Aprilli dividenditulu ja indeksfondinduse telgitagused

Enne kui meie ellu ja ka finantsturgudele jõudis koroonakriis, räägiti rahvusvahelises finantsmeedias päris agaralt sellest, kuidas hoogne indeksinvesteerimise buum viib kurbade tagajärgedeni. Tahan seekord kirja panna mõned mõtteharjutused just nimelt indeksinvesteerimise teemal. Samuti jagada seda, mis on reaalne olukord. Loodetavasti aitab see nii mõnelgi pikaajalisel ja indeksfonde kasutaval investoril veidi murepilvi hajutada.

Kui suure osa moodustab indeksinvesteerimine?

Alustame sellest, kui suure osa moodustab täna aktsiaturul indeksinvesteerimine. Eks seda saab mõõta mitut moodi. Üks kõige lihtsam ja loogilisem viis on vaadata suurfirmade aktsionäride nimekirja ja uurida kui suur osa aktsiakapitalist on indeksfondide käes.

Võtsin alustuseks ette USA suurfirmasid koondava aktsiaindeksi S&P 500 esimese otsa. Esikohal troonib selle postituse kirjutamise hetke seisuga 1,36 triljoni dollari turuväärtusega Microsoft. Firma aktsionäride nimekirja eestotsast leiame just nimelt kolm kõige suuremat indeksfondide haldurit – Vanguard, BlackRock ja State Street Global Advisors. Tõsi, kõigil neil kolmel on lisaks indeksfondidele halduses ka aktiivselt juhitud fondid ja kliendimandaadid, kuid lihtsustamise huvides vaatame just nimelt neid numbreid. Laias laastus moodustavad nende kolme fondivalitseja varad kogu ETFidesse suunatud varadest 70% ehk siis nimetatud kolme vaala turuosa ETFide turul on ligi 70%.

Meie lihtsustatud eelduse alusel, et kõik Vanguardi, BlackRocki ja SSgA tehtud investeeringud on indeksfondide rahapaigutused, moodustab nende kolme suure vaala osalus Microsoftis ligikaudu 16%.

Turukapitalisatsiooni järgi suuruselt teise firma ehk Apple puhul on selleks osakaaluks samuti ligikaudu 16%. Veidi väiksema turukapitalisatsiooniga S&P 500 komponendi USA telekomihiiu AT&T puhul on see number veidi üle 17%. Liikudes nüüd S&P 500 indeksi kõige väiksema turuväärtusega firmade suunas, jääb kolme suure fondivalitseja osakaal näiteks L Brands nimelise firma puhul 19% piirimaile.

Valides parema ülevaatlikkuse huvides välja ka paar firmat USA väikefirmade indeksitest, avaneb järgmine pilt. Näiteks väikefirmade indeksi tipus asetseva Novocure Ltd aktsionäride nimekirja vaadates moodustab nende kolme indeksfondigigandi osalus kokku ligi 14%. Samas väikefirmade nimistu tagumises otsas asetseva Revloni aktsionäride nimekirjast moodustab Vanguardi, BlackRocki ja SSgA osalus kokku vaid napilt üle 2%.

Seega uurides aktsionäride nimekirju, näeme, et valdavalt moodustavad vaatlusaluse kolme suure indeksfondigigandi osalused kokku ligikaudu 12-20%. Tõsi, oluline osalus, kuid kaugel sellest, et üks neist firmadest, või ka kõik kolm koostööd tehes, börsifirmasid täielikult kontrolliksid.

Mida tahab indeksfondide fondivalitseja?

Indeksfondide valitsemine ja haldamine on lõppude lõpuks äri nagu iga teinegi. Indeksfondide ja ETFide puhul sõltub fondivalitseja poolt saadava tasu suurus fondi varade mahust. Tavaliselt on see paika pandud kui fikseeritud protsent varade mahust. Eesti keeles tunneme seda termini kulukuse määr all. Inglise keeles on enamasti kasutusel lühend TER ehk Total Expense Ratio.

Seega mida suurem on fondi varade maht, seda rohkem fondivalitseja teenib. Fondi varade mahtu on võimalik kasvatada kahel moel. Esiteks see enesestmõistetavam variant ehk suurema hulga investorite raha kaasamine. Mida rohkem investoreid paneb raha minu fondi, seda suurem on fondi varade maht. Kui minu poolt võetav tasu on fikseeritud protsent varade mahust (näiteks 0,20% aastas), siis minu teenitav tulu iga täiendava investeeritud euro või dollari pealt kasvab. Lihtne, eks ole? See tähendab, et fondivalitsejate huvi on müüa oma fonde ja nii-öelda meelitada sinna üha rohkem investoreid.

Samas varade maht saab kasvada ka teistmoodi. Fondi varade maht kasvab ka siis kui tõuseb fondi portfellis olevate varade turuväärtus. Teisisõnu aktsiafondi puhul siis kui tõusevad aktsiate hinnad. Sellisel juhul võib juhtuda nii, et kuigi mul ei õnnestu oma fondi aasta jooksul uutele investoritele müüa, siis kuna aktsiate hinnad tõusid +25%, on ka minu fondi varade maht ja seeläbi saadav tulu kasvanud +25%.

See tähendab nüüd seda, et fondivalitsejad eelistavad selgelt tõusvate varade hindadega turusituatsiooni. Sellist, kus portfellis olevate varade hinnad tõusevad. Ja kui samal ajal õnnestub oma fondidesse meelitada ka lisainvesteeringuid, kasvab varade maht veelgi kiiremini. Teisisõnu indeksfonde valitsevate ettevõtete selge huvi on see, et turg tervikuna oleks pigem tõusev.

Üks superfirma vs palju häid

Kas te olete kunagi mõelnud selle peale, et kui Vanguard, BlackRock ja SSgA omavad ettevõtetes olulisis osalusi, siis kuidas nad võiksid hääletada ettevõtte aktsionäride üldkoosolekutel? Mis võiks olla nende huvi ehk niinimetatud agenda?

Siit nüüd väike mõtteharjutus. Kui sa oled fondivalitseja, kes omab praktiliselt kogu aktsiaturgu (pea kõiki firmasid), kelle tulu sõltub hallatavate varade mahust, mis omakorda sõltub varade hindade tasemest, siis kumba sa eelistad – kas seda, et hästi läheks ühel konkreetsel firmal, kelle aktsionäride koosolekul sa parasjagu hääletamas oled või siis kogu sinu portfellil kokku? No minu pakkumine on see, et sind huvitab kogu portfelli käekäik hoopis enam. Matemaatikast paralleele appi võttes, siis sa ei maksimeeri mitte lokaalselt (iga portfellis oleva ettevõtte kohta eraldi), vaid globaalselt (kogu oma portfelli väärtust silmas pidades).

Seega sinu kui fondivalitseja huvides ei ole see, et turul toimuks konkurentide vahel äge hinnasõda, võitlused turuosade pärast või konkurentide täielik väljasöömine turult. Kui sa omad praktiliselt kõiki suuremaid ettevõtteid antud riigis, siis sinu huvi ei ole ühe konkreetse ettevõtte hea käekäik, vaid kogu majanduse, kogu aktsiaturu hea käekäik. Teisisõnu sind väga ei huvita ühe konkreetse firma käekäik võrrelduna tema konkurentidega, pigem see, kuidas läheb kogu majandusel ja ettevõtlussektoril tervikuna.

Indeksfondide motivatsioonist koroonakriisi olukorras

Jätkame mõtteharjutusega. Tõenäoliselt nõustute, et kaugeltki mitte kõigil firmadel ei lähe praegu hästi. Pigem turul tervikuna läheb nigelalt. On vaid vähesed ettevõtted, kes on jäänud majandusseisakust täielikult puutumata või sellest kasu lõiganud. Kui peaks nüüd juhtuma, et üks firma tuleb lagedale viirusevastase ravimiga (paistab, et kõige kaugemale on hetkel jõudnud Gilead Sciences), teenib ta oskusliku tegutsemise korral tõenäoliselt päris kopsaka kasumi. See viib loomulikult ka selle ettevõtte aktsia hinna kiirelt tõusule.

Seega ühe konkreetse firma vaates oleks tegu edulooga – kuulsus, patendid, turuliidri staatus. Samuti kopsakas kasum ja aktsia hinna rallimine. Kogu majanduse vaatenurgast lähtudes ei pruugi samas tegu olla üldsegi mitte hea olukorraga. Ravimi hind võib olla nõnda krõbe, et vähesed saavad seda endale lubada, riik ei soovi läbi ravikindlustuse kuigi heldelt ravimioste toetama asuda ja kui ta seda isegi teeb, siis suureneb pandeemia jätkumisel riigi võlakoormus/surve riigi finantsidele niigi keerulises olukorras veelgi.

Paneme nüüd taas tagasi pähe indeksfondi valitseja mütsi. Juhul kui sa oled nüüd indeksfondide fondijuht, siis sa omad praktiliselt kogu aktsiaturgu. Seega olukord, kus ühel sinu portfelli firmal läheb superhästi ja teised ei ole sellest kuigivõrd mõjutatud või on mõju isegi pigem negatiivne, ei ole sinu jaoks see nii-öelda unistuste stsenaarium. Unistuste stsenaarium on hoopis see kui kõik ravimifirmad paneksid seljad kokku, jagaksid oma teadmisi, kogemusi ja tulemusi vajaliku ravimi väljatöötamisel, tooksid selle turule võimalikult kiiresti ja annaksid selle ära praktiliselt tasuta. Vot see oleks stsenaarium, mis aitaks sinu kui indeksfondide fondivalitseja portfelli turuväärtust kasvatada kõige paremini – tasuta toimiv ravim viiruse raviks, veelgi parem kui juba vaktsineerimiseks ka.

Ravimiotsingud ja reaalsus

Pöördume nüüd mõtteharjutuste juurest reaalsusesse. See nädalatagune uudis paistab teile nüüd tõenäoliselt hoopis teises valguses, kas pole?!

Maailma suurim varahaldur (sageli kui suurim firma aktsionär) BlackRock on juba õige mitme farmaatsiagigandiga pidanud tõsiseid vestlusi teemal, kuidas edendada koostööd ja jagada seniseid tulemusi. Lähinädalatel plaanib rohkem kui 50 suurinvestorit koondav grupp (halduses olevate varade maht enam kui 2,5 troljonit dollarit) hakata survestama enam kui 12 ravimifirmat täpselt samal teemal.

Indeksfondide valitsejad kui aktiivsed aktsionärid

Panin kõik ülaltoodu kirja eesmärgiga avada pisut kaarte selles vallas, kuidas opereerivad suured indeksfonde valitsevad firmad, mis on nende nii-öelda sisemine motivatsioon ja kuidas nad tegelikult hoiavad firmasid päris hästi ohjes. Indeksfondide üha populaarsemaks muutumisega käib sageli kaasas hirm, et lõpuks ei ole enam alles kedagi, kes firmasid nii-öelda kontrolliks ja ohjes hoiaks. Indeksfondid “peavad” omama kõiki firmasid ja seega oleks nende käed justkui aktsiavaliku osas seotud.

Tegelikkuses on asjad ikka hoopis teisiti. Statistika näitab, et erainvestoritest hääletab iga-aastasel aktsionäride koosolekul ligikaudu 28% aktsionäridest. Samas institutsionaalsetest investoritest annab oma hääle tervenisti 91% aktsionäridest.

Lisaks on suured indeksfondide valitsejad väga konkreetselt kirja pannud ja avalikustanud juhised, millest lähtudes nad aktsionäride koosolekul hääletavad. Näiteks Vanguardi puhul on tegu koguni 20-leheküljelise dokumendiga. State Street Global Advisors’i tegevjuht tuli selle aasta alguses välja väga selgete juhistega niinimetatud avaliku kirja formaadis. Nagu näete, siis ohjad hoitakse pingul ikka päris korralikult.

Alljärgneval graafikul on välja toodud ka viimase 10 aasta arengud nende aspektide lõikes, mida Vanguard on võtnud oma südame asjaks parandada – rohkem naisi juhatuses, tulemustasu suurem osakaal tegevjuhtkonna tasudes ja hääletusreeglite reformimine.

Aprilli dividenditulu

Lõpetuseks ka kiire kokkuvõte möödunud kuu omanikutulu laekumistest. Aprillis jäi dividenditulu laekumine suhteliselt tagasihoidlikuks. Eriti kui võrrelda seda numbrit möödunud aasta sama kuu tulemusega. Suuresti on nende numbrite erinevuse taga see, et möödunud aasta aprillis maksis täiesti ootamatult dividende üks mu portfelli firmadest, mis umbes kaks aastat tagasi börsilt ära viidi. Otsustasin toona aktsiad omale alles jätta ja nii-öelda uudishimust vaadata, kuidas asjad kujunevad börsil mitte noteeritud ettevõtte aktsionär olles.

Igatahes 2019. aasta aprillis maksis see firma erakordselt suure hulga dividende. Kirjutasin sellest pikemalt siin. Põhimõtteliselt maksti dividendina tagasi pea pool minu sisse pandud rahast. Sel aastal oli dividendimakse pigem selline normaalsemapoolne ehk umbes 4,0-4,5% aasta baasil.

Lisaks kärpis kuu omanikutulu ka see, et veel üks muidu aprillis dividende maksnud Euroopa ettevõte sai portfellist maha müüdud. Nõnda laekuski kuu jooksul kokku kõigest 267 euro väärtuses dividenditulu.

Progressi paremaks jälgimiseks pean ülevaadet ka laekunud dividendidest kalendriaastate lõikes. Tumerohelised jooned tähistavad iga kalendriaasta alul koostatud vastava kalendriaasta dividenditulu prognoosi, tulbad reaalselt kontole laekunud dividenditulu.