Ahnusest ehk regulaarse investeerimise keerukusest taastuval turul

Kirjutan seekord pisut teistsugusel teemal. Nimelt emotsioonidest investeerimisel. Kuigi võin selle blogi kirjatükkidesse ritta saanud analüütiliste ja ratsionaalsete lausejuppide järgi tunduda üks äraütlemata kaalutlev ja ehk kohati isegi robotlik persoon, siis uskuge mind, asi on sellest ikka päris kaugel. Pigem olen oma natuurilt kirglik, joviaalne ja ka nii-öelda lühikese sütikuga.

Kogu see analüütilisus, mis siin blogipostitustest läbi kumab tuleneb suuresti sellest, et ma ju tean ise väga hästi, milline ma olen ja selle tõelise minaga paremini hakkama saamiseks olen harjunud kasutama teatud protseduurilisi lähenemisi. Ennekõike siis eesmärgiga panna iga kord investeerimisega tegeledes pähe justkui aruka ja tasakaaluka investori müts. Selline, mis automaatselt suunab mind mõtlema, otsustama ja käituma emotsioone kõrvale jättes ehk tegelikult mulle endale kõige kasulikumal moel.

Kiire ja aeglase mõtlemise süsteemid

Kes vähegi on kursis Daniel Kahnemani lähenemisega, mida ta kajastab raamatus „Thinking Fast and Slow“, teab, millest siinkohal räägin.

Lühidalt, meie ajul on kaks mõtlemise süsteemi. I süsteem ehk selline automaatne ja kiirelt reageeriv, mis nõuab väga vähe pingutust. See süsteem reageerib alati esimesena kasutades kiireid otseteid nagu sarnasus, analoogia, tuttavlikkus jmt.

Lisaks on meil olemas ka niinimetatud II süsteem ehk loogiline mõtlemine. See nõuab nüüd tähelepanu suunamist probleemi lahendamiseks ja ka teatud pingutust.

Meil endal on alati valida, kumba süsteemi me kasutame. Kui me teadlikku otsust ei tee, siis opereerib alati I süsteem ehk sarnasusele panustav automaatsüsteem. Mulle endale meeldib seda I süsteemi kutsuda ka kiirreageerimisrühmaks, sest reaalsuses just täpselt seda ta teebki. Jõuab kohale ja teeb oma järeldused enne kõiki teisi.

Finantsturgude ajaloo tundmise kasu

Paljud teist on kindlasti juba tähele pannud, et kirjutan ja räägin ka oma koolitustel üpris palju minevikus finantsturgudel toimunust. Teisisõnu loen ja uurin huviga ajaloos toimunut nii ise kui jagan pidevalt killukesi ka teiega. Kas teate, miks ma seda teen? Ei, see ei ole selle pärast, et ajalugu mulle lihtsalt ühel või teisel põhjusel meeldiks. Ega ka selle pärast, et kuidagi ekstra erudeeritud või tark näida.

Ma õpin ise finantsturgude ajalugu tundma valdavalt ühel ja ainsal põhjusel. Ma koolitan oma aju kiirreageerimisrühma reageerima adekvaatsemalt. Teisisõnu ma kogun teadmisi, fakte, seoseid, analoogiaid ja andmeid lõppude lõpuks suuresti ainult selleks, et juhul kui ma hetkeks end investeeringutega tegeledes unustangi I süsteemi mõtlemise tasandile, siis on tekitatud kahju võimalikult väike. Kuidas nii? Eks ikka selle pärast, et see sarnasustele, analoogiatele ja tuttavlikkusele baseeruv mõtlemise I süsteem on nüüd üles ehitatud palju suuremast andmemahust.

Selle asemel, et näiteks märtsis toimunud äkiliste arengute valguses tunda hirmu (sisemonoloog stiilis mitte midagi sellist ei ole kunagi juhtunud ja ma ei tea, mis nüüd üldse saab), ujub sealt pinnale ikkagi mõni võrdlus. Kasvõi näiteks siis kui 12. ja 16. märtsil kogesime börsidel vastavalt -10% ja -12% suuruseid ühepäevaseid languseid, tuli mulle kohe meelde 1987. aasta 19. oktoober. Päev, mis tänaseks on ajalukku läinud kui „must esmaspäev“, mil USA aktsiaindeks Dow Jones Industrial Average kukkus päevaga -22,6%.

Loodan, et mõistate, mida öelda tahan. Tundmatus on see, mis hirmutab meid kõige enam. Meil ei ole võrdlusbaasi, ankrut, tuge. Kui meil on oma ajusopist välja otsida kasvõi veidikenegi analoogiline või sarnane olukord, on hirmutunne koheselt väiksem. Sellest mälust esile kerkinud faktikillukesest saabki nüüd see ankur, see tugi ja võrdlemise baas. Ja ühtäkki ei tundugi kogu see esmapilgul erakordsena paistnud olukord nõnda hirmutav/halvav.

Seega esimene samm heaks investoriks saamisel ongi on I süsteemi mõtlemise ehk automaatselt reageeriva mõtlemise parem väljakoolitamine.

Eesmärgid ja protseduurid

Teine samm puudutab juba mõtlemise II süsteemi ehk seda loogilise mõtlemise poolt. Tänaseks teame hästi, et investeerimistegevusel on mõistlik kasutada nii palju kui vähegi võimalik pigem II süsteemi mõtlemist.

Hea küll, oma kiirreageerimisrühma koolitasime paremini välja, aga kuidas siis nüüd iga kord investeerimisega tegelema hakates niimoodi poolautomaatselt end loogilisele mõtlemisele lülitada? Selleks on üks lihtne moodus. Eesmärkide püstitamine ja protseduuride paika panemine. Teisisõnu siin tulebki nüüd mängu see aruka ja tasakaaluka investori müts, millest ennist juttu tegin.

Uuringud on näidanud, et kõige lihtsam on oma aju ümber lülitada loogilise mõtlemise süsteemi kasutama just nimelt eesmärke ja protseduure kasutades. Hetkel sellel pikemalt ei peatu, kuna tegelikult alustasin postituse kirjutamist hoopis eesmärgiga lahata üht hiljutist elulist juhtumit. Igatahes kellele antud teema huvi pakub, siis 11. mail viin Äripäeva veebiseminaride keskkonnas läbi seminari teemal „Investorkäitumise ABC“.

Jutuks tuleb muuhulgas see, millised on enamlevinud investorkäitumise kitsaskohad, millest sõltub investeerimisedu, kuidas saada investeerimisel üle kaotushirmust, kuidas mõjutavad investeerimiskäitumist meie aju kiire ja aeglase mõtlemise süsteemid ja mis on need kaks tegurit, mis aitavad saada paremaks investoriks. Lisaks jagan ka nippe ja suuniseid, kuidas saada üle käitumuslikest kitsaskohtadest. Seminaril teeme läbi ka lühikese investorintelligentsuse testi.

Märtsikuu ostude ülevaade

Nüüd aga asja juurde. Neile, kes veel ei tea, olgu taustainfoks öeldud, et oma isikliku rahaga tegutsen valdavalt kahel rindel. Oman dividende maksvate aktsiate portfelli, aga nii-öelda tagala kindlustamiseks suunan regulaarselt osa rahast ka laiapõhjalistesse börsil kaubeldavatesse fondidesse ehk ETFidesse. Valdavalt teen seda oma ettevõtte kaudu. Olen omale kalendrisse meeldetuletusena kirja pannud, et teostan regulaarsed ETFide ostud iga kuu 10. kuupäeval. Palju on küsitud, miks just see kuupäev. Vastus on lihtne – see on tavaliselt selline kuupäev, mil eelmise kuu arved on enamasti laekunud ja vaba raha investeeringuteks olemas.

Igatahes oma tehingustatistikat vaadates näen, et märtsis, mil turud olid kiires languses, soetasin ETFe 5. märtsil, 6. märtsil, 9. märtsil, 11. märtsil, 12. märtsil juba varasemast suuremates summades, 16. märtsil ja lõpuks veel ka 23. märtsil. Ostsin küll mitut erinevat ETFi, kuid lihtsuse mõttes panen kõik need ostud ühele graafikule. Sellisele, kus on baasiks globaalseid aktsiaid hõlmav indeksfond.

Nagu näha, siis eraldiseisvalt mõõdetuna olen täna miinuses I ja II ostuga. Nendega, mis sai tehtud -12% ja -15% languse pealt. Juhul kui oleksin teinud kõik ostud täpselt samades summades ja soetanudki vaid seda üht ja ainust fondi, kujunenuks kaalutud keskmiseks soetushinnaks 67,88 eurot. Arvestades reedest sulgemishinda 72,00 eurot, on kogu positsioon tänaseks tõusnud +6%. Selle osa panin kirja lihtsalt näitlikustamaks, kui lihtne on tegelikult ilma suurema vaevata regulaarselt ETFe ostes järskude languste peal ostuhinda keskmistada ja kui hästi ajas ostude hajutamine töötab.

Ahnus ja soovmõtlemine tõstab pead

Puänt saabub nüüd. Kuigi mul on selgelt kalendris kirjas, et soetan ETFe iga kuu 10. kuupäeval, siis avastasin end nüüd aprillis pidamas sellist vingerdavat sisemonoloogi. Esiteks oli reede ehk 10. aprill riigipüha ja börsid olid kinni nii siin kui sealpool ookeani. Seega tavapärase mobiilikalendri meeldetuletuse alusel oste teha ei saanud. Euroopa börsid olid lisaks suletud veel ka esmaspäeval 13. aprillil. Teisipäevaks edasi lükatud kalendri sissekanne tuletas end meelde teisipäeva pärastlõunal.

Teate, mis oli esimene asi, mida ma tegin? No muidugi, selge see, et võtsin kätte ja vaatasin, millise hinnaga ma neid fonde alles mõned nädalad tagasi viimati soetasin. Juhtumisi oli selleks kuupäevaks siis 23. märts, mis omakorda juhtumisi saigi selle langusfaasi põhjapäevaks. Nähes neid viimaste tehingute hindu hakkasin nüüd nina krimpsutama. Eranditult kõik minu vaatluse all olevad ETFid olid selle paari nädalaga tõusnud enam kui +20%. Globaalse aktsiaindeksi kui terviku valguses on +20% ikka väga järsk tõus. Tõus, mida näeme tavaliselt ainult headel aastatel ära jaotatuna 12 kuu peale. Nüüd oli see saabunud 14 kauplemispäevaga.

Küll see tekkinud emotsioon oli ikka tugev. Teades aktsiaturgude statistikat, keskmisi aastaseid tootlusnumbreid, hinnavarieeruvuse ulatust ja muud taolist une pealt, tekkis ikka väga selge veendumus, et nüüd on küll mõttetu osta. Esiteks alles märtsis ostsin ja palju suuremas mahus kui tavaliselt. Me ei räägi siin sellest, et lisasin ostusummadele +20% või +50%. Ostsin märtsis ei rohkem ega vähem kui 18 korda suurema summa eest kui minimaalne igakuine eesmärk. Pealegi, selline kiire hinnaralli ei saa jääda järjekordse korrektsioonita, ega ju?! Või äkki on hoopiski tegu selle niinimetatud surnud kassi põrkega. Vot täpselt selline see sisemonoloog oli.

Teisisõnu tõstis minus väga tugevalt pead ahnus ja teisalt soovmõtlemine. Ahnus ses osas, et sooviks oma sääste ikka parimal võimalikul moel investeerida. Ikka nii, et saaks maksimeerida tulevast tootlust. Soovmõtlemine ses vallas, et kuidagi kohe tundusid kõik need peatselt saabuva korrektsiooni, vaid lühiajalise hinnapõrke ja muud stsenaariumid need kõige-kõige tõenäolisemad.

Kolm võimalikku stsenaariumit lähikuudeks

Olles end sellises seisus ja sellistelt mõtetelt tabanud, sain kohe aru, mida on vaja teha – lülituda ümber II süsteemi ehk loogilise mõtlemise poolele. Nõnda siis asusingi uurima nii värsket majandusstatistikat kui ka aktsiaindeksite tehnilise analüüsi pilti. Sel päeval postitasin oma leiud ka dividendinvestor.ee Instagrami.

Siit edasi käis nüüd asi lihtsalt. Meil on 3 võimalikku tõenäolist stsenaariumi (jah, kindlasti on neid rohkem, kuid need on hetkel justkui kõige olulisemad). Minu planeeritava regulaarse ETFide ostuotsuse valguses küsisin endalt – kuidas ma tunneksin end 2-3 kuu pärast kui oleks realiseerunud stsenaarium number 1? Number 2? Number 3? Eneselegi üllatuseks tegin järgmise järelduse – minu igakuised regulaarsed ostud ei ole sellistes summades, mis minu heaolu märkimisväärselt mõjutaks, küll aga mõjutab minu enesehinnangut ja heaolu see, kui avastan tagantjärele, et ei ole oma plaanist ning tegevuskavast kinni pidanud.

Seega nüüd tuli see ostuotsus päris kergelt. Veelgi enam, kui olin teinud oma ajule justkui restardi, lülitanud end kiire mõtlemise süsteemilt aeglase mõtlemise süsteemile, avastasin päris olulise asjaolu. Isegi pärast sellist kiiret hinnatõusu on globaalsed aktsiaindeksid oma tippudest jätkuvalt -20% madalamal. Ja nagu teame, siis pikaajalise investori jaoks on see olnud 3-5-aastases perspektiivis ikka täitsa mõistlik ostukoht.

Kuidas on lood sinuga? Kas oled suutnud ses tohuvabohus oma investeerimsplaanist kinni pidada?