Kuidas mõõta edukust ja progressi pikaajalise investeerimise puhul?

Kas olete mõelnud sellele, kuidas näiteks end paremasse füüsilisse vormi ajades mõõdame igasugu asju päris palju ja päris sageli? Näiteks jõusaali trenni tehes teame täpselt mitu kordust või kui suure raskusega me enamasti harjutusi teha suudame. Jooksmas käies teame tänu nutilahendustele, mis tempoga ja kui kiiresti me tavaliselt oma ringi läbime ning kuidas võrreldes sellega läheb meil just praegu. Toitumist jälgides on see kontrollimine ja progressil silma peal hoidmine vast ehk isegi kõige sagedasem. Kaalu peale on ju lihtne astuda.

Kuidas on aga lood investeerimisalase progressi mõõtmisega? Ka selle tegevuse juures on meil ju pikema- või lühemaajalisem eesmärk. Kas ehk peaks ka siin progressi mõõtma sama sageli nagu kipume astuma kaalule kui eesmärgiks on seatud kehakaalu langus? Olen siinkohal arvamusel, et jah, ka investeerimistegevuse puhul tuleb jälgida progressi päris sageli.

Vaatame tavalisest tootlusnumbrist kaugemale

Kui te nüüd arvate, et ma õhutan investoreid üles igapäevaselt oma väärtpaberikontodele või ühisrahastuse portaalidesse sisse logima ja tootlusi võrdlema, siis te eksite. Tootlusnumber portfelli tasandil jäägu pikaajalise tulemuslikkuse mõõtmiseks. See on ikka selline mõõdik, millele heidame pilgu peale aastas korra-kaks. Ja ka siis ei tasu uurida vaid viimase 6 või 12 kuu tootlusnumbrit, vaid ka viimase jooksva 3 aasta, 5 aasta ja isegi 10 aasta tootlusnumbreid.

Lisaks tasub meeles hoida, et tootlusnumber iseenesest puhtal kujul meile väga palju infot ei anna. See tootlusnumber tuleb panna konteksti. Teisisõnu võrrelda seda millegagi. Üheks võimaluseks on võrrelda tootlusnumbreid inflatsioonimääraga. Nõnda saame teada, kas lisaks meie vara kasvamisele kasvas ka selle vara ostujõud. Mida see tähendab? Ennekõike seda, et juhul kui portfelli tootluseks oli +6%, kuid inflatsioonimäär on buumiva majanduse toel kiirenenud +10% aastas, siis tegelikult kaotasime oma ostujõus aastaga -4%.

Võrdlusindeksite kasutamine

Teiseks tasub oma portfelli või investeeringute tootlust mõõta kättesaadavate alternatiividega. Nõnda saame anda hinnangu, kas meie tegutsemine on olnud tulus arvestades muid meie jaoks eksisteerivaid raha paigutamise võimalusi. Näiteks mina kui oma portfelli üksikaktsiaid välja valiv investor võrdlen alati oma aktsiaportfelli tootlust mõne globaalse aktsiaindeksi või sellist indeksit järgiva ETFi tootlusega. Nii toimides saan tagasisidet selle kohta, et ehk on mul mõistlik aktsiate valimisest hoopis loobuda ja paigutadagi valdav enamus oma rahast hästihajutatud indeksfondi.

Selliseid võrdlusi ei tasu teha ainult ühe varaklassi sees. Mõistlik on kiigata ka teiste varaklasside poole. Heaks näiteks on siin laenud ja ühisrahastus. Seega lisaks oma aktsiaportfelli võrdlemisele mõne laiapõhjalise ETFiga, kõrvutan oma portfelli tootlust ka näiteks mitte-investeerimisjärgu võlakirjade (high yield bond) ETFi tootlusega ja ühisrahastuses teenitava tootlusega. Ka sellise võrdlemise puhul on sobilikuks sageduseks aastaste tootlusnumbrite kasutamine. Samuti tasub võrrelda tootlusi üle viimase 3, 5 ja võimalusel ka 10 aasta. Nõnda toimides saame aimu ka niinimetatud tsükliülestest tootluserinevustest.

Mida veel võrrelda?

Kuigi tootlusnumbrite mõõtmisel ja kõrvutamisel on oluline tähtsus, siis peamiselt saab neid pidada strateegilise tähtsusega sisenditeks. Teisisõnu sellisteks, mida me ajaloolistele andmetele toetudes peaksime arvesse võtma juba siis kui alles hakkame oma investeerimisstrateegiat ja portfelli jaotust paika panema. Vahetu tagasiside mõttes ei ole portfelli tasandi tootlusnumbritest kuigi palju kasu. Ükskõik, kas mõõdame seda portfelli kogutootlust aastas korra, kuus korra või iga päev.

Investeerimisotsuste ja investeerimisedu vahetumaks mõõtmiseks on muud moodused. Jah, need hõlmavad endas kohati ka tootlusnumbreid, kuid nüüd räägime neist tootlusnumbritest hoopis teises valguses.

Esiteks tasub väärtpaberitesse investeerival ja nii-öelda turu ajastajast investoril kindlasti mõõta iga sellise ajastamistehingu tulemuslikkust eraldiseisvalt. Seda ei pea kaugeltki tegema iga päev või iga kuu, küll aga siis kui on plaan positsiooni täiendada või see saab kinni pandud. Olen päris sageli nii selles blogis kirjutades kui ka esinemas käies näidanud mõnd alljärgnevat pilti. Sellist, kus olen aktsia hinnagraafikule kandnud kõik oma ostud ja sõltuvalt tehingust teinekord ka müügid. See on suurepärane ja väga lihtne viis hinnata, kuidas mul siis investorina läks? Kas ma olen selle konkreetse väärtpaberiga tehinguid tehes olnud edukas ajastaja või mitte? Kas mu tehingute ajastamisest oli kasu või oleks kogu selle investeerimisidee alla pandud raha võinud vabalt teenida sama palju (või ka rohkem) passiivselt ühisrahastuses, indeksfondis, kusagil mujal? Seda viimast tasub siis ennekõike teha juba suletud kauplemis- ja investeerimisideede puhul.

Võitude ja kaotuste suhe

Teine näitaja, mida turu ajastamist praktiseeriv investor kindlasti mõõtma peaks, on edukuse määr. Edukuse määr väljendab lihtsustatult öeldes järgmist – mitmel protsendil juhtudest minu ajastamisotsus tõeseks osutus? Eks selle mõõtmine on subjektiivne, määrata tuleb nii mõõtmise horisont kui muu taoline, kuid sõltuvalt investeerimisstrateegiast loksub see päris kiiresti ise paika.

Toon ühe näite. Pensionifondide fondijuhi ametit pidades hakkasin ühel hetkel kirja panema oma niinimetatud market call’e ehk ennustusi varaklasside või alamvaraklasside tasandil. Need kirja pandud ennustused võisidki olla vaid ennustused paberi peal või Exceli tabelis, kuid enamasti oli nende taga ka ports tehinguid. Ühel hetkel märkasin, et igas kalendriaastas tegin keskmisel 2-5 suuremat investeerimisotsust. Sellist, mille tulemusena muutsin fondi portfelli sisu vähemalt 7-8% ulatuses. Kuna pensionifondide puhul oli tootlusnumbrite võrdlus konkurentidega alati meedia tähelepanu all, pidi iga investeerimisidee end nii-öelda tõestama vähemalt 6-12 kuu perspektiivis. Seega mitte hiljem kui poole aasta kuni aasta jooksul ootasin igast sellisest suuremast investeerimisotsusest turu keskmist tootlust ületavat tootlust. Nõnda sai paika ka võrdlusbaasina kasutatav ajahorisont: 6 kuud ja 12 kuud.

Kõige lihtsam ongi nüüd mõõta nii 6 kuu ja seejärel ka 12 kuu möödudes seda, kas investeerimistees läks täppi või mitte? Juhul kui ootus oli näiteks USA intressimäärde tõus, siis poole aasta ja aasta pärast võrdlesingi intressimäärade tasemeid. Juhul kui siis olid intressimäärad kõrgemal kui investeerimisotsust tehes, oli tegu eduka ajastamisotsusega. Juhul kui intressimäärad olid jäänud samaks või langenud, oli tegu ebaõnnestunud ajastamise otsusega. Pidasin sellist statistikat kokku fondijuhina ametis oleku viimased 6-7 aastat. Keskmiselt oli minu ajastamisotsuste edukusmäär 55-60%.

Numbrid ei valeta. Nii oligi. Kõigest napilt 50% ületav edukusmäär. Kui mõnel aastal minu juhitud fond trooniski aastaste tootlusnumbrite võrdluses esikohal, siis püüdsin ikka olla realist ja alandlik (humble). Seekord lihtsalt läks hästi. Sel aastal ületas ajastamisotsuste edukuse määr 50% ja need võitvad ideed tõid sisse rohkem kui valesti tehtud ajastamisotsused tootluse osas mahajäämust genereerisid.

Seega soovitan soojalt kõigil teha üks korralik revisjon oma ajastamisotsustes ja selgitada välja kui hea turu ajastaja sa siis ikkagi oled. Ja pidage meeles. Turu ajastamise eesmärk ei ole teenida mitte positiivset tootlust, vaid turu keskmisest ehk passiivsest investeerimisstrateegiast paremat tootlust. Seega selle üle, et 60% minu ajastamisotsustest läks täppi ja ma olen seetõttu viimase 5 aasta jooksul teeninud näiteks +50% tootlust ei tasu ülemäära uhke olla. MSCI World globaalne aktsiaindeks on üle sama perioodi genereerinud tootlust +65%, USA aktsiaturg hoopis +85% tootlus. See tähendab, et tegelikult oleksin osta-hoia strateegia puhul teeninud kõrgemat tootlust.

Mõõda seda, mida kontrollid

Progressi jälgimisel võib pea kõige olulisemaks pidada aga nende asjade mõõtmist, mida me ise kontrollida saame. Nendeks on meie igakuine säästmismäär, igakuiselt või kogu aasta peale kokku arvutatud investeeringutesse suunatud rahasumma, teenitud intressi või dividenditulu ja muud taolised aspektid.

Kahe viimase puhul tasub muidugi tähelepanelik olla, sest mõõtes ja tähtsustades ainult intressi- või dividenditulu, kipume oma investeeringuid tegema justkui seda jooksvat tulu maksimeerima asudes. Sageli unustame siis kaks aspekti. Esiteks selle, et kogutootlus kujuneb tavaliselt ikka enamast kui ainult ühest tegurist. Aktsiate puhul panustavad kogutootlusesse nii jooksev omanikutulu ehk dividendid, aga ka kapitali kasv ehk hinnatõus. Laenude ja võlakirjade puhul peame intressitulust alati maha arvama krediidikahjud. Teisisõnu krediidikahjude järgselt ei pruugi kõrgema intressimääraga laenudesse/võlakirjadesse liikumine olla enam üldsegi mõistlik otsus.

Kokkuvõtteks

Sihipärase investeerimisega kord alustanu jaoks on enamasti tegu elukestva protsessiga. Nagu iga protsessi ja teekonna puhul ikka, tasub aeg-ajalt kontrollida, kas oleme ikka õigel teel. Investeerimistegevuse valguses tasub alustuseks kindlasti mõõta neid asju, mida me ise kontrollida saame – investeeritud rahasummad, säästmismäär, saadud passiivne rahavoog kui funktsioon sisse pandud rahast.

Juhul kui oled aktiivne investor, kes teeb pidevalt valikuid ja vangerdusi erinevate varaklasside vahel ja/või tegeled innukalt turu ajastamisega, siis mõõda nende tegevuste tulemuslikkust. Seda saab teha kasutades erinevaid võrdlusindekseid ja võrreldes oma portfelli tootlust niinimetatud osta-hoia strateegiatega. Lisaks tasub uurida oma ajastamisotsuste edukuse määra. Kui see jääb ikka pidevalt alla 50%, siis tasub enda vastu aus olla ja oma lähenemist kogu investeerimistegevusele veidi passiivsema strateegia kasuks muuta.