Minu hommikurutiin

Seekordne postitus on taas kord veidi investeerimiskaugem. Jagan järgnevatel ridadel oma hommikurutiini.

Ütlen kohe alustuseks ära, et kuigi täna olen suuresti ise oma aja peremees ja ajakava on paindlik, siis kõige olulisemat osa oma hommikurutiinist olen viljelenud ka siis kui käisin palgatööl. See tähendas, et vähemalt 2x nädalas tuligi ärgata 5:45 selleks, et teha oma toimetused ära ja jõuda 7:20 väljuvale Tallinna rongile.

Midagi keskendumisvõimele

Üks esimesi asju, millega end viimase paari aasta jooksul olen proovinud harjutada on varahommikune sotsiaalmeedia ja mobiilipaast. See tähendab, et õhtul lülitan telefonil interneti alati välja ja hommikul esimese asjana ei siruta teps mitte kätt mobiili järele. See tähendab, et kui isegi on hommikul tarvis telefoni vaadata, ükskõik, kas äratuse sulgemiseks või kellaaja teadasaamiseks, siis ei hüppa mulle kohe silme ette tervet rida teavitusi.

Miks see hea on? Kindlasti eksisteerib sellele üks keeruliselt, kuid põhjapanevalt kõlav teaduslik seletus, kuid minu jaoks on sellel üks kindel mõju – ma saan mõelda omi mõtteid. See tähendab, et ma saan seada päevaks prioriteete, teha plaane ja lasta samas loovusel töötada. Ükskõik, kas see loovus nuputab uut blogipostitust, järgmisel päeval õpetamist vajavat tantsusammude kombinatsiooni või mõne parasjagu aktuaalse probleemi lahendust. Igatahes mu loovus töötab ja mu mõte uitab nendel radadel, mis on minu jaoks parasjagu asjakohased.

Mis on alternatiiv? Alternatiiv on see, et ma hommikul kohe telefoni haarates näen 15 saabunud e-kirja, 3 värsket uudiskirja, uusi sõnumeid Messengeri postkastis, teavitusi uudistest minu portfelli positsioonide kohta, seda, et kellelegi on meeldinud dividendinvestor.ee Instagrami viimane postitus ja nii edasi ja nii edasi. Teate ju küll! Kindlasti ei ole see teile võõras. Pigem on see enamuse meie jaoks argipäev.

Mis sa arvad, mis meiega seda kõike nähes juhtub? Mina olen tähele pannud, et minu sees toimub peamiselt kaks asja. Esiteks tunnen sageli seda, et olen justkui hommikust peale kohe ülekoormatud (overwhelmed). Juba kohe hommikul tekib tunne, et nii palju asju on tegemata ja kuhjunud. See ei ole hea tunne. Ma täiesti tajun, kuidas stressitase tõuseb ainuüksi teadmisest, et on vaja vastata e-kirjad, Messengeri sõnumid, Instagrami sõnumid, Telegrami sõnumid, blogi kommentaarid, Facebooki kommentaarid jne. No ei tundu ju kõige mõistlikum viis alustada päeva koheselt sellise tundega, kas pole?!

Teine asi, mida vähemalt mina olen tähele pannud on see, et ma ei saa mõelda enam omi mõtteid. Ma ei saa enam teha omi plaane, planeerida omi tegevusi, lasta loovusel rännata nendel radadel, mille mina olen valinud. Nüüd on mu peas muud mõtted. Mõtted, mille on sinna istutanud kellegi e-kiri, kommentaar või sõnum. Paratamatult ma hakkan neile asjadele mõtlema ja pidama sisemonoloogi ehk nii-öelda reageerin välisele stiimulile. Millegi pärast tundub lihtsam need kiirena näivad asjad kohe ära lahendada. Siis oleks nagu midagi tehtud ja korras ning küll siis saab edasi oma toimetuste juurde minna. Kuhu see viib? Seda teame vist kõik. Hakkamegi hommikust peale tegelema paljuski pisiasjadega. Või siis teistmoodi sõnastatuna – asjadega, mis kuigivõrd väärtust ei loo.

Samas juhul kui meis on piisavalt otsustuskindlust, et heita kõik need teavitused kõrvale ja asume tegutsema vastavalt oma prioriteetidele, siis ega see nii lihtne ei ole. Nüüd peame hakkama ümberhäälestuma. Peame uuesti keskenduma. Uuesti süvenema, sest otsus otsuseks, kuid mõtted jäävad sageli ikka ketrama sellele e-kirjale vastamise radadele. Seega kohe varahommikust alates tuleb ilmutada väga palju tahtejõudu. Tahtejõud, nagu tänapäevane teaduskirjandus ütleb, on piiratud ressurss. Meile on igaks uueks päevaks antud seda piiratud koguses.

Eks ikka tuleb ette ka päevi, mil ülaltoodut võimalik teha ei ole, kuid 80% päevadest suudan ikka nõnda toimida. Ühesõnaga mina igatahes lülitan oma mobiilil ööseks alati interneti välja ja nii palju ja nii sageli kui võimalik lükkan interneti sisse lülitamist hommikul edasi. Enamasti seni kaua kuni olen korda saatnud midagi suuremat. Teinud tunnikese-kaks nii-öelda väärtust loovat ja sisukat tööd. Nii jääb mulle endale tunne, et ma edenen just selles vallas, mis on minu jaoks parasjagu oluline. Tean, et saan asjad tehtud ja hästi tehtud. Muuhulgas tegelikult ka üllatavalt kiiresti.

Midagi kehale

Kogu eelnev lõik puudutas siis tegelikult mõnes mõttes juba eelmisel õhtul toimuvat. Teisisõnu hea hommikurutiin algab minu jaoks justkui sellest, et õhtul lülitan mobiilil interneti välja. Igatahes pärast ärkamist ja hügieeniprotseduure on juba päris pikalt olnud järgmine asi, mida teen, üks kerget füüsilist aktiivsust nõudev tegevus. Minu jaoks on selleks viimased 6 aastat olnud qigong.

Lihtsustatult öeldes on tegu tai chi’d meenutava võimlemisega – sujuvad ja rahulikud liigutused koos ühtlases rütmis sügava hingamisega. Olen läbi aastate käinud erinevatel kursustel ja laagrites ning leidnud enda jaoks 1-2 stiili või harjutustekombinatsiooni, millele olengi truuks jäänud. Valdavalt teen igal hommikul Ma Wang Dui nime kandvat 12 harjutusest koosnevat seeriat. Aega võtab see enamasti 20-30 minutit.

Miks see hea on? Olen avastanud, et mulle kuidagi meeldib kui saan hommikul kohe keha soojaks ja liikuma. Paljud qigong’i harjutused on sellised, mis parandavad liigeste liikuvust, sisaldavad endas ka veidi füüsilist pingutust ja tasakaalu nõudvaid harjutusi ning ka kerget venituste komponenti. Kel asja vastu rohkem huvi, siis teadke, et neid harjutusi saab teha lihtsalt füüsilist liikumist matkidest (mida ma nii mõnelgi hommikul ka teen), kuid ka väga täpse fookuse ja tähelepanu juhtimise ning hingamise sünkroniseerimisega. Selgelt on see viimane meie keha jaoks kasulikum viis, kuid olgem ausad, oma kindlat rutiini tehes läheb mõte ikka päris sageli rändama. Eriti siis kui see rutiin on juba nõnda sügavale lihasmällu sööbinud.

Olen igahommikust qigong’i teinud nüüdseks ligi 6 aastat ja vahele on seni jäänud ei rohkem ega vähem kui täpselt 4 hommikut. Kõik need on olnud seotud üleöö pikkade lendudega, kus hommikul sihtkohas maandudes on olnud vajalik tõtata järgmise transpordivahendi peale.

Selle osaga hommikurutiinist on läbi aja kaasnenud ikka ka omajagu humoorikaid seike. Kasvõi näiteks need hommikud, kus sõpradega reisil olles on ööelu avastamine pikale veninud ja siis hommikul hotellitoas kuulen sajatusi stiilis “Jälle sa vehid siin, mis sul viga on?!” 🙂

Midagi vaimule

Kohe pärast kehalisi harjutusi ehk qigong’i sessiooni teen harjutusi meelele. Kui ma nüüd lihtsalt ütleks, et mediteerin igal hommikul vähemalt 10 minutit, siis vean kihla, et 80-90% lugejatest kirtsutab nina. Mingil põhjusel on sellel sõnal enamuse jaoks imelik kõrvalmaik. Eks oli nii kunagi ka minu enda puhul.

Igatahes viimased pea neli aastat olen siis igal hommikul istunud toolile, sulgenud silmad ja enne päevatoimetuste alustamist asunud end eelhäälestama. Olen läbi aastate katsetanud erinevaid tehnikaid ja meetodeid ning enda jaoks jõudnud välja selleni, et meditatsioon ei ole minu jaoks mitte midagi muud kui üks neist neljast:

1. Enese eelhäälestamine
2. Enese motiveerimine.
3. Enese rahustamine.
4. Mingitest pidevatest peas keerlevatest mõtetest või sisemonoloogidest lahti saamine ja reaalsesse keskkonda naasmine (kohalolu).

Kord on tegu ühega, siis jälle teisega. Vahest võtangi ette ja otsustan, et järgmised 3 päeva või 7 päeva tegelen igal hommikul mingi konkreetse teema või tahuga. Näiteks sobivad siia muuhulgas suurepäraselt just nimelt sellised asjad, mida hiljuti olen dividendinvestor.ee Instagrami lehel jaganud. Sellisel juhul lihtsalt istungi toolile, sulen silmad ja mõtlen kõiki neid mõtteid ja tunnen kõiki neid tundeid, mis seostuvad selle konkreetse eesmärgiga.

Esialgu võibki tegu olla nii-öelda aktiivse mõtlemisega, siis hakkab mõte vaikselt uitama minema, siis mõtted taanduvad ja tulevad tunded ning ühtäkki oledki justkui kusagile ära kadunud elades oma unistuste elu. Silmi lahti tehes on kuidagi väga konkreetne eesmärk silme ees ja kehas selline vunk sees, et ainus võimalus ongi kohe tegutsema hakata. See on siis näide sellisest enese motiveerimise või ka eelhäälestamise variandist.

Kõige sagedam põhjus, kuidas nende meelerahu minutitega algust tehakse on ikkagi eesmärk rahuneda ja mõtete virr-varrist lahti saada. Mõnikord see õnnestub ja silmi lahti tehes on maru hea ning puhas tunne, teinekord jälle tuleks neid mõtteid justkui juurde. Päevad ei ole ses osas vennad. Alustades tasub teada, et ei ole sellist asja nagu halb meditatsioon. Isegi kui see võib nii tunduda. Tegelikult see, et sa ikkagi istusid toolile ja sulgesid silmad, see, et sa ei lõpetanud esimese ebamugavustunde peale ning see, et sa hoiad regulaarsust, ongi kõige suurem võit nende igapäevaste meelerahu minutite puhul.

Neile, kes proovida tahavad, siis julgen soovitada seda abivahendit. Mina ise alustasin ka just selle sama 10-päevase väljakutsega ehk siis 10 päeva järjest iga päev 10 minutit.

Huvitav on see, et alul tundub kõige parem aeg praktiseerimiseks õhtu, kuid õige pea tekib tunne, et ei-ei, tegelikult tahan seda teha hoopis hommikul. Siis justkui lükkame päeva käima hoogsalt, entusiastlikult ja positiivses võtmes.

Miks see hea on? Nagu öeldud, siis tänaseks on nende meelerahu minutite kõige suurem väärtus minu jaoks just nimelt see enese eelhäälestamine või motiveerimine vms. Tunnen, et minus kasvatab selline igapäevane praktika entusiasmi, tegutsemistahet, julgust. Vahest kui tunnen, et on vaja arendada või tasakaalustada mingit pehmemat väärtust, siis saan end eesootavaks päevaks ka vastavalt häälestada. Näiteks olengi sageli tundnud, et nii-öelda järeleaitamistunde tuleb võtta sellistele väärtuste kultiveerimiseks nagu lahkus, tänutunne ja heatahtlikkus.

Süvatöö sessioon

Enamasti olen oma päevakava korraldanud nõnda, et nüüd mul oleks vähemalt tunnike-kaks aega tegeleda süvenemist nõudvate asjadega. Teisisõnu sisulise tööga.

See tähendab ühtlasi, et ikka veel ei lülita ma mobiilil sisse interneti, ei vaata sõnumeid ega e-kirju. Nüüd on aeg kõik need head tekkinud mõtted teoks teha. Ellimineerin kõikvõimalikud välised segajad ja tähelepanu kõrvale juhtijad ning sukeldun töösse.

Mingil põhjusel mulle ongi viimastel aastatel hakanud meeldima see, et teen maru kiiresti, täielikult süvenenult ja võimalikult efektiivselt asjad ära. Seejärel on aeg kohe kõiksugu muudeks tegevusteks. Olgu selleks siis mõne hobiga tegelemine, maale ema juurde minek või lihtsalt vabadus teha ükskõik mida.

Mis see sisuline töö siis on? Sageli on selleks ikkagi kirjatöö. Olgu siis blogipostituse kirjutamise, Äripäevale kaastöö kirjutamise või viimasel ajal päris palju ka Balti riikide pangatöötajatele õppematerjalide ning eksamiküsimuste koostamise kujul. Ka oma ettevõtte asjade kallal nokitsemine läheb siia alla. Aeg-ajalt ka näiteks uute investeerimisideede analüüs.

Miks see hea on? Minu jaoks peamiselt kahel põhjusel. Esiteks olen pigem hommikuinimene – mõistus on vahe just hommikul, loovus on sageli kõige parem hommikuti jne. Teine ja ehk isegi olulisem põhjus on see, et kui olen midagi suurt ja sisulist ära teinud, siis on süda kuidagi rahul. See tunne on selline segu eneseteostusest, entusiasmist ja rahulikust meelest, et kohustused on täidetud ja nüüd võin ülejäänud päevaga teha ükskõik mida. Tean, et olen asjadega edenenud ja nüüd võin end südamerahus premeerida vaba ajaga. See on minu jaoks meeletult suur väärtus. Just nii saan rahuliku südamega minna jalutama, maale emale külla või sporti tegema.

Hommikusöök

Nii mõnigi võib nüüd küsida, aga kuhu jääb hommikusöök? Sõrmede peal tunde kokku lugedes tundub, et ärkamisest on möödas ikka juba vähemalt tunnike-kaks kui mitte 3-4 tundi. Jah, täpselt nii ongi! Minu hommikusöögiaeg ongi tavaliselt paar-kolm tundi pärast ärkamist. Siis kui olen oma kehalised ja vaimsed harjutused ära teinud ning tunnike-kaks süvenenult sisulist tööd ka. Alles siis on aeg hommikusöögiks.

See tähendab, et sageli sööngi hommikust alles kella 11, 12 või isegi 1 paiku. Sellist päevakava on enamasti kodukontoris toimetades lihtne hoida. Eks nendel päevadel kui on mentorluskohtumised või väisan pealinna, söön ikka tavapärasemalt ajal. Samas siiski vähemalt 1-1,5h pärast ärkamist.

Miks see hea on? Selline nii-öelda edasilükatud hommikusöögi harjumus tuli qigong’iga alustades. Selle ala õpetused ütlevad, et vähemalt tunnikese pärast harjutuste tegemist peaks nüüd laskma kehal olla ja end tasakaalustada. Teisisõnu mitte häirida keha sellega, et see peab kohe seedima asuma. Üpris sageli ma tunnengi, et pärast võimlemist ja meditatsiooni on mul mõistus nii vahe, keha nii kerge ja energiat nii palju, et ei tahagi süüa. Ei taha seda kohati rasket ja laisaks tegevat mugavustunnet. Seepärast meeldibki mulle kohe kasutada seda tegutsemistahet ja energiapuhangut ära selleks, et teha olulist ning sisulist tööd.

Kuna minu hommikusöögimenüü on suhteliselt standardne, aga ehk siiski veidi omapärane, siis jagan siinkohal ka seda, mis siis hommikul tee kõhtu leiab. Ehk saab keegi siit inspiratsiooni millegi uue proovimiseks. 90% päevadest söön hommikuks kas a) leotatud kodumaisest toortatrast, banaanidest ja marjadest tehtud smuutit, mille peale lisan veel eri marju (150L sügavkülmik ja maal asuv oma aed on siin suureks abiks), kanepiseemneid, kuivatatud puuvilju ja kookoslaaste või b) tatrahelbeputru koos millegi värske (kurk, tomat) ja ise tehtud hummusega.

Kokkuvõtteks

Nagu öeldud, siis eks oma aja peremees olles ja kodukontoris töötades on oluliselt lihtsam sellist hommikurutiini hoida, kuid nagu mainisin, siis osaliselt olen seda viljelenud ka palgatööl käies.

Mis on sinu hommikurutiini oluline osa? Midagi, mille osas tunned, et selle juurutamine on suureks kasuks tulnud?