need mõlemad on suhteliselt väikesed küsimused pikas perspektiivis. Mõneti ka koheselt rohkem hajutatud portfell 🙂