SPACid – uus maania finantsturgudel

Need, kes jälgivad aktsiaturgude parasjagu kuumimaid ja pigem selliseid kasvuinvesteerimise valdkondi, on kindlasti kokku juhtunud sellise lühendiga nagu SPAC. Mis asi see SPAC siis on ja miks ta ühtäkki nõnda sageli pildis on?

Mis on SPAC?

SPAC on lühend inglise keelsetest sõnadest Special Purpose Acquisition Company. Lihtsustatult öeldes on tegu ekstra firmade ülevõtutehingute jaoks loodud ettevõttega. Inglise keeles on sageli levinud ka vaste blank check company. Ehk siis investorid maksavad raha firmasse sisse teadmata, mida täpselt see firma tegema hakkab, millise sihtmärgi ta üle võtab. Kõlab veidralt? Eks ta mõnes mõttes seda ongi.

Samas hakates veidi põhjalikumalt süüvima SPACide toimimise põhimõtetesse mõistame õige pea, miks need tänapäeval nõnda populaarseks on osutunud. Käesoleval aastal on IPO teinud juba 165 SPACi, eelmisel aastal kõigest 59, veel aasta varem 46. 2020. aasta esimese 9 kuuga on juba investoritelt saadud ligi 4,5x rohkem finantseeringut (kokku üle 61 miljardi dollari) kui 2019. aastal kokku.

Tuntuimad viimasel ajal läbi SPACi börsidebüüdi teinud firmad on näiteks Virgin Galactic, Nikola, XL Fleet, Fisker, Hyliion, QuantumScape, Opendoor, DraftKings, GoldenNugget, Rush Street, Porch ja Shift.

Miks SPACe kasutatakse?

SPACide kasutamise ülim eesmärk on viia börsile seni erakätes olnud valdavalt veel kahjumlikud firmad. Või isegi sellised ettevõtted, millel puuduvad veel kliendid ja käive. Just need on tegurid, mis sageli seavad piirid ette aktsiate avaliku esmapakkumise ehk IPO läbiviimisele. Samuti on IPO puhul sageli piiratud see kui palju võidakse raha välja maksta üle võetava või börsile toodava firma senistele aktsionäridele. IPO eesmärk on ju tavaliselt ikka lisakapitali kaasamine, mitte 100% omanikuvahetus. Siin tulevadki mängu SPACid.

SPAC ise on juba börsil noteeritud firma. Sageli on tegu mingite pikkade ja lohisevate nimedega ettevõtetega (näiteks CC Neuberger Principal Holdings II ja Flying Eagle Acquisition Corp), mis oma osakute (units) esmase avaliku pakkumise ehk IPO korras koguvad investorite käest raha. Tavaliselt tuleb SPAC turule osakuhinnaga 10 dollarit. Seejärel võetakse see raha ja asutakse otsima ülevõtukandidaati erakätes olevate (börsil mittenoteeritud) firmade hulgast. Selleks on SPACi juhtkonnal enamasti aega 2 aastat.

Juhul kui 2 aasta jooksul sobilikku ülevõtmise kandidaati ei leita, tagastab SPAC raha osakuid ostnud investoritele. Kogu selle otsinguperioodi kestel on SPACidel kohustus hoida see raha niinimetatud deponeerimiskontol (escrow account) investeerituna lühiajalistesse riigivõlakirjadesse. Seega halvimal juhul ehk siis kui sobilikku ülevõtmise kandidaati juhtkonna radarile ei jää või ühegi ülevõtuobjektiga kokkulepet ei saavutata, saavad investorid tootluseks lühiajaliste riigivõlakirjade tootluse.

Samas juhul kui läheb tehinguks, leitakse mõni sobilik ülevõtukandidaat, siis sõltub investorite tootlus juba üle võetud ettevõtte käekäigust. Kui ülevõtuks sobilik firma on leitud, liidetakse see SPACiga ja varem eraomandis (mittenoteeritud) ettevõttest saab börsil noteeritud firma. Enamasti toimub kogu selle protsessi käigus ka nimevahetus. SPAC loobub oma esialgsest nimest ja firma nimeks saab üle võetud ettevõtte nimi. Näiteks Nikola üle võtnud SPAC kandis nime VectoIQ Acquisition Corp. Täna tunnemegi VectoIQ Acquisition Corp nime all IPO teinud firmat ja tema aktsiat aga hoopis Nikola nime all.

Miks üldse peaks keegi panema raha SPACi?

Üks esimesi küsimusi, mis tekib enamike investorite peades, kes SPACidest kuulevad on see – miks ma üldse peaks panema oma raha kusagile, kus ma ei tea, mis sellest saab? Investorid soetavad SPACi osakuid ju täielikus teadmatuses. Puudub igasugune aimdus, milline firma, millisest sektorist ja millise hinnaga soetatakse.

Vastus peitub siin ühes sõnas – meeskond. Teisisõnu SPACide puhul usaldatakse meeskonda, kes asub ülevõtuobjektide otsingule. Seda meeskonda kutsutakse SPACi sponsoriks. Sponsor finantseerib alul ise SPACi loomise, selle osakute esmase avaliku pakkumise (IPO) ja on valmis tegema tasuta tööd seni kuni sobilik ülevõtuobjekt leitakse. Enamasti saavad need niinimetatud sponsorid oma varase riski võtmise ja pingutuste ees tasuks kuni 20% SPACi osadest. See tähendab, et kui ülevõtuobjekt sai hästi valitud ja tema aktsia hind hakkab tulevikus tõusma, siis saavad sellest otseselt kasu ka SPACi sponsorid.

Sponsoreid on laias laastus kolme liiki. Esiteks kogenud firmajuhid ja ärikonsultandid. Neil on enamasti süvateadmised mõnest konkreetsest valdkonnast, võrgustik leidmaks häid potentsiaalseid ülevõtuobjekte ja seejärel juba juhtimis- ning läbirääkimiste kogemus, et tehing ellu viia.

Teine grupp sponsoreid on ettevõtted, kes soovivad kaasata raha mõne uue projekti tarbeks või mõne oma grupi ettevõtte kasvatamiseks. Kolmanda grupi moodustavad erakapitalifondid ja erakapitali investeeringuid tegevad investorid.

Tuntuimad sponsorid on viimastel aastatel SPACide vallas olnud näiteks miljardnärist Pershing Square Capital Management nimelise riskifondi asutaja Bill Ackman, endine Citigroupi finantsturgude osakonna juht Michael Klein, endine erakapitaliinvesteeringute firma Blackstone Group valdkonnajuht Chinh Chu, investeerimispanga Goldman Sachs ekspankur Gary Cohn, General Motorsi endine tippjuht Steve Girsky ja tuntud iduinvestor Chamath Palihapitiya.

Plussid ja miinused

Pika investeerimishorisondiga investoritel tasub teada, et SPACi kaudu börsile tulnud ettevõtete puhul ei pruugi asjad välja mängida nõnda nagu tavapärasel viisil börsile tulnud firma puhul. SPACi alul raha pannud investorite investeerimiseesmärgid on enamasti teistsugused kui keskmisel aktsiainvestoril. Lisaks on SPAC tegelikult üpris kallis lahendus. Kui IPO tasudeks kulub keskmiselt üks kuni paar protsenti kaasatava kapitali mahust, siis SPACide puhul on tasapisi kujunenud standardiks 5,5% tasu pluss muud erinevad lisanduvad tasud (konsultatsioonitasu pangale näiteks). Lisaks kuulub alati 20% ülevõetava ettevõtte aktsiatest SPACi sponsorile (SPACi meeskonnale). Seega põhimõtteliselt ulatuvad erinevad tasud justkui veerandini kaasatava kapitali summast. Päris krõbe, kas pole?!

Lisaks tasub teada, et kui tavalise IPO puhul peab börsile tulla sooviv firma täitma erinevaid nõudeid ja esitama ohtralt dokumente riigi väärtpaberijärelevalve ametile, siis SPACi puhul käivad asjad teisiti. IPO käigus tuuakse börsile justkui tühi keha. Seejärel kui läheb ülevõtutehinguks, siis teeb vastavuskontrolli üle võetava firma suhtes SPACi meeskond just täpselt oma äranägemise järgi. Seal mingeid ettekirjutusi ja norme ei ole. Seega ei saa SPACi kaudu börsile tulnud firma aktsionärid tulevikus olla kuigi kindlad, kas börsile pürginud firma on esitanud korrektseid ja kontrollitud andmeid või mitte.

SPACi raha paigutavate investorite vaatevinklist on samas teatud aspektidest vaadatuna tegu igati hea lähenemisega. Näiteks on võimalik nõnda saada osalus seni erakätes olnud firmast, aga nii, et see firma viiakse lõpuks börsile ja investor saab igal ajal oma osaluse soovi korral börsil maha müüa. Kui ta oleks läinud tavapärast teed pidi ja investeerinud mõnda erakapitali fondi, siis tavaliselt ei ole fondist võimalik enne fondi lõpptähtaega väljuda (enamasti 7-12 aastat). Ka ülalkirjeldatud deponeerimiskonto kasutamine vähendab investori jaoks riske. Kui hea ülevõtuobjekt leitakse, saab ta aktsiainvestoriks, kui ei leita, saab ta raha tagasi pluss pisukese tootluse riigivõlakirjadesse investeerimise eest.

Nagu eelnevalt mainitud, siis enamus SPACe tuleb turule ja alustab kauplemist 10 dollarilise osaku hinnaga. Alljärgnevalt graafikult leiad ülevaate, millise hinnaga kauplesid SPACid käesoleva aasta augusti alguse seisuga.

Kokkuvõtteks

Seega investoritel, kes paigutavad raha hiljuti börsile tulnud firmadesse tasub uurida, kas ettevõte tuli börsile tavapärase IPO käigus või hoopis SPACina. Mõned pikaajalise horisondiga professionaalsed investorid kannavad SPACi käigus börsidebüüdi teinud firmad enda jaoks justkui maha. Tahetakse näha ettevõtet end tõestamas, raporteerimas vähemalt 4-6 kvartali majandustulemusi ja lisaks näha kui suur müügisurve osakutele tuleb SPACi sponsori poolt.

Kui sinu radarile on aga sattunud mõni SPAC, mis alles otsib investeerimisobjekti, siis on teatud omadustega SPACid, millest minu arvates tasub suure ringiga mööda käia. Milliseid SPACe siis kindlasti vältida? Esiteks selliseid, mille 2-aastane investeerimisobjekti otsimiseks määratud aeg hakkab lõpule jõudma. Lisaks tasub skeptiline olla ka selliste SPACide suhtes, mis end ülemäära agressiivselt reklaamivad ja/või kaasavad sellesse ka mõne tuntud teletähe, muusiku, sportlase või muidu suunamudija.