Kas edu peab tulema raskelt?

Olen tellinud omale postkasti ühe iganädalase uudiskirja, mida paneb kokku James Clear. James on tuntud kui raamatu “Atomic Habits” autor. Peamiselt keskendub ta harjumuste loomise, muutmise ja kinnistamise teemadele. Tema iganädalane uudiskiri, mis kannab nime “The 3-2-1 Newsletter” on minu arvates maru hea lugemine. Iganädalane kiri sisaldab 3 mõtet tema enda poolt (valdavalt siis seotud harjumuste teemaga), 2 tsitaati teistelt ja 1 küsimust. Vot need küsimused on teinekord ikka eriti head! Kohe suurepärased, sest sunnivad mõtlema asjadele, millele muidu ei mõtle. Või siis mõtlema asjadele teise nurga alt.

Alternatiivne tee unistusteni

Kas olete tähele pannud, et kui meil on mingi unistus või ettekujutus ideaalsest elust, siis tavaliselt on meie peas justkui üks ja ainus tee, kuidas selleni jõuda. Ikka kipub olema nii, et kui mõtleme sellele meie ideaalile või unistuste elule, siis käivad mõtted järgmist rada pidi – kui ma teen seda üht asja, seejärel seda järgmist asja, mille tulemusena olen saavutanud lõpuks selle asja, vot siis olengi jõudnud oma unistuseni.

Teisisõnu meil võib olla päris selge ettekujutus sellest, milline on meie unistuste elu ja kuidagi automaatselt on ka üpris selge ettekujutus sellest, kuidas me selleni jõudma peaksime. Justkui üks tee. Tee, mille valisime ja nüüd seda siis sammume.

Samas, kas see ikka peab nii olem? Kas see ikka on nii?

Ühes viimastest James’i uudiskirjadest oli selline küsimus.

Teisisõnu, eeldame hetkeks, et meie unistuste eluni jõudmiseks eksisteerib rohkem kui üks tee. Eksisteerib vähemalt üks alternatiivne rada sinna suunas, kuhu soovime minna.

Ja nüüd küsimus – milline see alternatiivne rada võiks välja näha? Milline võiks olla pisut teistsugune tee täpselt selle sama tulemuseni, millest me unistame?

Elu ei pea olema raske

Ma toon ühe näite. Näite oma enda elust.

Kuidagi on juhtunud nii, et viimase 9-12 kuu kestel olen paralleelselt tegelenud väga erinevate projektidega. Kui ma ütlen erinevate, siis päriselt ka, ma peangi silmas totaalselt erinevaid projekte. Enamus teist on vast kursis, et tegelen muuhulgas näiteks investeerimisalase koolitamisega ja samuti mentorluse pakkumisega. Lisaks eksisteerib veel paar investeerimisega/finantsidega üht või teistpidi seotud projekti/suunda. Samas näiteks terve sügishooaja andsin regulaarselt ka salsa tantsu trenne. No ja uskuge mind, salsa ja investeerimine, need on ikka diametraalselt erinevad asjad 🙂

Samas nagu teame – iga asi, iga projekt, iga suund vajab keskendumist, fookust ja pühendumist. Pluss oskuste lihvimist ja juurde õppimist, et püsida tasemel. Kuna ma ei ole eriti edukas rööprähkleja, siis mingil hetkel sai sellest kõigest väikest viisi stressi allikas – liiga palju erinevaid palle oli pidevalt õhus. Alatasa oli tunne, et ei ole võimalik suunata 100% tähelepanust just sellele asjale, mis parasjagu käsil on. Tundsin sageli, et ma ei tee asju nii hästi nagu tegelikult tahaksin. Nägin, et saab paremini, kuid elu sundis tegema valikuid kui palju aega igasse valdkonda oli võimalik panustada.

Justkui hiilides hakkas maad võtma sisemine veendumus (mõttemall), et eduni viib ikkagi vaid pidev pingutamine ja raske ning tõsine töö. Ükskõik, millise enda seatud eesmärgi või sihi peale mõtlesin, siis ikka ja jälle tulid mõtetesse need samad väljendid – pidev pingutamine, raske töö, tõsine suhtumine.

Kas see ikkagi peab nii olema? Kas eduni viibki siis vaid ainult üks tee? See tee, mille oma mõtetes ja ettekujutuses olin ise ehitanud? Sellise konarliku, järsult mäkke tõusva ja pidevalt higistama ajava. Kas see ongi nii või olin ma selle reaalsuse ise enda jaoks loonud? Saate ju aru küll, mida mõtlen, eks?!

See sama James Clear’i küsimus, milline võiks välja näha alternatiivne tee minu unistuse eluni, avas ühtäkki mu silmad ikka päris korralikult. Mul on täielik vabadus täna valida, mida ma teen, kellega koos, kui palju ja nii edasi. Ja mida ma teen? Ma loon iseendale hoiaku, et see kõik on raske ja keeruline. Mis asja, eks ole?!

Teine ja palju parem tee unistuste eluni

Jagan veidi veel isiklikku kogemust ja läbielamisi. Esmalt ülaltoodud küsimust lugedes jooksis mul mõte täiesti kinni. Ainus asi, mida mõistsin oli see, et jah, minu peas ongi justkui ainult üks tee eduni/unistuste eluni. Terve päev otsa ei suutnud ma ette kujutada, et võiks olla veel mõni alternatiiv. Olin justkui puuga pähe saanud. Kuidas siis nii, et ma enesele märkamatult olin oma peas ehitanud iseenda jaoks sellise hoiaku.

Mõtted hakkasid selginema alles siis kui rääkisin sellest oma elukaaslasele. Alles siis taipasin ühtäkki, milline see alternatiivne tee, see teine tee, see parem tee, on. Minu jaoks on see tee, kus asjad kulgevad lihtsalt, töö tegemine on rõõm ja elu nautimise ning töö tegemise vahele saab pea et võrdusmärgi panna.

Justkui nõiaväel said Tallinnas “tööl” käimistest taas päevad, mida ootan ja naudin. Hommikune trenn hotelli jõusaalis, tunnike tööd arvuti taga, siis tunnike rannas, tunnike sõbraga korvpalliplatsil, üks mentorlus, üks mõnus õhtusöök sõpradega, tunnike tegelemist oma investeeringutega. Taas oli saabunud tasakaal, rõõm ja rahulolu. Rahulolu iseenda ja tehtuga. Rõõm liikumisest, sõpradega aja veetmisest ja ka töö tegemisest. Ja mida selleks vaja oli? Vaid seda ühtainust küsimust – milline võiks välja näha alternatiivne tee.