Just selline koondnumber vaatas mulle vastu kui juuni kuu alul oma dividenditulu arvepidamise Exceli tabelisse järjekordseid sissekandeid tegema asusin. Teisisõnu just nimelt 25 000 eurot olen teeninud omanikutulu kokku selle aja jooksul, mil olen sihipäraselt dividendiaktsiatesse investeerinud. Päris märkimisväärne number, kas pole?!
Alustamise hirmudest üle saamine
Alustasin sihipärase dividende maksvatest aktsiatest ja sellistesse aktsiatesse raha paigutavatest ETFidest pikaajalise investeerimisportfelli üles ehitamist 2014. aastal. Tegin algust tasapisi. Ikka väga pikkamööda. Mäletan jätkuvalt väga selgelt kui hirmutav see alustamine oli. Isegi mulle, kes ma olin juba aastaid fondijuhina teinud igapäevaselt miljonite eurode väärtuses väärtpaberitehinguid. Ikkagi tundus see otsus alustada oma isikliku rahaga sihipärast investeerimistegevust kuidagi hirmutav.
Mulle lihtsalt endale kuidagi meeldis, et mul seisis alatasa arvelduskontol mingi rahavaru. Varu, mille suuruses (nominaalselt mõõdetuna) sain alati kindel olla. Teisisõnu kui kontol oli 10 000 eurot, siis teadsin, et selle väärtus on 10 000 nii täna, homme kui ka järgmisel kuul. Samas kui investeerin selle aktsiatesse või börsil kaubeldavatesse fondidesse, siis ju kunagi ei tea, mis on nende väärtpaberite turuväärtus, nädala, kuu või aasta pärast. Selline määramatus tundus ebamugav ning hirmutav.
Kuidas sellisest tegutsemist halvavast hirmust üle saada? Mina leidsin siin enda jaoks lahenduse, kus sellesse panustasid suhteliselt võrdselt kaks komponenti. Esiteks arvutasin välja kui palju mul siis tegelikult seda rahavaru vaja oleks, et end mugavalt tunneksin. Olin siis ikka väga-väga konservatiivne ja jõudsin numbrini, mis oli võrdne minu ühe aasta elamiskuludega. Seega igakuised keskmised elamiskulud korda 12 oli see number, kust jooksis siis minu jaoks mugavuspiir. Otsustasin, et just nii suur peab olema minu hädaabi fond/meelerahu fond.
Teine oluline komponent alustamise hirmust üle saamisel puudutas investeeringu tüübi hoolikat valimist. Tundsin, et juhul kui otsustan pikaajaliselt raha paigutada ainult sellistesse investeeringutesse, mis mulle ka jooksvalt regulaarset rahavoogu toodavad, siis on süda kuidagi rahulikum. Just suuresti nii see liisk dividendiaktsiate kasuks langeski.
Samm-sammult enesekindlust ja meelerahu üles ehitades
Eelkirjeldatu paika panemine võimaldas alustamise hirmust üle saada. See tähendab, et lõpuks ometi said tehtud esimesed sellised investeeringud, mida plaanisin algusest peale hoida pikaajaliselt. Samas mäletan, et väike ebamugavustunne oli jätkuvalt sees. Eks selle heaks tõestuseks ongi asjaolu, et esimeste ostudena läksid kirja pigem ETFid kui üksikaktsiad. Samuti see, et alustasin siiski suhteliselt väikeste summadega (võrreldes juba olemasoleva säästude/vaba raha hulgaga).
Samas täna julgen öelda, et see oli väga õige samm. Alustama peabki tasapisi, samm-sammult ja rahulikult. Tõsi, juhul kui me oleme parasjagu finantsturgude tõusufaasis, siis võime ilma jääda mõningasest tootlusest/kasumist, kuid see ei ole kaugeltki nii oluline kui mugavustunde üles ehitamine. Seda, et meie meel on valitud investeerimisstrateegia ja investeerimisportfelli osas rahulik, alahinnatakse ikka väga palju. Seega julgengi soovitada – alustagegi samm-sammult, väikeste summadega, tasapisi ise muudkui õppides ja arenedes. Nii on kõige parem.
Sentidest saavad eurod ja eurodest sajad ning tuhanded eurod
Oma tehingustatistikat uurides näen, et esimesed dividenditulu teenimise eesmärgiga teostatud investeeringud said tehtud 2014. aastal. Esimesed kontole laekunud omanikutulu numbrid olid sellised: märtsis 12 eurot ja 25 senti, mais 1 euro ja 61 senti, juunis 41 eurot ja 40 senti. Kokku kogunes 2014. aasta eest dividenditulu 304 eurot. Ei midagi ülemäära suurt, kuid samas ikkagi juba täitsa arvestatav number. Aasta lõpetasin portfelliga, mis koosnes ühest dividendifookusega ETFist pluss täiendavalt kahest spekulatiivse maiguga ETFist ja kolmest üksikaktsiast.
Hoogsa investeerimise tulemusel kasvas aastane dividenditulu järgmisel aastal päris palju. 2015. aasta lõpuks oli mul portfellis juba 8 erinevat ETFi (neist 2 küll sellised, mis olid need samad ülalmainitud spekulatiivsed positsioonid ja maksid samas ka dividende) ja 12 erinevat üksikaktsiat. Aasta jooksul laekus kontole kokku dividende 2390 euro väärtuses.
Vot see on juba suurem number. See teeb keskmiseks igakuiseks dividendituluks pea 200 eurot. Mäletan hästi, et toona oli minu üheks peamiseks vahe-eesmärgiks jõuda sellise keskmise igakuise dividenditulu summani, mis kataks ära minu kodulaenu makse. Laenumakse suurus oli siis ligikaudu 450 eurot kuus ja seega olin juba justkui poolel teel. Motivatsioon oli kõrgel ja siht terendas silme ees päris eredalt.
Kuigi 2015. aastal täienes portfell nii erinevate dividendifookusega ETFide kui ka üksikaktsiate näol päris oluliselt, siis tegelikult tunnen, et päriselt sain investeerimise osas tuule tiibadesse alles 2016. aastal. Eks siin aitas omajagu kaasa ka tõsiasi, et olime parasjagu niinimetatud earnings recession’is ehk olukorras, kus ettevõtete kasuminumbrid olid koos aktsiate hindadega märkimisväärses languses. Just siis, 2016. aasta alul, suunasin investeeringutesse nii palju kui vähegi võimalik oli.
2016. aasta lõpuks oli portfellis 8 dividendifookusega ETFi pluss jätkuvalt 2 spekulatiivset fondi. Üksikaktsiate arv oli tõusnud 24 juurde. Kalendriaasta lõpus sain omanikutulu numbreid kokku lüües tabelisse kirja 4470 eurot ehk keskmiselt ligikaudu 370 eurot kuus. Liikusin oma esimesele eesmärgile lähemale päris hoogsas tempos.
Samas, nagu näete, alustasin ka mina ikka päris pisikeste sammudega ning tasa ja targu. Mis siis, et erialane kõrgharidus ja vastav töökogemuski olemas olid. Julgemate investeerimisotsusteni ja arvestatavate summadeni läks aega ligi kaks aastat. Ka täna, seda kõike tagantjärele hinnates, tunnen, et liikusin minule igati sobilikus tempos. Tegelikult ehk isegi kriipsuvõrra kiiremini kui oleks pidanud, sest tuleb tunnistada, et portfelli on just nende paari esimese aastaga sattunud investeeringuid, mida seal tingimata olema ei peaks.
Täna, sihipärase investeerimise teekonna kuuendal aastal on olukord mõnes mõttes päris sarnane 2014. aastaga. Näiteks uurides oma käesoleva aasta dividendilaekumiste numbreid, siis jätkuvalt võib sealt leida kandeid, mis justkui on väga väikesed. Nagu näiteks mai kuus laekunud 4,67 USD, 5,85 USD, 5,35 USD, 3,84 USD. Jah, need tunduvad väikesed ja tegelikkuses ongi väikesed summad. Samas kasvavad need numbrid juba mõne aastaga omajagu suuremaks täiendava raha investeerimise ja dividendimaksete kasvatamise toel.
Nii näiteks olen ühe Euroopa ettevõtte puhul 2016. aastal saanud omanikutulu 37,51 eurot, sel aastal 52,96 eurot, ühe Suurbritannia aktsia puhul on 2016. aastal tabelisse kirja saanud dividenditulu number 11,73 GBP, käesoleval aastal vaatab sealt vastu juba 128,82 GBP. Seega ei tasu neid esmapilgul tühisena tunduvaid sente ja üksikuid eurosid/dollareid/naelsterlingeid teps mitte alahinnata!
Tagasilöögid – õnneks siiski vaid ajutised
Kõik ei ole siiski nii lilleline kui ülaltoodust välja paista võib – et muudkui hoogsalt investeerime ja küll siis näitab ka dividenditulu pidevat ja katkematut kasvu. Reaalsus viskab sisse ikka oma vimkasid ja teeb omad korrektuurid. Suurepäraseks näiteks sellest on alljärgnev aastate lõikes laekunud omanikutulu kokku võttev graafik. Siit on kenasti näha, et 2018. aastal jäin alla nii ise enda jaoks välja arvutatud dividenditulu prognoosile kui ka eelnenud aastal kogunenud omanikutulu summale.
Miks siis nii? Mis juhtus? Ega muud suurt midagi kui, et korrigeerisin agaruses tehtud investeerimisotsuseid. Teisisõnu olin paari aastaga aru saanud, et nii mõnigi Balti ettevõte ikka minu portfelli ei sobi. Samuti ei käitunud vastavalt fondi strateegia kirjeldusele ja sellest tulenevalt paika saanud ootustele ka paar ETFi. Kõik sellised positsioonid läksid müüki juhtumisi just 2018. aastal.
Viimase ligi viie aasta jooksul on tervenisti neli korda esinenud ka niinimetatud sundmüüke/sunniviisilisi positsioonide realiseerimisi. Kolme üksikaktsia puhul oli tegu ülevõtu tehinguga, kus anti võimalus aktsiad ise tagasi müüa (hiljem börsil noteerimine lõpetati) või siis kanti kokkulepitud kuupäeval lihtsalt vastav rahasumma kontole. Ühe korra olen läbi teinud ka ETFi likvideerimise ehk sulgemise menetluse. Lisaks neile neljale juhtumile, on tegelikult kaks sellist veel, kus otsustasin vaatamata ettevõtte börsilt lahkumisele oma osalust mitte müüa. Ühel juhul oli tegemist ülevõtu tehinguga, teisel puhul jagunemisega. Seni olen nendelt nüüdseks noteerimata ettevõtetelt jätkuvalt ka dividende saanud.
Lisaks oli ka kolmas põhjus, miks dividenditulu 2018. aastal varasemaga võrreldes langes. Selleks olid paar 2017. aastal toimunud kõrget erakorralist dividendimakset, mis siis selle kõnealuse kalendriaasta omanikutulu numbrit paisutasid. 2018. aastal erakorralisi makseid ei olnud ja see mõjutas saadud dividendide summat märkimisväärselt.
Mõõda seda, mis on tegelikult mõõtmist väärt
Mida ma selle eelneva lõiguga öelda soovin ja millele tähelepanud juhtida on järgmine – me võime küll plaane ja projektsioone teha, kuid tegelikult üpris sageli esineb ettenägematuid ja meist sõltumatuid asjaolusid, mis meid kursilt kõrvale kallutavad. Siin on kõige väärtuslikumaks õppetunniks minu arvates mõõta midagi, mis sõltub sinust endast ja vähem välistest teguritest. See on peamiseks põhjuseks, miks ma ei propageeri sagedast portfelli tootluse ja turuväärtuse mõõtmist ning jälgimist. Samuti tasub endale aru anda, et ka laekuva dividenditulu osas võivad meid tabada nii positiivsed kui ka negatiivsed üllatused. Sellised, mis vaatamata regulaarsele värske raha turule paigutamise meie dividenditulu ootused ja projektsioonid sassi löövad.
Mis siis alles jääb? Mida on oma progressi jälgimiseks siis hea mõõta? Eks ikka seda kui palju me iga kuu, iga kvartal, iga aasta suudame täiendavat kapitali investeeringutesse suunata. Olgu see siis aktiivse tööga teenitud nii-öelda värske raha või reinvesteerimisele suunduv dividendi- või intressitulu. Vot see on näitaja, mis sõltub suuresti ainult meist endast.
Kokkuvõtteks ehk 5 soovitust alustavale investorile
Samm #1: Kogu omale piisavana tunduv meelerahu fond. Selline, mis laseb rahulikult magada ja võimaldab erinevate mõistlike riskistsenaariumite puhul vältida investeerimisportfellist tehtavaid sundmüüke.
Samm #2: Vali selline varaklass, instrumendi või investeeringu tüüp, millega end mugavalt tunned ja millesse sul on usku. Ära tegutse pimesi selle järgi, mida kusagilt Ameerikamaa blogist või finantsportaalist loed. Meist igaühe vajadused, võimalused ja karakter on erinevad. Seda peab väljendama ka sinu valitud investeerimisstrateegia ja investeerimisportfell.
PS! Juhul kui tunned, et just sulle sobiliku investeerimislähenemise välja selgitamine on kuidagi kindlam koos oma ala eksperdiga, siis võta julgelt blogi kontaktivormi kaudu ühendust.
Samm #3: Alusta väikselt. Just täpselt nii suurelt, et end veidi mugavustsoonist välja suruda, kuid mitte nii suurelt, et investeeritud säästude pärast pidevalt südant valutada.
Samm #4: Jätka regulaarset investeerimist (automatiseeri see nii palju kui võimalik) ja varu kannatust – ka kõige väiksematest dividenditulu numbritest saavad õige pea keskmikud ja siis juba täitsa korralikud laekumised. Eriti juhul kui sinu portfell koosneb arvuliselt suhteliselt vähestest ETFidest/aktsiatest.
Samm #5: Sea sihid, tee plaane ja mõõda progressi, kuid ära seda kõike üle tähtsusta. Kui midagi mõõdad, siis ennekõike seda, mida ise kõige enam mõjutada saad. Näiteks igakuist regulaarset värske kapitali investeeringutesse suunamist või ka laekuvat passiivset rahavoogu. Kogutootluse numbritele viska pilk peale umbes aastas korra. Uuri ka tootlusnumbreid üle 3- ja 5-aastaste perioodide. Peamiselt selleks, et aru saada, kas sinu valitud investeerimisstrateegia ja selle ellu viimine võimaldavad sul saada turule sarnast tootlust või on kusagil puudujääke.
Tere Märten! Investor Toomasel on eesmärk teenida 12% aasta keskmist tootlust. Milline ja kas üldse on sinul sarnast eesmärki ning mida sa loed tuluks? Ja kui me võtame aluseks kvaliteetsed ETF-d/üksikaktsiad siis milline võiks olla portfelli reaalne aastakeskmine tootlus 1-5 aastal, 6-10 aastal…? 6-10 aastal peaks see olema kõrgem kui arvestada, et need ETF-d ja firmad tõstavad igaaastaselt väljamakseid…
Minu isiklik arvamus on, et tulu on kontole laekunud summa mitte portfelli väärtus… Ehk laekunud dividendid jm väljamaksed ning realiseeritud müügitulu. Sest see portfelli väärtus on väga suhteline, see muutub lühikese aja jooksul +/- ning ei anna õiglast pilti.
Päris hea mõte on jälgida investeeritud/reinvesteeritud summat. Ma pole varem selle nurga alt mõelnud!
Mul kogutootluse (hinnatõus + saadud dividenditulu) eesmärki seatud ei ole. Paljuski seetõttu, et olen veendunud sellise eesmärgi seadmise ebamõistlikkuses. Jah, kaupleja võib omale sellise eesmärgi seada, kuid pikaajaline investor pigem mitte. Pikaajalise investorina oleme me pigem nii-öelda tootluse võtjad mitte loojad. Teisisõnu vähemalt 80-90% ulatuses sõltub pikaajalise väärtpaberiinvestori tootlus sellest: 1) milline on portfelli jaotus varaklasside vahel, 2) kui hästi suudetakse hallata oma investorkäitumist ja 3) millist tootlust pakub mingil vaatlusalusel perioodil turg tervikuna. Väärtpaberite oskusliku valiku ja mõningase ajastamisega võime heal juhul pisut turgu edestada, kuid suures plaanis võtame ikkagi seda, mida turg tervikuna parasjagu pakub.
Ajalooliselt teame, et aktsiaturg on kalendriaasta lõikes pakkunud nii -40% kui ka +40% tootlusnumbreid – seega iga kalendriaasta lõikes mingit fikseeritud miinimumtootlust oodata on lühinägelik. Tõsi, lugu on teine kui räägime pikaajalisest keskmisest oodatavast tootlusest, kuid siin tuleb endale aru anda, et see 8-12% keskmist aastast tootlust, mida aktsiaturud ajalooliselt pakkunud on, kujuneb üle pikemate perioodide. Vähemalt 5-10 aasta keskmisena.
Kuigi ma oma portfelli kogutootlust üleliia ei tähtsusta, siis aeg-ajalt hoian sellel silma peal ikka. Ennekõike eesmärgiga aru saada, ega ma oma investeerimistegevuses järjepidevalt turu keskmisele alla ei jää. Juhul kui ma midagi sellist avastan ja ilmneb, et minu aktsiavalik ei ole kuigi hästi õnnestunud, siis soovin rohkem raha suunata laiapõhjalistesse indeksfondidesse. Regulaarselt mõõdan dividenditulu. Detailsemalt ka seda, kuidas on käitunud dividenditulu iga investeeringu puhul eraldiseisvalt. See tähendab, et iga oma portfellis oleva aktsia ja fondi puhul uurin, kas dividendimaksed on ikka ajas kasvavad ja kui suur see kasv olnud on.
Mõistan su loogikat portfelli turuväärtuse osas. Samas lisan siia mõttekillu – jah, turuväärtus ei ole seni kaua oluline kuni rahuldud dividendituluga. Samas kohe sellel hetkel kui otsustad näiteks poole aktsiaportfellist rahaks teha, et see kusagile intressitulu teenima panna (tähtajalised hoiused, ühisrahastuse laenud vms), siis kohe on oluline ka see kogusumma, mida müügist saad. Seega päris tähelepanuta seda hinnatõusu komponenti jätta ei tasu.
Dividendikasvu strateegia olengi ise paljuski valinud seetõttu, et juhul kui valida oma portfelli välja dividende kasvatavad ettevõtted, siis ajalugu näitab, et passiivse rahavoo kasvuga käsikäes käib ka turuindeksiga võrreldes portfelli turuväärtuse kiirem kasv. Teisisõnu näiteks perioodil 1972-2010 näitasid dividende kasvatanud USA ettevõtted kogutootlust keskmiselt +9,6% aastas, samas kui USA suurettevõtteid koondav aktsiaindeks S&P 500 kosus keskmiselt +7,3% aastas.
Loodan, et said oma küsimustele vastuse.
Tänud vastuse eest! Dividendimaksete ja aktsia hinnatõusuga seoses olen olnud rohkem kui 1 kord vastamisi kiusatusega müüa hea dividendimaksja maha! Ja see kuisatus tuleb siis kui aktsia hinnatõus on olnud 6+ kordne dividendimakse aastas. Ehk aktsia hind on tõusnud nii palju, et täna maha müües võiksin oodata/otsida 5+ aastat soodsamat sisenemiskohta ning oleksin kasumis või nullis ning reaalselt 5+ aasta dividendid saaksin täna kätte. Ettevõtte alt investeerides ei teki ka tulumaksu küsimust. Olen sellele kiusatusele ka järgi andnud. Kuidas sina sellises seisus mõtled või tegutsed?
Selline lähenemine tundub mulle päris oluliselt kogutootlust piirav kui aus olla. Jah, aeglaselt kasvavate ja kõrge dividendimääraga ettevõtete puhul võib siin oma iva olla, kuid selliste päris-päris dividendikasvu aktsiate puhul annaks selline loogika ikka liialt vara müügisignaale. Toon ühe ekstreemse näite: ostsin esimest korda Visa aktsiat 2016. aastal hinnaga 77 dollarit, dividende maksis firma siis 56 senti aktsia kohta aastas. Isegi kui oleksin hinnatõusu piiri tõmmanud 10x aastase dividenditulu juurde, teeks see soovituslikuks müügihinnaks ligikaudu 83 dollarit. Selle tähiseni jõudis aktsia hind ligikaudu 1 kuu pärast ostu. Täna maksab Visa dividendi juba 1 dollari aktsia kohta (jah, dividend on 3 aastaga pea kahekordistunud) ja aktsia ise maksab 173 dollarit.
Eks müügimõtteid käib peast läbi ka minul. Ennekõike siis selliste firmade puhul, mis on aeglase või isegi stagneeruva kasvuga. Ajalugu on näidanud, et nende ettevõtete puhul mängib valuatsioon ikka väga suurt rolli. Samas müüginuppu kipub sõrm vajutama ikkagi vaid juhul kui olen aastatega aru saanud, et lisaks kiirele hinnatõusule on midagi selle ettevõtte juures veel, mis mulle tegelikult ei meeldi, mida alul ei osanud tähele panna või ongi muutunud pikaajaline äriline väljavaade.
Taaskord huvitav lugemine.
Arvestades, et käimas on ajaloo pikim pulliturg, kas tänase seisuga oleks algajal mõistlik siseneda turule ja soetada ETF-e? Kas sina ise oled hetkel jätkuvalt ostupoolel või pigem vaatad kõrvalt?
Kui saladus pole siis millised 6 ETF-i on sinu portfelli hetkeseisuga jäänud, samad, millest oled kirjutanud ka oma käsiraamatus?
Hea küsimus! Olen seda meelt, et regulaarse investeerimisega alustaja ei peaks siinkohal üldse muretsema – nii kui nii saavad esimesed investeeringud olema suhteliselt väikesed kogu tulevast investeerimisportfelli mahtu arvestades. Pigem peaksid ettevaatlikud olema need, kes parasjagu suurelt rahas istuvad, olles näiteks oma äri maha müünud vms.
Plaanin sellest kunagi ka pikemalt kirjutada, aga kuna küsisid, siis vastan lühidalt. Olen nüüd üdini aus – möödunud aasta veebruari-märtsi turulanguse lasin suuresti mööda. Jah, soetasin mõningaid üksikaktsiaid, kuid ETFide ostuks tundus langus justkui veel liiga väike (ca -10%). Kui oktoobris-novembris uuesti turg langusele pöördus, siis tegin otsuse – aitab laiapõhjaliste ETFide ostude ajastamisest, hakkan oma ettevõtte alt iga kuu suunama ETFidesse 500 eurot ja punkt. Ükskõik, mis turul toimub, iga kuu ostan vähemalt 500 euro eest ühte-kahte välja valitud ETFi. Täpselt nõnda olen nüüd ka käitunud ja olen selle otsusega ning sellest kinni pidamisega väga rahul. Mu eraisiku portfell hakkas ikka väga üksikaktsiate poole kiiva kiskuma (juba üle 75% üksikaktsiaid) ja tunnen, et leidsin nüüd hea tasakaalustava lahenduse.
Mainitud 6 ETFi on jah kõik dividendifookusega fondid, millest olen ka blogis varem kirjutanud ja kõik nad kenasti ka käsiraamatus olemas.
Tere. Kas see 500 eurot EFT-sse on kuidagi automatiseeritud ja kas see LYNX keskkonnas on võimalik? Kunagi on foorumis olnud juttu tehingutasudest (mis küll ei ole kõige tähtsam investeerimise juures). Kui nüüd iga kuu eraldi osta 500 euro eest siis tehnigutasuks jääksi nii 1% hinnast (+võimalik valuutavahetus). Kas sellisel süstemaatilisel ostmisel on teie meelest rohkem kaalu, et samas võib järgi anda tehingutasudes?
Need ostud ei ole automatiseeritud ja teen neid Interactive Brokers’i kaudu (ettevõttele avasin konto IBs). Tehingutasu jääb seal Euroopas kauplevate ETFide puhul umbes 1,80-1,90 euro kanti tehingu kohta. Seega 500-eurose tehingusumma puhul on tehingutasude osakaal alla 0,5%. Soetan eurodes kauplevaid ETFe ehk valuutavahetuse kulusid ei lisandu.
Ma hakkasin oma blogis sama asja träkkima hiljuti: higivaba papp alatest 2015. august ehk terve karjääri jooksul. Nelja aastaga on mingi 16 keuri kogunenud. Ilusad 333 eurtsi per kuu, kui ära jagada. Essad kuud oli muidugi sentide lugemise “rõõm”, aga… kui aus olla, siis esimesed sendid olid motiveerivamad kui täna vb kümned eurod. Igaljuhul hea töö ja hea lugemine. Meie blogid on umbes sama sarnased nagu turvaline ning mugav Airbus ja auguliste tiibadega deltaplaan (mina siis see deltaplaan siin), aga ongi hea. Küll ma ka kunagi paremini arvutama õpin ja lugejatega sõbralikumaks muutun.
Ja mõelda vaid, et see 25 000 ja 16 000 sinul on sissetulekud, mida me kumbki ei oleks mitte kunagi näinud kui ei oleks olnud seda üht ainsamat otsust – alustada oma raha tööle panemisega. No ja siis jonni, et oma valitud teed jätkuvalt käia.
Mulle väga meeldib ühe läbi aegade edukaima fondijuhi Peter Lynch’i tsitaat, kus ta ütleb, et tõelised tootlusnumbrid hakkavad ilmnema investeerimise neljandal ja viiendal aastal. Oleme mõlemad oma teel nüüd just sinna jõudnud ja tõsi, summad on nüüd juba sellised, mis tegelikult ka hakkavad mõjutama heaolu, kindlustunnet, julgust valikuvabadusele jne.
Seega veel kord üleskutse ja julgustussõnad kõigile alustajatele – tee esimene samm, hakka lihtsalt minema, küll jõuad kurssi korrigeerida ja vigu parandada ka juba teel olles!
Tere!
Kuidas sa oled läbi aja suutnud ühisrahastusele vastu panna? Sealsed intressimäärad on mõnikord ülemõistuse kõrged kui võrrelda dividendide ostuhetke määradega.
Parimat!
Tegelikult päris lihtsalt. Selleks on olnud kaks põhjust: 1) 2014. aastal tegin käe valgeks ka ühisrahastuses ja alustasin Bondorast; see oli just see aeg, kus Bondora iga paari kuu tagant kõike muutis tehes selle kõigega kursis püsimise suht keerukaks ja lõppkokkuvõttes ei töötanud minu jaoks ükski strateegia, mida olin läbi analüüsinud; 2) olen tegelikult 12 aastat erialaselt tegelenud pigem võlakirjade poolega ja sain üpris kiiresti aru, et minu karakterile ei sobi kõrge krediidirisk, sagedased maksehäired ja maksejõuetused, no lihtsalt ei sobi ja kõik 🙂
Ma pole siiani hästi aru saanud, mis valu on neid ETFe nii palju kasutada. Need kipuvad siiski tihtilugu olema n-ö Brezhnevi pakikeste sarnased, et on küll hääd kraami sees, aga kaasa tuleb ka midagi sellist, mida vabatahtlikult elu sees ostma ei läheks… Jah, ma saan aru, et kui kogu portfell ongi x000 eur, siis ei ole tõesti teenustasu-wise hakata üksikaktsiatesse hajutama. Aga kui on vähegi analüütilist meelt (nagu siin blogis tundub olevat), siis suurema portfelli puhul ei näe pointi.. Eriti veel, et kuna sa ei ole dividendide 100% kulutamise faasis, siis mõningane tulude volatiilsus ei ole tappev.
Vastan esmalt oma vaatenurgast lähtudes. Ma olen piisvalt pikalt turgudel tegutsenud ja piisavalt hästi kursis statistikaga, mille kohaselt 5-10 aastases perspektiivis jäävad 75-85% professionaalsetest fondijuhtides turuindeksile kogutootluse mõttes alla. See, et mul on olnud paar head aastat, ei tähenda tuleviku mõttes suurt midagi. Inglise keeles on selline tore sõna nagu humble – mida pikem kogemustepagas, seda tugevamalt see sõna resoneerub.
Üldise kommentaarina saan öelda, et mitte kõik investeerimishuvilised, ka need, kel on omajagu analüütilist mõtlemist, ei soovi veeta tunde finantsanalüüsi tehes. ETFid on suuresti ikkagi soodne mugavustoode, mis võimaldab osa saada turu keskmisest tootlusest. Nii lihtne see ongi.
Selle Brežnevi pakikese analoogiaga laiapõhjaliste ETFide valguses täiesti nõustun. Eks just selle pärast ongi meil nüüd olemas sadu kui mitte tuhandeid niinimetatud smart beta ETFe, mis püüavad siis kaasata ainult teatud karakteristikutele vastavaid investeerimisobjekte või vastupidi, jätta välja midagi, mis ei vasta miinimumkriteeriumitele.