Tahan täna rääkida investeeringute tootlusest ja sellest, kuidas seda sageli ületähtsustatakse. Idee need mõtted ka blogisse kirja panna tuli ühe hiljutise mentroluse sessiooni käigus tootlusnumbrite teemal arutlemisest.
Raketid ja supertootlused
Mulle ei meeldi kiitlemine. Eriti kui suure tõenäosusega on tegu ühekordse õnneliku juhuse ja mitte regulaarselt korratava pingutusega. Jah, räägin siinkohal nendest, kes ajaleheartiklites, lavalaudadel või raadiosaates innukalt jagavad oma supersuuri vaid ühe investeeringu tootlusnumbreid.
Küllap mõistate ise ka, mis kõik selle juures valesti on?!
Ahnus – emotsioon, mis elab meis kõigis
Esiteks tekitab see meis kui lugejates ja kuulajates väga vastakaid tundeid. Loomulikult on ju esimene samm võrdlemine oma enda portfelli ja investeeringute tootlusega. Tõenäoliselt järgneb sellele nigel enesetunne. See omakorda viib väga sageli nüüd selleni, et hakkame ise ka otsima seda kuldmuna, raketti või midagi muud sarnast. Midagi, millega saaks ka oma sissepandud raha 2-, 5- või 10-kordistada.
Selle kõige käivitavaks jõuks on üks kahest emotsioonist, mida me investorina nii hästi teame ja tunneme – ahnus. Mis juhtub siis kui meie otsuseid ja käitumist juhib ahnus? Ma arvan, et siin saate juba ise aru ilma, et ma peaksin kõike üksipulgi lahti kirjutama. Ahnus viib meid investorina seiklema sageli sinna, kus meil on vähese info tõttu veidi vildakas ettekujutus tegelikust olukorrast. Näeme selgelt potentsiaali ja parimat stsenaariumit, kuid riske ja spetsiifikat mitte nii väga.
Ahnus utsitab meid võtma riske, mida me tegelikult ei ole valmis kandma. Jah, ideaalstsenaariumi tulemuseks võib olla raha mitmekordistamine, kuid kehva stsenaariumi rakendudes jääme ilma kogu oma sisse pandud rahast. Mõnele selline mäng sobib, paljudele siiski mitte.
Seega esimene põhjus, miks mulle ei meeldi see kui keegi räägib vaid ühe investeeringu supersuurest tootlusnumbrist on see, et kõiki ülejäänusid mõjutab see tõenäoliselt pigem negatiivsel moel.
Õnn vs oskus
Teine põhjus puudutab nüüd sellist tahku, mida akadeemikud on finantsturgude valguses uurinud juba aastakümneid. Selleks on õnn versus oskus.
Tihtipeale juhtub nii, et meie investeeringu väärtus pöördub tõusule hoopis mingil muul põhjusel kui see, mille ootuses me investeeringu tegime. Olen kordi ja kordi oma portfellis näinud seda, kuidas minu investeerimisotsuse põhjuseks on mingi äriline või finantsiline tahk, kuid järsk hinnaliikumine tuleb hoopis seetõttu, et toimub mingi seadusemuudatus, millega ma ei olnud kursis, konkurendipoolne ülevõtupakkumine või aktsia satub momentum-kauplejate fookusesse. Kõik need kolm viimast on sellised, kus peategelane on juhus mitte oskus.
See, et keegi ostis kaks aastat tagasi Tesla aktsia selge ettekujutusega, et sellest firmast saab paari aastaga kogu maailma elektriautode turgu praktiliselt kontrolliv ettevõte, ei oma tootluse mõttes täna ju rolli. Julgen väita, et Tesla aktsia hinna 10-kordistumise taga selle kahe aastaga on rohkem hoopis muud tegurid – Elon Muski kultus ja tema oskuslikud sõnavõtud, S&P 500 indeksisse kaasamine, saastekvootide ja maksusoodustuste oskuslik äri, jaekauplejate positiivne meelestatus kogu elektrisõidukite valdkonna suhtes jne. See, et meie näites kasutatud investor ostis aktsiaid kaks aastat tagasi mingil muul põhjusel ei ole teda takistanud osa saamast sellest võimsast hinnarallist. Samas, kas siin ikkagi oli siis tegu tema oskustega aktsiavalikul või hoopis õnnega?
Kõige lihtsam viis seda välja selgitada on vaadata selle sama investori teisi investeeringuid. Nii täna kui ka minevikus. Teisisõnu, kas investeerimisedu on regulaarselt korratav? Veelgi enam, kas see investeerimisedu on korratav ka erinevates majandus- ja turutsükli faasides?
Killuke vs tervik
Kolmas põhjus, miks ainult ühest edukast investeeringust rääkimine on eksitav puudutab tervikpildi vaatamist. Investeerimisel on ju ikka oluline kogu portfelli edenemine, mitte ühe killukese saatus. Jah, kindlasti on äge kui portfellis on rakette, mille edule ja lennule on tore kaasa elada.
Samas tuleb ka vaadata, kui palju selle ühe konkreetse ja võib-olla ka ainsa eduloo mõju oli kogu portfellile. Võib-olla selle ühe eduloo taga on kolm kehvapoolset investeeringut ja kaks totaalset kapitali kaotust ning portfell jäi seetõttu vaevu-vaevu vee peale.
Sageli me samas seda ei tea. See kõik jääb eduloo supernumbrite varju. Ja maalib meile tegelikult moonutatud pildi – selle kõneleja tegelikust olukorrast, tema oskustest, tervikpildist.
Ühesõnaga, ärge laske end morjendada või mõjutada neist aeg-ajalt ikka kõrvu kostvatest teiste investorite või kauplejate superheade investeerimisideede kõrgetest tootlusnumbritest!
Miks minu portfellis on nii vähe kõrge tootlusega aktsiaid?
Nüüd aga selle juurde, mis mind tegelikult ajendas kogu teemat jutuks võtma. Nimelt tuli ühel mentorluskohtumisel jutuks see, kuidas mõõta oma investeeringute tootlust – milliseid tööriistu selleks kasutada ja kuidas seda üldse teha.
Jagasin siis muuhulgas seda sama Google Spreadsheet tabelit, mida oma enda investeeringute jälgimiseks kasutan. Selgitasin, et olen tabelisse kõigi oma investeeringute kohta sisestanud ka ostuhinnad ja kuna hetke turuhind uueneb automaatselt, siis näen alati kui palju hinnaliikumise mõttes plussis või miinuses olen. Samas rõhutasin kohe ka kahte asja.
Esiteks kajastab see tabel vaid hinnaliikumisi ja tootlusarvutustest dividenditulu arvesse ei võeta. Teiseks, isegi need vaid hinnaliikumiste baasilt arvutatud tootlusnumbrid on mõnes mõttes petlikud. Miks nii?
Siin on üks lihtne põhjus. Asi, millega olen vist viimase paari-kolme aasta jooksul ise kõige rohkem vaeva pidanud nägema. Selleks on end tõestanud investeeringute juurde soetamine. Suurepäraste ettevõtete eelistamine headele ettevõtetele isegi siis kui need head ettevõtted on kättesaadavad nii-öelda mõistlikuma hinnaga (soodsama valuatsiooniga). Sageli on see tähendanud aktsia hinna mõistes ka tugevuse ostmist (all-time high ehk kõigi aegade kõrgeima hinnaga läbimurrete ostmist).
Toon kohe ka ühe näite. 2016. aastal soetasin esimest korda oma portfelli Nike’i aktsiaid. Aktsia maksis toona 50,35 dollarit. Reedel sulgus Nike’i aktsia ligikaudu 171 dollari kandis. See tähendab, et oma esimese ostu valguses olen raha rohkem kui kolmekordistanud. Hinnatõus on olnud +240%.
Samas 2016. aastal ostsin aktsiaid õige mitmel korral, näiteks ka hinnaga 52,70 dollarit. Läbi aja olen tasapisi muudkui juurde ostnud. Näiteks viimatised ostud sai tehtud 2020. aasta novembris hinnaga 133,39 dollarit ja 2021. aasta veebruaris hinnaga 142,32 dollarit. See kõik tähendab seda, et minu portfelli tabelis ei vaata kaugeltki vastu selline tore hinnatõusu protsent nagu +240%. Antud juhul on selleks +170%.
Lihtsalt tasakaalustamiseks olgu öeldud, et minu eraisiku portfellist leiab täna ka näiteks kaks energiasektori aktsiat, millega olen hinna mõttes miinuses pea 50%. Kogutootluse mõttes pilt loomulikult nii hull ei ole, sest tegu on aastate jooksul ohtralt dividende maksnud firmadega. Samas kogutootlus on täna nende puhul miinuses ikka.
Igatahes pikaajalise regulaarse investeerimise valguses on ühe investeeringu hinnatõusu protsendi vaatamine päris eksitav. Sageli tekib tunne, et kõik räägivad tootlusest sadades protsentides, kuid minu portfellis polegi ju mingit kasvu näha.
Väga hea näide on siin ka minu enda Kasvukonto. Internetipangast näen, et Kasvukontol oleva ETFi hind on veidi vähem kui 2 aastaga tõusnud justkui “kõigest” +22%. Samas esimese ostu tegin seal 2019. aasta oktoobris ja see on plussis +32%. Regulaarseid oste tegin ka 2020. aasta märtsis ja aprillis. Need ostud on tänaseks omadega plussis vastavalt +37% ja +58%.
Kumma variandi valid sina?
Kogu ülaltoodu iva on loomulikult selles, et mis on siis olulisem: tootlusprotsent või tootlus rahas mõõdetuna?
Nii minu Kasvukonto kui ka Nike’i aktsiate tootlusnumbrid oleksid oluliselt paremad kui ma oleksingi teinud ainult paar üksikut ostu. Kas siis millalgi päris ammu või ainult languse pealt ja lõpetades hinna tõusule pöördumisel kohe ostmise ära.
Teeme kohe selle asja illustreerimiseks ühe arvutuse. Võtame esimesel juhul aluseks minu esimese Nike’i aktsia ostu 2016. aasta IV kvartalis. Nagu tavaliselt ikka, siis esimesed ostud kipuvad olema tagasihoidlikes summades. Oletame, et soetasin aktsiaid 1 000 dollari eest. Hinnaks oli ligikaudu 50 dollarit. Ilma dividenditulu ja nende dividendide reinvesteerimist arvesse võtmata oleks minu 20 Nike’i aktsiat täna toonase 1 000 dollari asemel väärt ligikaudu 3 400 dollarit. Võit aktsiaid maha müües +2 400 dollarit.
Variant number kaks. Teen esimese ostu 1 000 dollari eest samal ajal ehk 2016. aasta IV kvartalis, kuid nüüd iga kvartali alul investeerin aktsiasse täiendavad 1 000 dollarit. Ükskõik, kas aktsia hind on langemas, tõusmas või tegemas oma kõigi aegade tippe, iga kvartali alul panen need 1 000 dollarit uuesti Nike’i aktsiatesse.
Millised on tulemused? Esiteks oleks mul 20 aktsia asemel 257 aktsiat, sest kordasin oma oste iga kvartal õige mitu aastat. Kokku oleksin ise investeerinud 20 000 dollarit. Samas oleks see aktsiapakk täna väärt 44 125 dollarit. See tähendab, et võit neid aktsiaid maha müües oleks +24 125 dollarit. Päris palju korralikum kasum, eks ole?!
Vaatame korraks üle ka protsentuaalsed tootlusnumbrid (ilma dividenditulu arvesse võtmata). Esimesel korral veidi vähem kui 5 aastaga hinnatõus +240%. Teisel puhul hinnatõusuks keskmist soetusmaksumust arvesse võttes “kõigest” +97%. Samas, milline vahe rahalises mõttes, kas pole?!
Seega, mis on siis lõpuks oluline? Variant #1: supersuurepärane protsentuaalne tootlusnumber ühekordsest ja tõenäoliselt pisikesest positsioonist?
Või variant #2: madalam protsentuaalne tootlusnumber, kuid päris oluline rahaline võit? +2 400 dollarit kasumit vs + 24 125 dollarit kasumit. Kümme korda rohkem!
Mis siis ikkagi on päriselt oluline? Kumma tee valid investeerimisel sina? Kas tahad edvistada ilusate tootlusnumbritega või kasvatada päriselt ka oma jõukust?
Kõigi nende “sain 500% tootlust” tehingute vastuseks peaks olema “kui pika aja peale?” ning “mis ülejäänud portfellist saanud?”. Kui leida üks tõusumootor, võib see ka terve muidu halva portfelli taevasse tõsta; lihtne öelda sel juhul, et väga tubli investoriga tegu. Samuti, ühekordselt lühikesel ajaperioodil võivad protsentuaalsed tulemused olla ju ka väga kõrged aga kui sama tulemust ei tee kümme-kakskümend aastat, siis ei ole asjal jumet.
Mina ise tootlust niimoodi ei vaata. Mõned numbrilised tulemused on küll väga ilusad aga pigem tegu õnne kui oskusega; mitte midagi kasulikku nende protsentide vaatamisest aga ei tule.
Aitäh, et jagasid! Tore oli kohe lugeda.
Tellisin tabeli. Kas sinna kuidagi saaksin lisada ka krüptovarad, kuskilt annaks linkida sinna? Balti börsi alternatiivturu aktsiad lisasin lihtsalt lõppu reedese seisuga, ilmselt käsitsi siis muutma neid iga kord seisu kui soovin täpset ülevaadet, sest neid ära ei tundnud, aga vähemalt osadesse valemitesse sai tõmmata sisse.
Vaata töölehte “Portfell” ja sealt valuutakursside sektsiooni. Seal on kenasti olemas ka näide Bitcoini/euro kursi automaatseks sisse tõmbamiseks. Muude krüptovarade puhul vaata enne sellelt Google Finance lehelt, kas vastav krüptovara kurss on süsteemis olemas või mitte. Bitcoin ja Ethereum on kindlasti olemas, teiste osas pigem kahtlen.
Samas muude populaarsemate krüptode hindu on võimalik kuvada dollari vääringus kasutades sellist valemit: INDEXSWX:AR… , kus punktiiri asemel sisesta krüptovaluuta kauplemissümbol.
Täiendasin kõnealust Google Spreadsheeti tabelit ka selle valemiga.
Mis siin teiste inimeste portfellide tootlusest rääkida, ma ei saa aru, mis mu enda portfelli tootluski on. IB näitab time weighted return ja money weighted return, millest üks on 25% ja teine 30%. Juba nende erinevusest ei saa aru. Aga kui ma ise oma mõistusega arvutan asja, mida ma tootluseks pean: portfelli hetkeväärtus – sisse pandud raha = absoluutnumbrites tootlus ja jagan selle IB-sse sisse pandud rahaga ja korrutan 100ga, siis saan üldse 12%. Eks teenustasud söövadki osa tootlusest ära, aga ilmselt mitte siiski nii palju kuna need on tehingu kohta tavaliselt 0,07-0,08%.
Nii et jätkan absoluutnumbrite vaatamist, see on see, mille eest ma lõpuks jäätist ja kommi ostma lähen, suva need protsendid.
Vot see sinu enda arvutuskäik ongi analoogne minu näitega, kus see, et pidevalt juurde ostad tõmbab justkui selle protsentuaalse tootluse maha.
Aga väga õige, jäätise eest maksame ikka rahas ja mitte protsentides!
Kärt, täienduseks veel veidi taustainfot nende eri tootluse arvutamise metoodikate kohta. Standard on time-weighted return. Samas millal iganes on investeerimisportfelli üles ehitamine alles alguses või oleme mõõtmisperioodi jooksul juurde lisanud uut raha vähemalt 10-20% portfellist, siis annab money-weighted return õigema pildi. Arvutuskäik, mida ise läbi tegid ja ka mina oma Nike’i aktsia näites on simple return. See annab õige pildi ainult siis kui a) oleme teinud ühekordse investeeringu või b) oleme teinud mitu investeeringut, kuid täiendavad investeeringud olid väiksemates summades, juba aastaid tagasi ja tootlust mõõdamegi üle väga pika perioodi.