Alljärgnev postitus saab tõenäoliselt olema selline, kus on nii innukalt kaasa noogutavaid lugejaid, kuid kindlasti ka neid, kes absoluutselt mu mõttekäiguga ei nõustu. Olgu, kuidas on, kuid ehk veidi mõtteainet annab see lugu mõlemale poolele.
Hiljaaegu tegin oma riidekapis pisukest inventuuri. Muuhulgas avastasin sealt ühest kaunist karbikesest hulga käekellasid. Need on nüüd tänaseks kasutuna seisnud seal vähemalt 5-6 aastat. Just nõnda pikalt ei ole ma enam käekellasid kandnud.
Tasapisi hakkas meenuma see periood minu elus, mil igal kevadel aastaboonuse saabudes premeerisin end ühe käekellaga. Esialgu oli tegu täitsa tavaliste, võib-olla vaid veidi edevama kujundusega kelladega, kuid mida aeg edasi seda olulisemaks muutus kaubamärk. Teisisõnu õige pea oli piisavalt hea vaid tuntud bränd nagu Dolce & Gabbana. Sealt edasi tulid juba Šveitsi kellad nagu näiteks Frederique Constant ja Baume & Mercier jne. Täna saan öelda, et õnneks just täpselt seal see kõik peatus. Teisisõnu minu viimaseks kvaliteetkäekella ostuks jäigi 1200-eurone Baume & Mercieri toona maailma kõige õhema automaatmehhanismiga kell.
See viimane ost sai sooritatud Dubai hiigelkaubamajas Baume & Mercieri salongis, kus valgetes sametkinnastes klienditeenindajad tõid vitriini tagant üha uusi mudeleid, mida siis käe peale sobitati. Väga peen ja igati huvitav kogemus. See kõik juhtus tänaseks juba pea 10 aastat tagasi ehk 2010. aasta veebruaris.
Nüüd kõike seda meenutades ja vaadates seda karbis seisvat kellakuhilat tekkis mu peas küsimus – aga mis oleks saanud minu 1200 eurost siis kui ma oleksin selle toona, 2010. aasta veebruaris MSCI World indeksit järgivasse ETFi suunanud? Mõeldud-tehtud, otsisin välja ühe sellise ETFi ja asusin arvutama. Jagan tulemusi nüüd ka teiega.
Lihtne arvutus
Võtsin arvutuste aluseks just täpselt sellise ETFi, mida siis, pea 10 aastat tagasi oli reaalselt võimalik ka soetada. Selleks on Euroopa börsidel kauplev iShares Core MSCI World UCITS ETF. Alltoodud graafikul on kuvatud selle fondi kogutootlus USA dollarites alates 15. veebruarist 2010. aastal. Nagu näha, siis selle veidi vähem kui 10-aastase perioodi puhul kujunes kogutootluseks dollaris mõõdetuna +151%. Teisisõnu oleks õnnestunud oma raha üle selle investeerimisperioodi kasvatada veidi rohkem kui 2,5 korda.
Samas täpsete arvutuste jaoks on siinkohal vaja nüüd arvesse võtta ka euro-dollari vahetuskursi muutust. 2010. aastal oma eurosid dollariks vahetades oleksin ma 1200 euro eest saanud 1620 dollarit (kurss oli siis 1,35). Võtame sellest summast kohe maha ka soetusega kaasnenud tehingutasu ligikaudu 20 dollarit. Alles jääb 1600 dollarit, mis tänaseks oleks kasvanud 4021 dollarini (tegu on dividende automaatselt ise reinvesteeriva ETFi versiooniga). Täna on euro-dollari vahetuskurss ligikaudu 1,10, mis tähendab, et see 4021 dollarit on väärt 3655 eurot.
Seega oleks see 1200 eurot vähem kui 10 aastaga enam kui kolmekordistunud. Täitsa tubli tootlus, kas pole?!
Juhul kui 2010. aastal oleksin valinud investeerimiseks dividende välja maksva ETFi, oleksin üle kõnealuse perioodi teeninud (ilma dividende reinvesteerimata) ligi 350 eurot puhtalt kätte dividendidena. Dividende välja maksva ETFi versiooni dividendikasv on olnud täitsa tubli. 2010. aastal maksis MSCI World indeksit järgiv ETF 0,4428 dollarit osaku kohta, käesoleval aastal juba 0,8071 dollarit osaku kohta.
Kui palju ja kas üldse enda tarbimist piirata?
Ma tean, et siinkohal eksisteerib selgelt kaks koolkonda. Ühed, kes arvutavadki kokku kõik suuremad ja väiksemad mugavusteenustele ning luksustoodetele kulunud summad ning kellele meeldibki tuua näiteks just midagi sellist, millest ülalpool juttu oli. Või siis rääkida igapäevaste regulaarsete, kuid samas üldse mitte eluks kriitiliselt vajalike kuluartiklite (kohvi, väljas söömine, mingid subscription teenused jmt) ära jätmise mõjust meie pikaajalisele jõukusele.
Sellele vastanduvad siis selgelt need, kes usuvad siiralt, et elama peab ka täna ja end pidevalt piirata ning piitsutada on ebamõistlik. Eriti veel millegi sellise nimel, mis on tegelikult kontrollimatu ja suhteliselt ebamäärane (meie helesinine unistus helgemast tulevikust).
Olen ise olnud erinevatel ajaperioodidel kord ühe, kord teise koolkonna mõtteviisi innukas järgija. Täna tunnen, et kõige enam loeb lähenemine, mille umbes 5-6 aastat tagasi võtsin omaks Vicky Robini „Your Money or Your Life“ raamatut läbi töötades. Siin on märksõnadeks teadlik tarbimine.
Teadlik tarbimine
Robin kirjutab oma raamatus sellest, et me vahetame oma eluenergiat (sisuliselt aega ja jaksu) tööd tehes raha vastu. Sellise vahetustehingu tulemusena saadud raha on mõistlik tarbida nii, et see pakuks meile maksimaalset rahulolu ja õnnetunnet. Selle saavutamiseks pakub ta välja järgmise – iga kuu lõpus oma tulusid-kulusid kokku lüües vaata üle suuremad ja regulaarsed kuluallikad ning küsi endalt, kas ma sain selle konkreetse kuluallika puhul rahulolu ja väärtust proportsionaalselt sellele kulutatud eluenergiaga/ajaga?
Teisisõnu suunab Robin meid tasapisi sellisele teele, kus mõtleksime, mitu tundi aktiivset tööd peame me tegema, et mingit kulu katta ja kas see tundub nõnda vaadates väärt vahetustehing? Väga lihtne, aga väga mõjus nipp. Eriti neile, kes alles teevad algust oma regulaarsete tulude-kulude kirja panemisega ja isiklike rahaasjade haldamisega.
Lisaks pakub ta välja veel ka teise, pisut edasijõudnumatele mõeldud kontrollküsimuse – kas selle väljamineku tarbeks kulutatud eluenergia/aeg on kooskõlas minu väärtushinnangute, mõttemaailma ja sihtidega?
Jällegi, esmapilgul lihtne küsimus, kuid tegelikult üpris võimas. Ikka päris sageli juhtub nii, et me teeme midagi harjumusest, välisest survest tingituna või puhtalt tahtmatusest asjasse süveneda. Ja nõnda on vastuolud lihtsad tekkima. Me ei pruugi neid ise märgata või neist vastuoludest pidevalt teadlikud olla, kuid meie meel, keha ja alateadvus siiski märkavad selliseid ebakõlasid pidevalt. Me justkui tahame olla näiteks keskkonnasäästlikud või soovime mõne muu väärtuse poole püüelda, kuid meie finantskäitumine indikeerib pidevalt vastupidist. Tekib sisemine konflikt, mida me oma käitumisega päevast päeva, nädalast nädalasse regulaarselt toidame. Just selle pärast, just sellistest ebakõladest teadlikuks saamise tarbeks on see viimane kontrollküsimus päris hea.
Muutunud mõttemaailm
Vähemalt minu jaoks muutus 2014-2015 aastal ülalviidatud raamatut lugedes ja neil teemadel mõtiskledes päris palju. Kas ma vähendasin oma tarbimist? Jah! Kas mu igakuised kulud langesid? Jah, kohati ikka päris oluliselt! Kas mu rahulolu enda eluga langes? Ei! Hoopis vastupidi.
Minu jaoks sai väga selgeks, mis on need valdkonnad, millega kaasneb kõige rohkem rõõmu ja rahulolutunnet ning neis asjus ma enda suhtes kitsi ning piirav ei ole. Neid asju naudin ma jätkuvalt täiega. Mis need on? Minu puhul valdavalt kolm valdkonda – hea ja puhas toit, reisimine ning hobid. Valdkonnad, kust ilma erilise pingutuseta, lihtsalt neid samu ülaltoodud küsimusi eneselt küsides, minu igakuised kulud justkui iseenesest langesid olid muuhulgas rõivad, kodu sisustus, kodumasinad ja tehnikavidinad ning isiklik sõiduvahend.
Kuidas on lood sinuga? Kas sina juba tead, millised valdkonnad on need, kus tehtud kulutused sulle päriselt-päriselt korda lähevad ja rõõmu pakuvad?
Lõpetuseks tasub meeles pidada, et valdavalt teevad meid õnnelikuks ja muudavad elu päriselt nauditavaks need viis aspekti:
- (Valiku)vabadus;
- Mingi missioon ja eneseteostus;
- Armastus ja lähisuhted;
- See, et meist arvatakse hästi ja peetakse lugu;
- Sotsiaalne interaktsioon – soojad suhted sõprade ja sugulastega, mingisse kommuuni/gruppi kuuluvuse tunne jmt.
Pean tunnistama, viimastel aastatel üleküllastunud eesti keelsete finantsblogide maastikul on Sinu blogi veel ainus, mida regulaarselt huviga loen. Miks? Teemakohased artiklid ja professionaalne lähenemine. Seekord postkastis provokatiivse pealkirjaga postituse teadet nähes ärritusin hetkeks ja mõtlesin, et kas on soovitud lihtsalt ka rahaga seotud filosoofilistel teemadel kirjutada või on satutud mingisuguse “Guru” mõju alla? Õnneks on realiseerunud esimene variant.
Ma arvan, et selline mineviku tagasivaatav analüüs, on põnev ja kainestav, aga samas ka ohtlik! Huvitav on arvutada, et oleks ma siis selle raha investeerinud, oleks mul praeguseks nii ja nii palju tulu teenitud. Samas, nii on kerge end närvi ajada ja lihtsalt aega kulutada kahetsemise peale. Pealegi, ega Sa selle 1200 eurot eest ainult kella ei ostnud! Ostetud sai ka kella ostuga kaasnenud ostuelamus, hea enesetunne ja rõõm uue kella üle kollektsioonis. Ma julgen arvata, et nende kellade väärtus ajas ei oluliselt ei lange, seega on tegu omamoodi investeeringuga? Pealegi, korralik käekell peab ikka igal mehel olema. Minu jaoks on korralik seal 120-200 euro vahemikus.
Kuigi ma isiklikult suhtun Vicki Robini ja teiste “rõhutatult säästliku elustiili” propageerijate raamatutesse kerge umbusuga, olen nõus selle ideega, et alati välja arvutada, mitu tundi tööd olen pidanud tegema, et ihaldatav kaup välja teenida. Siin ma julgen välja tuua ühe hiljuti loetud nipi, et pigem lubada endale pidevalt väikest meelehead, kui pikemate perioodide järel midagi suuremat ja kallist. Nii hoiad end kogu aeg pidevalt motiveerituna ja väldid kalleid emotsioonioste.
Sinu kellaost meenutab mulle aasta tagust esimese auto ostu… Auto maksis vähem, kui kõnealune käekell, aga selle aasta jooksul olen tema peale kulutanud umbes 75 % tema esialgsest maksumusest, et teda liikumas hoida. Rahalises mõttes olen ma hävinud, aga kõik need auto omamisega seotud rõõmud, mured ja emotsioonid on minu jaoks hindamatud. Ja ma pole ka inimene, kelle jaoks auto oleks lihtsalt tarbeese. Ta on ikka midagi enamat… hobi? Seepärast võtan ka neid kulutusi kui elu osa ja ei hakka arvutama, kui ma palju ma oleks 1000 eurone investeering laiapõhjalises ETF-is mulle tulu tootnud.
Esmalt tänud heade sõnade eest!
Samuti aitäh, et nõnda pikalt oma mõtteid ja tekkinud emotsioone jagasid! Raha ja tarbimine on igati emotsionaalsed teemad ning seetõttu on huvitav lugeda erinevate inimeste reageeringuid ning mõtteid.
Tuleks ka arvesse võtta, et viimane kümme aastat on olnud väikeste turbulentsidega ainult kõrgemale lend. Millallgi tuleb ka järgmine krahh, mille põhjas sama asja arvutades võid leida, et su kallis käekell on rohkem väärt kui sama raha eest ostetud aktsiad. Pikaajalised investorid muidugi ei tohiks põhjapanevaid järeldusi ühte hetke vaadates teha ja ootavad turult nii tõuse kui mõõnasid ja on arvestanud nendega.
Põhimõtteliselt hea tähelepanek. Samas kõnealune testperiood (pea 10 aastat) ongi juba nõnda pikk, et isegi kui see oleks alanud 2, 5 või 7 aastat varem ja hõlmanud viimast finantskriisi, siis ikkagi oleks jõudnud sel perioodil päris pikalt kogeda ka tõusvaid turge.