Detsembri dividenditulu ja 2020 kokkuvõte

Mulle meeldivad dividendid. Mis siis, et esialgu on tegu üpris väikeste summadega. Nähes järjepidevalt – kuust-kuusse, kvartalist-kvartalisse, laekumas oma kontole lisaks töötasule raha, mille saamiseks ei tule vahepeal kuigi palju vaeva näha, teeb see rõõmu. Ja tekitab põnevust. Olgugi, et esialgu on laekuvad summad vaid kümnetes eurodes mõõdetavad, aga järjepidevalt dividende ja ka säästetud kapitali edasi investeerides, kasvab dividenditulu lumepall ajapikku aiva suuremaks. Paljuski just progressi jälgimiseks käesolevat igakuiste dividendilaekumiste logiraamatut siinkohal peangi.

Kas väärtusinvesteerimine on surnud?

Alustan teemaga, mis tõenäoliselt on läbi lipsanud nii mõnegi dividendiaktsiate usku investeerimishuvilise peast. Selleks on küsimus, kui kaua me peame ootama, et turg justkui mõistuse juurde tagasi tuleks? Kas väärtusinvesteerimine ongi nüüd igaveseks surnud?

Alustuseks – puhtal kujul väärtusinvesteerimine tähendab seda, et soetame midagi hinnaga näiteks 70 eurot, mille sisemine väärtus on tegelikult näiteks 100 eurot. Kohe kui hind on jõudnud väärtuse lähedale ehk 100 juurde, müüme, võtame kasumi ja liigume edasi.

Ma ise ei pea ennast väärtusinvestoriks. Samas kuna paljud dividende maksvad aktsiad omavad nii-öelda väärtusinvesteerimise komponenti, siis saan öelda, et suur osa minu portfellist on väärtusinvesteerimise poole kaldu. See tähendab, et olen lõppenud aastal omal nahal päris hästi tundnud seda, kuidas meedia poolt sageli kajastust leidvad popid kasvuaktsiad tõusevad hinnas kordades, samas kui mõned ettevõtted minu portfellis kauplevad ikkagi veel pandeemiaeelse hinnaga võrreldes madalamal tasemel (paar energiasektori nime näiteks).

Igatahes kuni novembrikuiste vaktsiiniuudisteni jätkasid väärtusaktsiad kasvuaktsiatega võrreldes nõrgenemist. See tähendab, et pisukese hingetõmbepausiga 2018. aasta lõpus, on kasvuaktsiate tootlus olnud väärtusaktsiate tootlusest parem põhimõtteliselt alates 2017. aasta algusest. Lisan siinkohal ka ühe selgitava graafiku – juhul kui alltoodud graafikul kujutatud joon on tõusev, näitavad kasvuaktsiad paremat tootlust kui väärtusaktsiad; kui joon on langev, on võitjate hulgas pigem väärtusaktsiad.

Nagu näha, siis praktiliselt kogu viimase 10 aasta jooksul on kasvuettevõtted olnud liidrirollis. Eriti silmatorkav on graafikul 2020. aasta.

Mida siis sellises keskkonnas teha? Kas kandagi väärtusinvesteerimine ja kvaliteetsetesse ja kasumit teenivatesse ning seda jaotavatesse firmadesse investeerimine igavesti maha? Pigem ei. Ajalugu on näidanud, et kõik on tsükliline. Kord on populaarsed kasvuaktsiad, siis jälle väärtusaktsiad. Erakordne on tänane olukord selles mõttes, et kasvuaktsiate võidukäik ei ole varasemalt kestnud nõnda pikalt ega olnud ka nõnda ulatuslik (välja arvatud 2000. aasta tehnoloogiamulli ajal).

Kes kannatab, see kaua elab. Mina seda ei usu!

Samas olgem ausad. Esiteks eksisteerib teoreetiline võimalus, et kasvuaktsiate võidukäik jätkub veelgi. Ükskõik, kas paar aastat või ka igavesti. Teiseks, hambad risti kannatada ja jonni ajades oma investeerimisstrateegiast kümne küünega kinni hoida ei ole ka mõistlik. Kõik muutub. Kui hetkel soosib turg kasvuinvesteerimise maigulisi firmasid, siis miks mitte kaasata selliseid rohkem ka omaenda portfelli?

Mõni teist võib kohe küsida, et kas nüüd siis ongi see hetk, mil dividendiinvestor on lusika nurka visanud ja asunud start-up firmade portfelli üles ehitama? Ei, kaugel sellest. Nutikamad võivad lisaks mõelda, et selline käitumine on märk kapitulatsioonist ja nüüd siis ongi meil mull käes. Võib-olla. Ma ei tea. Mõnes mõttes tundub, et on, aga olgem ausad, ma ei tea. Igatahes kohe jagan oma mõttekäiku detailsemalt.

Kasv, mida mulle meeldib püüda

Kuidas teile meeldib järgmine pilt? Selgituseks, et see oranž joon tähistab ettevõtte kasumit aktsia kohta, valge joon dividendimakseid.

Mulle selline pilt meeldib! Kasv ilma suuremate äpardusteta. Jah, selgelt on näha mõned keerulisemad aastad, mil kasum langes, kuid trend on ju päris hea. Tegu on firmaga, mis on suutnud viimase 20 aasta jooksul kasvatada kasumit aktsia kohta (EPSi) keskmiselt +17% aastas. Kahekohaliste kasvumäärade jätkumist oodatakse ka järgmisteks aastateks.

Pole ju paha? Kasvav äri, kasvavad kasumid, kasvavad dividendimaksed. Kusjuures dividendimaksete osas on kasv olnud keskmiselt +25% aastas viimase 15 aasta jooksul. Vot just täpselt selline näeb välja ühe keskmise ettevõtte finantsseis, mida mulle oma portfelli väga-väga lisada meeldib.

Lisaks sellele, et tegu on dividende maksva aktsiaga, on tegu ka tublit hinnatõusu näitava aktsiaga. Kuidas muud moodi üldse olla saakski kui äri ja kasumid on muudkui kasvanud. See aktsia on S&P 500 indeksi tootlust ületanud nii viimase 5, 10 kui ka 15 aasta lõikes. Näiteks viimase 10 aasta lõikes tootlused keskmiselt +18% ja S&P 500 indeksil +14% aastas.

Kindlasti tahate teada, mis aktsiaga on tegu. Tegu on firmaga, mille teenuseid tõenäoliselt päris paljud investorid ise kasutavad. Selleks on maailma üks suurimaid varahaldureid ja iShares ETFe haldav BlackRock (kauplemissümbol BLK).

Vaatame ühte graafikut veel. Jällegi, puhtalt selle jaoks, et me saaksime keskenduda äri tulemuslikkusele, olen graafikule jätnud ainult EPSi numbrid ja dividendimaksed. Kuidas see pilt tundub?

Jätsin sel korral graafikule ka analüütikute ootused EPSi tulevase kasvu osas. Lihtsalt selleks, et veidi hoomata ka tulevikuperspektiivi.

Igatahes tegu on aktsiaga, mis on oma kasumeid alates 2008. aastal toimunud IPOst kasvatanud +20% aastas. Ei ole tõneäoliselt üllatus kui ütlen, et ka dividendimaksed on pikaajaliselt kasvanud samas suurusjärgus. Jah, dividendimäär on väga madal, sõltuvalt ostuhetkest enamasti vahemikus 0,5% kuni 1,1%. Aga olgem nüüd ausad – kui paljudel meist on seda dividenditulu vaja just nimelt täna kasutada oma elamiskulude katteks või muuks sarnaseks. Tegelikult vähestel. Seega las see dividendimakse kasvab. Ostame, hoiame ja võimalusel suurendame positsiooni.

Kas teate, mis on selle aktsia dividendimaksega juhtunud viimase 10 aasta jooksul? See on rohkem kui kümnekordistunud! Kui meil oleks 100 000 dollariline portfell, mis koosneks ainult sellest või sellele sarnastest dividendikasvu aktsiatest, siis 10 aastat tagasi ostu tehes oleks meie dividenditulu olnud 695 dollarit aastas. Jah, just nimelt, vähem kui 700 dollarit aastas! Mis oleks seis täna? Oled kindel, et tahad teada? 🙂 Täna oleks sellise positsiooni või portfelli pealt saadav dividenditulu 7110 dollarit aastas ehk pea 600 dollarit kuus.

Vot just täpselt seda kutsun mina dividendikasvu investeerimise maagiaks!

Ahjaa, selleks aktsiaks on taas kord meie kõigi jaoks tuttav ja meiega isegi igapäevaselt rahakoti vahel kaasas käiv kaubamärk. Tegu on Visa aktsiaga (kauplemissümbol V).

Millised dividendiaktsiad mulle ei meeldi?

Toon ühe näite ka dividendiaktsiast, mida mulle ei meeldiks omada ja mida ma ka ei oma. Jällegi, vaatame ainult seda, kuidas on läinud äril ja kuidas on ajas muutunud dividendimaksed. Viimase 20 aasta kohta avanev pilt on järgmine.

Näete ju isegi hästi, et tegu on firmaga, millel oli kiire kasvu episood aastatel 2000-2004, millele järgnes üle 10 aasta kestnud stagnatsioon. Seejärel uus paari aasta pikkune väike hüpe kasumites, kuid lähiaastate prognoos on taas pigem seisak.

Võib-olla mõne jaoks sobilik, minu jaoks vähemasti mitte. Ärimudelis ei paista olevat sisse ehitatud kasvu, ükskõik, kas orgaanilist või ülevõtmiste (M&A) abiga. Mis aktsiaga tegu? Vot see on nüüd huvitav, sest selle aktsia näol on tegu firmaga, mille kohta minu käest viimasel ajal päris palju küsitakse. Selleks on koroonavaktsiiniga ühena esimestest lagedale tulnud ravimifirma Pfizer (kauplemissümbol PFE).

Mida olen teinud oma portfellis?

Jagan alljärgnevalt kolme asja, mida oma aktsiaportfelliga toimetades 2020. aastal ette võtsin.

Esiteks, nagu vast juba aru olete saanud, siis möödunud aastal lisasin peamiselt oma dividendiportfelli kasvule orienteeritud dividendiaktsiaid.

Ameeriklastel on hea ütelus – “when life gives you lemons, make lemonade“. Tundsin, et ma ei taha olla see kannataja ja salamisi pöialt hoida ning palvetada, et taas kord saabuks väärtusinvesteerimise võidukäigu faas. Kui turg on hetkel selline, siis tuleb kohanduda.

Nagu näha, siis on päris hästi võimalik ka oma enda nii-öelda suure strateegia sees teha kohandusi, olla paindlik ja oportunistlik.

Teine tahk puudutab veid rohkem minevikku ehk siis kevadist kriisiaega. Jagasin toona õige mitme kirjatüki ja Youtube video vormis oma toonaseid mõtteid ning strateegiaid. See oli aeg, mil ettevalmistus oli oluline. See, et oli olemas plaan erinevateks stsenaariumiteks, oli olemas vaatlusnimekiri tugevatest ettevõtetest ja oli olemas ülevaade oma enda portfelli tugevamatest tegijatest. Teisisõnu kriisi kõige tumedamas augus ostsin üksikaktsiate vallas mulle juba tuttavaid firmasid või siis ka juba portfellis olevaid ja ennast nii-öelda tõestanud dividendiaktsiaid.

Kolmas tegevus on nüüd veidi teistsugusem. Selle sama eelnevalt tsiteeritud inglisekeelse üteluse valguses tundsin, et ma soovin omada ka portfelli nii-öelda rohkem traditsioonilisematest kasvuaktsiatest. Sellistest, mille ärimahud kasvavad aastas pigem 40-100% kui 10-30%. Peamiseks põhjuseks oli strateegiariskide maandamise soov. Mis siis kui väärtusinvesteerimine jääbki sabassörkija rolli järgmiseks kaheks, kolmeks või viieks aastaks. Tundsin, et ei taha olla positsioonis, kus 2025. aastal oma portfellile tagasi vaadates kirun ja nean, et midagi ette ei võtnud.

Seega oli soov valida välja kasvõi 3-5 kiirele kasvule orienteeritud ja valdavalt infotehnoloogia vallas toimetava firma aktsiat. Samas panin enda jaoks kriteeriumi, et vaatan ainult selliseid firmasid, mis on rahavoopositiivsed. See tähendab, et tegu oleks ettevõtetega, mis suudavad ellu jääda isegi siis kui täiendava rahastuse kraanid peaksid kinni minema.

Mõeldud-tehtud! Olin nii või teisiti umbes kümmet-kahtekümmet suhteliselt lühikese börsiajalooga kasvuettevõtet jälginud umbes aasta-kaks. Nüüd jäi üle süüvida ärimudelisse, vaadata üle finantsid ning asuda ostma. Kuna raha nõudsid nii kauplemise pool kui ka senine investeerimisstrateegia, siis alustasin samm-sammult iga kuu vaba raha tekkides midagi juurde ostes. Tänaseks on jätkuvalt tegu suhteliselt tagasihoidlike summadega, aga üks on kindel. Süda on rahul, et see otsus tehtud sai. Ükskõik, kas vaagida seda siis investeerimisstrateegia riskide haldamise või tuleviku tootluspotentsiaali valguses.

Tootlusnumbrid

Kindlasti huvitavad kõiki ka tootlusnumbrid. 2020. aasta oli finantsturgudel ikka päris omapärane. Need, kes alustasid aastat suhteliselt suure aktsiainvesteeringute osakaaluga (minul oli näiteks praktiliselt kogu raha aktsiates) ja hajutatud portfelliga, on kas enam-vähem nullis või kerges plussis. Eurodes mõõdetuna oli näiteks MSCI World aktsiaindeksi kogutootluseks (hinnatõus pluss dividenditulu) +6,3%.

Dollarites arvet pidavate investorite jaoks tõid maailma aktsiad 2020. aastal +15,9% kogutootluse.

See on siis hea mõõdik ja võrdlusbaas pikaajaliste investorite jaoks. Samas need, kelle radarile aktsiturud jõudsidki alles märtsis-aprillis või ka suvel, neil on tõenäoliselt ette näidata ikka hoopis teist masti tootlused. Eriti veel neil, kes sisenesid turule kevad-suvel ja panustasid parasjagu kõige kuumematele nimedele ja valdkondadele. Nende aktsiportfellide tootlusnumbrid ulatuvad pigem sinna sadadesse protsentidesse. Samas need, kes isegi suutsid enam-vähem põhja tabada, kuid valisid panustamiseks nii-öelda valed sektorid, need võivad omadega täna ikka veel sügavas miinuses olla. Vot just täpselt selline oligi börsiaasta 2020.

Mul endal on selle aasta kohta kokkuvõtteid teha üpris keeruline. Esiteks erinevalt möödunud aastatest on mu portfelli tulnud ka võlakirjad (LHV Panga omad). Hea küll, eks ta kogu portfelli tootlust veidi mõjutab, aga tõenäoliselt mitte märkimisväärselt.

Samas järgmine aspekt mõjutab tootlust ikka väga palju. Nimelt kolisin aasta esimestel kuudel oma eraisiku aktsiaportfelli LYNXist IBsse. See tähendas nüüd seda, et IB konto sai avatud 19. veebruaril. Kandsin sinna kohe ka ise uut raha peale ja tasapisi tegin märtsis esimesed ostud. LYNXist tulid aktsiad IB kontole üle 16. märtsil. Seega kui vaatan oma eraisiku IB konto väljavõtet, siis tootlusraport pole teps mitte õige. Algab see 19. veebruarist praktiliselt tühja konto ja väikese ise sisse makstud rahajäägiga, põhiline arvestus algab 16. märtsiga, mil aktsiad üle tõsteti.

Igatahes raporteerib IB mulle vaikimisi tootluseks +24%. Seda siis time-weighted return valemit kasutades. Samas kuna rahad liikusid erinevatel aegadel ja olulistes summades, siis peaks vaatama money-weighted return valemi alusel arvutatud tootlust. IBs saab valida ke selle meetodi ja siis vaatab vastu +43% tootlusnumber. Igatahes olgu üks või teine, siis õige ei ole kumbki, sest langusepisood on suuresti arvesse võtmata. Kui võtan arvesse ka LHVs olevad eraisiku aktsiapositsioonid, siis pakun, et eraisiku aktsiaportfell lõpetas 2020. tegelikult seal umbes nulli kandis. Paar päris suurt energiasektori positsiooni said ikka korralikult pihta ja täielikust taastumisest on asi kaugel.

Ettevõtte portfelliga on lihtsam. Seal piisab IB raporti vaatamisest ja on pilt selge. Arvestades kõiki seiklusi, mis ettevõtte portfelliga 2020. aastal läbi käidud sai, siis on see vastu vaatav kahekohaline tootlusprotsent ikka päris hea. Näiteks oli kauplemisportfelli valguses suvel tarvis läbi proovida paar optsioonistrateegiat, mille tulemusena tuli korstnasse kirjutada ikka hea mitu tuhat dollarit. Lisaks tuli aktsiate vallas ka elu esimene totaalne häving (note to self: stop-loss, stop-loss, stop-loss!) Wirecardi aktsia näol. See pühkis portfellist põhimõtteliselt 7%. Keda see teema detailsemalt huvitab, siis selles Börsijuttude saates Markus seda minu käest küsis ja seal selgitasin oma teesi ning toonaseid mõttekäike.

Igatahes olgu, kuidas on, kuid mulle endale tundub, et oli edukas aasta. Kuna portfellidesse läks kevadkuudel päris palju värsket raha, siis ma neid IB poolt raporteeritavaid time-weighted tootluse numbreid eriti ei tähtsusta. Näen ise oma tabelitest, et toona ostetud positsioonidel on läinud ikka päris hästi. Isegi ettevõtte all olev ETFide portfell, kuhu lisan uut raha iga kuu (ostan pidevalt nii-öelda kallimalt juurde) näitab üllatavalt häid numbreid. Praktiliselt kõigi portfellis olevate ETFide ridade puhul vaatab vastu +15% kuni +30% hinnatõus.

Selle osaga portfellist ma olen kuidagi ekstra rahul ka puht emotsionaalsel tasandil. Olin aastaid tundnud, et alati on paremaid ostuvõimalusi üksikaktsiates ja ETFide portfell oli kuidagi kiratsema jäänud. 2019. aastal otsustasin, et firma alt läheb ETFidesse iga kuu vähemalt 500 eurot. 2020. aastal oli eesmärgiks osta ETFe vähemalt 1000 euro eest kuus. 2021. on soov sihiks seada 1500 eurot kuus. Kas ja kuidas see õnnestub? Pole aimugi, aga nagu selles postituses kirjutasin, siis kuklas istub soov 4-5 aasta pärast maja ehitama hakata ning kõiketeadev Excel näitab, et minimaalselt selline summa peaks iga kuu nii-öelda majafondi minema 🙂 Eks näis!

Detsembri dividenditulu

Lõpetuseks dividenditulu numbrid ka. Detsembris laekus eraisiku kontodele dividende 336 euro ulatuses, firma IB kontole veel 125 euro võrra lisaks.

Dividenditulu osas oli 2020 ikka 2019 kõrval hale vari. Jätkuvalt on mu portfellis paar firmat, kes ei ole dividendimaksetega uuesti alustanud. Mõned hõikasidki kohe kevadel välja, et järgmised 2-3 kvartalit dividende ei maksta ja alles siis naastakse tavapärase kasumijaotamise juurde. Eks elu näitab, kuidas tegelikkuses läheb.

Meele teeb samas rõõmsaks see, et ettevõtte IB kontol on dividenditulu graafikud liikumas tõusujoones ja aastaga kogunes kokku juba täitsa arvestatavad 1028 eurot dividenditulu.

Selline ta siis sai – börsiaasta 2020. Igatahes loodan, et ka teil läks aasta hästi ja mõni tarkus sai kaasa võetud ka alanud 2021. aastasse.

Head uut aastat kõigile ja meelekindlust ning püsivust oma finantsasjadega toimetamisel!

Kes soovib möödunud aastat veidi struktureeritumalt kokku võtta ja seada sihte alanud aastaks, siis soovitan soojalt YearCompass nimelist voldikut!