Kirjutan seekord üle tüki aja taas veidi filosoofilisemal teemal. Teisisõnu jagan teiega oma mõtisklusi ja õppetunde. Osake järgnevast sai kirja panud juba käesoleva aasta alul, mil 2020. aastale tagasi vaatasin. Samas on see kõik minu jaoks täna ehk isegi aktuaalsem kui kunagi varem.
Mõtteviis on oluline
Mõte on midagi abstraktset. Midagi, mida tegelikult materiaalses maailmas (veel) ei eksisteeri. Mõte on energia. See on esmalt soov, siis tahe ja seejärel kõike käima lükkav jõud. Tõsi, mõni mõte ei jõuagi soovi staatusest kaugemale. See jääbki sooviks või unistuseks. Selliseks, mille puhul puudub sisemine vajadus ja tahe see mõte teoks teha. Või sõnastame siis pigem nii, et puudub valmidus pingutada. Pingutada selle nimel, et mõttest saaks reaalsus. Midagi, mida saame kogeda materiaalses maailmas.
2020. aasta läheb minu jaoks ajalukku kõige muu hulgas kui mõtteviisi muutuse aasta. Eneselegi märkamatult olin selle mõneaastase palgatööst eemaloleku ajaga tõmbunud rohkem enesesse. Mõnes mõttes oligi see teadlik ja tahtlik valik, kuid jällegi, sellega tulid kaasa teatud kõrvalmõjud, mille olemasolu märkasin just 2020. aastal. Ja see, mida märkasin, ei meeldinud mulle mitte üks teps.
Kuidagi väga sujuvalt ja lihtsalt oli maad võtnud pigem olemasoleva mugavustsooni säilitamise mõtteviis. Mingisugune rahavaru on olemas, mis tähendab, et otseselt ju tööd tegema ei pea. Saab kenasti oma investeeringutest ja lisaks väikest viisi ettevõtlusega tegeledes ära elada. On piisavalt hea ja turvaline. Nii turvaline, et see muudab mugavaks (et mitte öelda laisaks). Omades detailset ülevaadet oma igakuistest kuludest oli mul ka selge ettekujutus kui palju mul reaalselt elamiskulude tarbeks raha vaja on. Lisaks ka teadmine, et alati on võimalik hakkama saada ka oluliselt vähemaga, sest elasin seni täpselt nõnda nagu soov oli. Ei, ma ei kulutanud valimatult ebaolulistele nipsasjadele või minu jaoks mõttetule luksusele, kuid kõik vajalik ja soovitu oli olemas. Reisimise pealt ei hoidnud ka kokku, pigem olin valmis suurepäraste elamuste saamise nimel kulutama keskmisest rohkem.
Igatahes see teadmine, et mul on juba piisavalt ja lisaks olen paindlik vajadusel kulude poolt kokku tõmbama, tekitasid tasahilju sellise omapärase kõrvalmõju. Selle, et vaatasin oma elu pigem olukorra säilitamise valguses. Hea ja mugav, väga palju vaba aega, vajadusel paindlik töögraafik, soovi korral totaalsed nullpäevad, kus ei ole mitte ühtegi kohustust ja nii edasi. Eks siin panustas väga palju ka mõtteviis, mis oli juurdunud enam kui 12 aastat võlakirjade maailmas tegutsedes. Minu vastutusvaldkonnaks pensionifondide fondijuhina ja varem Riigikassas riskijuhina olid just nimelt võlakirjainvesteeringud.
Iseendale seatud piirid
Taipasin just nimelt selle aspekti mõju alles hiljuti kui lugesin üht Howard Marks’i memo. Kohe selgitan lähemalt.
Mõelge nüüd korraks, mis on võlakirjainvestori (või ka laenuandja) jaoks see niinimetatud ideaalstsenaarium. Selgelt selline, kus igal aastal saan kätte oma intressitulu pluss lõpptähtaja saabudes laenu põhisumma. Lihtne, eks ole?!
Teisisõnu – there is no upside. Võlakirjainvestori ideaalstsenaarium on tegelikult baasstsenaarium. See, millise ootusega võlainvesteering tehakse. Iga kõrvalekalle sellest ideaalstsenaariumist lõpeb kaotusega – kas väiksema (saamata jääb intressitulu) või suuremaga (saamata jääb laenu põhisumma).
Mis te arvate, mis juhtub kui aastaid vaadata maailma võlakirjainvestori pilgu läbi? Juhtub see, et me pöörame oma põhitähelepanu ohtudele. Erinevatele riskidele, mis võivad põhjustada selle, et me jääme ilma intressitulust või jumal hoia, laenuks antud põhisummast. See tähendab, et rohkem kui 10 aastat oma elust otsisin ma ohte. Asju, mis saavad valesti minna. Põhjuseid, tahke ja nüansse, miks antud konkreetset investeeringut mitte teha.
Saate ju aru küll, kuhu omadega sihin?! Jah, mehele, kel on käes haamer, paistab iga asi naelana nagu ameeriklased ütlevad.
2020. aasta oli nüüd lõpuks see aeg, mil märkasin, et mitte ainult ei olnud selline mõtteviis minu baasiliseks mõttemudeliks investeeringute valimisel, aga see oli vaikselt hiilinud ka muudesse eluvaldkondadesse. Sellesse, kuidas ma mõtlesin oma rahaasjadest üldisemalt, kuidas vaatasin oma ettevõtluse vallas tegutsemist ja ka sellesse, millest julgesin unistada.
Ma ei julgenud unistada
See viimane väärib praktiliselt vist täiesti omaette kirjatükki, aga lühidalt on lugu järgmine. Mingil arusaamatul põhjusel (võib-olla seetõttu, et olen aastaid tegelenud qigong’i, meditatsiooni ja muu sarnasega) tundsin, et mulle ei ole eluks palju vaja. Oli tekkinud päris hea ettekujutus sellest, mida reaalselt on vaja versus, mida ma tahaks. Ja neid tahtmisi jäi aastatega üha vähemaks. Eriti, mis puudutas materiaalseid tahtmisi.
Lisaks oli kogu selle enesearengu ja enese leidmise teekonna kõrvalmõju, jällegi märkamatult tulnud, vist see, et oma kõrgema minaga (või ükskõik, kuidas seda nimetada) kontaktis olles ei vaja ma praktiliselt suurt midagi. Teate ju küll neid lugusid paljasjalgsetest rändurmunkadest või materiaalse maailma hüljanud joogagurudest. See, et ma suudan üle olla ihadest, ahvatlustest ja materiaalse maailma luksusest oleks justkui kvaliteedimärk – nüüd ma olen jõudnud uuele tasemele. Nüüd ma olen parem. Parem kui enne. Parem kui teised. Seda viimast ei taha paljud sel enesearengu teel liikujad enesele tunnistada, aga olgem ausad, valdav enamus neist nii mõtleb. Ka mina.
Igatahes tundub, et tasahilju oligi minu mõttemall muutunud. Jah, reaalsuses mul ei olegi palju vaja, aga märkasin, et ma justkui ei tihanud enam ka unistada. Unistada suurelt. Unistada ebavajalikest, ebaratsionaalsetest ja esmapilgul ebatõenäolistest asjadest. Mis asja?! Kuidas see nii olla saab? Paistab, et saab küll. Veider, kas pole? Unistamine on ju meie igaühe vabadus. Keegi ei keela unistamist. Või noh, kui me seda parasjagu ise endale ei keela. Kui me ise ei pane omale piire. Mina, nagu märkasin, seadsin siinkohal ise omale piirid ette.
Piiritu ja piiramatu unistamine
Tee endale teene – unista! Pane kirja kõik, mida elult soovid. Mina tegin selleks näiteks Google Docs’i dokumendi, kuhu pääsen ligi nii arvutist kui ka mobiilist. Nüüd saan igal ajal soovikorral iseendale inspiratsiooni ammutamiseks käia seda unistuste, soovide ja tahtmiste nimekirja uurimas. Ja loomulikult ka täiendamas. No ja mis seal salata, üha sagedamini ka sealt nimekirjast asju maha kriipsutamas, sest vaata vaid, unistused on hakanud täituma. Kiiremini kui ma oleksin osanud või ka julenud loota.
Mida sealt nimekirjast siis leiab? No näiteks tahan ma omale mõnusat energia- ja loodussäästlikku maja maale.
Kui piirid kord taas normaalselt avanevad, siis ma tahan oma elukaaslasega minna USA road trip’ile – nii, et alustame kusagilt Kanadast Vancouveri kandist ja sõidame päris alla San Diegosse välja.
Ma tahan ka sepikojas ise midagi toredat endale sepistada. Võib-olla ahjuroobi või ukse käepideme või siis hoopis mõne ehte.
No ja siis ma näiteks tahan kombainiga vilja koristada 😊 Ärge küsige! Tegelikult tahtsin väiksest peale saada traktoristiks ja talupidajaks (vanaisa eeskujul) ning kombainijuht oli kogu selles hierarhias absoluutne tipp. Mõelge kui kõrgel ta istub ja kui suure masinaga ta sõita saab 😊
Ahjaa. Siin on väike meenutus sellest, kuidas sel suvel see unistus täide sai viidud.
Mis on sinu unistuste nimekirjas?
Juhul kui see on veel tühi või eksisteerib vaid sinu peas, siis nüüd on just täpselt õige aeg see loetelu kirja panna. Ükskõik, kas paberile või arvutisse või telefoni. Või hoopis siia selle postituse kommentaaridesse, et inspireerida ka teisi!
Väga äge, jätka unistamist!
Endal käed sügelevad juba mitu aastat puude lõhkumisest kirvega, lihtsalt ja tuimalt, ning väga tahan ära proovida lehma lüpsmist. Kuid erinevate ettekäänete mõjul olen mõlemat korduvalt edasi lükanud, sest linnainimesena pole vaja ei üht ega teist teha 😀
No puude lõhkumise osas on lihtne, mul maal ema juures ikka igal aastal vaja veidi seda teha nii, et järgmisel korral tean, kellele kirjutada 🙂
Ma tahaksin maju ehitada. Selliseid nunnusid peremaju, et lasen kõik teha minu maitse järgi ja siis müün maha. Olen oma elus juba kolm maja ehitanud, neist esimese müüsin ülisuure kasumiga, kaks on mulle täna koduks ja nüüd tahaks selle kogemuse ja iseenda sisekujundusehuvi kasutada müügimajade ehitamiseks. Olen teinud koostööd nelja ehitusfirmaga ja tean täpselt, kellega neist uuesti koostööd teeksin. Kahjuks pole veel nii palju kapitali, et sellega alustada.
Igapäevaste vajadustega on sama lugu, et kõik on justkui olemas ja igapäevaselt ma tööl ei pea käima – samas pidevalt mõtlen, et äkki ikka peaks veel mingit palgatööd ka tegema – igaks juhuks läksin seepärast uuesti ka TÜsse õppima, et äkki on vaja.
Ja siis ma unistan veel sellest, kuidas mul on raha nii palju, et saaksin annetada ühe miljoni Anu Raua keskuse loomiseks 🙂 Ja üldse pidevalt annetada, kui näen, et keegi on väga hädas – näiteks kui kellelgi on haruldase haiguse raviks raha vaja. Kahjuks on mu investeerimisportfell täna veel liiga väike, et väga suuri asju ette võtta, aga püüan meelde jätta, et unistama peab, muidu pole ju, kuhu liikuda.
Pealegi on elu õpetanud, et kui millestki piisavalt kaua unistad, siis ükskord see unistus ka täitub 🙂
Aitäh, et jagasid! Mine tea, ehk on siin lugejate hulgas olemas keegi, kellel on kapitali ja samas ei ole endal viitsimist majaehituse/arendusega tegeleda 😉
Nii tore blogijutt, selline siiras ja armas, mõtlemapanev, julgelt ja ausalt enesessevaatav (ja teistelegi jagatud!).
Eriti tore on kombaini unistus.
Minu mees räägib ka kogu aeg, kuidas ta tahaks traktoriga (ja just nende uutega) põllul tööd teha. Praegu on ta loomulikult hoopis teises valdkonnas tegev.
Nagu me kõik, sest unistused asuvad ju kuskil kaugemal sellest, millega muidu seotud või tegevad oleme. Samas, olen isegi kogenud, et mõtte, unistuse, ja selle tegeliku soovi jõud ja energia on üllatav, sest unistused täituvadki (!!!), ja vahel vaid esimese pisikese sammu astumisest või välja ütlemisest, või kirja panemisest kusagile…
Mulle meeldis mõtiskelu ka nn töölt eemalejäämise teema poole pealt, mugavustsoonis olek (?!) jms. Tahtmatult hakkasin endaga paralleele tõmbama, midagi on justkui sarnast. Igal juhul ma ilmselt senimaani ise sellise mõtiskluseni poleks (veel) jõudnud. Pigem naudin oma “vaba olekut ja aega”, saavutusi, arengut, uusi teadmisi ja tarkusi, sest see kõik annab endale vabaduse elada enda valikute järgi. Siinkohal pean silmas eelkõige oma finantside juhtimist ilma, et palgatööd teeks.
Näen, kuidas lugemine ja uued teadmised ning tarkused (ja muidugi kogemused) praegusele elustiilile kaasa aitavad. See paelub ja huvitab mind, tõmbab enda sisse. Nimetangi seda enese finantshariduseks.
Aga unistused – neid on alati palju olnud ja nii mitmedki “hullud” või võimatuna näivad täitunud. Lihtsalt enne ei saagi aru, kui ühel hetkel märkad, et unistus on reaalsus…:)
Unistame siis julgelt ja suurelt edasi! Ja – ütleme unistuse välja, manifesteerime seda endale vaimusilmas ka ette ning muidugi, kirjutame kuskile üles.
Ilusaid unistusi!
Siivi
Väga tore, et meeldis ja aitäh, et oma mõtteid nõnda põhjalikult siia jagasid! Jah, unistagem aga julgelt ja suurelt edasi! 🙂
Väga hea postitus. Ei ole niivõrd aktsiamaailmaga vaid üldise ellusuhtumisega seotud.
Tihti sinu blogi lugedes tunnen ära enda põhimõtted, aga läbimõeldud kujul kirja panduna. Tekib selline äratundmisrõõm.
Ise olen umbes samavana, aga eelistan veel tööl käia kuigi finantsilise poole pealt võibolla saaks hakkama ka ilma.
Oluline on siin just see, et inimene ei muutuks laisaks kui füüsilised võimed lubavad veel midagi ära teha. Kahtlustan et kui igapäevast rutiini poleks, siis tihti mööduksid mu päevad nii et tagantjärgi on ajast kahju (arvutimängud, filmid, seriaalid)
Aga samas peab ka jälgima et unistuste nimekirjast tasapisi asju tehtud saaks. Et pensionieas oleks tore meenutada mis kõik tehtud sai. Üsna jube oleks tagantjärgi mõelda et 40-50 aastaselt käisin tööl ja muud nagu ei meenugi.
Tihtipeale inimesed mõtlevad et kui pensioniikka jõuan, küll siis on mõnus elu. Pole kohustusi ja saab hobidega tegeleda. Aga mõistlik on pigem võtta unistuste täitumist teekonnana, mida tasapisi läbid ja täiendad. Näiteks lapse sünniga tekivad hoopis teistsugused unistused, varasemad (riskantsemad) enam eriti huvi ei pakugi. Meie pere näiteks ostis sel aastal paadi ja külastame erinevaid Eesti järvesid, mida on rohkem kui esmapilgul meelde tuleb. Väga mõnus looduskogemus on erinevaid kohti uue vaatenurga poolt vaadata.
Tore, et meeldis ja aitäh, et oma mõtteid jagasid. See paadiga seiklemine, mõistan sind hästi, mul kombeks kanuuga sarnaseid retki teha 🙂