Veebruari dividenditulu ja portfelli suurpuhastus

Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.

Dividendinvestor.ee Instagramis

Taas kord hõikan alustuseks välja, et dividendinvestor.ee on nüüd ka Instagramis. Jagan seal nii postituste kui story’dena päevakajalist infot, lühikesi huvitavaid uudisnuppe ning tähelepanekuid, aga ka näiteks raamatusoovitusi. Praegusel turgude jaoks põneval ajal muidugi ka hinnalangusega seonduvat.

Suurpuhastus portfellis

Olgu siinkohal öeldud, et kogu alltoodud jutt sai kirja pandud 12. veebruaril. Täna tundub, et müügiajastuste osas oli õnne ikka rohkem kui kuhjaga. Jutuks tuleva kahe aktsia hind on napi paari nädalaga langenud vastavalt -15% ja -18%.

Olen viimasel ajal tegelenud aktiivselt portfelli positsioonide üle vaatamisega. Kui 2018. aasta revisjon puudutas ennekõike portfellis olevaid ETFe, siis nüüd olen keskendunud üksikaktsiatele. Põhjuseid, miks oma portfelli kriitilise pilguga vaatama hakkasin on kokku kolm.

Esiteks tunnen, et olen viimase 5-6 aastaga ise investorina päris palju kasvanud ja arenenud. Eriti ses vallas, mis puudutab jätkusuutlikke ja kasvavate dividendimaksetega aktsiate välja valimist. Samas võib öelda, et mõnes mõttes moodustavad minu portfelli tuumiku tänini just 2015. ja 2016. aastal välja valitud firmad. On aeg kriitilise ja samas värske (loodetavasti ka targema) pilguga neile positsioonidele peale vaadata. Olen aastatega kogunud päris palju õppetunde ning on aeg nendele vastavalt ka käituda.

Teine põhjus on mõningane muutus mõttemallis. Veel mõned aastad tagasi meeldis mulle öelda, et ma olen justkui margikoguja ja mulle meeldib kui mu portfellis on võimalikult palju häid dividendimaksjaid. Täna tunnen, et ega ma ausalt öeldes nende ligi 50 erineva ettevõtte (pluss teise 50 oma vaatlusnimekirjas) tegemistega kuigi hästi enam kursis ei ole. Tean fondijuhtimise ajast, et aktiivselt suudab keskmine investor/kaupleja hallata umbes 3-6 positsiooni. See tähendab olla kursis kõigi vajalike arengutega, mäletada detaile, saada süvitsi aru äriloogikast, tunnetada sektori trende jne.

Seni olen oma portfelli hallanud nii, et kogu aeg ongi fookuses umbes 5-6 ettevõtet ja siis iga paari kvartali tagant see fookus vahetub ehk keskendun 5-6 uuele ettevõttele. Neile, mille puhul sektori või ettevõtte enda arengud ja/või aktsia hinna dünaamika on parasjagu tähelepanu nõudvad. Samas selline käitumine viib tahes tahtmata selleni, et mõned aktsiad jäävad sügavama tähelepanuta aastateks. See viibki mind kolmanda põhjuseni.

Soov omada vaid parimaid

Kuidagi on läinud nõnda, et läbi aja olen soetanud neid firmasid, mis parasjagu on mõnel aastal olnud ebapopulaarsed, kogenud ettevõttespetsiifilistel põhjustel või sektorist tingitud vastutuult. Oma tehingustatistikat vaadates näen väga sageli seda, et ostsin mõnd aktsiat näiteks 2015. või 2016. aastal ühe (äärmisel juhul kaks korda) ja sinna see positsioon jäänud ongi. Tihtipeale tundus, et soodne ostukoht läks mööda ja läbi aastate enam neid ettevõtteid juurde soetanud ei ole.

Seega päris paljud positsioonid on tänaseks jäänud kogu portfelli arvestades suhteliselt pisikesteks (alla 1% portfelli mahust). Kuna rahalises mõttes on need positsioonid justkui liiga väikesed, siis väga palju analüüsiressurssi sinna suunata ei ole tahtnud. Samas veelgi olulisem on järgmine asjaolu.

Võtsin nüüd kõik need pisikesed positsioonid ette, viisin end kurssi viimaste aastate arengute ja finantsidega ning õige mitme puhul neist jõudsin selgele järeldusele – ma ei ole valmis neid positsioone suurendama. Teisisõnu püüdsin ausalt vastata küsimusele, et kui jätta kõrvale valuatsiooni pool (P/E suhtarvud jmt), siis kas ma oleksin valmis läbi aja seda positsiooni suurendama? Kas see ettevõte on jätkuvalt atraktiivne, nii-öelda parimatest parim oma sektoris/turuniššis? Tuleb tunnistada, et õige mitme puhul oli vastuseks „ei“.

Tõsi, standardset finantsanalüüsi rakendades tundus, et enamusega neist probleeme ei ole. Kasumit nad teenivad, dividendimakseid kasvatavad, kogutootlus on ka käinud turuga enam-vähem ühte jalga. Samas olgem nüüd ausad, kas me tõesti tahame oma portfelli välja valida keskmikud? Sellised, mis kasvavad turuga samas tempos? Ükskõik, kas mõõdame seda kasvu käibe kasvu, kasumi kasvu või dividendide kasvu abiga? Vastus on ei! Või kui ei ole, siis tegelikult peaks olema!

Võttes ette üksikaktsiate valiku tee, peame ikka otsima välja need keskmisest paremad firmad. Vastasel juhul võiksimegi omada seda keskmist, näiteks läbi indeksfondide/ETFide ja ilma, et peaksime selle kõige jaoks nõnda palju aega ning analüüsiressurssi kulutama. Seega täna, targema ja kogenumana, oskasin sukelduda oma analüüsis sügavamale, märgata detaile, mis varem olid jäänud tähelepanuta ja lõpuks olla ka aus ning objektiivne (oma positsioonidesse armumine muideks on ikka täitsa tõsine probleem!).

Kõik eelnev tähendab siis seda, et olen portfellis läbi viinud ja jätkuvalt läbi viimas üht korralikku suurpuhastust. Õnneks ei teki mul nende müükidega valdavalt maksukohustust, sest enamus müüki läinud aktsiaid asusid LHV kontol (investeerimiskonto süsteemi konto). Samas paari-kolmekümne euroni ulatuvatest tehingutasudest iga müügi kohta ma siiski ei pääsenud. Juhul kui kogu suurpuhastus lõpuks tehtud saab, jääb eraisiku portfelli alles ligikaudu 30 erinevat üksikaktsiat. See tundub juba igati parem number kui senised 45-50.

Mida ja miks täpselt müüsin?

Alljärgnevalt avan paari positsiooni müügi osas ka veidi kaarte. Ehk aitab see paremini näitlikustada mõtteprotsesse või on lihtsalt huvitav lugeda.

Võib-olla üks kõige raskema südamega tehtud müük oli Emerson Electric (EMR) – mäletate küll, see sama positsiooni armumise teema. Tegu on dividendikuninga staatust omava ettevõttega, mis on dividendimakseid igal aastal järjepanu kasvatanud alates 1956. aastast ehk kokku tänaseks juba 63 aastat. 2015. aastal kui firma aktsiad omale portfelli soetasin, oli keskmiseks aastaseks dividendikasvuks ligi +9%. Tänaseks on see langenud napile 1-2% aastas.

Peasüüdlaseks 2015. aastal kinnitatud strateegiline ümberkorraldus, mille tulemusena müüs ettevõte õige mitu tootesegmenti ja keskendus lõpuks vaid kahele – automaatikalahendustele ja kommerts- ja elukondliku kinnisvara lahendustele. Nendest müükidest saadud raha suunati 2017. ja 2018. aastal mitmetele ülevõtutehingutele, kuid täiendavate äride lisandumisega pole firma senini hästi jalgu alla saanud. Tõsi, kasumlikkus kriipsuvõrra paranes, kuid müügikäive teeb jätkuvalt vähikäiku.

Kui 2013. aastal müüs Emerson oma tooteid pea 25 miljardi dollari eest, restruktureerimise järgselt kukkus see 2016. ja 2017. aastal 15 miljardini, siis täna on käive vaid 18 miljardit. Ka kasum aktsia kohta (EPS) ei ole korralikku tõusuhoogu sisse saanud.

Igatahes kujunes Emersoni positsioon tänu suurepärasele ostuhetke ajastusele igati kasumlikuks. 2015. aasta novembris soetasin 50 aktsiat koguhinnaga 2400 dollarit ja veebruaris müüsin need maha pea 3800 dollari eest. Vahepealsel ajal teenisin ligi 350 dollari ulatuses ka maksudejärgset dividenditulu. Seega olid Emersoni aktsiad portfellis kokku 4 aastat ja 3 kuud, mille kestel kujunes kogutootluseks eurodes mõõdetuna +65%. Aasta baasile viiduna on tootlusnumber siis +12,6%.

Nagu ikka sellistel puhkudel, tasub tootlusnumbreid kõrvutada ka turuindeksite ja/või ETFide tootlusega. Juhul kui ma oleks 2015. aasta novembris need samad 2400 dollarit suunanud iShares Core MSCI World UCITS ETFi, oleks kogutootluseks kujunenud +54% ehk ligikaudu +10,8% aastas. Seega nagu öeldud, hästi ajastatud ostuotsus on tegelikult juba rohkem kui pool võitu!

Teine müük

Teiseks müügiobjektiks oli taas kord tugev dividendimaksja, sedakorda dividendiaristokraadi tiitlit kandev Archer-Daniels Midland (ADM). Siin on peamiseks müügipõhjuseks ajaga kasvanud kogemustepagas ja oskus paremini hinnata ettevõtte ärimudeleid. Mäletan hästi, et kui nüüdseks rohkem kui 6 aastat tagasi hoogsalt dividende maksvate üksikaktsiate valimisega algust tegin, siis keskendusin suuresti vaid finantsnäitajatele. Teisisõnu käisin kenasti läbi kõik ka „Dividendiaktsiate analüüsi“ e-raamatusse kirja saanud suhtarvud, uurisin dividendimaksete turvalisust ja jätkusuutlikkust ning võrdlesin ettevõtet konkurentidega. Kõik paistis justkui klappivat. Kasumit ettevõte teenis, dividende oli maksnud pikalt ja neid kasvatanud samuti ning dividendimakse paistis jätkusuutlik.

Millele ma toona liialt vähe tähelepanu pöörasin, oli ärimudel ja äri ise. ADM on just täpselt selline firma, mida kutsutakse niinimetatud tooraine tüüpi äriks (commodity-like business). See tähendab, et tal suuresti puudusid konkurentsieelised, tugev kaubamärk, hinnakujundamise võime jne. Selliste firmade ärikasumi marginaalid on tavaliselt väga madalad, ADM puhul kõigest 2-3%. Mõelda vaid kui väike puhver. Kui vähe peab minema nihu, et joonealune tulemus ehk kasum kohe kannataks.

Teiseks nõrgaks küljeks oli kasvu puudumine. Ettevõte küll võttis pidevalt ette laienemisprojekte, kuid oma olemuselt oli ettevõtte poolt pakutavate toodete ja teenuste näol tegu justkui pidevat hinnalangust kogevate müügiartiklitega. Seega läbimüük koguseliselt võis küll aasta-aastalt suureneda, kuid hinnalangus osutus pea sama suureks ning müügikäive on paigal tammunud alates 2015. aastast.

Ka kasumit aktsia kohta uurides vaatab vastu mitte just kõige paljulubavam pilt. EPS ei ole 10 aastaga praktiliselt üldse kasvanud, samas dividendimakseid on tõstetud ja seeläbi on dividendide väljamakse määr tõusnud umbes 11% tasemelt 2011. aastal hiljutise 43% tasemeni. Selle kõige valguses on arusaadav, miks viimaste aastate dividenditõstmised on jäänud nõnda napiks. 2018. aastal tõsteti dividendimakseid +4,7%, 2019. aastal +4,5%, käesoleval aastal aga kõigest +2,8%.

ADMi hoidsin portfellis ligikaudu 4 aastat. Sel perioodil kujunes koos saadud dividendidega kogutootluseks +40% ehk +8,8% aastas. Sedakorda oli tegu mitte just kõige parema investeeringuga, sest MSCI World indeksfondi raha pannes oleksin sama ajaga teeninud +61% ehk +12,6% aastas.

Veebruari dividenditulu

Möödunud kuul maksid minu portfellis dividende 10 ettevõtet ja 2 ETFi. Kokku laekus eurodesse ümber arvestatuna kontole 1110 euro väärtuses omanikutulu. See number oleks tegelikult võinud olla isegi suurem, kuid paljuski energiasektori aktsiate müügisurve tõttu langenud aktsiahindade ja tõusnud dividendimäärade valguses oli üks portfelli firma sunnitud dividende kärpima. Tegu on minu portfellis ühe suurima dividendimaksjaga ja seekord tuli vastu võtta 26% suurune dividendikärbe.

Progressi paremaks jälgimiseks pean ülevaadet ka laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.